Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Tiina Pappel, Madis Ernits 05.07.2018, Tartu 3-16-2088 S.A. kaebus Siseministeeriumi 26.09.2016. a otsuse nr 124/138 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 19.06.2017. a otsus S.A. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant S.A. Esindaja Anu Toomemägi Vastustaja Siseministeerium Kaasatud haldusorgan Justiitsministeerium
RESOLUTSIOON
1.Võtta toimiku materjalide juurde apellatsioonkaebuse lisana esitatud 01.03.08.2016. aasta e-kirjavahetuse väljatrükk (1 lk) ja Justiitsministeeriumi seisukoha lisana esitatud 29.08.2017. a Tartu Vangla riigikeele õppe korraldaja õiend koos allkirja lehega (2 lk).
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19.06.2017. a otsuse resolutsioon muutmata, asendades halduskohtu otsuse põhjendused osaliselt käesoleva otsuse põhjendustega.
3.Jätta kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 06.08.2018 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja (sünd xx.xx.xxxx) on Vene Föderatsiooni kodanik, kes viibib kinnipeetavana Tartu vanglas. Kaebajal on Eestis alates 25.06.1997 pikaajalise elaniku elamisluba ja talle on antud välja elamisloakaart kehtivusajaga kuni 22.07.2018. Kaebajat on Eesti Vabariigis karistatud kriminaalkorras kuuel korral. 09.10.2014 mõistis Tartu Maakohus kaebaja süüdi
karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 punktide 1 ja 2 järgi narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemise eest ning mõistis talle karistuseks kuus aastat ja kolm kuud vangistust. Karistusaja algus on 13.09.2013 ja lõpp 13.12.2019.
2.Justiitsministeerium esitas 29.06.2016 Siseministeeriumile pöördumise nr 11-3/5097-1, milles tegi ettepaneku kohaldada kaebaja suhtes Eesti Vabariiki sissesõidu keeldu (tl 106-107).
3.Siseministeerium kehtestas 26.09.2016. a otsusega nr 1-24/138 kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 punktide 1 ja 7 alusel sissesõidukeelu Eesti Vabariiki kümneks aastaks (tl 28-29). Sissesõidukeelu kehtivusaeg algab otsuse järgi päevast, mil kaebaja vabaneb Eesti kinnipidamisasutusest või antakse üle kodakondsusjärgsele riigile või päritoluriigile karistuse jätkamiseks. Vastustaja leidis, et kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, keda on Eesti Vabariigis karistatud kuritegude toimepanemise eest kokku kuuel korral, sealhulgas selliste tahtlike kuritegude nagu varguste, omavolilise sissetungi, avaliku korra raske rikkumise, kehalise väärkohtlemise ja narkootilise ja psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise eest ning neljal korral on talle karistuseks mõistetud reaalne vangistus. Otsuse tegemise ajal kandis kaebaja talle karistusena mõistetud kuue aasta ja kolme kuu pikkust vanglakaristust. Lisaks eeltoodule on kaebajat kolmel korral karistatud väärteokorras. Vastustaja asus seisukohale, et riigil on õigus hinnata, kas kriminaalkorras karistatud välismaalane ka pärast kinnipidamiskohast vabanemist on ohuks avalikule korrale. Kuna riik ei pea soosima kurjategijate viibimist oma territooriumil, siis on nende väljasaatmine ja sissesõidukeelu kohaldamine riigi huve arvestades teatud juhtudel põhjendatud ja õigustatud. Vastustaja viitas Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohtadele (RKHKo 04.04.2003, 3-3-1-14-03; 27.02.2014, 3-3-1-1-14). Arvestades riigivõimu kohustust kaitsta olulisi väärtusi nagu avalik kord ja ühiskondlik turvalisus, on täiendavate piirangute seadmine tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras karistatud välismaalaste suhtes õigustatud. Kuritegude toimepanemine näitab isiku suhtumist ühiskondlikesse väärtustesse ning seda, kuidas isik suudab ühiskonnas hakkama saada. Lisaks viitab see asjaolule, et välismaalane ei ole lojaalne Eesti õiguskorrale ja riigile, ta ei ole ühiskonnas valitsevatest reeglitest, avalikust korrast ja üldise heaolu nõuetest kinni pidanud ning seetõttu tuleb tal taluda erinevates seadustes toodud kitsendusi, milleks on ka sissesõidukeelu kohaldamine, lähtudes ohust avalikule korrale ja turvalisusele. Vastustaja tugines Riigikohtu lahendile (RKKKo 11.12.2006, 3-1-1-103-06), leides et kuritegude jätkuva toimepanemise oht on suur eeskätt nn sõltuvuskuritegude puhul, milleks on ka narkokuriteod. Kuna sedalaadi kuritegude toimepanemine on olulisel määral tingitud teatud isikulistest asjaoludest, siis võib põhimõtteliselt ka ühe sedalaadi kuriteo toimepanemise pinnalt prognoosida selliste kuritegude jätkumise ohtu. Siseministeerium on seisukohal, et sissesõidukeelu kohaldamine kaebaja suhtes on ennetava meetmena asjakohane, proportsionaalne ja õigustatud, et tagada avalik kord ka tema vanglast vabanemise järgselt. Kaebaja poolt toimepandud raske kuritegu on üheks selliseks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel. Kuna narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine ning levitamine on süütegu, mis kujutab suurt ohtu avalikule korrale, siis selle toimepanemisega on kaebaja näidanud, et ta ohustab avalikku korda. Seega on tema kuritegu käsitletav üldohtlikuna. Kui lisaks eeltoodule võtta arvesse, et korduvalt kriminaalkorras karistatud isiku poolt uue kuriteo toimepanemise tõenäosus on väga kõrge, siis on alust arvata, et kaebaja kujutab ka pärast vangistusest vabanemist ohtu avalikule korrale, ühiskondlikule turvalisusele ja teiste isikute tervisele. Sellesisulist seisukohta toetab ka Tartu vanglas läbiviidud riskihindamine, millest nähtub, et kaebaja on hinnatud avalikkusele ohtlikuks, st ohtlikkuse tunnused ilmnevad juhul, kui muutub isiku eluviis või kui muutuvad isikut ümbritsevad olud, näiteks elu- või töökoha kaotusel, suhete
purunemisel. Tema toimepandud kuritegu on seotud narkootilise aine suures koguses käitlemisega, mistõttu on ohustatud ühiskond tervikuna. Enese heaolu tõstmise nimel ja harjumuspärase elustiili tagamiseks võib kaebaja kasutada ebaseaduslikke tegevusi hõlptulu saamiseks. Mõju avaldab ka asjaolu, et kaebaja ei ole kunagi tööl käinud ning on elatunud töövõimetuspensionist või töötanud suviti juhutöödel. Kaebaja on elanud peamiselt ebaseaduslikul teel omandatud varast või rahast. Tema oskus lahendada probleeme on puudulik, ta ei mõista teiste inimeste seisukohti ning ei mõtle oma tegude tagajärgedele. Varasemate kuritegude toimepanemisel on kasutanud ka vägivalda. Kaebaja ei väärtusta ühiskonnas kehtivaid norme ja reegleid. Viimane kuritegu on toime pandud materiaalse kasu saamise eesmärgil ja peamiseks soodusteguriks on töökoha ja sissetuleku puudumine. Kaebaja on rahvuselt aserbaidžaanlane ja sündinud Aserbaidžaanis, Eestisse saabus ta 1988. aastal seoses ajateenistusega Nõukogude armees. Aserbaidžaanis elavad tema ema ja õed. Eestis elavad tema elukaaslane ja kaks last, xxxx sündinud poeg ja xxxx sündinud tütar. Nimetatud isikud on Venemaa Föderatsiooni kodanikud. Kaebaja ei ole ametlikult tööl käinud ja ka enne viimast vangistust oli ta töötu, elatunud on ta peamiselt töövõimetuspensionist ning suviti on käinud juhutöid tegemas. Vangistuse ajal on kaebaja suhelnud oma elukaaslase, laste ja sugulasega telefoni teel. Elukaaslane ja lapsed on käinud mitmeid kordi ka vanglas pikaajalistel ja lühiajalistel kokkusaamistel. Ülejäänud sugulased kokkusaamistel käinud ei ole. Suhted Aserbaidžaanis elavate sugulastega on kaebajal head, suhtleb nendega kirja ja telefoni teel. Materiaalselt on teda vanglas toetanud elukaaslane. Eesti keele oskus kaebajal puudub, eesti keele õppega alustas ta alles vangistuses olles ning on omandanud eesti keele oskuse A1 tasemel, edasiseks eesti keele õppimiseks motivatsioon puudub. Kaebaja saabus Eestisse täisealisena ja tal on säilinud perekondlikud sidemed oma päritoluriigiga. Seega ei ole eeltoodule tuginedes põhjust arvata, et tema keeleoskus või kultuuriline taust oleks takistuseks Aserbaidžaani elama asumisel ja integreerumisel pärast Eestist lahkumist. Kuigi sissesõidukeelu kohaldamisega oleks kaebaja võimalused elukaaslase ja lastega kohtumisel takistatud, on tema poolt toimepandud rikkumised siiski sellised, millest tingitult kaalub sissesõidukeelu kohaldamise vajadus üles kaebaja isiklikud huvid. Arvestades asjaolu, et välismaalase perekonnaliikmeks loetakse Eestis seaduslikult välismaalasega ühises perekonnas koos elavat abikaasat, alaealist last või vanemat, kui välismaalane on alaealine, siis tuleb kaebaja perekonnaliikmeks lugeda Eestis elavat alaealist poega, keda kasvatab ema. Rohkem perekonnaliikmeid kaebajal Eestis ei ole, samuti ei ole tal muid sõltuvussuhteid ega kaalukaid kaitsmist väärivaid sidemeid Eestiga, mistõttu kaalub temast lähtuv oht avalikule korrale ja ühiskonna turvalisusele üles riive tema perekonna- ja eraelule. Sissesõidukeelu kohaldamisel säilib kaebajal õigus suhelda oma perekonnaliikmega telefoni ja ka e-kirja teel. Kaebaja ei pea selleks, et suhelda oma pojaga, viibima tingimata Eesti Vabariigi territooriumil. Ühiskonna põhihuvides on kõigi tema käsutuses olevate vahenditega tõhusalt võidelda ühiskonnakahjuliku narkokuritegevuse vastu.
4.Kaebaja esitas 18.10.2016 halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi 26.09.2016 otsuse nr 1-24/138 tühistamiseks (tl 16). Kaebajal on Eestis abikaasa ja kaks last. Perekonnale on lahusolek suur šokk, see otsus katkestab sidemed vanemate ja laste vahel ning võtab kaebajalt võimaluse osaleda alaealise lapse kasvatamisel. Lastel on invaliidsus ja nad vajavad mõlema vanema tähelepanu. Otsuse tegemisel on perekonna arvamus arvesse võtmata jäetud. Otsus on vajalikul määral põhjendamata, vastustaja on tuginenud Tartu Vangla riskihindamisele, mis on kontrollimatu. Kaebaja on pikaajalise elamisloaga elanik, mistõttu tuleb sissesõidukeelu kohaldamisel arvestada rohkemate asjaoludega kui tavakorras. Puuduvad tõendid nii selle kohta, et kaebaja on terve Eestis viibimise aja tegelenud ebaseadusliku sissetuleku hankimisega, kui ka selle kohta, et ta on sõltuvuskuriteo toime pannud. Vastustaja ei ole uurinud, kas kaebaja oli sõlminud töölepinguid, pole küsinud vanglast kaebaja iseloomustust. Otsus perekonnaliikmete
osas on vastuoluline, kaebaja tütart ei ole arvestatud. Otsuses ei ole analüüsitud kaebaja sidemeid perekonnaliikmetega, pole arvestatud tema vanust ega tervislikku seisundit. Otsuses ei ole välja toodud sissesõidukeelu kohaldamise tagajärgi perekonnaliikmetele.
5.Vastustaja palus vastuses kaebusele (tl 61-63p) jätta see rahuldamata.
6.Justiitsministeerium palus arvamuses (tl 120-121p) jätta kaebus rahuldamata.
7.Tartu Halduskohus jättis 19.06.2017. a otsusega (tl 161-165) kaebuse rahuldamata. a) VSS sätetest tulenevalt on sissesõidukeelu kohaldamine haldusorgani kaalutlusotsus, mille puhul kohus ei hinda eraldivõetuna haldusorgani kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel kaalutlusõigust haldusorgani eest, samuti ei asenda kohus haldusorgani väärtushinnanguid enda omaga. Kohus kontrollib üksnes seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võivad mõjutada sisulist otsustamist, kas otsus on kooskõlas kehtiva õigusega ja õiguse üldpõhimõtetega ning kas on järgitud kaalutlusõiguse piire ja eesmärke. Antud juhul on vajalik hinnata, kas olid täidetud eeldused siseministri poolt sissesõidukeelu kehtestamiseks ning kas sissesõidukeelu kehtestamisel on arvesse võetud kõiki asjaomaseid kaalutlusi. b) Vaidlus puudub järgmistes faktilistes asjaoludes. Kaebaja on rahvuselt aserbaidžaanlane ja sündinud Aserbaidžaanis. Kaebaja omab Vene Föderatsiooni kodakondsust. Eestisse saabus kaebaja 1988 aastal seoses ajateenistusega Nõukogude armees. Alalise elaniku õigused on kaebaja saanud 1997.aastal. Eestis kaebaja kordagi ametlikult töötanud ei ole, kaebaja eesti keelt ei valda, vanglas olles on omandanud eesti keele oskuse tasemel A1. Kaebajat on Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistatud alates 2002. aastast kokku kuuel korral (vargused, omavoliline sissetungimine, avaliku korra raske rikkumine, kehaline väärkohtlemine) ning neljal korral on talle karistuseks mõistetud reaalne vangistus. Viimati tunnistati kaebaja kriminaalasjas nr 1-14-1538 süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja mõisteti talle karistuseks 6 aastat ja 3 kuud vangistust. Kaebaja mõisteti süüdi selles, et ta käitles ebaseadusliku tulu saamise eesmärgil suures koguses narkootilist ainet fentanüüli. Viimase karistusaja alguseks loeti 13.09.2013, karistusaja lõpp on 13.12.2019. Vaidlus puudub ka selles, et kõikide kuritegude puhul on tegemist olnud tahtlike kuritegudega. Väärteomenetluses on kaebaja süüdi mõistetud neljal korral. Eelnevat arvestades esines VSS § 29 lg 1 p-st 7 tulenev eeldus kaebajale sissesõidukeelu kohaldamiseks. c) Sissesõidukeelu alusena on vaidlustatud otsuses kohaldatud VSS § 29 lg 1 p-i 1, kuna kaebaja Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust. Isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et ta jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule. Kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on varem kuritegudes süüdi mõistetud ja karistatud. Kaebaja kuritegude raskust ja korduvust arvestades võib järeldada, et tema puhul on reaalne oht ühiskonnale olemas ka peale vanglast vabanemist. d) Halduskohus leidis, arvestades kaebajale mõistetud kriminaalkaristusi, seda, et kaebajale on mõistetud kriminaalkaristus KarS § 184 lg 1 järgi, mis näeb ette karistuse narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest, et kaebaja senine kuritegelik käitumine on olulise tähtsusega ja seda peab arvesse võtma isikust lähtuva ohu olemasolu üle otsustamisel. Kaebaja käitumist hinnates leidis halduskohus, et tegemist on isikuga, kellele süüja kuritegude toimepanemine on saanud eluviisiks ning ta võib kujutada ohtu avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele ka pärast vanglast vabanemist. Arvestades riigivõimu kohustust kaitsta olulisi väärtusi, nagu avalik kord ja ühiskonna turvalisus, on piirangute seadmine tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras karistatud välismaalaste suhtes õigustatud. Kuritegude toimepanemine välismaalase poolt näitab isiku suhtumist ühiskonda ning et ta ei austa Eesti õiguskorda. Riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmiseks on riigil õigus otsustada
tulenevalt õigusaktidest välismaalase viibimise üle oma riigi territooriumil. Samas tuleb arvestada, et sissesõidukeelu kohaldamisel on tegemist ennetava meetmega, milles haldusorgan annab olemasoleva teabe alusel hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme kohaldamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on võimalik. Kaebaja ohtlikkust ning uute kuritegude sooritamise võimalikkust teatud olukordades on välja toonud nii Justiitsministeerium oma ettepanekus kui ka vastustaja vaidlustatud otsuses. Ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite kohaselt on asukohariigis elanud või seal pikka aega elanud isiku riigist väljasaatmine lubatud, kui ta kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. e) Halduskohtu hinnangul kinnitas riskianalüüs täiendavalt, et kaebajast lähtuda võiv oht on teatud tingimustes reaalne ja piisavalt tõsine. Sellist ohtu ei välista ka kaebaja ja tunnistaja (kaebaja abikaasa) poolt kohtuistungil antud lubadused ja kinnitused, et kaebaja peale vabanemist enam kuritegelikule teele ei asu. Vastustaja ei selgitanud, mida tuleks mõista termini „sõltuvuskuritegude“ all. Halduskohus nõustus vastustaja seisukohaga, et kuna narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine ning levitamine on süütegu, mis kujutab suurt ohtu avalikule korrale, siis selle toimepanemisega on kaebaja näidanud, et ta ohustab avalikku korda ning et seega on tema kuritegu käsitletav üldohtlikuna. Eelneva alusel oli kohtu hinnangul vastustaja poolt kaebaja ohtlikkust avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele piisavalt põhjendatud. f) Lisaks kaebajast lähtuva ohu kindlakstegemisele on vastustaja otsuses kaalunud sissesõidukeelu kohaldamisel ka seda, kuidas sissesõidukeeld mõjutab kaebaja erahuvisid, eelkõige tema õigust perekonnaelule. Kaebuse põhjendused on seotud just pereelu kaitsega. Kaebaja asus Eestisse elama peale Nõukogude sõjaväeteenistuse läbimist. Kaebajal on kaks Eestis elavat last: poeg, sündinud xx.xx.xxxx, ja tütar, sündinud xx.xx.xxxx. Seega on tütar antud hetkeks täisealine. Lastel on Venemaa kodakondsus, ning nad on registreeritud vallaslastena. Laste ema abiellus kaebajaga xx.xx.xxxx. Seega vaidlustatud otsuse tegemise ajal kaebaja abielus ei olnud. Välismaalase perekonnaliikme definitsioon on sätestatud VSS § 29 lg-s 4, mille kohaselt välismaalase perekonnaliikmeks loetakse Eestis seaduslikult välismaalasega ühes perekonnas koos elavat abikaasat, alaealist last ja vanemat, kui välismaalane on alaealine. Sellest tulenevalt on vastustaja vaidlustatud otsuse tegemisel õigesti leidnud, et kaebaja perekonnaliikmeks saab lugeda Eestis elavat alaealist poega. Kuna tütar oli otsuse tegemise ajal täiskasvanud, siis teda VSS § 29 lg 4 kohaselt välismaalase perekonnaliikmena ei tulnud arvestada. Peale abiellumist 11.10.2016 on VSS mõistes kaebaja perekonnaliikmeks ka abikaasa. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei saanud vastustaja arvestada kaebaja abiellumisega, kuna nimetatud asjaolu selleks ajaks veel olemas ei olnud. Haldusmenetluse (HMS) § 44 lg 1 p 2 kohaselt uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada. Haldusmenetluse uuendamise taotlus tuleb esitada haldusmenetluse läbi viinud haldusorganile (antud juhul Siseministeerium) ühe kuu jooksul haldusmenetluse uuendamise asjaoludest teadasaamisest alates (HMS § 44 lg 3). VSS § 32 lg 1 kohaselt võib Siseministeerium isiku taotluse alusel sissesõidukeelu kehtetuks tunnistada või selle kehtivusaega lühendada. g) Halduskohus hindas haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga, st 26.09.2016 seisuga. Vaidlustatud otsuses on arvestatud, et kaebajal on elukaaslane, ehk laste ema ja kaks last, neist üks alaealine. Halduskohus leidis, et abielludes peale vaidlusaluse otsuse saamist, olid mõlemad teadlikud, et nende abieluline kooselu Eestis on kuni kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivusaja lõpuni võimatu. Kaebajal ja lastel on Venemaa kodakondsus, nende koduseks keeleks on vene keel. Samas selgus kohtuistungil antud seletustest, et tegelikult kaebaja ja tema abikaasa ei ole elanud pidevalt koos. Kaebaja abikaasa väitel elab ta tüli tõttu kaebajaga lastega ema juures Mustvees ning käib seal ka tööl. Ka enne vangistust elas kaebaja abikaasa koos lastega Mustvees, kaebaja aga Kallastel. Kohtuistungil tunnistajana ütlusi andnud kaebaja
abikaasa ütlustest järeldas halduskohus, et tema ja lapsed on elanud vähemalt alates 2011. aastast eraldi Mustvees, kuna tunnistaja väitel läks poeg esimesse klassi Mustvees. Halduskohtu otsuse tegemise ajaks oli poeg x-aastane. Seega ei ole tegemist VSS § 29 lg 4 mõistes kaebaja perekonnaliikmetega, kuna kaebaja ei elanud elukaaslase, nüüdse abikaasa, ega lastega koos ühes perekonnas. Kuigi kaebaja ja abikaasa ning laste vahel võivad olla head suhted, ei ole see takistuseks piirangu seadmisel. Kuna kaebaja ei ole Eestis kordagi ametlikult töötanud ehk alalist sissetulekut omanud, siis ei ole elukaaslane ega lapsed olnud kaebajast majanduslikult sõltuvad ega ole seda ka praegu. Halduskohus leidis, et sissesõidukeelu omamine ei välista abikaasadel ka väljaspool Eestit koos olla ja pereelu elada. h) Halduskohus leidis, et vastustaja on sissesõidukeelu kohaldamisel arvestanud ka asjaoluga, et kaebaja on alates 1988. aastast viibinud Eestis ja alates 1997. aastast omab alalist elamisluba. Kaebaja pidas end kauaaegseks sisserändajaks 1988. aastal Eestisse sõjaväeteenustusse asumist arvestades ja tugines Euroopa Ministrite Komitee 13.09.2000. a soovitusele Rec(2000)15, mille artikkel 4 lg b kohaselt ei saa kauaaegset sisserändajat välja saata, kui ta on riigis elanud rohkem kui 20 aastat. Halduskohus leidis, et tegemist on soovitusega, millest juhindumine riigile ei ole kohustuslik. Teiseks ei ole kaebaja asunud elama Eestisse 1988. aastal. Sel aastal tuli kaebaja Eestisse sõjaväekohustust täitma, tema elukohaks jäi ikkagi koht, kus ta enne sõjaväeteenistust elas. Ka on kaebaja pool ise märkinud, et Eestisse kirjutas ta end sisse 1991. aastal. Seega ei ole kaebaja Eestis elanud 20 aastat. Vastustaja kinnitusel on nad hinnanud kaebaja pikaajaliselt Eestis viibinud isikuks ja seda ka otsuse tegemisel arvestanud. VSS võimaldab sissesõidukeeldu kohaldada ka isiku suhtes, kes on Eestis pikaajaliselt elanud. i) Samuti on vastustaja hinnanud sidemeid kaebaja sünnimaa Aserbaidžaaniga. Otsuses on välja toodud, et seal elavad kaebaja ema ja õed, kelledega ta suhtleb telefoni teel. Seda kinnitasid ka kohtuistungil kaebaja ja tunnistaja. Kaebaja ja Aserbaidžaanis asuvate sugulaste vahel on sidemed olemas, kuigi kaebaja väitel ei ole nad 20 aastat kohtunud. Seega on kaebajal sihtriigis olemas lähedased sugulased, kellele toetuda. Kuivõrd kaebaja valdab ainult vene keelt ja ei ole eesti keele oskust 20 aasta jooksul omandanud ning omades Venemaa Föderatsiooni kodakondsust, siis näitab see, et ta ei ole soovinud ennast Eesti Vabariigiga siduda. j) Halduskohus ei nõustunud, et otsus on motiveerimata. Otsuses on välja toodud faktilised asjaolud, mis andsid vastustaja hinnangul alust vastava otsustuse tegemiseks, samuti on välja toodud õigusaktid, mida otsuse tegemisel kohaldati. Halduskohus leidis, et otsuses ei pea kõiki VSS § 31 lg-s 3 toodud asjaolusid välja tooma, kui need konkreetsel juhul mingit mõju ei avalda. Ka kaebaja esindaja ei toonud ise välja, milles seisneb kaebaja vanuse või tervisliku seisundi välja toomise vajadus. Kaebaja ei ole vanuses, kus tal oleks sihtriigis integreerumine raskendatud, samuti puuduvad tõendid, et kaebaja tervislik seisund ei võimalda teise riiki elama asumist ja seal elamist. Kaebaja väitel on ta kunagi 2 aastat olnud 60% ulatuses töövõimetu, kuid see oli ammu. Kuna ka kaebaja pole ise mingeid tõendeid tervisliku seisundi kohta esitanud, puudus ka vajadus seda hinnata. Samuti on ekslikud kaebaja väited, nagu oleks vastustaja pidanud kontrollima, kas kaebaja töötas ametlikult töölepingu alusel. Kaebaja ei ole esitanud ühtki tõendit, mis lükkaks ümber Justiitsministeeriumi taotluses ja Tartu Vangla riskianalüüsis esitatud seisukohti, et kaebaja ei ole kunagi ametlikult töötanud. Ka kohtuistungil tunnistas kaebaja ise, et ta ei ole kunagi töölepingu alusel töötanud. Sisuliselt on kaebaja töötanud nn juhutöödel – korjas marju müügiks, ladustas küttepuid eraisikutel, ehk aitas seal, kus paluti, samuti müüs autosid kallimalt, kui ise ostis. Kaebaja ei ole esitanud ühtki tõendit, et kaebaja oleks ametlikult töötanud ega näidanud ka konkreetset ettevõtet või aega, kus see oleks toimunud. Kuna kaebajal on esindaja, siis oleks selliste tõendite esitamine nende olemasolu korral olnud võimalik. Asjaolu, et kaebaja on 2008. aastal omandanud vanglas keevitaja tunnistuse, ei muuda eelnevat olematuks. Halduskohus nõustus kaebajaga küll selles, et puuduvad sellised tõendid, et kaebaja oleks terve elu tegelenud ebaseadusliku sissetuleku hankimisega, kuid samas nähtub kaebaja karistustest, et kõikide kuritegude eesmärgiks on olnud isikliku kasu saamine.
k) Halduskohus ei nõustunud kaebajaga ka selles, et vastustaja ei ole vanglast küsinud kaebaja kohta iseloomustust. Esitatud on vangla riskianalüüs, kus on esitatud ka asjas vajalikuks peetud olulised andmed kaebaja kohta. Otsuses on samuti välja toodud, kas ja kellega ning kui sageli kaebaja vanglas viibides suhtles, samuti see, et kaebaja omandas vanglas eesti keele oskuse A1 tasemel. Kaebaja väited, et ta oli soovinud keelekursust korrata (esindaja väitel ei pakutud kaebajale eesti keele kõrgemal tasemel omandamist) on tõendamata. Vangla on riskianalüüsis märkinud, et kaebaja osales riigikeele õppe A1 taseme kursustel 19.01.–12.04.2016 (so 3 kuud), kuid motivatsiooni puudumise tõttu ei soovinud järgneva taseme kursustel osaleda. Seega pole kaebaja ise soovinud kasutada riigikeele õppeks antud võimalusi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale 18.07.2017 hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl 169-173p, 193-195), milles palub tühistada halduskohtu otsus ja saata asi uueks otsustamiseks halduskohtule. Alternatiivselt taotleb kaebaja uue otsuse tegemist ja kaebuse rahuldamist. a) Kaebaja leiab, et kohtuotsus on ebaõige ning selle tegemisel on rikutud oluliselt menetlusnorme. Vastustaja esitas kohtule muuhulgas kaebaja 02.05.2016. a riskianalüüsi nr 8-1/76-1 (tl 65-65p), kuid selle juurest puuduvad kõik riskihindamise aluseks võetud alusandmeid tõendavad dokumendid. Seetõttu on riskianalüüs paljasõnaline. Kuivõrd kaebaja vaidlustas riskihindamisele tugineva haldusakti, siis oli kohtul kohustus ise vaidlusalused asjaolud üle kontrollida. Halduskohus ei selgitanud, kes ja milliseid tõendeid esitada saaks või peaks. b) Käesolevas asjas on tekkinud kurioosne olukord, kus isikule kõige negatiivsema tagajärje loov akt on rajatud sisuliselt 1 lk pikkusele riskihindamisele, mis on koostatud Tartu Vanglas ühe ametniku poolt ning millises märgitud väited ei saagi kuuluda kontrollimisele, sest selle alusel peaks Justiitsministeerium tegema koheselt ettepaneku Siseministeeriumile isikule sissesõidukeelu kohaldamiseks, kes omakorda ei saa ega tohi riski hindamises märgitud asjaolusid üle kontrollida ning on kohustatud selle alusel välja andma haldusakti. Halduskohus on väitnud vaid, et kohtul puuduvad alused kahtluseks riskihindamise analüüsis märgitus. Haldusakti õiguspärasuse vaidlustamisel on põhiline tõendamiskoormus haldusorganil, mitte aga selle adressaadil. c) Kohtuotsuse punktis 16 on ebaõigesti märgitud, justkui puuduks vaidlus selles, et kaebaja saabus Eestisse 1988. aastal seoses ajateenistusega Nõukoguse armees ning et alalise elaniku õigused on kaebaja saanud 1997. aastal. Kohtuotsuse p 24 on kohus avaldanud, et kaebaja sõnul kirjutas ta end Eestisse sisse 1991. aastal. Kaebaja märkis kohtuistungil, et abiellus Eestis 1990. aastal. Abielu sõlmimine sai võimalikuks vaid seaduslikul alusel Eestisse saabunud sisserändajale. Järelikult on kohus ebaõigesti märkinud, et sellest tulenevalt ei ole kaebaja Eestis elanud 20 aastat. Lisaks on halduskohus leidnud, et vastustaja on siiski hinnanud kaebaja pikaajaliselt Eestis viibinud isikuks ja seda ka otsuse tegemisel arvestanud. Kaebaja sellega ei nõustu. d) Välismaalase vanust puudutavalt puudub haldusaktis igasugune motivatsioon. Halduskohus on leidnud, et kaebaja ei ole vanuses, kus tal oleks sihtriigis integreerumine raskendatud (kohtuotsuse p 26). e) Välismaalase terviseseisundi kohta ei sisalda haldusakt samuti andmeid. Halduskohus ei ole vastavat asjaolu samuti kontrollinud ning on pidanud seda kaebaja tõendamispuudujäägiks. f) Välismaalase isiklikud, majanduslikud ja muud sidemed Eestiga, mis väärivad kaitsmist ning sissesõidukeelu kohaldamise tagajärjed välismaalase perekonnaliikmetele osas sisaldab haldusakt meelevaldseid järeldusi. Asjas toimunud kohtuistungil kinnitas kaebaja abikaasa tunnistajana, et on kogu aeg alates 1994. aastast elanud kaebajaga koos ning vaid lühiajaliselt tülitsedes kolinud xxx ema juurde. Tunnistaja selgitas, et lapsed ei olnud kaebaja nimele registreeritud põhjusel, et kaebaja oli oma esimesest naisest lahutamata, et kaebaja aitas alati teda
ja lapsi ning kui töötas (mitteametlikult), andis raha nii toidu kui riiete jaoks. Tunnistaja kinnitas, et nad olid kaebajaga koos ja neil oli ühine rahakott. Tunnistaja kinnitas samuti, et tema suhted kaebajaga on head ning nii abikaasa kui ka lapsed armastavad üksteist. Tunnistaja selgitas ka seda, miks kaebaja abiellus alles 2016. aastal – varasemalt oli kaebaja abielus ning lahutuse saades oli juba kinnipidamisasutuses, mistõttu abiellumine lükkus edasi. Tunnistaja väitel soovisid nad kaebajaga abielluda varemgi, kuid ei saanud vangla tõttu aega. Tunnistaja kinnitusel kohtub ta kaebajaga vähemalt kord kuus ning käib ka pikaajalistel kokkusaamistel. Tunnistaja ega kaebaja ei ole kordagi kinnitanud, et nad on elanud eraldi. Kaebaja on kohtuistungi protokollis väitnud, et kolis xxx elama 1993. aastal ning 1994. aastal hakkas elama koos endise elukaaslase ja nüüdse abikaasaga. Kaebaja oli 1990. aastal abiellunud teise naisega, kellest alles 2013. aastal sai lahutuse. Alguses vangla määras abiellumiseks ühe aja, kuid see lükkus edasi. Otsuse punktis 23 on leitud, kohtuistungil antud seletustest nähtub, et tegelikult kaebaja ja tema elukaaslane pidevalt koos ei ole elanud. Halduskohus on ebaõigesti järeldanud, et kuna tüli tõttu kaebajaga kolis kaebaja elukaaslane xxx, kuhu pani esimesse klassi ka kaebaja alaealise poja, siis ei olegi kaebaja poja näol tegemist VSS § 29 lg 4 mõistes perekonnaliikmega. g) Kaebaja abikaasa elab xxx, kuna tema töökoht asub xxx. Tunnistaja selgitas sedagi, et lükkas kaebajaga abiellumist edasi, sest tahtis, et see päev oleks ilus. 2016. aasta augustis lükkas vangla kuupäeva edasi, mida tõendab apellatsioonkaebuse lisa. Nimetatud tõend tõendab ka seda, et kaebaja ei abiellunud soovist otsida õigustusi vaidlusaluse haldusakti vaidlustamiseks, vaid et pooltel oli sellekohane soov ja tahe juba varem. h) Kaebajal oli seaduslik sissetulek. Kuna kaebaja oli varasemalt 60% töövõimetu, sai ta töövõimetuspensionit. Xxx kandis on suur tööpuudus ning tööandjad kasutavad selle potentsiaalsete töötajate kahjuks ära. Valida on reeglina kas töötamine ilma lepinguta (nö mustalt) või olla sootuks ilma sissetulekuta. Arusaadavalt on kaebaja pere toetamise nimel pidanudki soostuma mitteametlike töökohtadega ning juhutöödega. i) Kaebaja ei nõustu, et tal puudub eesti keele oskus A1 tasemel ning edasiseks eesti keele õppimiseks motivatsioon. Kaebaja on elanud kohas, kus elavad venekeelsed inimesed, kuid tal oli soov keel ära õppida. Kaebaja ei ole keeldunud eesti keele õppimisest. Eesti keele A1 kursus oli raske ja kaebaja soovis seda korrata, kuid selleks võimalust ei antud. j) Välismaalase sidemed päritoluriigiga osas on vaidlusaluses haldusaktis märgitud, et kaebaja saabus Eestisse täisealisena ning tal on säilinud perekondlikud sidemed päritoluriigiga, sest suhtleb nendega kirja ja telefoni teel. Nimetatud väites on haldusaktis tuginetud riski hindamise dokumendis märgitule, mille järel on leitud, et puudub põhjus arvata, et kaebaja keeleoskus või kultuuriline taust oleks takistuseks Aserbaidžaani elama asumisel ja Eestist lahkumisel. Aserbaidžaan on kaebaja kodumaa, kus elavad sugulased. Koht, kus kaebaja elas, on armeenlaste poolt hõivatud ja tal ei ole kohta, kuhu minna. Aserbaidžaani sugulasi ei ole kaebaja näinud 20 aastat, sest tema Eestis oleku ajal need teda vaatamas ei ole käinud. Kaebaja vend elab xxx. Kohtuotsuse punkti 25 järgi on vastustaja väidetavalt hinnanud kaebaja sidemeid Aserbaidžaaniga. Otsuses on välja toodud, et seal elavad kaebaja ema ja õed, kelledega kaebaja suhtleb telefoni teel, mida kinnitasid kohtus väidetavalt ka kaebaja ja tunnistaja. Kohtuistungil ei ole kaebaja ega ka tunnistaja väitnud ema ja õdede olemasolu. k) Sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevate asjaolude osas on vaidlusalune haldusakt rajatud vaid riski hindamise dokumendile. Otsuses viidatud lahenditest on tuletatud kaebaja ohtlikkus avalikule korrale, ehkki lahendid on kaebaja isikuga seostamatud. Vastustaja poolt on jäetud tähelepanuta et vabaduskaotuslikke karistusi ei ole kaebajale enne viimast karistusotsust määratud rohkem kui kahel korral. l) Vaidlusaluses haldusaktis on põhiliseks argumendiks olnud toimepandud süütegude raskus ning kaebaja üldine ohtlikkus ja tõenäosus järgmiste kuritegude toimepanemiseks. Kaebaja tugineb Tartu Maakohtu 09.10.2014. a otsuses kriminaalaasjas nr x-xx-xxxx antud hinnangule. m) Kaebaja puhul ei ole tegemist narkootikumidest sõltuvussuhtes oleva isikuga, tema poolt toimepandud narkootilise aine käitlemist ei ole peetud kriminaalkohtu poolt isegi sanktsiooni
keskmise määraga karistuse vääriliseks. Vaidlusaluse otsuse tegemise ajaks oli vastustajale teada, et kaebaja on pidanud ennast vanglas üleval eeskujulikult, sh alates jaanuarist 2016 töötab ka vangla abitöölisena.
9.Siseministeerium palub vastuses apellatsioonkaebusele (tl 182-185p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. a) Justiitsministri 14.05.2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) § 3 lg 4 kohaselt analüüsitakse riskihindamise koostamisel kinnipeetava kuritegelikku käitumist, eluaset, tööd ja haridust, majanduslikku toimetulekut, suhteid, sõltuvusainete tarbimist ja probleemkäitumist, tervist ja emotsionaalset seisundit, mõtlemist ja käitumist, hoiakuid ja ohtlikkust. Riskihindamise puhul on tegemist struktureeritud ankeediga, mis on mõeldud kuriteo toimepanemise eest süüdimõistetud isiku kriminogeensete riskide, vajaduste ja ohtlikkuse hindamiseks. Selle abil on võimalik lisaks välja selgitada süüdimõistetu uue kuriteo toimepanemise tõenäosus lähiaastatel ning määrata tegevused riskitegurite vähendamiseks. Riskihindamise ankeedi punktihinnangutes sisalduv informatsioon tugineb vanglatöös kasutatavatel meetoditel. Riskihindamise ankeet kasutab statistilist hindamismeetodit, mille põhjal arvutab ankeedi algoritm välja prognoositava tõenäosuse sooritada uus kuritegu. Seega on eelnimetatud määruse kohaselt riskihindamine vanglateenistuse ametnike töövahend, mille õigsuse kontrollimine ei ole vastustaja pädevuses. b) Käesoleval juhul on kaebajale sissesõidukeelu kohaldamiseks teinud VSS § 311 lg 1 kohaselt vastustajale ettepaneku Justiitsministeerium, kes kogus ka sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad andmed. Kaebaja paljasõnalised väited ei anna alust kahelda Justiitsministeeriumi ettepanekus kajastatud andmete õigsuses. Kõik asjas tähtsust omavad asjaolud on tuvastatud. Vaidlustatud haldusaktist nähtub, et kaebaja kannab Tartu vanglas karistust narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest, et tal on Eestis alates 25.06.1997 pikaajalise elaniku elamisluba ja talle on antud välja elamisloakaart kehtivusajaga kuni 22.07.2018. c) Sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel võttis vastustaja arvesse, et kaebaja saabus Eestisse 1988. aastal seoses ajateenistusega ning et alates 1997. aastast on tal pikaajalise elaniku elamisluba. Samuti võttis vastustaja vaidlustatud haldusakti andmisel arvesse, et kuigi kaebaja näol on tegemist pikaajalise Eestis viibinud isikuga, on siiski tegemist välismaalasega ning et riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmiseks on riigil tulenevalt õigusaktidest õigus otsustada välismaalase viibimise üle oma riigi territooriumil. Kuigi kaebaja poolt viidatud Euroopa Ministrite Komitee 13.09.2000. a soovituse Rec (2000)15 kohaselt ei oleks justkui pikaajalise elaniku riigist väljasaatmine lubatud, tuleb siinkohal siiski lähtuda Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktikast ja riigi julgeoleku ning avaliku korra tagamise vajadusest. Vastustaja tugineb kohtupraktikale (RKHKo 13.04.2016, 3-3-1-2-16, p 16; EKo 08.12.2011, C-371/08 – Ziebell, p‐d 82–83). Pelk elamine mingi riigi territooriumil ei loo automaatselt sidemeid, mida tuleks pidada sissesõidukeelu kohaldamist välistavaks. Olukorras, kus riik tuvastab välismaalasest lähtuva tõelise, vahetu ja piisavalt tõsise ohu, on lubatud ka pikaajaliste välismaalaste väljasaatmine. See põhimõte kehtib ka sissesõidukeelu kohaldamisele. d) Sissesõidukeelu kohaldamise näol on tegemist ennetava meetmega, milles haldusorgan annab olemasoleva teabe alusel hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme kohaldamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on võimalik. VSS alusel sissesõidukeelu kohaldamisel kaalus vastustaja kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule kogumis, võttes arvesse kõiki kaebajaga seotud asjaolusid – tema varasemaid süütegusid, käitumist ning hoiakuid, samuti Tartu Vanglas läbiviidud riskianalüüsi ja Justiitsministeeriumi ettepanekus toodud põhjendusi ning leidis, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, mistõttu sissesõidukeelu kohaldamine ennetava meetmena on põhjendatud. Kaebaja viited kriminaalasjas nr 1-14-1538 antud ohuhinnangule ei ole käesoleval juhul asjakohased. Nimetatud kriminaalasjas
hinnati apellandi tegu konkreetse kuriteo pinnalt, kuid sissesõidukeelu kohaldamisel hinnati apellandist lähtuvat ohtu üldiselt, mistõttu võibki esineda erinevusi. e) Vastustaja lähtus vaidlustatud haldusakti andmisel VSS § 29 lg-st 4, mistõttu saab kaebaja perekonnaliikmeks lugeda Eestis elavat alaealist poega. Kuna tütar oli otsuse tegemise ajal täiskasvanud, siis teda VSS § 29 lg 4 kohaselt välismaalase perekonnaliikmena ei tulnud arvestada. Peale abiellumist 11.10.2016 on VSS mõistes kaebaja perekonnaliikmeks ka abikaasa. Kuigi vaidlustatud haldusakti andmisel oli vastustajale teada, et kaebaja ei ole registreeritud tema poolt nimetatud laste isana ja et elukaaslane kasvatab lapsi vallaslastena, hindas vastustaja siiski ka seda, kuidas sissesõidukeelu kohaldamine avaldab mõju kaebajale ja tema nimetatud lastele. Faktiliselt ei ole väär halduskohtu järeldus, et kaebaja ja tema abikaasa ei ole elanud pidevalt koos. Kohtuistungil tunnistajana ütlusi andnud kaebaja abikaasa ütlustest saab järeldada, et tema ja lapsed on elanud vähemalt alates 2011. aastast eraldi xxx. Seega ei ole tegemist VSS § 29 lg 4 mõistes kaebaja perekonnaliikmetega, kuna kaebaja ei elanud elukaaslase, nüüdse abikaasa, ega lastega koos ühes perekonnas. Kuigi kaebaja ja abikaasa ning laste vahel võivad olla head suhted, ei ole see takistuseks piirangu seadmisel. Vastustaja ei ole vaidlustatud haldusaktis väitnud, et kaebaja ei ole oma alaealise pojaga (enne vanglasse sattumist) koos elanud. f) Ohu ilmnemise tõenäosus on kõige suurem materiaalsete ressursside piiratuse korral ning juhul, kui isik suhtub narkootikumidesse kui soodsasse tuluallikasse. Enese heaolu tõstmise nimel võib isik kasutada ebaseaduslikke tegevusi hõlptulu saamiseks. Kaebaja on valmis enda heaolu nimel hõlptulu saamiseks kasutama ebaseaduslikke tegevusi nagu mitteametlik töötamine või narkootikumide käitlemine. Nimetatud tegevuste puhul ei saa vastutust kaebaja tegevuse osas jätta teiste isikute kanda ega õigustada ka perekonna ülevalpidamise vajadusega. Samuti ei saa vastustaja hinnangul sellises olukorras rääkida majanduslikust sõltuvusest, sest ebaseadusliku tulu kasutamine perekonna toetamiseks ei ole tõendatud. Kui kaebaja oli valmis oma perekonna heaolu nimel panema toime rikkumisi ja see ei ole kooskõlas kehtiva õiguskorraga, siis ei saa välistada ka seda, et kaebaja on valmis ka edaspidi selliselt oma perekonna heaolu nimel käituma. Kaebaja väide, et käesoleva karistuse kandmise käigus on ta jõudnud arusaamisele oma teo keelatusest, ei ole veenev. g) Kaebaja keeleoskust puudutavas osas lähtus vastustaja vaidlustatud haldusakti andmisel Justiitsministeeriumi ettepanekus toodust. Vastustaja hinnangul ei esinenud vaidlustatud haldusakti andmisel ega esine ka praegu põhjusi, mis annaks alust kahelda selle väite õigsuses. Keele õppimine ei viita tihedale seosele Eesti keele ja kultuuriga ning et kaebaja eesti keele oskus või oskamatus ei ole asjaolu, mis tingis talle sissesõidukeelu kohaldamise. Riigikeele oskus ei kohusta riiki lubama isikuid, kui esineb põhjusi, mis on selgelt seotud isikust tuleneva ohuga. Etteheited, mille kohaselt vastustaja ei esitanud vastuväiteid apellandi keelekursuse kordamise soovile, on kohatud, kuna vastava väite esitas kaebaja alles kohtuistungil ning vastustajal puudus võimalus seda kontrollida.
10.Justiitsministeerium palub apellatsioonkaebusele esitatud seisukohas (tl 188-189p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vanglateenistuses kasutatakse süüdimõistetute kriminogeensete riskide hindamisel ühtset metoodikat, mis tuleneb määrusest nr 21. Vastustaja on otsuse tegemisel VSS § 31 lg 3 p-s 1 nimetatud asjaolu arvestanud. Justiitsministeeriumi hinnangul ei ole vajalik sissesõidukeelu otsuses täiendavalt märkida, kas haldusorgan on asjaolu lugenud soodustavaks või välistavaks asjaoluks. Riskihinnangus ning sissesõidukeelu otsuses on märgitud, et elukaaslane ja lapsed on käinud mitmeid kordi vanglas pikaajalistel ja lühiajalistel kokkusaamistel. Vangla riigikeele õppe korraldaja õiendist (lisa 1) nähtub, et kaebaja ei suhtunud õppetöösse kohusetundlikult ning A1 taseme kursus jäi lõpetamata motivatsiooni puudumise tõttu. Dokumendist ei nähtu kaebaja soovi keelt õppida. Justiitsministeerium ei ole esitanud
eelnimetatud tõendit varasemalt halduskohtus, kuna kirjalike seisukohtade esitamise hetkel ei olnud kaebaja esitanud väidet, et tal oli ja on ka edaspidi soov eesti keelt omandada. Kaebaja on Eestisse tulnud 1988. aastal, kuid alles 2016. aastal vangistuses olles alustas ta eesti keele õppimisega. Kaebaja püüdlused Eesti ühiskonda integreerumiseks läbi keele omandamise on hilised. Keele õppimine ei viita iseenesest ka tihedale seotusele eesti keele ja kultuuriga. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud kuuel korral ning vanglakaristust kannab kolmandat korda. Riik on andnud kaebajale mitmeid võimalusi kuritegevuse lõpetamiseks, kuid kaebaja ei ole eelnevatest karistustest enda jaoks järeldusi teinud, vaid on jätkanud kuritegude toimepanemist. Vastustaja on kaebaja ohtlikkust avalikule ja korrale ja ühiskondlikule turvalisusele piisavalt põhjendanud ning seeläbi näidanud, miks kaebajat ei saa Eesti Vabariigis enam usaldada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, asendades halduskohtu otsuse põhjendused osaliselt käesoleva otsuse põhjendustega.
12.Kõigepealt lahendab ringkonnakohus täiendavate tõendite asja materjalide juurde võtmise taotlused (I), selgitab seejärel Siseministeeriumi 26.09.2016. a otsuse nr 1-24/138 õiguspärasust (II) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (III). I
13.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse lisana 01.-03.08.2016. aasta e-kirjavahetuse väljatrüki (1 lk), millega soovib tõendada, et kaebaja ei abiellunud soovist otsida õigustusi vaidlusaluse haldusakti vaidlustamiseks, vaid et pooltel oli sellekohane soov ja tahe juba varem. Justiitsministeerium esitas apellatsioonimenetluses antud seisukoha lisana 29.08.2017. a Tartu Vangla riigikeele õppe korraldaja õiendi koos allkirja lehega (2 lk). Justiitsministeerium soovib sellega tõendada kaebaja puuduvat soovi keelt õppida. Justiitsministeerium selgitab, et ei esitanud eelnimetatud tõendit varasemalt halduskohtus, kuna kirjalike seisukohtade esitamise hetkel ei olnud kaebaja esitanud väidet, et tal oli ja on ka edaspidi soov eesti keelt omandada. Ringkonnakohus võtab mõlemad tõendid uurimispõhimõttest lähtuvalt asja materjalide juurde. II
14.Asudes hindama Siseministeeriumi 26.09.2016. a otsuse nr 1-24/138 õiguspärasust, nõustub kohus halduskohtu otsuse punktidega 13-17, 19 ja 21-22 ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Ülejäänud osas ja vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgnevat.
15.Siseministeerium on sissesõidukeelu kohaldamise alustena nimetanud kaht alust, nii VSS § 29 lg 1 p 1 kui ka p 7. Lähtuda tuleb otsuse tegemise ajal, st 26.09.2016 kehtinud redaktsioonist. VSS § 29 lg 1 p 1 kuni 22.12.2016 kehtinud redaktsiooni kohaselt võib välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kohaldada, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist. VSS § 29 lg 1 p 7 alusel võib kohaldada sissesõidukeeldu, kui välismaalast on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õigusrikkumise eest ja karistus ei ole kustunud ega kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Ringkonnakohus märgib, et tegemist on kahe eraldiseisva alusega, kusjuures ka kumbki eraldi võetuna võib olla piisav kehtestamaks välismaalasele
sissesõidukeeld. Mõlemad punktid näevad ette haldusorgani kaalutlusõiguse, mistõttu on eriti oluline vaidlustatud otsuse põhjendus.
16.Ringkonnakohus leiab, et Siseministeerium on vaidlustatud otsuses piisavalt põhjendanud, et kaebaja suhtes tuleb sissesõidukeeldu kohaldada, kuna teda on karistatud Eestis toime pandud tahtliku kuriteo ja muu õigusrikkumise eest ja karistus ei ole kustunud ega kustutatud. Sõnastuse järgi piisab sissesõidukeelu kohaldamiseks küll ühest tahtliku kuriteo toimepanemisest, kuid kuna keelu kohaldamine on kaalumisotsus, tuleb otsuse tegemisel arvestada ka kõiki VSS § 31 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ning Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Kohtu praktikate järgi ka prognoosi, mis isikut sihtriigis tõenäoliselt ees ootab. Ringkonnakohus peab vajalikuks väljendada kahtlust, kas VSS § 29 lg 1 p-s 7 ühe tingimusena nimetatud õigusrikkumine üldse saab hõlmata väärtegusid. Ringkonnakohus leiab aga, et Siseministeerium on 26.09.2016. a otsust nr 1-24/138 tehes eelnimetatud nõudeid küll napilt, ent siiski piisavalt järginud. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhtumil on otsust tehes oluline arvesse võtta ka Euroopa Ministrite Komitee 13.09.2000. a soovituse Rec (2000)15 artikkel 4 punkti b. Ringkonnakohus nõustub vastustaja poolt apellatsioonkaebusele esitatud vastusega selles osas, et kuigi vastustaja ei ole 26.09.2016. a otsuses nr 1-24/138 viidanud otsesõnu Euroopa Ministrite Komitee 13.09.2000. a soovitusele Rec (2000)15, on ta sisuliselt siiski lähtunud kaebajast kui pikaajalisest elanikust. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu otsuse punktis 26 väljendatud seisukohaga, et otsuses ei pea neid VSS § 31 lg-s 3 toodud asjaolusid välja tooma, kui need konkreetsel juhul mingit mõju ei avalda. Ringkonnakohus juhib vastustaja tähelepanu täiendavalt aga HMS §-s 56 sätestatule, kus sätestatud miinimumnõuetele peab põhjendus igal juhul vastama.
17.VSS v.r § 29 lg 1 p 1 osas leiab ringkonnakohus, et Siseministeerium on vaidlustatud otsuses piisavalt põhjendanud, miks kaebaja puhul on alust arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist. Seejuures tugineb Siseministeerium ohuhinnangu põhjendamisel peamiselt Tartu Vangla riskianalüüsile ja Justiitsministeeriumi ettepanekule. Ringkonnakohus leiab, et seadus ei välista sellist tõlgendust. Küll aga on halduskohtul kohustus riskianalüüsi põhjendatud vaidlustamise korral kontrollida selles esitatud andmeid. Kuigi ohuprognoos on tulevikku suunatud, siis on selle aluseks siiski reeglina ka juba minevikus aset leidnud faktid. Isiku ohtlikkuse hindamisel on paratamatult olulisel kohal tema senised teod ja tema senine käitumine. Ringkonnakohtu hinnangul on Siseministeerium 26.09.2016. a otsuses nr 1-24/138 käsitlenud piisavalt kaebaja poolt toime pandud narkokuriteo ohtlikkust ja peale vabanemist uue kuriteo toimepanemise tõenäosust. Kuigi ka ohtlikkuse puhul võivad esineda ülekaalukad põhjused, mis välistavad isikule sissesõidukeelu kohaldamise, kehtib eelmises punktis öeldu ka siinkohal. Ringkonnakohus on seisukohal, et Siseministeeriumi poolt läbi viidud kaalumine on küll napp, kuid siiski piisav.
19.Kaebaja väitel puuduvad riskihindamise aluseks võetud dokumendid, mistõttu on riskianalüüs paljasõnaline. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Riskianalüüs (tl 65-65p) sisaldab viiteid kaebaja suhtes tehtud süüdimõistvatele kohtuotsustele. Lisaks on selles käsitletud narkokuriteo spetsiifikat ning kaebaja perekondlikke sidemeid ja käitumist vanglas. Kaebaja ei ole täpsustanud, milliste dokumentidega ta sooviks riskianalüüsile lisaks tutvuda. Riskianalüüsis on käsitletud peamiselt asjaolusid, mis ei nähtugi tingimata mõnest dokumendist, vaid pigem kaebaja käitumisest. Ringkonnakohus hindab riskianalüüsi veenvaks ega näe alust kahelda selle koostamise metoodika õiguspärasuses. Olgugi, et kaebaja leiab, et kohtul on kohustus ise kõik vaidlusalused asjaolud üle kontrollida, siis ringkonnakohus selle tõlgendusega ei nõustu. Kui
haldusorgan on kujundanud konkreetsetele asjaoludele tuginedes seisukoha ja toob need asjaolud otsuses välja, siis ei saa üldjuhul pidada piisavaks lihtsalt kõige eitamist kaebaja poolt, vaid nimetada tuleb konkreetsed asjaolud, millele kaebaja soovib tugineda, ja viidata ka tõenditele, mille alusel halduskohus kaebaja esitatud asjaolud üle saaks kontrollida. See kehtib vähemalt nende asjaolude ja tõendite puhul, millele on poolel kas ainsana või kõige parem ligipääs. Kui kaebajal juhtub olema ka asjatundlik esindaja, siis võiks soovitavalt ära näidata ka selle, milliseks võiks nende asjaolude pinnalt kujuneda õiguslik hinnang.
20.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles osas, et halduskohtu otsus võib punktides 16 ja 24 tunduda vastuoluline osas, mis puudutab kaebaja arvesse minevat Eestis elatud aega. Euroopa Ministrite Komitee 13.09.2000. a soovituse Rec (2000)15 osas märgib ringkonnakohus, et kuna tegemist on soovitusega, siis ei ole sellest juhindumine riigile kohustuslik. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et ka pikaajalist elanikku peab olema erandjuhul võimalik välja saata. Selliseks erandjuhuks ongi käesoleval juhul esinev narkokuriteo toimepanemisest lähtuv oht riigi julgeolekule, avalikule korrale ja teiste isikute tervisele.
21.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et kaebaja vanust ja terviseseisundit ei ole Siseministeeriumi 26.09.2016. a otsuses nr 1-24/138 käsitletud. Ringkonnakohus viitab eelpool öeldule, et otsuses ei pea neid VSS § 31 lg-s 3 toodud asjaolusid tingimata välja tooma, mis konkreetsel juhul mingit mõju ei avalda.
22.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga ka selles, et halduskohus on otsuse punktis 23 teinud kohtuistungil tunnistaja antud ütlustest järeldusi, mida ei saa neist ütlustest tingimata teha. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja on õigesti käsitlenud kaebaja alaealist poega tema perekonnaliikmena VSS § 29 lg 4 mõttes ega nõustu halduskohtu seisukohaga, et ka kaebaja poega ei saa käsitleda tema perekonnaliikmena.
23.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga ka selles osas, et apellatsioonkaebuse lisana esitatud tõendi pinnalt on tõenäoline, et kaebaja ja tema praegune abikaasa ei ole abiellunud soovist otsida õigustusi vaidlusaluse haldusakti vaidlustamiseks, vaid et pooltel oli sellekohane soov ja tahe juba varem.
24.Kaebaja väidab, et tal oli seaduslik sissetulek töövõimetuspensioni näol. Ringkonnakohus leiab, et töövõimetuspension oli kuni selle õigusinstituudi kaotamiseni alates 01.01.2017 seaduslik sissetulek, kuid VSS § 31 lg 3 p 4 järgi ei ole oluline mitte sissetuleku olemasolu, vaid isiklikud, majanduslikud ja muud sidemed Eestiga, mis väärivad kaitsmist. Ringkonnakohus leiab, et töövõimetuspensioni saamine ei ole majanduslik ega muu side, mis vääriks kaitsmist sissesõidukeelu kohaldamise kontekstis.
25.Kuigi kaebaja ei nõustu, et tal puudub eesti keele oskus A1 tasemel ning edasiseks eesti keele õppimiseks motivatsioon, siis Justiitsministeeriumi esitatud õiendist nähtuvalt ei pea need kaebaja väited paika. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et keele õppimine peale rohkem kui 20-aastast Eestis viibimist ei viita tihedale seosele Eestiga, samuti sellega, et eesti keele oskus või oskamatus ei ole iseenesest asjaolu, mis tingis talle sissesõidukeelu kohaldamise. Riigikeele oskus ei kohusta riiki lubama isikuid, kui esineb põhjusi, mis on selgelt seotud isikust tuleneva ohuga. Ringkonnakohus märgib, et suurepärane eesti keele oskus võib teisalt siiski olla märgiks nii tihedatest isiklikest või muudest sidemetest Eestiga või kaebaja sotsiaalsest ja kultuurilisest integratsioonist. Kaebaja puhul need märgid puuduvad.
26.Kaebaja leiab, et kohtuistungil ei väitnud kaebaja ega tunnistaja kaebaja ema ja õdede olemasolu Aserbaidžaanis. Ringkonnakohus on seisukohal, et haldusorgani ja kohtu seisukoha
paljas eitus ilma vastavaid asjaolusid välja toomata ja tõendeid pakkumata ei ole piisav, kui tegemist on tõenditega, millele on kaebajal endal kas ainsana või kõige parem ligipääs. Kaebaja on istungil öelnud, et Aserbaidžaanis elavad ema vennatütred. Samas on ta asunud ema ja õdede olemasolu eitama alles apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus ei pea seda lõppastmes määravaks, kes täpselt kaebaja sugulastest Aserbaidžaanis elab, sest tegemist on ainult abistava argumendiga. Lisaks on oluline silmas pidada, et kaebajal on Vene Föderatsiooni, mitte Aserbaidžaani kodakondsus. Sellest tulenevalt on ainetud ka kaebaja väited, et ta ei saa tagasi pöörduda Armeenia poolt hõivatud aladele Aserbaidžaanis.
27.Kaebaja väitel ei ole vabaduskaotuslikke karistusi tema suhtes enne viimast karistusotsust määratud rohkem kui kahel korral. See ei pea paika. Varasemad karistused on loetletud Justiitsministeeriumi 29.06.2016. a ettepanekus nr 11-3/5097-1. Selle kohaselt on kaebajat karistatud varasemalt: -
-
Jõgeva Maakohtu 22.08.2002. a otsusega kriminaalkoodeksi (KrK) § 139 lg 2 p 1, 3, § 15 lg 2 järgi (salajase varguse katse) rahatrahviga 50 päevamäära; Tartu Maakohtu 06.11.2002. a otsusega KrK § 140 lg 2 p 1, 2, 3, 3, 4 järgi (avalik vargus) vangistusega 1 aasta; Tartu Maakohtu 10.09.2004. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi (vargus) tingimisi vangistusega 6 kuud, katseajaga 2 aastat; Tartu Maakohtu 06.04.2006. a otsusega (nr x-xx-xxx) KarS § 266 lg 2 p 2, 3, § 121, § 263 p 1, 4 järgi (omavoliline sissetung ja lahkumisnõude täitmata jätmine, kehaline väärkohtlemine, avaliku korra raske rikkumine) vangistusega 3 aastat 6 kuud; Tartu Maakohtu 12.04.2012. a otsusega (nr x-xx-xxx) KarS § 266 lg 2 p 2, 3 järgi (omavoliline sissetung ja lahkumisnõude täitmata jätmine) vangistusega 6 kuud.
Kõik on olnud tahtlikud kuriteod. Neile lisandub Tartu Maakohtu 09.10.2014. a otsus kriminaalasjas nr x-xx-xxxx, millega maakohus mõistis kaebajale narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemise eest karistuseks 6 aastat ja 3 kuud vangistust, mis lõpeb 13.12.2019. Sellest nähtuvalt on kaebajale mõistetud enne praeguse vangistuse aluseks olevat süüdimõistvat kohtuotsust vangistus varasemalt Tartu Maakohtu 06.11.2002. a otsusega, 06.04.2006. a otsusega nr x-xx-xxx ja 12.04.2012. a otsusega nr x-xx-xxx ehk kolmel korral. Neile lisandub Tartu Maakohtu 10.09.2004. a otsusega mõistetud tingimisi vangistus, mille katseajal pani kaebaja toime uue kuriteo ja mis pöörati seetõttu samuti täitmisele Tartu Maakohtu 06.04.2006. a otsusega nr 1-05-1132. Kokku on kaebajale mõistetud vangistus, mis on ka täitmisele pööratud, niisiis viies kriminaalasjas.
28.Veel tugineb kaebaja Tartu Maakohtu 09.10.2014. a otsuses kriminaalasjas nr x-xx-xxx antud hinnangule ja sellele, et on pidanud ennast vanglas üleval väidetavalt eeskujulikult, sh töötanud alates jaanuarist 2016 ka vangla abitöölisena. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebaja viited kriminaalasjas nr x-xx-xxx antud ohuhinnangule ei ole käesoleval juhul asjakohased, kuna nimetatud kriminaalasjas hinnati kaebaja tegu konkreetse kuriteo pinnalt, kuid sissesõidukeelu kohaldamisel hinnati kaebajast lähtuvat ohtu üldiselt. Ringkonnakohus juhib täiendavalt kaebaja tähelepanu Tartu Maakohtu 02.03.2018. a määruse nr x-xx-xxx põhjendustele, mille kohaselt oli kaebajal 02.03.2018. a seisuga kaks kehtivat distsiplinaarkaristust tööst keeldumise eest. Nimetatud asjas esitatud määruskaebuse jättis Tartu Ringkonnakohus 06.04.2018. a määrusega perspektiivituse tõttu läbi vaatamata. Maakohus leidis, et kinnipeetaval on raskusi ka range järelevalve tingimustes kehtivatele reeglitele allumisega ning tõenäosus, et isiku käitumine ei saa ka vabaduses olema seadusekuulekas, on suur. Veel tõdes maakohus, et ühtegi rehabiliteerivat tegevust isik läbinud ei ole, riigikeele õpingud jättis ta pooleli ning sotsiaalprogrammi läbimist ei ole alustatud motivatsiooni
puudumise tõttu. Maakohtule esitatud materjalidest ei nähtunud, et senise vangistuse jooksul oleks kaebaja käitumise ja suhtumise osas tegelikult toimunud olulisi positiivseid arenguid. Maakohtus antud ütlustest nähtus, et kinnipeetav kaldub süüdistama teisi ning teeb etteheiteid kontaktisiku suunas. Kokkuvõttes leidis maakohus, et isik ei teadvusta vajadust endasse panustada ega astuda ise samme selleks, et edaspidine elu saaks olema seadusekuulekas. Ringkonnakohus võtab eelpool toodud maakohtu hinnangut otsuse tegemisel arvesse.
29.Ringkonnakohus leiab, et Siseministeeriumi 26.09.2016. a otsuses nr 1-24/138 on õiguspärane ja ükski kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väidetest ei anna alust selle õiguspärasuses kahtlemiseks. III
30.Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, asendades halduskohtu otsuse põhjendused osaliselt käesoleva otsuse põhjendustega.
31.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.
/Allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.