Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised Resolutsioon Edasikaebamise kord
3-16-2088 19. juuni 2017 Eda Muts S.A. kaebus Siseministeeriumi 26.09.2016. a otsuse nr 124/138 tühistamiseks. Kohtuistung 24.05.2017 Kaebaja – S.A., esindaja Anu Toomemägi Vastustaja – Siseministeerium
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 19.07.2017. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Justiitsministeerium esitas 29.06.2016. a Siseministeeriumile pöördumise nr 11-3/5097-1 „Ettepanek sissesõidukeelu kohaldamiseks S.A.“, milles tegi ettepaneku kohaldada sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki Vene Föderatsiooni kodaniku S.A. suhtes (tl 106-107).
2.Siseministeeriumi 26.09.2016. a otsusega nr 1-24/138 „Sissesõidukeelu kohaldamine“ kohaldati S.A. sissesõidukeeld Eesti Vabariiki kümneks aastaks. Sissesõidukeelu kehtivusaeg algab päevast, mil S.A. vabaneb Eesti kinnipidamisasutusest või antakse üle kodakondsusjärgsele riigile või päritoluriigile karistuse jätkamiseks (tl 28-29).
3.S.A. esitas 18.10.2016. a Tallinna Halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi 26.09.2016 otsuse nr 1-24/138 tühistamiseks (tl 16).
4.Tallinna Halduskohus andis 24.10.2016. a määrusega S.A. kaebuse vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule (tl 18).
5.Tartu Halduskohus võttis 3.01.2017 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Siseministeeriumi ja kaasas menetlusse Justiitsministeeriumi arvamuse andmiseks.
Kaebuse esitaja põhjendused
6.Kaebaja palub otsus tühistada tervikuna, seda nii väljasaatmise kui edaspidise Eestisse 10aastase sissesõidukeelu osas ning palub jätta talle õigus viibida Eesti territooriumil ja kaitsta perekonna õigusi. Tal on Eestis abikaasa ja kaks last. Perekonnale on lahusolek suur šokk, see otsus katkestab sidemed vanemate ja laste vahel ning võtab kaebajalt võimaluse osaleda alaealise lapse kasvatamisel. Lastel on invaliidsus ja vajavad mõlema vanema tähelepanu. Otsuse tegemisel on perekonna arvamus arvesse võtmata jäetud.
7.Kohtuistungil tõi kaebaja esindaja välja, et otsus on vajalikul määral motiveerimata, vastustaja on tuginenud Tartu Vangla riskihindamisele, mis on kontrollimatu. Kaebaja on pikaajalise elamisloaga elanik, mistõttu tuleb sissesõidukeelu kohaldamisel arvestada rohkemate asjaoludega kui tavakorras. Puuduvad tõendid, et ta on terve Eestis viibimise aja tegelenud ebaseadusliku sissetuleku hankimisega ega selles, et ta on sõltuvuskuriteo toime pannud. Vastustaja poolt ei ole uuritud, kas tal oli töölepinguid sõlmitud, pole küsitud vanglast kaebaja iseloomustust. Otsus perekonnaliikmete osas on vastuoluline, tema tütart ei ole arvestatud . Otsuses ei ole analüüsitud tema sidemeid perekonnaliikmetega, pole arvestatud tema vanust ega tervislikku seisundit. Otsuses ei ole välja toodud sissesõidukeelu kohaldamise tagajärgi perekonnaliikmetele. Vastustaja vastuväited
8.Vastustaja ei nõustu kaebuses esitatud väidetega ning on seisukohal, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning et kaebuse rahuldamiseks puudub igasugune õiguslik alus.
9.Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 p-dest 1 ja 7 tulenevalt ei välista sissesõidukeelu kohaldamist asjaolu, et kaebaja omab Eesti Vabariigis elamiseks elamisluba ja sissesõidukeelu kohaldamine riivab tema õigust perekonnaelule. Välismaalase suhtes võidakse sissesõidukeeldu kohaldada, kui on alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist. Käesoleval juhul tegi kaebajale sissesõidukeelu kohaldamiseks ettepaneku Justiitsministeerium, kes leidis, et keelu kohaldamine on vajalik avaliku korra kui õigusaktidest tuleneva elukorralduse, millega tagatakse isiku õiguste ja vabaduste kaitse, ühiskonna turvalisus, avaliku võimu ning avalike teenuste toimimine, kaitsmiseks. Siseministeerium, tutvunud esitatud ettepaneku ja selle lisadega, leidis, et sissesõidukeelu kohaldamine on põhjendatud ja vajalik.
10.Kaebaja on Vene Föderatsiooni kodanik, keda on Eestis karistatud kuritegude toimepanemise eest kokku kuuel korral, varguste, omavolilise sissetungi, avaliku korra raske rikkumise, kehalise väärkohtlemise ja narkootilise ja psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise eest. Neljal korral on talle karistuseks määratud reaalne vangistus, kolmel korral on karistatud väärteokorras. Otsuse tegemisel võeti arvesse ka seda, et otsuse tegemise ajal kandis kaebaja talle mõistetud kuue aasta ja kolme kuu pikkust vanglakaristust narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Antud juhul leidis nii sissesõidukeelu kohaldamise ettepaneku teinud haldusorgan kui ka vastustaja, et narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine ning levitamine on süütegu, mis kujutab suurt ohtu avalikule korrale ning sellise kuriteo toimepanemisega on kaebaja näidanud, et ta ohustab avalikku korda.
11.Kuigi sissesõidukeelu kohaldamisega kaasneb kaebajale tema põhiõiguse, so perekonnaelu riive, tuleb arvestada toime pandud rikkumiste olulisust ja ka seda, et ta on teadlikult ja tahtlikult kuritarvitanud Shengeni alal viibimisõigust. Käesoleval juhul kaalus avalik huvi üles kaebaja õiguse perekonnaelule ning tema perekonnaellu sekkutakse seaduse alusel riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitseks. Kuna kaebaja abielu on sõlmitud pärast kaebajale sissesõidukeelu kohaldamist, siis pidid kaebaja ja tema abikaasa olema juba enne abiellumist teadlikud, et nende abieluline kooselu Shengeni viisaruumis on kuni kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivusaja lõpuni võimatud. Kaebajal ja tema abikaasal on võimalik pereelu elada ka väljaspool Eestit. Kaebaja abikaasal ja lastel on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus. Kui võtta ka arvesse, abikaasal ja lastel puuduvad teadaolevalt takistus Eestist lahkumiseks, siis ei oma sissesõidukeeld kaebaja eraelu suhtes intensiivset mõju. Samuti on kaebajal võimalik oma lastega suhelda nii telefoni kui e-posti teel. Justiitsministeeriumi arvamus
12.Justiitsministeerium palub jätta kaebus rahuldamata, kuna vaidlustatud Siseministeeriumi 26.09.2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kaebaja on saanud Eestis elamisloa 1997 aastal, kuid elamisloa olemasolu üksinda ei ole sissesõidukeelu kohaldamist välistavaks asjaoluks. Ka ei välista see, et kaebaja on abielus, sissesõidukeelu kohaldamist. Kaebaja abiellus 11.10.2016, ehk peale vaidlustatud otsuse tegemist ning seega tuli abiellumisel arvestada, et nende abieluline kooselu Eesti Vabariigis ei ole võimalik. EIÕK ei taga õigust elada perekonnaelu konkreetses riigis, vaid tagab perekonnaelu riigipiiridest olenemata. Nii kaebaja kui tema perekonna integreerumist sihtriigis ei saa pidada äärmiselt problemaatiliseks, neil kõigil on Vene kodakondsus ning suhtluskeeleks vene keel. Lisaks on kaebajal Aserbaidžaanis sugulased, kellega ta tihedalt suhtleb. Kaebaja kannab karistust narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest, mis on raske rahvatervisevastane kuritegu. Justiitsministeerium on arvamusel, et kaebaja kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu Eesti ühiskonnale ka peale vanglast vabanemist ning seetõttu kaalub sissesõidukeelu kohaldamise vajadus üles kaebaja isiklikud huvid. Kohtu seisukoht
13.Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas Siseministeeriumi 26.09.2016. a otsusega nr 1-24/138 S.A. Eesti Vabariiki kümneks aastaks sissesõidukeelu kohaldamine on proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta.
14.VSS § 6 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 31 lg 1, § 29 lg 1 p-d 1 ja 7 ning § 271 lg 3. VSS § 31 lg 1 kohaselt otsustab sissesõidukeelu kohaldamise Siseministeerium või Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus põhjendamatu viivituseta. VSS 311 lg 1 kohaselt võib sissesõidukeelu kohaldamiseks teha valdkonna eest vastustavale ministrile ettepaneku valitsusasutus või valitsusasutuse hallatav riigiasutus. VSS § 29 lg 1 p 1 kohaselt võidakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kohaldada, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist. VSS § 29 lg 1 p 7 alusel võib
kohaldada sissesõidukeeldu, kui välismaalast on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õigusrikkumise eest ja karistus ei ole kustunud ega kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. VSS § 271 lg 3 kohaselt sissesõidukeelu kehtivusaeg algab sissesõidukeelu kohaldamise otsuse tegemise päeval, kui otsuses ei nähta ette hilisemat sissesõidukeelu kehtivusaja algamise päeva.
15.Nimetatud sätetest tulenevalt on sissesõidukeelu kohaldamine haldusorgani kaalutlusotsus, mille puhul kohus ei hinda eraldivõetuna haldusorgani kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel kaalutlusõigust haldusorgani eest, samuti ei asenda kohus haldusorgani väärtushinnanguid enda omaga. Kohus kontrollib üksnes seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võivad mõjutada sisulist otsustamist, kas otsus on kooskõlas kehtiva õigusega ja õiguse üldpõhimõtetega ning kas on järgitud kaalutlusõiguse piire ja eesmärke. Antud juhul on vajalik hinnata, kas olid täidetud eeldused siseministri poolt sissesõidukeelu kehtestamiseks ning kas sissesõidukeelu kehtestamisel on arvesse võetud kõiki asjaomaseid kaalutlusi.
16.Vaidlus puudub järgmistes faktilistes asjaoludes. Kaebaja on rahvuselt aserbaidžaanlane ja sündinud Aserbaidžaanis. Kaebaja omab Vene Föderatsiooni kodakondsust. Eestisse saabus kaebaja 1988 aastal seoses ajateenistusega Nõukoguse armees. Alalise elaniku õigused on kaebaja saanud 1997.aastal. Eestis kaebaja kordagi ametlikult töötanud ei ole, kaebaja eesti keelt ei valda, vanglas olles on omandanud eesti keele oskuse tasemel A1. Kaebajat on Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistatud alates 2002 aastast kokku kuuel korral (vargused, omavoliline sissetungimine, avaliku korra raske rikkumine, kehaline väärkohtlemine) ning neljal korral on talle karistuseks mõistetud reaalne vangistus. Viimati tunnistati kaebaja Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsustega kriminaalasjas nr 1-141538 süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja mõisteti talle karistuseks 6 aastat ja 3 kuud vangistust. S. A. mõisteti süüdi selles, et ta käitles ebaseadusliku tulu saamise eesmärgil suures koguses narkootilist ainet fentanüüli. Viimase karistusaja alguseks loeti 13.09.2013, karistusaja lõpp on 13.12.2019, seega kannab kaebaja hetkel vabaduskaotuslikku karistust. Vaidlus puudub ka selles, et kõikide kuritegude puhul on tegemist olnud tahtlike kuritegudega. Väärteomenetluses on kaebaja süüdi mõistetud neljal korral. Eelnevat arvestades esines VSS § 29 lg 1 p-st 7 tulenev eeldus kaebajale sissesõidukeelu kohaldamiseks.
17.Sissesõidukeelu alusena on vaidlustatud otsuses kohaldatud VSS § 29 lg 1 p-i 1, kuna kaebaja Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust. Riigikohus on lahendites nr 3-3-1-14-03 ja 3-3-1-1-14 leidnud, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et ta jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule. Nendes kohtulahendites märgiti varasemast praktikast lähtuvalt veel ära, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on varem kuritegudes süüdi mõistetud ja karistatud. Need seisukohad on kohased ka antud juhul ning annavad kaebaja kuritegude raskust ja korduvust arvestades võimaluse põhjendatud järelduseks, et tema puhul on reaalne oht ühiskonnale olemas ka peale vanglast vabanemist. Arvestades eelpool väljatoodud kaebajale mõistetud kriminaalkaristusi, seda, et kaebajale on mõistetud kriminaalkaristus KarS § 184 lg 1 järgi, mis näeb ette karistuse narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest, siis nõustub kohus vastustajaga, et kaebaja senine kuritegelik käitumine on olulise tähtsusega ja seda peab arvesse võtma isikust lähtuva ohu olemasolu üle otsustamisel. Kaebaja käitumist hinnates saab
järeldada, et tegemist on isikuga, kellele süü- ja kuritegude toimepanemine on saanud eluviisiks ning ta võib kujutada ohtu avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele ka pärast vanglast vabanemist. Arvestades riigivõimu kohustust kaitsta olulisi väärtusi, nagu avalik kord ja ühiskonna turvalisus, on piirangute seadmine tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras karistatud välismaalaste suhtes õigustatud. Kuritegude toimepanemine välismaalase poolt näitab isiku suhtumist ühiskonda ning et ta ei austa Eesti õiguskorda. Riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmiseks on riigil õigus otsustada tulenevalt õigusaktidest välismaalase viibimise üle oma riigi territooriumil. Samas tuleb arvestada, et sissesõidukeelu kohaldamisel on tegemist ennetava meetmega, milles haldusorgan annab olemasoleva teabe alusel hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme kohaldamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on võimalik. S.A. ohtlikkust ning uute kuritegude sooritamise võimalikkust teatud olukordades on välja toonud nii Justiitsministeerium oma ettepanekus kui ka vastustaja vaidlustatud otsuses. Euroopa Nõukogu direktiivi2003/109EÜ artikkel 12 kohaselt võib liikmesriik teha otsuse ja isiku välja saata siis, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Kuigi nimetatud artikkel käsitleb väljasaatmisotsuse tegemist, on see kohaldatav ka sissesõidukeelu otsustamisel. Ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite kohaselt on asukohariigis elanud või seal pikka aega elanud isiku riigist väljasaatmine lubatud, kui ta kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.
18.Vaidlustatud otsuses tugines vastustaja kaebaja ohtlikkuse hindamisel täiendavalt ka Tartu Vanglas läbiviidud riskianalüüsile (tl 65), mille kohaselt on kaebaja hinnatud avalikkusele (risk ühiskonnas) ohtlikuks (st ohtlikkuse tunnused ilmnevad juhul, kui muutub isiku eluviis või kui muutuvad isikut ümbritsevad olud, näiteks elu- või töökoha kaotusel, suhete purunemisel). Kohtul puudub alus kahelda selles, et kaebaja riskianalüüs ei oleks nõuetekohaselt läbi viidud, ega nõustu kaebajaga, et vastustaja oleks pidanud riskianalüüsis toodu asjaolud üle kontrollima. Kohtu hinnangul kinnitab riskianalüüs täiendavalt, et kaebajast lähtuda võiv oht on teatud tingimustes reaalne ja piisavalt tõsine. Sellist ohtu ei välista ka kaebaja ja tunnistaja (kaebaja abikaasa) poolt kohtuistungil antud lubadused ja kinnitused, et kaebaja peale vabanemist enam kuritegelikule teele ei asu. Vaidlustatud otsuses on viidatud Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-10306 ja märgitud kuritegude jätkuva toimepanemise ohtu nn sõltuvuskuritegude puhul. Seejuures ei ole vastustaja selgitanud, mida tuleks mõista termini sõltuvuskuritegude all, mida märkis ka kaebaja esindaja kohtuistungil. Nimetatud Riigikohtu otsuses, mis käsitleb küll vahistamist, ei ole sõltuvuskuriteo terminit kasutatud, kuid on märgitud (p 15), et „Kuritegude sellise jätkuva toimepanemise tõenäosus on olemas eeskätt kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika pinnalt suur. Sellelaadseteks kuritegudeks on näiteks vargused, seksuaalkuriteod ja narkokuriteod. Vältimatult on kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus suurem ka nende kahtlustatavate puhul, keda on ka varem süüdi tunnistatud ja karistatud.“ Kuna kaebaja on süüdi mõistetud ja kannab karistust narkokuriteo toimepanemise eest, siis on kokkuvõttes vastustaja viide nimetatud kohtuotsusele põhjendatud. Kohus nõustub otsuses toodud vastustaja seisukohaga, et kuna narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine ning levitamine on süütegu, mis kujutab suurt ohtu avalikule korrale, siis selle toimepanemisega on S.A. näidanud, et ta ohustab avalikku korda ning et seega on tema kuritegu käsitletav üldohtlikuna. Eelneva alusel on kohtu hinnangul vastustaja poolt kaebaja ohtlikkust avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele piisavalt põhjendatud. Ka Justiitsministeerium on seisukohal sissesõidukeelu kohaldamine kaebaja suhtes on vajalik ja põhjendatud, et vältida kaebaja poolt uute kuritegude toimepanemist.
19.Lisaks kaebajast lähtuva ohu kindlakstegemist on vastustaja otsuses kaalunud sissesõidukeelu kohaldamisel ka seda, kuidas sissesõidukeeld mõjutab kaebaja erahuvisid, eelkõige tema õigust perekonnaelule. Nähtuvalt S.A. enda poolt halduskohtule esitatud kaebusest, on tema kaebuse põhjendused seotudki just pereelu kaitsega. VSS § 31 lg 3 kohaselt peab sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja kehtivusaja määramisel kogumis arvestama välismaalase Eestis viibimise kestust, vanust, tervislikku seisundit, sotsiaalset ja kultuurilist integratsiooni, kaitsmist väärivaid isiklikke, majanduslikke ja muid sidemeid Eestiga, sidemeid päritoluriigiga, sissesõidukeelu kohaldamise aluseks asjaolusid ning sissesõidukeelu tagajärgi perekonnaliikmetele. Juhud, millistel pole vastavat keeldu lubatud kohaldada, on loetletud VSS § 30 p-des 1, 2, ja 3. Need välistavad sissesõidukeelu kohaldamist ainult niisuguse välismaalase suhtes, kes on alla 13 aastane, kes on eesti rahvusest, kelle rahvusvahelise kaitse taotlus on võetud menetlusse või kellele on antud Eestis rahvusvaheline kaitse. Antud juhul selliseid asjaolud puuduvad.
20.Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) artikli 8 lõike 1 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu. Sama artikli teisest lõikest tulenevalt ei sekku võimud selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Vastustaja asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et kuigi sissesõidukeelu kohaldamisega oleks S.A. võimalused elukaaslase ja lastega kohtumisel takistatud, on tema poolt toimepandud rikkumised siiski sellised, millest tingitult kaalub sissesõidukeelu kohaldamise vajadus üle S.A. isiklikud huvid.
21.Nagu eelnevalt välja toodud, asus kaebaja sisuliselt Eestis elama peale Nõukogude sõjaväeteenistuse läbimist. Kaebajal on kaks Eestis elavat last: poeg, sündinud 17.01.2004.a. ja tütar, sündinud 16.02.1996.a. Seega on tütar antud hetkeks täisealine. Lastel on Venemaa kodakondsus, ning nad on registreeritud vallaslastena. Laste ema A.G. abiellus kaebaja 11.10.2016.a. Seega vaidlustatud otsuse tegemise ajal kaebaja abielus ei olnud. Välismaalase perekonnaliikme definitsioon on sätestatud VSS § 29 lg-s 4, mille kohaselt välismaalase perekonnaliikmeks loetakse Eestis seaduslikult välismaalasega ühes perekonnas koos elavat abikaasat, alaealist last ja vanemat, kui välismaalane on alaealine. Sellest tulenevalt on vastustaja vaidlustatud otsuse tegemisel õigesti leidnud, et S.A. perekonnaliikmeks saab lugeda Eestis elavat alaealist poega. Kuna tütar oli otsuse tegemise ajal täiskasvanud, siis teda VSS § 29 lg 4 kohaselt välismaalase perekonnaliikmena ei tulnud arvestada. Peale abiellumist 11.10.2016 on VSS mõistes kaebaja perekonnaliikmeks ka abikaasa A.G.
22.Vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei saanud vastustaja arvestada kaebaja abiellumisega, kuna nimetatud asjaolu selleks ajaks veel olemas ei olnud. Haldusmenetluse (HMS) § 44 lg 1 p 2 kohaselt uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada. Haldusmenetluse uuendamise taotlus tuleb esitada haldusmenetluse läbi viinud haldusorganile (antud juhul Siseministeerium) ühe kuu jooksul haldusmenetluse uuendamise asjaoludest teadasaamisest alates (HMS § 44 lg 3). VSS § 32 lg 1 kohaselt tunnistab Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus kehtetuks või lühendab sissesõidukeelu kehtivusaega välismaalase põhjendatud taotluse alusel või valitsusasutuse või valitsusasutuse hallatava riigiasutuse
põhjendatud ettepanekul või Schengeni konventsiooniga ühinenud riigi, välja arvatud Eesti, pädeva asutuse taotlusel, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda.
23.Kohus käesoleva otsuse tegemisel arvestab Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 sätteid, mille kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga, seega hindab kohus vaidlustatud otsuse õiguspärasust 26.09.2016 seisuga. Kohtu hinnangul ei anna kaebaja põhjendused, alust kaebuse rahuldamiseks. Vaidlustatud otsuses on arvestatud, et kaebajal on elukaaslane, ehk laste ema (A.G.) ja kaks last, neist üks alaealine. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et abielludes peale vaidlusaluse otsuse saamist, olid mõlemad teadlikud, et nende abieluline kooselu Eestis on kuni kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivusaja lõpuni võimatu. G. G. ja lastel on Venemaa kodakondsus, nende koduseks keeleks on vene keel. Samas selgus kohtuistungil antud seletustest, et tegelikult kaebaja ja G.G. ei ole elanud pidevalt koos. G.G. väitel elab ta lastega, tüli tõttu kaebajaga, ema juures Mustvees ning käib seal ka tööl. Ka enne vangistust elas G.G. koos lastega Mustvees, kaebaja aga Kallastel. Kohtuistungil tunnistajana ütlusi andnud G.G. ütlustest saab järeldada, et tema ja lapsed on elanud vähemalt alates 2011 aastast eraldi Mustvees, kuna tunnistaja väitel läks poeg esimesse klassi Mustvees. Praeguseks ajaks on poeg 13 aastane ja abikaasa elab alaealise pojaga ka praegu Mustvees. Seega ei ole tegemist VSS § 29 lg 4 mõistes kaebaja perekonnaliikmetega, kuna kaebaja ei elanud elukaaslase, nüüdse abikaasa, ega lastega koos ühes perekonnas. Kuigi kaebaja ja abikaasa ning laste vahel võivad olla head suhted, ei ole see takistuseks piirangu seadmisel. Kuna kaebaja ei ole Eestis kordagi ametlikult töötanud ehk alalist sissetulekut omanud, siis ei ole elukaaslane ega lapsed olnud kaebajast majanduslikud sõltuvad ega ole seda ka praegu. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ei pruugi tegu olla konventsiooni rikkumisega, kui laps ei sõltu vanemast ja isikul on võimalik suhelda lapsega sidevahendite abil (EIK 08.01.2009. a otsus nr 10606/07, Joseph Grant v Ühendkuningriik, p 40). Kohus märgib, et sissesõidukeelu omamine ei välista abikaasadel ka väljaspool Eestit koos olla ja pereelu elada.
24.Vastupidiselt kaebaja seisukohale, on vastustaja sissesõidukeelu kohaldamisel arvestanud ka asjaoluga, et kaebaja on alates 1988 aastast viibinud Eestis ja alates 1997 aastast omab alalist elamisluba. Kaebaja esindaja on kohtumenetluses juhtinud tähelepanu Euroopa Ministrite Komitee 13.09.2000 a. soovitusele Rec(2000)15, mille artikli 4 lg b kohaselt ei saa kauaaegset sisserändajat välja saata, kui ta on riigis elanud rohkem kui 20 aastat. Kaebaja peab end kauaaegseks sisserändajaks 1988 aastal Eestisse sõjaväeteenustusse asumist arvestades. Kohus märgib esiteks, et tegemist on soovitusega, millest juhindumine riigile ei ole kohustuslik. Teiseks ei ole kaebaja asunud elama Eestisse 1988 aastal. Sel aastal tuli kaebaja Eestisse sõjaväekohustust täitma, tema elukohaks jäi ikkagi koht, kust ta enne sõjaväeteenistust elas. Ka on kaebaja pool ise märkinud, et Eestisse kirjutas ta end sisse 1991. aastal. Seega ei ole kaebaja Eestis elanud 20 aastat. Samas vastustaja kinnitusel on nad hinnanud kaebaja pikaajaliselt Eestis viibinud isikuks ja seda ka otsuse tegemisel arvestanud. VSS võimaldab sissesõidukeeldu kohaldada ka isiku suhtes, kes on Eestis pikaajaliselt elanud.
25.Samuti on vastustaja hinnanud sidemeid kaebaja sünnimaa Aserbaidžaaniga. Otsuses on välja toodud, et seal elavad kaebaja ema ja õed, kelledega ta suhtleb telefoni teel. Seda kinnitasid ka kohtuistungil kaebaja ja tunnistaja. Kaebaja ja Aserbaidžaanis asuvate sugulaste vahel on sidemed olemas, kuigi kaebaja väitel ei ole nad 20 aastat kohtunud. Seega on kaebajal
sihtriigis olemas lähedased sugulased, kellele toetuda. Kuivõrd kaebaja valdab ainult vene keelt ja ei ole eesti keele oskust 20 aasta jooksul omandanud ning omades Venemaa Föderatsiooni kodakondsust, siis näitab see, et ta ei ole soovinud ennast Eesti Vabariigiga siduda.
26.Järgnevalt käsitleb kohus kaebaja esindaja poolt kohtuistungil esitatud väiteid – otsus on motiveerimata, otsuses pole hinnatud kaebaja vanust, tervist, Eestis elamise aega, perega suhtlemist vangistuse ajal, iseloomuomadusi, majanduslikke sidemeid, tagajärgi perekonnaliikmetele, otsuses on esitatud kontrollimatuid asjaolusid, jmt. Kohus ei nõustu, et otsus on motiveerimata. Otsuses on välja toodud faktilised asjaolud, mis andsid vastustaja hinnangul alust vastava otsustuse tegemiseks, samuti on välja toodud õigusaktid, mida otsuse tegemisel kohaldati. Kohus leiab, et otsuses ei pea kõiki VSS § 31 lõikes 3 toodud asjaolusid välja tooma, kui need konkreetsel juhul mingit mõju ei avalda. Ka kaebaja esindaja ei toonud ise välja, milles seisneb kaebaja vanuse või tervisliku seisundi välja toomise vajadus. Kaebaja ei ole vanuses, kus tal oleks sihtriigis integreerumine raskendatud, samuti puuduvad tõendid, et kaebaja tervislik seisund ei võimalda teise riiki elama asumist ja seal elamist. Kaebaja väitel on ta kunagi 2 aastat olnud 60% ulatuses töövõimetu, kuid see oli ammu. Kuna ka kaebaja pole ise mingeid tõendeid tervisliku seisundi kohta esitanud, puudus ka vajadus seda hinnata. Samuti on ekslikud kaebaja väited, nagu oleks vastustaja pidanud kontrollima, kas kaebaja töötas ametlikult töölepingu alusel. Kaebaja ei ole esitanud ühtki tõendit, mis lükkaks ümber Justiitsministeeriumi taotluses ja Tartu Vangla riskianalüüsis esitatud seisukohti, et kaebaja ei ole kunagi ametlikult töötanud. Ka kohtuistungil tunnistas kaebaja ise kui ka tunnistaja, et kaebaja ei ole kunagi töölepingu alusel töötanud. Sisuliselt on kaebaja töötanud nn juhutöödel – korjas marju müügiks, ladustas küttepuid eraisikutel, ehk aitas seal, kus paluti, samuti müüs autosid kallimalt, kui ise ostis. Kaebaja pool ei ole esitanud ühtki tõendit, et kaebaja oleks ametlikult töötanud ega näidanud ka konkreetset ettevõtet või aega, kus see oleks toimunud. Kuna kaebajal on esindaja, siis oleks selliste tõendite esitamine nende olemasolu korral olnud võimalik. Asjaolu, et kaebaja on 2008 aastal omandanud vanglas keevitaja tunnistuse, ei muuda eelnevat olematuks. Kohus nõustub kaebajaga küll selles, et puuduvad sellised tõendid, et kaebaja oleks terve elu tegelenud ebaseadusliku sissetuleku hankimisega, kuid samas nähtub kaebaja karistustest, et kõikide kuritegude eesmärgiks on olnud isikliku kasu saamine. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et vastustaja ei ole vanglast küsinud kaebaja kohta iseloomustust. Esitatud on vangla riskianalüüs, kus on esitatud ka asjas vajalikuks peetud olulised andmed kaebaja kohta. Otsuses on samuti välja toodud, kas ja kellega ning kui sageli kaebaja vanglas viibides suhtles, samuti see, et kaebaja omandas vanglas eesti keele oskuse A1 tasemel. Kaebaja väited, et ta oli soovinud keelekursust korrata (esindaja väitel ei pakutud kaebajal eesti keele kõrgemal tasemel omandamist) on tõendamata. Vangla on riskianalüüsis märkinud, et kaebaja osales riigikeele õppe A1 taseme kursustel 19.01.2016 kuni 12.04.2016 (so 3 kuud), kuid motivatsiooni puudumise tõttu ei soovinud järgneva taseme kursustel osaleda. Seega pole kaebaja ise soovinud kasutada riigikeele õppeks antud võimalusi. Kohus on seisukohal, et kuna vastustaja on enamuse kaebaja esindaja poolt esitatud asjaolud vaidlustatud otsuses välja toonud, siis on vastustaja nendega otsuse tegemisel ka arvestanud. Olemas on arusaadavad ja piisavad põhjendused, miks peab vastustaja kaebajat Eesti julgeolekut ja avalikku korda ohustavaks isikuks, millistel põhjustel oli sissesõidukeelu kohaldamine vajalik ja võimalik ning miks ei välista seda tema enda ja tema lähedastega seonduvad asjaolud. Asja menetlemisel ei nähtu ka kaalutlusreeglite või õiguse üldtunnustatud põhimõtete ega põhiseaduse sätete rikkumist. Kuna VSS § 29 lg-test 1 ja 2 tulenevalt võidakse välismaalasele, kelle Eestis viibimine võib ohustada Eesti vabariigi julgeolekut, avalikku korda,
ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist, kohaldada ka alalist sissesõidukeeldu, pole kaebajale määratud 10 aasta pikkune sissesõidukeeld ebaproportsionaalselt pikkusega.
27.Eelnevat arvestades leiab kohus, et puudub alus Siseministeeriumi 26.09.2016. a otsuse nr 1-24/138 tühistamiseks. Vastustaja on diskretsiooni teostanud õiguspäraselt ning kõik asjas tähtsust omavad asjaolud on tuvastatud. Kohus jätab S.A. kaebuse rahuldamata.
28.Kaebaja on esitanud taotluse vastustajalt menetluskulude (õigusabikulud) väljamõistmiseks summas 480 eurot. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus kaebust ei rahulda, jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik Kohtuotsuse põhjendused on osaliselt asendatud Tartu Ringkonnakohtu 05.07.2018.a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 05.07.2018.a otsus Resolutsioon
1.Võtta toimiku materjalide juurde apellatsioonkaebuse lisana esitatud 01.-03.08.2016. aasta e-kirjavahetuse väljatrükk (1 lk) ja Justiitsministeeriumi seisukoha lisana esitatud 29.08.2017. a Tartu Vangla riigikeele õppe korraldaja õiend koos allkirja lehega (2 lk).
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19.06.2017. a otsuse resolutsioon muutmata, asendades halduskohtu otsuse põhjendused osaliselt käesoleva otsuse põhjendustega.
3.Jätta kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.