Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
21. detsember 2016, Tallinn
Haldusasja number
3-16-1148 OÜ Halinga kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 07.04.2016 otsuse tühistamiseks ning vandeadvokaat Veikko Toomere suhtes aukohtumenetluse algatamiseks kohustamiseks Kaebaja – OÜ Halinga, volitatud esindaja v.adv Oliver Nääs Vastustaja – Eesti Advokatuur
Haldusasi
Menetlusosalised ja nende esindajad Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 4. augusti 2016. a. määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Halinga määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada OÜ Halinga määruskaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 04.08.2016 määrus ning saata asi tagasi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Halinga esitas 29.02.2016 Eesti Advokatuurile kaebuse vandeadvokaat Veikko Toomere tegevuse peale seonduvalt sellega, et OÜ-d Halinga nõustanud vandeadvokaat on palunud pankrotiasja algatamist OÜ Halinga suhtes (seda äriühinguga kooskõlastamata) ja enda nimetamist ajutiseks pankrotihalduriks. Samuti seisnes etteheide selles, et V. Toomere on ilmselt osutanud teenust ka OÜ-le Obama ja AL-le asjas, kus OÜ Halinga huvid ja märgitud isikute huvid on vastandlikud. Lisaks avaldas OÜ Halinga kahtlust, kas V. Toomere sai anda nõusoleku ettevõtte saneerimisnõustajaks nimetamiseks.
2.Eesti Advokatuuri aukohus jättis 07.04.2016 otsusega algatamata aukohtumenetluse V. Toomere suhtes. Otsuse põhjenduste kohaselt teostab saneerija ja pankrotihalduri tegevuse üle kontrolli kohus ning kaebajal on võimalik esitada vastav taotlus tsiviilkohtumenetluse raames.
3.OÜ Halinga esitas 06.06.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Advokatuuri Aukohtu 07.04.2016 otsus, millega aukohus jättis V. Toomere tegevuse suhtes aukohtumenetluse algatamata, kohustada Eesti Advokatuuri algatama V. Toomere suhtes aukohtumenetlus. V. Toomere on rikkunud kliendilepingust ja advokatuuriseadusest (AdvS) tulenevaid otseseid kohustusi kaebaja ees, eelkõige advokaadi konfidentsiaalsuskohustust ja kohustust tegutseda ainult kliendi huvides. Kaebuse aluseks on kaebaja rahulolematus V. Toomere tegutsemisega vandeadvokaadina. Advokatuuri aukohus pidanuks asja lahendamisel tuvastama, millised kohustused tulenesid V. Toomerele kaebajaga sõlmitud kliendilepingust ning kas neid kohustusi on rikutud. V. Toomere tegevus saneerijana, suhtlus meediaga ning pankrotihalduriks määramise nõusoleku andmine on otseses vastuolus kaebaja huvidega. AdvS § 44 lg-s 1 ja advokatuuri eetikakoodeksi §-s 8 sätestatud kohustuste rikkumine seisneb selles, et V. Toomere on 10.02.2016 seisukohas omaalgatuslikult ning vastuolus kaebaja huvidega võtnud sisuliselt omaks OÜ Obama nõude kaebaja vastu. Kaebaja nõude omaksvõtmist ei soovinud ja sellest oli teadlik ka V. Toomere. Lisaks on V. Toomere vastuolus kaebaja huvidega tuvastanud 12.02.2016 seisukohas kaebaja peatse ning vältimatult püsiva maksejõuetuse ning kuulutanud seda avalikkusele. V. Toomere on 15.04.2016 avaldanud seisukoha, mille järgi OÜ Halinga on juba pankrotis ning saneerimiskava täitmine on võimatu. Seda aga olukorras, kus klient ise ei hinda ennast olevat püsivalt maksejõuetu. Vähemalt osa V. Toomere poolt kogutud andmetest kaebaja majandusliku seisundi ning OÜ Obama nõude põhjendatuse kohta on kogutud õigusabi osutamise raames – selliste andmete avaldamine on oluline konfidentsiaalsuskohustuse rikkumine, mis läheb vastuollu advokatuuri eetikakoodeksi §-ga 5. Saneerijal ning pankrotihalduril on kohustus jagada võlausaldajatele informatsiooni võlgniku majandusliku olukorra kohta, samas on advokaadil kohustus pidada konfidentsiaalsena kogu õigusabi osutamise raames saadud teavet. Saneerijana tegutsedes ning avalikkusega suheldes rikkus V. Toomere kliendilepingust tulenevat konfidentsiaalsuskohustust. Aukohus ei andnud hinnangut sellele, kas advokatuuriseadusest ning advokatuuri eetikakoodeksist tulenevad advokaadi üldised kohustused välistavad advokaadi tegutsemise saneerijana või ajutise haldurina. Seega on aukohtu otsus põhjendamata. Advokaat peab õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades neid enda ja kolmandate isikute, sh kolleegide huvidele. AdvS § 44 lg 4 kohaselt ei või advokaat osutada õigusteenust, kui ta on samas asjas osutanud või osutab õigusteenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule või kui seaduse kohaselt ei ole lubatud õigusteenust osutada. Samuti peab ajutine pankrotihaldur olema võlgnikust sõltumatu, kinnitades seda kirjalikult pankrotiseaduse § 56 lg 3 kohaselt. Sõltumatuse nõue kehtib ka saneerimisnõustajale saneerimisseaduse § 15 lg-st 5 tulenevalt. Eelnevast tulenevalt on välistatud, et kehtiva kliendilepingu alusel õigusabiteenust osutav advokaat saaks anda sõltumatuse kinnituse saneerijana või ajutise haldurina tegutsemiseks. V. Toomere on kahel korral esitanud kohtule kinnituse, et ta on kaebajast sõltumatu. Seega on põhjendamatult jäetud aukohtumenetlus algatamata.
2(5)
3-16-1148
4.Tallinna Halduskohtu 04.08.2016 määrusega tagastati OÜ Halinga kaebus. Kaebus on ilmselgelt perspektiivitu, kuna sellega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki – advokatuuri aukohtu kohustamist kaebust V. Toomere tegevuse peale uuesti läbi vaatama ning aukohtumenetluse algatamise küsimust uuesti otsustama. AdvS § 16 lg 1 kohaselt võib huvitatud isik pöörduda aukohtumenetluse algatamiseks aukohtu või advokatuuri juhatuse poole ning AdvS § 18 lg 1 kohaselt võib huvitatud isik aukohtu otsuse peale esitada ka kaebuse halduskohtule, kuid sellise kaebuse sisuline menetlemine eeldab, et vaidlustatud haldusakt saab rikkuda kaebuse esitanud isiku subjektiivseid õigusi või piirata tema vabadusi halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg-st 1 tulenevalt. Aukohtumenetluse peamine eesmärk ei ole kaitsta aukohtule taotluse esitanud isiku subjektiivseid õigusi, vaid tegemist on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete üle. Tallinna Ringkonnakohus selgitas haldusasjas nr 3-14-51771, et aukohtumenetlus sarnaneb selles mõttes ametnike distsiplinaarmenetlusega, et ka ametniku distsiplinaarkorras vastutusele võtmiseks või ametialase juurdluse seaduslikkuse vaidlustamiseks puudub ametniku tegevuse läbi väidetavalt kannatanud isikul kaebeõigus, kuigi isik võib ametiasutuse tähelepanu puudustele juhtida ning tal on õigus saada märgukirjale ka igakülgne vastus (Riigikohtu halduskolleegiumi 31.03.1995 otsus nr III-3/1-4/95). Ka kohtute seaduse (KS) § 97 lg 3 näeb ette, et distsiplinaarkolleegiumi otsuse saab vaidlustada üksnes kohtunik, kellele on määratud distsiplinaarkaristus. Vaidlustamise õigus puudub nii isikul, kelle kaebuse alusel menetluse algatamise taotlus tehti, kui ka menetluse algatajal. Advokatuuriseadus annab huvitatud isikule otsesõnu õiguse taotluse esitamiseks advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamiseks, et tõhustada advokaadi kutsetegevuse iseärasuste tõttu raskendatud järelevalvet, kuid otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida ja kas üldse on tegemist süüteoga, kuulub aukohtule. Järelevalve advokaatide kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle kuulub advokatuuri pädevusse (AdvS § 3 p 2) ning kohus saab selle teostamisse sekkuda üksnes siis, kui tegemist on kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisega. Eeltoodust lähtuvalt on AdvS § 16 lg-s 1 ja § 18 lg-s 1 nimetatud huvitatud isikul õigus nõuda, et advokatuuri aukohus tema kaebust advokaadi tegevuse peale nõuetekohaselt menetleks (võtaks õigusnorme järgides vastu põhjendatud otsuse), kuid ta ei saa nõuda, et advokaadi suhtes kindlasti aukohtumenetlus algatatakse. Advokatuuri aukohus on OÜ Halinga kaebuse läbi vaadanud ning teinud põhjendatud otsuse aukohtumenetluse algatamata jätmise kohta. Kuigi otsuse põhjendus on napp, ei anna see alust järeldamaks, et kaebaja õigusi on rikutud. Kuna aukohtumenetluses ei otsustata huvitatud isiku taotluse lahendamisel tema õiguste või kohustuste üle, ei saa ka huvitatud isiku seisundit selles menetluses samastada menetlusosaliste seisundiga haldusmenetluses (Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2014 määruse nr 3-14-52251 p 14 ja 20.03.2013 otsuse nr 3-12-1016 p 15). Advokaadi suhtes süüteo mittetuvastamine ei riku AdvS § 16 lg-s 1 ja § 18 lg-s 1 nimetatud huvitatud isiku (käesoleval juhul kaebaja) subjektiivseid õigusi. Kui kaebaja leiab, et V. Toomere on tekitanud talle õigusteenuse osutamisel kahju, on tal võimalik pöörduda kahju hüvitamise nõudega maakohtu poole. Sellise hagi esitamise eelduseks ei ole advokaadi distsiplinaarkorras karistamine aukohtu poolt.
MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.OÜ Halinga palub esitatud määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 04.08.2016 määrus ning saata asi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Halduskohus on AdvS § 18 lg 1 tõlgendamisel jätnud põhjendamatult tähelepanuta seadusandja tahte ning ei ole tõlgendanud advokatuuriseadust süstemaatiliselt. AdvS § 18 lg 1 kasutab 3(5)
3-16-1148 kaebeõiguse subjekti osas sama sõnastust, mis AdvS § 16 lg 1 – huvitatud isik. Advokatuuriseaduse eelnõu seletuskirja kohaselt ei tähenda huvitatud isik nimetatud kontekstis, mitte ainult isikut, kelle subjektiivseid õigusi on rikutud, vaid ka teisi isikuid. Seadusandja tahte kohaselt peavad kaebeõigust saama teostada huvitatud isikud, mitte ainult advokaadid, kellele on määratud distsiplinaarkaristus. Halduskohus ei ole selgitanud, miks tuleks samas seaduses ja samas peatükis praktiliselt kõrvuti asetsevates paragrahvides olevaid identseid mõisteid sisustada erinevalt. Halduskohtu viide KS § 97 lg-le 3 ei toeta määruses väljendatud seisukohta, et AdvS § 18 lg 1 alusel on kaebeõigus ainult advokaadil. Kohtute seaduse regulatsioon erineb oluliselt advokatuuriseaduses sätestatud regulatsioonist. KS § 97 lg 3 annab selgesõnaliselt kaebeõiguse üksnes kohtunikule. AdvS § 18 lg 1 annab kaebeõiguse aga huvitatud isikule. Kui seadusandja oleks soovinud kaebeõigust anda üksnes distsiplinaarkaristuse saanud advokaatidele, oleks kasutatud KS § 97 lg-le 3 sarnast sõnastust. Erisus tuleneb asjaolust, et kliendil on eriline usaldussuhe konkreetse advokaadiga. Advokaat ei esinda advokatuuri, vaid tegutseb iseenda nimel. Kohtumenetluses ei esinda kohtunikud ennast ega oma menetlusosalisega samasugust vahetut suhet nagu advokaat kliendiga. Kliendil on õigus nõuda kliendisaladuse hoidmist ning huvide konflikti vältimist konkreetselt advokaadilt, mitte advokatuurilt. Ausa menetluse läbiviimist ja õige otsuse langetamist saab menetlusosaline aga nõuda ainult Eesti Vabariigilt kohtute vahendusel, mitte konkreetselt kohtunikult. Seetõttu on kliendil põhjendatud huvi konkreetse advokaadi suhtes läbiviidava distsiplinaarmenetluse tulemuse suhtes. Aukohtu puhul on tegemist haldusorganiga, kes tegutseb temale allutatud isikute suhtes ning kelle otsus ei ole siseakt. Advokatuuriseadusest tulenevad õigused ja kohustused ka kliendile. Advokaadi tagatised annavad õiguskaitse kliendile ning võimaldavad kliendil olla advokaadiga usalduslikus suhtes. Tagatiste rikkumine advokaadi poolt omab vahetut mõju usaldussuhtele ning võib seada ohtu kliendi seaduslikud huvid. Õige ei ole halduskohtu seisukoht, et aukohtumenetlus on advokatuuri interne kontroll oma liikmete üle. Advokatuur ei anna aukohtumenetluses hinnangut sellele, kuidas advokaat on esindanud advokatuuri, vaid hindab, kuidas on advokaat toiminud vahetus kliendisuhtes. Kliendi huvi aukohtumenetluse vastu on seega äratuntav ning põhjendatud. Advokatuuriseadus jõustus 2001. aastal, mistõttu ei saanud halduskohus toetuda Riigikohtu 1995. aasta otsusele. AdvS § 18 lg 1 tõlgendamisel tuleb lähtuda hilisemalt vastu võetud seaduseelnõu seletuskirjast.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Määruskaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 04.08.2016 määruse ning selgitab järgmist.
7.AdvS § 16 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse esitada aukohtu otsuse peale kaebus halduskohtule. Viidatud sätetest tulenevalt võib kohtusse pöördumise õigust omavaks huvitatud isikuks olla ka isik, kelle taotluse alusel aukohtumenetlus algatati.
8.Huvitatud isikul on võimalik aukohtu otsuseid vaidlustada siiski üksnes piiratud ulatuses. Kaebuse sisuline menetlemine halduskohtus eeldab, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi või piirata tema vabadusi (HKMS § 44 lg 1). Ringkonnakohus on varasemalt selgitanud, et tulenevalt AdvS § 16 lg-st 1 ja § 18 lg-st 1 saab kaebeõiguse aluseks olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (Tallinna 4(5)
3-16-1148 Ringkonnakohtu 24.09.2015 otsuse nr 3-14-50174 p 10; 03.12.2014 määruse nr 3-14-52251 p 13; 31.12.2013 määruse nr 3-13-1538 p 6; 20.03.2013 otsuse nr 3-12-1016 p 12). Kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Asjaolu, kas aukohtumenetlus algatada ja milline otsus menetluse käigus teha, on aukohtu kaalutlusõigus, mille teostamist saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse. Kohus ei saa huvitatud isiku kaebuse lahendamise käigus aukohtu poolt menetlusnormide järgimise kontrollimisel asuda hindama, kas aukohus on väidetava distsiplinaarsüüteo asjaolud tuvastanud õigesti või mitte (Tallinna Ringkonnakohtu 24.09.2015 otsuse nr 3-14-50174 p 10). Samuti ei tulene seadusest ega ühestki teisest õigusaktist isiku subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist.
9.Eelnevast nähtub, et advokatuuri aukohtu otsuse vaidlustamisel halduskohtus ei ole kohtul tõepoolest võimalik võtta seisukohta aukohtu otsuse sisulise õiguspärasuse osas, st kas advokaadi tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused või mitte ning kas advokatuuri hinnang nendele asjaoludele on õige. Praegusel juhul aga sellise olukorraga tegemist ei ole.
10.Advokatuuri aukohtu 07.04.2016 otsuses märkis aukohus, et saneerija ja pankrotihalduri tegevuse üle teostab kontrolli kohus. Aukohtumenetlus jäi algatamata, kuivõrd aukohtu hinnangul saab OÜ Halinga oma õigusi kaitsta tsiviilkohtumenetluse raames. Aukohtule esitatud taotluses on aga OÜ Halinga teinud konkreetseid etteheited V. Toomere tegutsemisele advokaadina tulenevalt poolte vahel sõlmitud kliendilepingust (tl 56-56p). Need väited on advokatuuri aukohus jätnud käsitlemata. Ringkonnakohus on 24.09.2015 otsuse nr 3-14-50174 p-s 13 selgitanud, et aukohtumenetluse algatamise või algatamata jätmise aluseks ei saa olla asjaolu, kas kaebajal on võimalik kaitsta oma õigusi mõnes teises menetluses, vaid üksnes advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuste ilmnemine või nende puudumine (AdvS § 16 lg 2). Vastupidine lähenemine eiraks asjaolu, et aukohtumenetluse läbiviimine ei ole ette nähtud huvitatud isiku subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid tegemist on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete üle (Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2014 määruse nr 3-14-51432 p 6). Seega ei andnud aukohus sisulist hinnangut sellele, kas V. Toomere tegevuses advokaadina võisid esineda distsiplinaarsüüteo tunnustele viitavad asjaolud. Isikule annab seadus õiguse pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning õiguse saada sellele pöördumisele ammendav vastus (Tallinna Ringkonnakohtu 07.11.2014 otsuse nr 3-13-1365 p 13; 11.11.2014 määruse nr 3-14-51771 p 7). Seda nõuet ei ole advokatuuri aukohus praegusel juhul järginud. Isiku menetluslike õiguste rikkumise korral aukohtu poolt saab aga esitada halduskohtule kaebuse AdvS § 18 lg 1 alusel.
11.Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu määruse, millega tagastati OÜ Halinga kaebus. Halduskohtul tuleb kaebuse menetlusse võtmise küsimus uuesti lahendada.
(allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
(allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pikamäe
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.