Iris Kangur-Gontšarov, Ulvi Loonurm ja Maris Kuurberg
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. jaanuar 2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-16369
Kohtuasi
X hagi Y OÜ vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks ja hüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 7. mai 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y OÜ apellatsioonkaebus X vastuapellatsioonkaebus
Kaebuse hind
Apellatsioonkaebuse hind 9900 eurot Vastuapellatsioonkaebuse hind 3300 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Sirli-Kristi Käpa Kostja Y OÜ (registrikood XXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Siret Saks
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 19. detsembri 2022 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Mitte vastu võtta Y OÜ 21. detsembril 2022 esitatud menetlusdokumenti ja X
30.detsembril 2022 esitatud menetlusdokumenti koos dokumentaalsete tõenditega (eelnõu selgitusega).
2.Tühistada Harju Maakohtu 7. mai 2021 otsus väljamõistetud hüvitise osas. Teha tühistatud osas uus otsus vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3.Riigikohtu 15. juuni 2022 otsusega on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu
29.oktoobri 2021 otsus osas, millega jäeti muutmata Harju Maakohtu 7. mai 2021 otsus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töölepingu alates
26.juunist 2020 lõpetamise osas.
2-20-16369
4.Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes Y OÜ kanda ja määrata need kindlaks vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule.
7.2.Tuvastada, et X ja Y OÜ vahel 25. jaanuaril 2017 sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine tööandja poolt 26. juunist 2020 töölepingu seaduse (TLS) § 89 lg 1 alusel on tühine.
7.3.Lõpetada X ja Y OÜ vahel 25. jaanuaril 2017 sõlmitud tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 26. juunist 2020.
7.4.Välja mõista Y OÜ-lt X kasuks hüvitis 9900 eurot (bruto).
7.5.Jätta kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud Y OÜ kanda.
7.6.Määrata X maakohtu menetluskulude rahaliseks suuruseks 3300 eurot.
7.7.Määrata X ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks suuruseks 3368,90 eurot.
7.8.Määrata X Riigikohtu menetluskulude rahaliseks suuruseks 853,20 eurot.
7.9.Mõista Y OÜ-lt X kasuks välja menetluskulu 7522,10 eurot (3300 + 3368,90 + 853,20).
7.10.Y OÜ-l tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 26. juulil 2020 töövaidluskomisjonile Y OÜ (kostja) vastu avalduse, milles palus tuvastada, et temaga sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel ning mõista kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel hageja kasuks välja hageja kolme kuu töötasu suurune hüvitis 9900 eurot ja hagejale tema diskrimineerimisega tekitatud varalise ning mittevaralise kahju eest hüvitis 6923,85 eurot. Töövaidluskomisjon jättis hageja avalduse rahuldamata.
2.Hageja esitas 7. novembril 2020 Harju Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus: 1) tuvastada, et temaga sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, 2) lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 26. juunist 2020 ning 3) mõista kostjalt TLS § 109 lg 1
2-20-16369 alusel hageja kasuks välja hageja kolme kuu töötasu suurune hüvitis 9900 eurot, mida suurendada TLS § 109 lg 1 teise lause alusel, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve.
3.Hagiavalduse kohaselt töötas hageja 25. jaanuaril 2017 sõlmitud töölepingu alusel kostja juures juriidilise osakonna direktorina töötasuga 3300 eurot kuus. Alates 20. septembrist 2018 läks hageja rasedus- ja sünnituspuhkusele ning seejärel lapsehoolduspuhkusele. Hageja asendamiseks sõlmiti tähtajaline tööleping C-ga (asendaja). Asendaja asus 2. juunil 2020 tööle kostja juriidilise nõunikuna. Hageja lapsehoolduspuhkus lõppes 26. juunist 2020 ning sel päeval esitas kostja töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse TLS § 89 lg 1 alusel alates samast päevast. Kostja selgitas, et juriidilise osakonna juhataja ametikoht on likvideeritud ja kahest osakonnas töötanud juristist üks viidi teise osakonda.
4.Hageja leidis, et töölepingu ülesütlemine on tühine, sest kostja ei ole tõendanud hageja töö lõppemist TLS § 89 lg 1 tähenduses ega järginud TLS § 85 lg-tes 4 ja 5 sätestatud kohustusi. Kostja rikkus ka võrdse kohtlemise põhimõtet, diskrimineerides hagejat perekondlike kohustuste täitmise tõttu, ning kohustust eelistada tööle jäämisel väikelast kasvatavat hagejat. Kostja peab maksma hagejale TLS § 109 lg 1 esimese lause alusel kolme kuu töötasu suuruse hüvitise 9900 eurot ja lisaks sama paragrahvi teise lause alusel 6923,85 euro suuruse hüvitise saamata jäänud tulu eest alates hageja koondamisest 26. juunil 2020 kuni uue töölepingu sõlmimiseni 7. septembril 2020 ning hageja diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju eest õiglase rahalise hüvitise. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
6.Kostja leidis, et tal oli õigus tööleping TLS § 89 lg 1 alusel üles öelda, sest ta tegeles alates
3.märtsist 2020 struktuurimuudatustega ja kaotas 2. juunist 2020 juriidilise osakonna direktori koha. Kuna hageja töötas ainsana juriidilise osakonna direktorina, ei olnud kostjal võimalik teda ühegi töötajaga võrrelda. Seetõttu ei olnud hagejal ka koondamisel eelisõigust. Kostja ei pidanud hagejat võrdlema tema asendajaga, sest direktori ja nõuniku tööülesanded on erinevad. Kostja pakkus hagejale juristi ametikohta, kuid hageja keeldus sellest. Hageja ei põhjendanud ega tõendanud, et kostja diskrimineeris teda. Kostjal ei olnud TLS § 92 lg 3 järgi keelatud hagejaga töösuhet lõpetada. Kui töölepingu ülesütlemine on tühine, tuleb tööleping TLS § 107 lg 2 järgi lõpetada alates 26. juunist 2020.
7.Hageja hüvitisnõue on alusetu ega ole põhjendatud isegi juhul, kui ülesütlemine on tühine. Kostja on maksnud hagejale TLS § 100 lg-te 1 ja 5 alusel kokku 6600 eurot ning Eesti Töötukassa on maksnud hagejale töötuskindlustushüvitist 3472,95 eurot. Seega on hageja saanud kokku hüvitist 10 072,95 eurot. Lisaks tuleb hagejale makstavat hüvitist TLS § 109 lg 1 teise lause alusel vähendada, kuna poolte töösuhe kestis lühikest aega, hageja käitus kostja töötajaga ebaviisakalt ja agressiivselt ning hageja keeldus kostja pakutud teisest tööst, töölepingu kokkuleppel lõpetamisest ja kostja pakutud hüvitisest. Kuna kostja ei diskrimineerinud hagejat, ei ole alust hagejale väljamõistetavat hüvitist suurendada. Maakohtu otsus ja põhjendused
8.Harju Maakohus rahuldas 7. mai 2021 otsusega hagi ja tuvastas, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine. Maakohus lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 26. juunist 2020 ning mõistis kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel hageja kasuks välja hageja viie kuu keskmise
2-20-16369 töötasu suuruse hüvitise, kokku 16 500 eurot. Maakohus arvas sellest summast TLS § 100 lgte 1 ja 5 alusel maha hagejale makstud 6600 eurot, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 9900 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda, kellelt mõisteti hageja kasuks välja riigilõiv 550 eurot, õigusabikulud 2750 eurot ja viivis.
9.Maakohus tuvastas ja pooled ei vaielnud järgmiste asjaolude üle: - 25. jaanuaril 2017 sõlmisid pooled töölepingu, mille kohaselt asus hageja kostja juurde tööle juriidilise osakonna direktori ametikohale, hageja töötasu oli pärast katseaega 3300 eurot; - 20. septembril 2018 jäi hageja rasedus- ja sünnituspuhkusele ning seejärel lapsehoolduspuhkusele; - kostja juriidilise osakonna direktori ametikohustusi täitis tähtajalise töölepingu alusel kuni hageja tööle naasmiseni asendaja; - 2. juunil 2020 kohtus hageja kostja personalijuhi ja uue tegevjuhiga; - 8. juunil 2020 esitas hageja kostjale lapsehoolduspuhkuse lõpetamise ja tööle naasmise avalduse alates 26. juunist 2020; - 26. juunil 2020 andis kostja hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, millega koondas hageja; - 26. juunil 2020 oli hageja alla kolmeaastast last kasvatav töötaja; - kostja tasus hagejale TLS § 100 lg-tes 1 ja 5 sätestatud hüvitistena kokku 6600 eurot.
10.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on töölepingu erakorraline ülesütlemine tühine. Kostjal ei olnud õigust hagejat TLS § 89 lg 1 järgi koondada, sest hageja töömaht ei vähenenud viisil, et tema tööülesanded oleksid lõppenud või töösuhte jätkamine muutunud võimatuks. Struktuurimuudatustega likvideeris kostja osakondade direktorite ametikohad ja jagas direktorite tööülesanded ümber. Pärast struktuurimuudatusi säilis kostjal juriidiline osakond, milles oli vähemalt üks juriidilise nõuniku ametikoht ja vähemalt üks juristi ametikoht. Kuna osakonna direktori ja nõuniku töö sisu kattub, ei kadunud hageja töökoht struktuurimuudatusega ära. Kostja pakkus hagejale juristi ametikohta, mis oli nõuniku ametikohast madalam ametikoht.
11.Kostja rikkus hageja koondamisel ka TLS § 89 lg-s 5 sätestatut, sest ta ei eelistanud hagejat teistele juriidilise osakonna töötajatele ega võrrelnud teda võrreldavate tööülesannetega töötajatega, s.o hageja asendajaga.
12.Kostja diskrimineeris hagejat lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste täitmise tõttu (TLS § 89 lg 4). Kostja eelistas nõuniku ametikohale hageja asendajat põhjusel, et viimane ei viibinud töölt eemal perekondlike kohustuste täitmise tõttu, mitte tema paremate tööoskuste või ametikoha kiire täitmise vajaduse tõttu. Kostja tegevjuhil oli hageja asendajaga hea koostöö, kuid hagejal ei saanud puhkuse ajal tegevjuhiga sellist usalduslikku suhet tekkida.
13.Tööleping tuleb TLS § 107 lg 2 järgi lõpetada alates 26. juunist 2020. Vähemalt üldjuhul saab kohus lepingu lõpetada ajast, mil see lõppenuks etteteatamistähtaja järgimise korral. Pooled on palunud töölepingu lõpetada alates 26. juunist 2020.
14.TLS § 109 lg 1 alusel tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viie kuu keskmise töötasu suurune hüvitis, kokku 16 500 eurot. TLS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatud kolme kuu töötasu suurust hüvitist tuleb sama paragrahvi sama lõike teise lause alusel suurendada kahe kuu töötasu võrra, arvestades töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisust ning seda, et kostja diskrimineeris hagejat ja hagejale tekkis sellest mh otsene varaline kahju. Hageja kasuks väljamõistetav hüvitis sisaldab varalise kahju hüvitist 6923,85 eurot, s.o saamata jäänud töötasu alates töölepingu lõpetamisest 26. juunil 2020 kuni uue töölepingu sõlmimiseni 7. septembril
2-20-16369 2020, ning hüvitist hagejale diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Hagejale makstavast hüvitisest tuleb maha arvata hagejale Eesti Töötukassa makstud töötuskindlustushüvitis ning kostja TLS § 100 lg 1 alusel makstud koondamishüvitis ja TLS § 100 lg 5 järgi makstud ülesütlemisest vähem ette teatamise hüvitis, s.o kokku 6600 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis 9900 eurot. Apellatsioonkaebus
15.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et töölepingu ülesütlemine on kehtiv ja kostjal oli koondamisolukord ning tal ei olnud keelatud hagejat koondada. Kostja ei ole hagejat diskrimineerinud. Hagejale TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistetud viie kuu töötasu suurune hüvitis on ebaproportsionaalselt suur. Seda hüvitist tuleb vähendada. Kostja ei pea tasuma hüvitist, sest kostja ei ole hagejat diskrimineerinud, hageja keeldus kostja pakutud võimalusest lõpetada tööleping poolte kokkuleppel ja saada kolme kuu töötasu suurust hüvitist; hageja keeldus kostja pakutud juristi ametikohast; kostja maksis hagejale hüvitise 6600 eurot ja Eesti Töötukassa maksis hagejale töötuskindlustushüvitist 3472,95 eurot; hageja käitus kostja töötajaga ebaviisakalt ning asus juba kaks kuud pärast töösuhte lõppemist tööle teise tööandja juures. Vastustaja seisukoht
16.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebus
17.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, vaidlustades maakohtu otsuse osas, millega maakohus arvas TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetud hüvitisest maha TLS § 100 lg 5 alusel makstud hüvitise 3300 eurot. Hageja leiab, et kuna TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetud hüvitist saab tasaarvestada TLS § 100 lg-s 1 sätestatud hüvitisega, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 13 200 eurot. Seisukoht vastuapellatsioonkaebusele
18.Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Menetluse edasine käik
19.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. oktoobri 2021 otsusega maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistetud hüvitise osas, vähendades seda 6600 euroni. Ringkonnakohus tühistas otsuse menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas ning muutis menetluskulude jaotust.
20.Kostja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati ja tuvastati töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetati töösuhe ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja rahaline hüvis. Kostja palus teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
21.Hageja esitas Riigikohtule vastukassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles tema hagi jäeti rahuldamata, s.o diskrimineerimise tuvastamata jätmise ja hüvitise välja mõistmata jätmise osas. Hageja palus selles osas teha uue otsuse, millega tema hagi rahuldada, või saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
2-20-16369
22.Riigikohus rahuldas 15. juuni 2022 otsusega kassatsioonkaebuse osaliselt ja vastukassatsioonkaebuse täielikult ning tühistas ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse kahjuhüvitise väljamõistmise ning menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Riigikohus saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
23.Riigikohus jättis muutmata ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, s.o töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töölepingu alates 26. juunist 2020 lõpetamise osas.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
24.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt välja mõistetud hüvitise osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse vastavalt kohtuotsuse resolutsioonis märgitule. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. TsMS § 654 lg 22 kohaselt esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
25.Pärast ringkonnakohtu 19. detsembri 2022 kohtuistungit on kostja esitanud 21. detsembril 2022 selgitusi ja hageja esitanud 30. detsembril 2022 täiendavad seisukohad koos lisatud eelnõuga. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 ette nähtud juhtudel. TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi võib apellatsioonimenetluses tõendi vastuvõtmise aluseks olla ka asjaolu, et tõendit ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Lisaks eeltoodud tingimusele kehtib ka üldine põhimõte, mille kohaselt peab vastuvõetav tõend olema asjakohane ja lubatav (TsMS § 238). Kuna ringkonnakohus oli 19. detsembril 2022 kohtuistungil lõpetanud asja arutamise, siis ei saanud menetlusosalised pärast kohtuistungit esitada enam täiendavaid seisukohti, mida nad oleks saanud väljendada hiljemalt kohtuistungil. Hageja ja kostja menetlusdokumendid on esitatud hilinenult. Arvestades, et pooled ei ole nende menetlusdokumentide (sh hageja tõendite) hilist esitamist põhjendanud ning need ei sisalda selliseid väiteid, mida poleks saanud väljendada kohtuistungil, nende vastuvõtmine põhjustaks menetluse viibimise, sest tuleb küsida vastaspoole seisukohta, siis jätab ringkonnakohus poolte menetlusdokumendid koos nendes esitatud seisukohtadega ja hageja esitatud tõendid asja juurde vastu võtmata (TsMS §-d 238 lg 3 p 3, 331 lg 1, 652 lg-d 3 ja 4). Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada.
26.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesolevas asjas on Riigikohtu 15. juuni 2022 otsusega jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2021 otsus osas, millega ringkonnakohus jättis Harju Maakohtu 7. mai 2021 otsuse muutmata, s.o töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töölepingu alates 26. juunist 2020 TLS § 107 lg 2 alusel lõpetamise osas. Nimetatud osas ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebust ei kontrolli.
27.Riigikohus tühistas 15. juuni 2022 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2021 otsuse osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse hüvitise väljamõistmise ning menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas saatis Riigikohus asja Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus kontrollib
2-20-16369 maakohtu otsuse põhjendatust ja seaduslikkust esmalt töölepingu ebaseaduslikust lõpetamisest tuleneva hüvitise kindlaksmääramise ja väljamõistmise osas. Seejärel saab ringkonnakohus otsustada menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise.
28.Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
29.Maakohus leidis, et hageja kasuks tuleks välja mõista tema viie kuu keskmise töötasu suurune hüvitis, s.o kokku 16 500 eurot, kuid sellest tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel arvata maha kostja TLS § 100 lg-te 1 ja 5 kohaselt hagejale makstud hüvitised, s.o kokku 6600 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitisena kokku 9900 eurot, mis vastab hageja kolme kuu keskmisele töötasule (ühe kuu keskmine töötasu 3300 eurot). Kuna Eesti Töötukassa andmetel oli hageja keskmine ühe kalendripäeva töötasu 144,40 eurot, kuid töötuskindlustushüvitist sai hageja 53,43 eurot kalendripäeva eest, on hageja otsene varaline kahju 6923,85 eurot (144,40 – 53,43 = 90,97 x 65 + 7 x 144,40). Maakohus märkis, et TLS § 109 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks väljamõistetav hüvitis sisaldab hageja saamata jäänud tulu 6923,85 eurot ja diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitist. Apellatsioonimenetluses vaidlevadki pooled TLS § 109 lg-st 1 tuleneva hüvitise suuruse üle.
30.TLS § 109 lg 1 järgi, kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Sama paragrahvi sama lõike teise lause kohaselt võib kohus või töövaidluskomisjon hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve.
31.Käesolevas asjas tehtud Riigikohtu otsuse p-s 15 on Riigikohus märkinud, et jääb oma varasema seisukoha juurde, et TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitisenõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohalduvad TLS § 1 lg 3 alusel ka võlaõigusseaduse 7. peatüki sätted, mh VÕS §-d 127, 128, 134 ning 139 ja 140. Seega hõlmab TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju. Samuti on kolleegium selgitanud, et töövaidlusorgan peab TLS § 109 lg 1 kohaldamisel mõistma otsuse resolutsioonis tööandjalt välja ühtse rahasumma, kuid põhjendama selle summa suurust oma lahendi põhjendavas osas (vt Riigikoht üldkogu 14. mai 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.3 ja 32.4).
32.Maakohus on eksinud kostjalt hüvitise väljamõistmisel TLS § 109 lg 1 kohaldamisel koostoimes võlaõigusseaduse 7. peatüki sätetega (VÕS § 127 lg-tega 5 ja 6, § 128 lg-ga 4, § 134 lg-ga 1 ning §-dega 139 ja 140). Samuti on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, sest ei ole põhjendanud, kas ja kui suures ulatuses on hageja kasuks väljamõistetavat hüvitist vähendatud töötuskindlustushüvitise võrra ning kui suur osa hüvitisest on hüvitis varalise ja kui suur osa mittevaralise kahju tekitamise eest. Selliselt on maakohus hageja hüvitisnõude rahuldamiseks asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ja kohaldanud tuvastatud asjaoludel ebaõigesti materiaalõigust. Kuigi maakohtu otsus välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis 9900 eurot on lõppjäreldusena õige, siis on maakohus resolutsioonis vastuoluliselt märkinud, et hageja kasuks tuleb kostjalt välja mõista hüvitis 16 500 eurot, millest arvestatakse maha 6600 eurot. Maakohus on ebaõigesti jätnud välja mõistmata hüvitise ühtse summana. Ringkonnakohus saab rikkumised kõrvaldada.
2-20-16369
33.TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitisenõue kui töölepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue annab õiguse nõuda hüvitist, kui kohus lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel. Käesolevas asjas tehtud Riigikohtu otsusega on tuvastatud, et kostja töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus on tühine ja pooltevaheline tööleping on alates 26. juunist 2020 TLS § 107 lg 2 alusel lõpetatud.
34.Ringkonnakohus tuvastab ja pooled ei vaidle, et hageja keskmiseks ühe kuu töötasuks oli 3300 eurot (I kd, tl 15–17).
35.Hageja on palunud hüvitise välja mõistmisel arvestada hagejal saamata jäänud töötasu 6923,85 eurot, mis on hagejal tekkinud varaline kahju, kui hageja alates 26. juunist 2020 ei saanud teha tööd ja saada töötasu kuni 6. septembrini 2020, mil hageja asus 7. septembrist 2020 tööle uue tööandja juurde. Kostja hageja varalise kahju suurusele vastuväiteid esitanud ei ole.
36.VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg-te 1, 2 ja 4 kohaselt on hüvitamisele kuuluv saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. VÕS § 127 lg 5 järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga.
37.Ringkonnakohus tuvastab ja pooled ei vaidle, et hagejale on Eesti Töötukassa tasunud alates
4.juulist kuni 6. septembrini 2020 töötuskindlustushüvitist 65 kalendripäeva eest 53,43 eurot päevas kokku 3472,95 eurot (bruto) (I kd, tl 34–35). Võttes arvesse hageja keskmist ühe kalendripäeva töötasu, mis oli Eesti Töötukassa andmetel 144,40 eurot ja Eesti Töötukassa poolt hagejale tasutud töötuskindlustushüvitist 53,43 eurot kalendripäevas, on tõendatud, et hageja saamata jäänud sissetulekuks, s.o varaliseks kahjuks on 6923,85 eurot (144,40 – 53,43 = 90,97 x 65 + 7 x 144,40). Seega juhul, kui töölepingut poleks lõpetatud ja hageja oleks saanud kostja juures teha tööd ja saada töötasu, siis ei oleks hagejal tekkinud kahju saamata jäänud töötasu näol. Kuna Eesti Töötukassa tasutud töötuskindlustushüvituse 3472,95 eurot on hageja maha arvestanud kogu oma saamata jäänud töötasust, siis on hageja oma kahju hüvitamise nõude esitanud väiksemana, s.o 3472,95 euro võrra. Hageja on tõendanud, et arvestades hagejale tasutud töötuskindlustusehüvitist 3472,95 eurot, on tema varaliseks kahjuks, s.o saamata jäänud tuluks 6923,85 eurot.
38.Hageja on palunud hüvitise väljamõistmisel arvestada hagejal tekkinud mittevaralise kahjuga seoses hageja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega, sh hageja diskrimineerimisega, kus hageja kasvatas töölepingu ülesütlemise ajal alla kolmeaastast last üksikvanemana. Maakohus tuvastas ja apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled selle üle, et hageja kasvatas töölepingu ülesütlemise ajal kolmeaastast last. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja mittevaralise kahju nõue põhjendamatu.
39.Maakohus leidis, et kostja diskrimineeris hagejat lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste täitmise tõttu, kui lõpetas hagejaga ebaseaduslikult töölepingu, millega on tekkinud hagejale mittevaraline kahju. Samas ei ole maakohus oma otsuses selgelt välja toonud, kui suureks on maakohus hagejal tekkinud mittevaralist kahju pidanud. Arvestades asjaolu, et maakohus pidas hagejale TLS § 109 lg 1 alusel põhjendatuks hüvitiseks hageja viie kuu
2-20-16369 keskmise töötasu suuruses summas, s.o 16 500 eurot, millest varaline kahju on 6923,85 eurot, on maakohus jätnud märkimata mittevaralise kahju suuruse 9576,15 (16 500 – 6923,85) eurot.
40.Kuna hageja palus mõista kostjalt mh välja diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise, pidi maakohus tegema kindlaks, kas kostja diskrimineeris hagejat. Riigikohus on samas asjas tehtud otsuse p-s 16.2 selgitanud, et ainuüksi koondamise aluse puudumine ei tähenda alati töötaja diskrimineerimist, vaid kindlaks tuleb teha, kas töötajat on koheldud koondamisel halvemini nt tema soo või soolise kuuluvusega seotud asjaolu tõttu (vt TLS § 3 ja § 89 lg 4 koostoimes nt soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SoVS) §-ga 6). Sooline diskrimineerimine tehakse töövaidluses kindlaks SoVS § 4 järgi. Selles sättes ettenähtud jagatud tõendamiskohustuse järgi peab töötaja esitama faktilised asjaolud, mille alusel võib eeldada, et teda on diskrimineeritud, ning tööandja peab menetluses tõendama, et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Samasuguse tõendamiskoormuse jaotuse näeb ette võrdse kohtlemise seadus (VõrdKS) § 8.
41.TLS § 3 sätestab tööandja kohustuse tagada töötajate kaitse diskrimineerimise eest, järgida võrdse kohtlemise põhimõtet ning edendada võrdõiguslikkust vastavalt võrdse kohtlemise seadusele ja soolise võrdõiguslikkuse seadusele. Hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemise ajal kehtinud SoVS § 3 lg 1 p 3 kohaselt diskrimineeritakse isikut sooliselt mh siis, kui teda koheldakse samalaadses olukorras teisest isikust ebasoodsamalt lapsevanemaks olemise või perekondlike kohustuste täitmise tõttu. Tööandja tegevus loetakse SoVS § 6 lg 1 ning 2 p-de 1 ja 7 kohaselt diskrimineerivaks ka siis, kui ta teeb tööle valimise või töösuhte lõpetamise otsuse, jättes isiku kõrvale või koheldes teda muul moel halvemini nt lapsevanemaks olemise või perekondlike kohustuste täitmise tõttu. VõrdKS § 2 lg 3 järgi ei välista see seadus võrdse kohtlemise nõudeid töösuhetes mh perekondlike kohustuste täitmise tõttu.
42.Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja diskrimineeris hagejat töölepingu ebaseaduslikul ülesütlemisel lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste täitmise tõttu. Käesolevas asjas on hageja hagiavalduses esile toonud, et hagejal oli alla kolme aastane laps ja kostja soovis hagejaga töölepingut lõpetada. Hageja tõi hagiavalduses esile, et tal oli lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste tõttu, st lapsehoolduspuhkusel olemise tõttu võimatu luua usalduslikke suhteid kostja tegevjuhiga. Sellest tulenevalt on hagejat koheldud teiste töötajatega ebasoodsamalt, kuna kostja eelistas töötajat, kelle perekondlikud kohustused ei takistanud loomast tööalaseid usalduslikke suhteid kostja tegevjuhiga. Maakohus ei ole eeltoodut lugenud tõendatuks kostja personalijuhi W öeldule tuginedes, vaid maakohus on järeldanud, et eeltoodud asjaolud nähtuvad ka W öeldust, mille kohaselt on mh öeldud, et hageja on pikalt töölt eemal olnud. Seega ei saa nõustuda kostjaga, et hageja ei ole esile toonud faktilisi asjaolusid, mille kohaselt on hagejat diskrimineeritud ja seetõttu kostja justkui ei pidanudki tõendama, et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Tõendamiskoormist on maakohus pooltele selgitanud 4. märtsi 2021 määruses (I kd tl 69–70).
43.Kostja ei ole tõendanud, et tema ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Ka tuginedes W kinnitusele, et tema ei ole kunagi väitnud hagejale, et viimane ei saaks ühe aasta ja kaheksa kuuse rasedus- ja sünnituspuhkusest ning lapsehoolduspuhkusest tingitud puhkepausi järgselt tööga hakkama, või selgitustele hageja koondamise kohta, ei saa lugeda tõendatuks, et kostja ei ole hagejat diskrimineerinud. Kolleegiumi arvates ei ole eeltoodud W kinnitusel ega väidetel seoses diskrimineerimise tuvastamisega ka tähtsust. Tähtust ei ole ka W ja hageja vestlusel võimalikust kompensatsioonist või hageja suhtlusstiilil temaga töölepingu lõpetamisel. Käesolevas asjas on maakohtu otsus jõustunud osas, milles maakohus leidis, et hagejaga töölepingu ülesütlemine koondamise tõttu TLS § 89 lg 1 järgi on tühine. Hagejaga töölepingu ülesütlemise ajal kehtinud TLS § 92 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi ei või tööandja öelda töölepingut üles
2-20-16369 mh põhjusel, et töötaja täidab olulisi perekondlikke kohustusi. TLS § 92 lg 2 kohaselt, kui tööandja ütleb üles töölepingu töötajaga, kes kasvatab alla kolmeaastast last, loetakse, et tööleping on üles öeldud sama paragrahvi lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud põhjusel, kui tööandja ei tõenda, et ta ütles töölepingu üles töölepingu seaduses lubatud alusel. Kuna kostja ei tõendanud TLS § 89 lg-s 1 sätestatud koondamise aluse olemasolu, ütles kostja töölepingu üles põhjusel, et hageja täitis olulisi perekondlikke kohustusi. Seega on asjas tuvastatud, et kostja ütles töölepingu üles hageja perekondlike kohustuste tõttu, kuna hageja kasvatas töölepingu ülesütlemise ajal alla kolmeaastast last. Seega on põhjendatud järeldada, et juhul kui hageja poleks olnud lapsevanemaks olemise ja oma perekondlike kohustuste tõttu lapsehoolduspuhkusel, siis oleks hagejal olnud võimalus teha koostööd kostja tegevjuhiga, kellega luua tööalaseid usalduslikke suhteid ning hagejaga ei oleks töölepingut lõpetatud.
44.Nii SoVS § 13 lg-te 1 ja 2 kui ka VõrdKS § 24 lg-te 1 ja 2 järgi võib isik, kelle õigusi on diskrimineerimise tõttu rikutud, nõuda õigusi rikkunud isikult seaduses sätestatud alusel ja korras mh kahju hüvitamist ja rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlikku rahasummat. Hüvitise suurust kindlaks määrates arvestab töövaidlusorgan SoVS § 13 lg 3 ja VõrdKS § 24 lg 3 kohaselt mh diskrimineerimise ulatust, kestust ja laadi. Riigikohus selgitas otsuse p-s 16.4, et eelnimetatud sätted ei anna olukorras, kus töötajat diskrimineeriti töölepingu erakorralisel ülesütlemisel, töölepingu ülesütlemise vaidlustamise korral kahju hüvitamise nõude esitamiseks iseseisvat alust. Töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetamise korral mõistetakse rahaline hüvitis diskrimineerimise eest välja TLS§ 109 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16716, p-d 13–15).
45.Hageja on palunud kohtul otsustada temale õiglase mittevaralise kahju suurus. VÕS § 127 lg 6 alusel, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. VÕS § 134 lg 5 järgi arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.
46.Hageja on veenvalt põhistanud, et olukorras, kus hagejal on alla kolmeaastane laps ja hageja peab täitma lapse ülalpidamiskohustust, on hageja ootamatu töökoha kaotus, mure sissetuleku puudumise ning võimekuse osas täita oma igakuiseid finantskohustusi põhjustanud hagejale stressi ja üleelamisi. Seega on põhjendatud järeldada, et hagejal on tekkinud märkimisväärne mittevaraline kahju seetõttu, et kostja diskrimineeris hagejat töölepingu ebaseaduslikul ülesütlemisel lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste tõttu. Juhul kui kostja poleks seda teinud, poleks hagejal mittevaralist kahju tekkinud. Arvestades asjaolu, et hageja diskrimineerimine oli küll ühekordne, s.o oli seotud hagejaga ebaseaduslikult töölepingu lõpetamisega, kuid hagejal oli alla kolmeaastane laps, mistõttu on töösuhte lõpetamine esimesel hageja tööle asumisel päeval peale lapsehoolduspuhkuse lõpetamist kolleegiumi arvates äärmiselt ebaõiglane. Kostja ei ole peale töölepingu ebaseaduslikku ülesütlemist püüdnud leevendada hageja olukorda ega pakkunud lahendusi hagejal tekkinud kahju heastamiseks. Lähtudes eeltoodust on kolleegiumi arvates õigeks ja õiglaseks mittevaraliseks hüvitiseks, arvesse võttes ka asjaolu, et ringkonnakohus on seotud asja lahendamisel apellatsioonkaebuse piiridega, hageja ligikaudne kolmekuuline keskmine töötasu määr 9576,15 (16 500 – 6923,85) eurot.
47.Kuna hageja varaline kahju ja mittevaraline kahju kokku on 16 500 (9576,15 + 6923,85) eurot on suurem kui TLS § 109 lg 1 alusel üldjuhul töötajale ettenähtud kolmekuine hüvitis, siis on põhjendatud suurendada hagejale ettenähtud hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hageja viie kuu keskmise töötasu määrani, s.o. 16 500 eurot.
2-20-16369
48.Tööandja poolt TLS § 100 lg 1 alusel hagejale tasutud koondamishüvitise 3300 euro võrra hagejale TLS § 109 lg 1 alusel makstava hüvitise vähendamist ei ole hageja ega kostja vaidlustanud. Arvestades mõlema poole huve on põhjendatud hüvitise vähendamine 3300 euro võrra.
49.Maakohtu otsuse kohaselt tuleb hageja kasuks väljamõistetud hüvitist vähendada töötuskindlustushüvitise võrra, kuid maakohus ei ole põhjendanud, kas ja kui suures ulatuses on hageja kasuks väljamõistetud hüvitist vähendatud töötuskindlustushüvitise võrra. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas TLS § 109 lg 1 alusel makstavat hüvitist tuleb vähendada hagejale Eesti Töötukassa poolt tasutud töötuskindlustushüvitise võrra.
50.Kolleegiumi arvates on maakohus ebaõigesti leidnud, et hageja kasuks väljamõistetud hüvitist tuleb vähendada hagejale Eesti Töötukassa poolt tasutud töötuskindlustushüvitise võrra. Hagejale varalise kahju tekkimisel on juba arvestatud, et hageja kahju on temale Eesti Töötukassa makstud töötuskindlustushüvitise 3472,95 euro võrra väiksem, mistõttu ei ole põhjendatud hagejale makstavat hüvitist vähendada töötuskindlushüvitise võrra.
51.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt, kas hagejale makstavast hüvitisest tuleb maha arvestada hagejale TLS § 100 lg 5 alusel tasutud 3300 eurot. Riigikohus on samas asjas tehtud otsuse p-s 15.4 selgitanud, et olukorras, kus kostja rikkus hageja koondamisel TLS § 97 lg 2 p-s 2 sätestatud kohustust teatada hagejale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähemalt 30 kalendripäeva ette, on hagejal õigus saada kostjalt TLS § 100 lg 5 hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Samas kohaldub TLS § 100 lg 5 üksnes siis, kui töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv. Ringkonnakohus tuvastab ja apellatsioonimenetluses pooled ei vaidle, et kostja maksis hagejale TLS § 100 lg 5 alusel ühe kuu töötasu suuruse hüvitise 3300 eurot. Seega käesoleval juhul ei ole põhjendatud hagejale TLS § 109 lg 1 alusel makstavat hüvitist vähendada hagejale TLS § 100 lg 5 alusel hagejale tasutud 3300 euro võrra, kuna selle summa on hageja saanud kostjalt alusetult.
52.Kolleegiumi arvates kostja pakkumised hagejale uue töökoha näol või töölepingu lõpetamiseks põhjusel, et hageja töökoht koondatakse, olukorras, kus on tuvastatud, et kostjal ei oleks olnudki põhjust hagejat koondada, ei ole sellisteks asjaoludeks, et vähendada hageja kasuks väljamõistetavat hüvitist. Samuti ei ole põhjendatud hüvitist vähendada põhjusel, et hageja käitus W öeldu kohaselt ebaviisakalt, kui ei nõustunud tööandja pakkumistega. Asjaoluga, et kostja asus pärast töölepingu lõpetamist veidi enam kui kaks kuud pärast töölepingu lõpetamist uuele tööle, on kolleegiumi arvates just hageja vähendanud võimalikku suuremat kahju hüvitamise nõuet kostja vastu. Kostja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mille alusel oleks põhjust arvata, et kahju seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega oleks tekkinud hagejast (VÕS § 139). Kolleegiumi arvates ei esine ka selliseid asjaolusid, et arvata, et kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu (VÕS § 140).
53.Lähtudes eeltoodust tuleb kostjal hagejale tasuda TLS § 109 lg 1 alusel hüvitist 13 200 eurot (16 500 – 3 300).
54.Kolleegiumi arvates on kostja vastuväidetest tulenevalt hagejale tasutava hüvitise 3300 euro vähendamiseks põhjendatud kohaldada tasaarvestamise kohta käivaid sätteid. Ringkonnakohus peab kontrollima hüvitise vähendamiseks korrektset õiguslikku kvalifitseerimist maakohtu poolt ka siis, kui maakohtu antud kvalifikatsiooni hüvitise vähendamiseks iseenesest vaidlustatud ei olnud. Kostja on 25. märtsi 2021
2-20-16369 menetlusdokumendis palunud juhul, kui kostja ülesütlemisavaldus osutub tühiseks, tasaarvestada kostja poolt hagejale töölepingu ülesütlemisel vähem etteteatatud aja eest TLS § 100 lg 5 lausel tasutud hüvitis 3300 eurot hagejale välja mõistetud hüvitisega, millise hageja on selliselt saanud alusetul (I kd, tl 86). Kolleegiumi arvates on kostja 25. märtsi 2021 menetlusdokumendis esitanud tingimusliku protsessuaalse tasaarvestuse avalduse, millega ringkonnakohus saab otsuse tegemisel arvestada. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi ja tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetult rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kuna hageja on saanud hüvitise 3300 eurot vaid sel põhjusel, et kostja oli esitanud töölepingu ülesütlemisavalduse seoses koondamisega ja koondamisest vähem etteteatatud aja eest hüvitise maksmiseks, kuid käesolevas asjas on tuvastatud, et töölepingu lõpetamine seoses koondamisega oli tühine, siis on tõendatud, et hageja sai 3300 eurot alusetult ja kostjal on õigus see summa hagejalt tagasi nõuda.
55.VÕS § 197 lg 1 järgi, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS § 198 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele.
56.Tasaarvestuseks on oluline see, et tasaarvestuse pooltel on kohustus maksta teineteisele rahasumma ja tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kuna kostjal on alusetust rikastumisest tulenev 3300 euro nõue hageja vastu ja hagejal on kostja vastu hüvitise nõue 13 200 eurot, siis on tuvastatud, et kostjal on õigus oma nõue hageja nõudega kattuvas ulatuses tasaarvestada. Pärast tasaarvestuse õiguse tekkimist sõltub tasaarvestuse toimumine ja tasaarvestuse võimalikkus üksnes tasaarvestavast poolest. Asjaolu, et hagejal võib veel olla nõudeid kostja vastu, ei takista kostjal oma tasaarvestuse õigust teostamast. Tasaarvestuse õigus on tasaarvestuse õigust omava isiku kujundusõigus. Tasaarvestuse avaldus on teisele poolele suunatud ühepoolne tahteavaldus, mis TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kehtivaks selle kättesaamisega teiselt poolt ja teise poole nõusolekut tasaarvestuseks ei olegi vaja. Kuna tasaarvestust ei pea tegema poolte kokkuleppel, vaid seda saab teha avalduse esitamisega teisele poolele, mida kostja on teinud, siis ei ole vaja tasaarvestuse tegemiseks vastaspoole nõusolekut.
57.Kuna kostja on tasaarvestanud oma nõude hageja vastu 3300 eurot hageja nõudega kostja vastu 13 200 eurot, siis on hageja kohustus tasuda kostjale 3300 eurot lõppenud ja kostja võlgneb hagejale 9900 eurot (13 200 – 3300). Lähtudes eeltoodust tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis 9900 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
58.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Hagi rahuldamise tõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
2-20-16369
59.Kuna maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, teeb seda TsMS § 174 lg 3 alusel ka ringkonnakohus.
60.Hageja esitas menetluskulude nimekirjad 4. oktoobril 2021, 13. juunil 2022 ja
19.detsembril 2022. Hageja 4. oktoobri 2021 menetluskulude nimekirja kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista apellatsiooniastmes lepingulise esindaja kulu 1840,70 (käibemaksuta) eurot ja riigilõiv 300 eurot. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt osutati hagejale õigusabi 16,91 tundi keskmise tunnihinnaga 108,85 eurot (käibemaksuta). Arvestades, et ringkonnakohtu menetluses oli esitatud nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus, apellatsioonimenetluses toimus istung ja võttes arvesse praeguse asja keerukust ning esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on kolleegiumi arvates hageja menetluskulude nimekirjas esitatud toimingud ja ajakulu põhjendatud ning vajalik. Hageja lepingulise esindaja keskmine tunnitasu 108,85 eurot (käibemaksuta) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hageja 13. juunil 2022 esitatud menetluskulude nimekirja järgi palub hageja kostjalt välja mõista kassatsioonimenetluses kantud lepingulise esindaja kulu 853,20 eurot (sisaldab käibemaksu). Menetluskulude nimekirja lisast nähtuvalt osutati hagejale õigusabi 4,2 tundi. Vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu on 220 eurot (lisandub käibemaks). Administratiivseid toiminguid on teinud juristi abi tunnihinnaga 80 eurot (lisandub käibemaks). Kuna hageja ei ole käibemaksukohustuslane palub ta menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga. Lähtudes menetlusdokumentide mahust, sisust ja nendes sisalduvast õiguslikust argumentatsioonist, peab kolleegium hageja lepingulise esindaja ajakulu vajalikuks ja põhjendatuks. Samuti on tasumäär kohtupraktikas aktsepteeritava suurusega, mh arvestades, et hageja vajas kassatsioonimenetluses osalemiseks advokaati ning vandeadvokaat esindas hagejat üksnes Riigikohtus. Hageja 19. detsembril 2022 esitatud menetluskulude nimekirjas palub hageja mõista kostjalt välja ringkonnakohtu teises menetluses lepingulise esindaja kulu 1228,20 eurot. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt osutati hagejale ringkonnakohtu menetluses õigusabi 11,16 tundi tunnihinnaga 110 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades menetlusdokumentide mahtu ja sisu ning asja uuel läbivaatamisel arutatud küsimusi, peab kolleegium hageja lepingulise esindaja ajakulu vajalikuks ja põhjendatuks ning lepingulise esindaja tunnitasu 110 eurot (ilma käibemaksuta) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
61.Eeltoodut arvestades on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus 3368,90 eurot (1840,70 + 300 + 1228,20) ja Riigikohtus 853,20 eurot. Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.