Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. november 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-15-873
Haldusasi
EL kaebus Viimsi Vallavalitsuse 29. detsembri 2014. a ehitusloa nr 1412219/04011 ja seda puudutavas osas Viimsi Vallavalitsuse 27. novembri 2014. a korralduse nr 1562 õigusvastasuse tuvastamiseks ning 20. juuni 2017. a kasutusloa nr 1712371/08535 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30. mai 2016. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – EL, esindajad Aivar Lääne, v.adv Triin Biesinger ja v.adv Veiko Viisileht Vastustaja – Viimsi vald, esindaja Karin Laugas Kolmandad isikud – Bongusto OÜ, esindajad v.adv Taivo Ruus ja adv Sandor Elias;
JU, TU, HP, LP, MM, PP, DO, PL, LL, HL, ML,
MP, HM
Menetluse alus ringkonnakohtus
EL apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta uute tõenditena haldusasja nr 3-15-873 materjalide juurde Bongusto OÜ
25.oktoobri 2018. a menetlusdokumendi lisa 1 (V kd, tl 102-103) ja EL 1. novembri 2018. a menetlusdokumendi lisa 1 (V kd, tl 108).
Rahuldada EL apellatsioonkaebus osaliselt.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 30. mai 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-873 osas, milles halduskohus jättis rahuldamata EL kaebuse Viimsi Vallavalitsuse
29.detsembri 2014. a ehitusloa nr 1412219/04011 ja seda puudutavas osas Viimsi Vallavalitsuse 27. novembri 2014. a korralduse nr 1562 tühistamiseks, samuti menetluskulude osas.
3-15-873
Teha tühistatud osas asjas uus otsus, millega rahuldada EL kaebus osaliselt ning tunnistada Viimsi Vallavalitsuse 29. detsembri 2014. a ehitusluba nr 1412219/04011 ja seda puudutavas osas Viimsi Vallavalitsuse 27. novembri 2014. a korraldus nr 1562 õigusvastaseks. Samuti tunnistada õigusvastaseks Viimsi Vallavalitsuse 20. juuni 2017. a kasutusluba nr 1712371/08535. Muus osas jätta kaebus nende lubade peale rahuldamata.
Mõista Viimsi vallalt EL kasuks välja haldusasjas nr 3-15-873 kantud menetluskulude katteks 24 278,76 eurot (kakskümmend neli tuhat kakssada seitsekümmend kaheksa eurot 76 senti).
Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 17. detsembril 2018 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viimsi Vallavalitsus kehtestas 18.11.2005 korraldusega nr 626 Lubja küla Sookalda (I jrk) maaüksuse detailplaneeringu (DP), mis nägi muu hulgas ette Haabneeme alevikus praegusele Nurme põik 19b kinnistule (katastritunnus 89001:010:2979, pindala 8485 m2) kolme 2-korruselise ridaelamu ehitamise ehitusaluse pindalaga kokku 2545 m2 (krundi täisehituse protsent 30, hoonete kõrgus maksimaalselt 8,5 m).
2.Viimsi Vallavalitsus väljastas 27.11.2014 korralduse nr 1562 alusel Bongusto OÜ-le 29.12.2014 ehitusload nr 1412219/03953, nr 1412219/04010 ja nr 1412219/04011 ridaelamute püstitamiseks Haabneeme alevikus vastavalt Nurme põik 19b/1 (hoone nr 1), Nurme põik 19b/2 (hoone nr 2) ja Nurme põik 19b/3 (hoone nr 3).
3.EL esitas Tallinna Halduskohtule 06.04.2015 kaebuse Viimsi Vallavalitsuse 27.11.2014 korralduse nr 1562 tühistamiseks, millega anti Bongusto OÜ-le 29.12.2014 ehitusload nr 1412219/03953, nr 1412219/04010 ja nr 1412219/04011 kolme ridaelamu püstitamiseks 2(16)
3-15-873 Nurme põik 19b kinnistul. EL-le kuulub Haabneeme alevikus Küti tee 5 kinnistu, mis piirneb edelast Nurme põik 19b kinnistuga. Viimsi Vallavalitsuse 13.09.2005 määrusega nr 32 kehtestatud üldiste ehitustingimuste teemaplaneeringu valemi järgi tohiks Nurme põik 19b kinnistule ehitada maksimaalselt 11 ridaelamuboksi. DP-s on ehituskeeluala ja krundi täisehituse protsendi puhul arvestatud hoonete vahekauguseks minimaalselt 10 m, kuid ehituslubadega jäeti hoonete nr 1 ja nr 2 vahekauguseks 8 m. Ehitusprojekti järgi on hooned nr 1 ja nr 2 eramutest 40 m kaugusel, kuid tegelikult asuvad need kaebaja eramust 35,5 m kaugusel. Ehitusprojektis on planeeringulahendust oluliselt muudetud, kuid arvestatud ei ole kaebaja huve ega kaalutud alternatiive. DP menetluses avalikustatud algsel eskiisil olid ridaelamud paigutatud kaebajale soodsamalt. Muudatuse tõttu puudub kindlus, et kaebaja kinnistul ja eramus on tagatud müra taotlustase. Tehtud ei ole ehitusgeoloogilisi uuringuid. Vesi juhitakse kaebaja kinnistule. Ehitamine kahjustab väärtuslikke puid. Vastustaja rikkus uurimispõhimõtet, ei kuulanud kaebajat ära ega ole ehituslube põhjendanud.
4.Viimsi Vallavalitsus väljastas Nurme põik 19b/1 ehitisele 26.04.2016 kasutusloa nr 1612371/00544 ja Nurme põik 19b/2 ehitisele 28.04.2016 kasutusloa nr 1612371/00595.
5.Tallinna Halduskohus jättis 30.05.2016 otsusega EL kaebuse rahuldamata ja mõistis kaebajalt Bongusto OÜ kasuks välja menetluskulud 5775 eurot. Teemaplaneeringu ja detailplaneeringu võimalikust vastuolust pidi kaebaja saama teada juba DP menetluse ajal. Planeeringuga ei ole määratud bokside arvu ja eskiis sisaldab kaebaja jaoks eksitavat informatsiooni. Kaebaja kaasamata jätmine oli menetlusviga, kuid see ei too kaasa ehituslubade tühistamist. Hoonete nr 1 ja nr 2 vaheline kaugus ei riku kaebaja õigusi, sest need hooned jäävad tema kinnistust oluliselt eemale. Eksperdihinnanguga on kindlaks tehtud, et müra on normi piires. Sademevesi suundub haljasriba kaudu drenaaži. Kaebaja esitatud arvamusest ei saa järeldada ohtu, et sademevesi valgub kaebaja kinnistule. Ehitusload võivad senisest rohkem kitsendada kaebaja privaatsust, kuid tagatud on piisav vahemaa ja hoonete püstitamisega ei kaasne lubamatuid varjutusi. Pelgalt miljöö ja olemasoleva keskkonna säilitamine ei ole kaitstavad õigused. Hooned nr 1 ja nr 3 ei mõjuta kaebaja vaatevälja.
6.EL esitas Tallinna Ringkonnakohtule 28.06.2016 apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Tallinna Ringkonnakohtu 22.09.2016 ja 10.01.2017 määruste tulemusel on ehituslubade nr 1412219/03953 ja nr 1412219/04010 tühistamise nõuete asemel võetud menetlusse nõuded tuvastada Viimsi Vallavalitsuse 27.11.2014 korralduse nr 1562 õigusvastasus selle alusel väljastatud ehituslubade nr 1412219/03953 ja nr 1412219/04010 osas ning tühistada Viimsi Vallavalitsuse väljastatud 26.04.2016 kasutusluba nr 1612371/00544 ja 28.04.2016 kasutusluba nr 1612371/00595.
7.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 05.04.2017 otsusega EL apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas Tallinna Halduskohtu 30.05.2016 otsuse ehituslube nr 1412219/03953 ja nr 1412219/04010 ning menetluskulude jaotust puudutavas osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas asjas uue otsuse, millega tunnistas ehitusload nr 1412219/03953 ja nr 1412219/04010 ning neid puudutavas osas ka Viimsi Vallavalitsuse 27.11.2014 korralduse nr 1562 õigusvastaseks. Samuti mõistis ringkonnakohus Viimsi vallalt EL kasuks välja menetluskulud 3008 eurot ning kaebajalt kolmandate isikute kasuks välja menetluskulud kokku 7200 eurot. Muus osas jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ehitusload ei vasta ridaelamubokside arvu osas teemaplaneeringule. Teemaplaneeringu p-s 4.2 toodud arvutusmetoodika põhjal ei oleks Nurme põik 19b kinnistule saanud rajada rohkem kui 11 ridaelamuboksi. Detailplaneeringuga ei ole teemaplaneeringut muudetud ja DP ei määranud 3(16)
3-15-873 kindlaks ridaelamubokside arvu (eskiis ei ole siduv). Seega tuli projekteerimistingimuste väljastamisel lähtuda teemaplaneeringus toodud koormusindeksist. Hoonestusala on DP-s määratud selliselt, et ehitiste paiknemine on võimalik mitmel erineval viisil, mistõttu tuli täpne paigutus lahendada ehitusprojektiga. Kaebaja oleks tulnud kaasata ehituslubade menetlusse ja tema kaasamise vajadus pidi olema vallale arusaadav. Kaebaja kaasamisel võinuks menetluse tulemus (ridaelamute paiknemine, eriti hoone nr 2 osas) olla tema jaoks soodsam. EL kaasamata jätmine on oluline menetlusviga, mistõttu haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 ei kohaldu. DP-s märgitud 7,5 m laiune ehituskeeluala ei välista sinna juurdepääsuteede rajamist, sest see hõlmab vaid hoonete püstitamise keeldu. Sademevee, insolatsiooni ja müratasemega seotud küsimused ei riku kaebaja õigusi. Projektijärgne drenaažisüsteemi ja kanalisatsiooni lahendus välistab sademevee valgumise kaebaja kinnistule. Planeeringulahendus ei ületa müra piirtasemeid ning vastupidiseid tõendeid ei ole esitatud. Kaebaja kinnistule läänesuunalt ajavahemikul 17.00–20.00 tekkiv vari ei põhjusta temale talumispiiri ületavaid mõjutusi. Kasutuslubade andmise aluseks olnud ehitusprojekti muudatused ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi. Kasutuslubade väljastamise menetlusse kaebaja kaasamata jätmine ei anna alust nende tühistamiseks, sest kasutuslubade väljastamisega ei kaasnenud kaebajale mingeid täiendavaid negatiivseid mõjutusi. Hoone nr 3 ehitusloa tühistamiseks ei ole alust. Kaebaja seostab temale kuuluva kinnistu väärtuse ja privaatsuse vähenemist eelkõige Nurme põik 19b kinnistul asuvate hoonete paiknemisega. Hoone nr 3 ei põhjusta kaebajale täiendavaid negatiivseid mõjutusi. Kõik kolm hoonet ei oleks saanud paikneda kaebaja kinnistust veelgi kaugemal või sobilikumal viisil. Kaebaja õigusi rikkuvaks saab eelkõige pidada tema kinnistuga vahetult piirneva hoone nr 2 paiknemist koosmõjus hoone nr 1 paiknemisega (s.o katkematu hoonestuse ilme loomine). Kaebaja õiguste riive vähest intensiivsust (s.o täiendava riive puudumist) arvestades tooks hoone nr 3 ehitusloa tühistamine Bongusto OÜ-le kaasa ebaproportsionaalsed tagajärjed. Kasutuslubade tühistamine kahjustaks ebaproportsionaalselt hoonete nr 1 ja nr 2 elanike õigusi, kes jääksid ilma oma kinnisasja olulise osa (eluruumi) kasutamise võimalusest, kuigi kaebaja õiguste rikkumine ei ole samas märkimisväärne. Kasutuslubade väljastamiseks ei olnud vaja anda kirjalikult põhjendatud haldusakti. Kuna kohus tuvastab ehituslubade õigusvastasuse, ei ole kasutuslubade õigusvastasuse tuvastamine kaebaja õiguste kaitseks enam vajalik.
9.Riigikohus rahuldas 04.12.2017 otsusega EL kassatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas ringkonnakohtu 05.04.2017 otsuse ehitusloa nr 1412219/04011, kasutuslubade nr 1612371/00544 ja nr 1612371/00595 ning menetluskulude osas. Riigikohus tegi kasutuslubade osas asjas ise uue otsuse, millega tunnistas need õigusvastaseks ja jättis nende peale esitatud kaebuse muus osas rahuldamata. Viimsi Vallavalitsuse 27.11.2014 ehitusloa nr 1412219/04011 osas saatis Riigikohus asja ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Täiendavalt lubas Riigikohus täiendada kaebust nõudega Viimsi Vallavalitsuse 20.06.2017 kasutusloa nr 1712371/08535 tühistamiseks, saates asja selle nõude lahendamiseks ringkonnakohtule. Oluliste formaalsete puuduste tõttu tulnuks ringkonnakohtul tunnistada hoonete nr 1 ja nr 2 kasutusload õigusvastaseks. Vastustaja jättis kaebaja kasutuslubade andmise haldusmenetlusse õigusvastaselt kaasamata ega taganud talle ärakuulamisõigust. Ebasoodsad mõjud kaebaja õigustele (nt müra ja liikluskoormuse suurenemine) on seotud ka ehitiste kasutamisega, mistõttu puudutavad kaebaja õigusi ka vaidlusalustele hoonetele antud kasutusload. Samuti on kaebajal kohtulikult kaitstav õigus nõuda kinnipidamist teemaplaneeringu p-st 4.2. Kuna kasutuslubadel on küll soodustav mõju adressaadi õigustele, on neil samas kaebaja õigusi riivav toime, mistõttu tulnuks sellist haldusakti HMS § 56 lg 4 kohaselt põhjendada. Põhjendamise 4(16)
3-15-873 kohustus on eriti oluline siis, kui esineb vajadus kaaluda isikute põrkuvaid õigusi ja huve. Materiaalselt on hoonete nr 1 ja nr 2 kasutusload õiguspärased. Ehitusloa õigusvastasus ei too vältimatult kaasa ehitamise ega ehitise õigusvastasust. Seadusest ei tulene absoluutset keeldu anda kasutusluba ehitisele, mis on valminud õigusvastase ehitusloa alusel. Ehitusloa andmisel tehtud vea ilmnemisel tuleb kaaluda ehitise omanike ja kolmandate isikute õigusi ja huve ning otsustada kas kasutusloa andmine või ehitusloa kehtetuks tunnistamine või muutmine. Kasutusloa andmine ei tohi tuua kaasa kolmandate isikute õiguste ülemäärast riivet või rikkumist. Teemaplaneeringu p 4.2 sätestas piirangud ehitusõiguse andmisele, st ehitamist reguleerivate haldusaktide (nt detailplaneering, ehitusluba, projekteerimistingimused) andmisele, mitte ehitistele ja nende kasutamisele. Praegustel asjaoludel ei saanud vastustaja kasutuslubade väljaandmisest keelduda. Hoonetes nr 1 ja nr 2 on kokku 10 ridaelamuboksi, mis vastab teemaplaneeringu koormusvalemile. Hoonetele nr 1 ja nr 2 kasutuslubade andmise ajal ei olnud hoone nr 3 veel valminud ning puudus kindlus, et see üldse valmis ehitatakse. Vaidlust ei ole selles, et hoonete korruselisus, kõrgus ja mahud jäävad DP-s lubatud piiridesse. Samuti paiknevad hoones DP-ga lubatud ehitusalas. Ringkonnakohus küll möönis, et ehituslubade menetlusse kaasamise korral oleks hoonete paigutus võinud kujuneda kaebajale soodsamaks, kuid tuvastas samas, et vaidlusalused hooned avaldavad kaebaja kinnistule vaid vähest kahjulikku mõju. Ehitusprojektis enne kasutusloa andmist tehtud muudatused ei rikkunud iseseisvalt kaebaja õigusi ning ehitusprojekti ebaolulised muudatused ei ole kasutusloa andmisest keeldumise aluseks. Kokkuvõttes ei saanud menetlus- ja vorminõuete rikkumine hoonete nr 1 ja nr 2 kasutuslubade andmisel mõjutada asja sisulist otsustamist, mistõttu ei saa kaebaja nõuda nende tühistamist, kuid põhjendatud on tunnistada kasutusload õigusvastaseks. Hoone nr 3 ehitusloa osas jättis ringkonnakohus kaebuse ebaõigesti rahuldamata, kuigi hindas selle nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastaseks. Ehitusloa tühistamist ei takistanud ka selle ammendumine, sest ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal ei olnud hoonele kasutusluba veel antud. Ehitusloa andmisel ei olnud vastustajal samasugust kaalumisruumi nagu kasutusloa andmisel. Andes ehitusloa vastuolus teemaplaneeringuga, ületas vastustaja kaalutlusõiguse piire. Kohus ei tohi ehitusloa peale esitatud kaebust läbi vaadates asuda vaagima asjaosaliste huve samal viisil, nagu seda peab tegema kohalik omavalitsus kasutusloa taotluse lahendamisel. Ehitusloa õiguspärasust tuleb samuti hinnata selle andmise hetke seisuga. Tähtaegselt kohtus vaidlustatud ehitusloa realiseerimine on arendaja äririsk. Riigikohtul tuleb samas arvestada, et hoonele nr 3 on praeguseks väljastatud kasutusluba, mistõttu ei saa ehitusluba enam tühistada. Kui haldusakti kehtivus on ammendunud, võib kohus kaebaja taotluse ja põhjendatud huvi korral teha kindlaks kaebaja õigusi rikkunud haldusakti õigusvastasuse. Kaebaja on seda ka taotlenud ja välistada ei saa tema põhjendatud huvi kahjunõude esitamiseks. Kuna hoone nr 3 korteriomandid on kinnistusraamatu andmetel omandanud isikud, keda pole praeguse asja lahendamisele kaasatud, ei tee Riigikohus ehitusloa suhtes lõplikku lahendit. Avaldus kaebuse täiendamiseks hoone nr 3 kasutusloa tühistamise nõudega on põhjendatud, kaebus on muudetud kujul lubatav ja kaebuse muutmine otstarbekas. Riigikohus ei saa siiski tuvastada kasutusloa õiguspärasuse igakülgseks hindamiseks vajalikke faktilisi asjaolusid. Kuna suur osa hoone nr 3 kasutusluba puudutavatest asjaoludest on olnud juba vaidluse all, puudub vajadus alustada vaidlust kasutusloa üle esimesest kohtuastmest. Väheldased muutused miljöös ei saa õigustada kasutusloa andmata jätmist (vt Riigikohtu 31.01.2017 otsus nr 3-3-169-16, p 49). Pädev asutus peab arvestama kõigi puudutatud isikute õigustega ka siis, kui kohtuvaidluse tõttu ei ole neid õigusi kinnistanud õiguspärane ootust (HMS § 4 lg 2, § 64 lg 3). Kohus ei tohi aga haldusakti õiguspärasust kontrollides asuda teostama kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause).
5(16)
3-15-873 Ringkonnakohtul tuleb asja uuel lahendamisel jaotada ka menetluskulud. Ringkonnakohus jaotas vaidlustatud otsuses õigusabikulud ebaõigesti. Asja mahtu ja keerukust silmas pidades peab Riigikohtu kaebaja põhjendatud õigusabikuluks senises menetluses halduskohtus 10 000 eurot ja ringkonnakohtus 10 000 eurot. Tuleb arvestada, et kaebajal avanes võimalus lubade kohta vastuväiteid esitada alles kohtumenetluses. Asjas on olnud palju vaidlusaluseid aspekte ja tõendusmaterjali, samuti muutusid menetluse käigus asjaolud, mis tingis vajaduse esitada uusi nõudeid ja seisukohti. Lisaks jättis ringkonnakohus arvestamata, et algne kaebus esitati kolme ehitusloa peale ja kõik need load osutusid ringkonnakohtu hinnangul õigusvastaseks nii sisulisest kui ka formaalsest küljest. Tühistamata jäid ehitusload asjaolude muutumise, mitte kohtusse pöördumise põhjendamatuse tõttu. Hoonete nr 1 ja nr 2 kasutusload jäid formaalsetele vigadele vaatamata jõusse, sest need osutusid sisult õiguspäraseks. Seega tulnuks kaebaja põhjendatud õigusabikulud ülekaalukas osas vastustajalt välja mõista. Riigikohtus kantud õigusabikulu 3900 eurot on põhjendatud. Kolmandate isikute poolt seni kantud õigusabikulu väljamõistmine ei ole kaebus osaliselt rahuldamata jätmise asjaolusid arvestades õigustatud (HKMS § 108 lg 11).
10.Tallinna Ringkonnakohtu 27.03.2018, 03.10.2018 ja 24.10.2018 määruste tulemusel on Nurme põik 19b/1 ja 19b/2 hoonete korteriomanikud HKMS § 21 lg 5 alusel haldusasja menetlusest kolmandate isikutena kõrvaldatud ning HKMS § 20 lg 1 alusel on kolmandate isikutena haldusasja menetlusse kaasatud Nurme põik 19b/3 hoones korterid omandanud isikud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD ASJA UUEL ARUTAMISEL
11.EL palub 10.05.2018 seisukohas (täiendatud 01.11.2018) tuvastada Viimsi Vallavalitsuse 27.11.2014 korralduse nr 1562 õigusvastasus ehitusloa nr 1412219/04011 osas ning tühistada Viimsi Vallavalitsuse 20.06.2017 väljastatud kasutusluba nr 1712371/08535. Riigikohtu 04.12.2017 otsusest (p-d 30–32) nähtuvalt tulnuks ringkonnakohtul hoone nr 3 püstitamiseks väljastatud ehitusluba tühistada, sest see oli nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastane. Kuna kassatsioonimenetluse ajal väljastati hoonele nr 3 kasutusluba, siis ei ole ehitusloa tühistamine enam võimalik. Riigikohtu seisukohti arvestades tuleb ringkonnakohtul tuvastada hoone nr 3 ehitusloa õigusvastasus. Hoone nr 3 kasutusloa tühistamise nõude osas jääb apellant Riigikohtule 30.06.2017 esitatud põhjenduste juurde ning leiab, et kasutusloa tühistamata jätmine ei ole põhjendatud. Praeguseks puudub vaidlus, et hoone nr 3 ehitusloaga ehitada võimaldatud ridaelamubokside arv ei vastanud juba loa andmise ajal teemaplaneeringu p-s 4.2 sätestatud koormusvalemile. See on ka üks olulisemaid põhjuseid, miks tulnuks ehitusluba Riigikohtu hinnangul tühistada. Riigikohus leidis (p 24), et teemaplaneeringust tuleneva piirangu rikkumine võib tuua kaasa kasutusloa andmisest keeldumise ehitusseadustiku (EhS) § 55 p 4 alusel koosmõjus EhS § 46 lg 2 p-ga 2. Vastustaja pidanuks kasutusloa andmisel teostama kaalutlusõigust küsimuses, kas hoonele nr 3 on põhjendatud anda kasutusluba olukorras, kus hoone on ehitatud ilmselgelt vastuolus teemaplaneeringus lubatuga. Kasutusloast ei nähtu, et vastustaja oleks sellist kaalumist teostanud ning seda ei saa haldusorgani asemel teha ka kohus (vt Riigikohtu otsuse p-d 32 ja 37). Seega tuleb vaidlustatud kasutusluba tühistada ning vastustajal tuleb seejärel uuendada ehitusloa menetlus ja tunnistada ehitusluba kehtetuks. Hoonele nr 3 väljastatud kasutusloa tühistamise nõude lahendamisel tuleb arvestada, et see ei kahjustaks kuidagi Bongusto OÜ õiguspäraseid huve, sest arendaja õigusi ei riiva see, kui ta on teinud kulutusi suuremale arvule ridaelamuboksidele kui teemaplaneering võimaldab (s.o 11 boksi ületavas osas) ega saa teenida neilt tulu. Hoonele nr 3 väljastatud ehitus- ja kasutusloa kehtima jäämisel saab Bongusto OÜ seevastu teenida õigusvastaselt tulu 11 ridaelamuboksi
6(16)
3-15-873 asemel 18 ridaelamuboksi müügist. Bongusto OÜ viited teistele piirkonna arendustele ei ole asjakohased, sest teised viidatud kinnistud ei ole kaebaja piirinaabrid. Hoonele nr 3 väljastatud kasutusluba ei saa jätta tühistamata ka ridaelamus korteriomandid soetanud kolmandate isikute õiguste väidetavale riivele tuginedes. Vaidluse asjaoludest nähtub, et arendaja ja valla koostöös sooviti teadlikult ja pahatahtlikult luua pöördumatu olukord, kus endise olukorra taastamine oleks kolmandate isikute suhtes ebaproportsionaalne. Sarnaselt Bongusto OÜ-le ei saa ka ülejäänud kolmandatel isikutel HMS § 67 lg 4 p 1 kohaselt tekkida kohtumenetluse kestel kaitstavat usaldust ehitusloa või kasutusloa kehtima jäämiseks. Ehitustegevusega alustamine ja korteriomandite soetamine enne vaidluse lõppu oli kolmandate isikute enda vaba valik ja riisiko. Hoone nr 3 kasutusloa tühistamata jätmine kolmandate isikute väidetavate ülekaalukate õiguste argumendil muudaks HMS § 67 lg 4 p-s 1 sätestatud piirangu sisutuks. Samuti ei saa kaebaja enam kui 10 aastat tagasi tekkinud ja kehtivast haldusaktist tulenevaid õigusi (sh kinnistu väärtuse vähenemisest tingitud omandiõiguse riive ja privaatsuse vähenemisega kaasnenud eraelu puutumatuse õiguse riive) pidada vähem kaalukateks kui konkreetse arendusprojekti jaoks loodud äriühingu või ridaelamuboksid äsja soetanud isikute õigused (sh soetasid mitmed isikud korteriomandid juba enne kasutusloa andmist). Asjas ei ole ka tuvastatud, et uued elanikud ei oleks olnud kohtuvaidlusest ning ehitus- ja kasutusloa tühistamise võimalusest teadlikud. Bongusto OÜ-l ja notaril oli kohustus neid sellest teavitada ning isegi kui seda ei tehtud, ei mõjuta see kuidagi praeguse asja lahendamist. Kaebaja jaoks ei ole tegemist pelgalt vaate halvenemise või väheste ebamugavustega, vaid olukord, kus perspektiivika kaebuse alusel jäetakse esialgne õiguskaitse kohaldamata ja kaebaja õigused seeläbi tõhusa kohtuliku kaitseta ning kohtumenetluse ajal võimaldatud õigusvastane ehitustegevus põlistatakse ja legaliseeritakse kasutuslubade andmise ja nende tühistamata jätmisega, on vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 10, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-ga 1 ja art-ga 13. Isegi kui hoone nr 3 kasutusluba ei saa tühistada, tuleb see tunnistada õigusvastaseks juba ainuüksi põhjusel, et kaebajat ei ole selle andmise menetlusse kaasatud (vt ka Riigikohtu otsuse p 29). Riigikohus on andnud selged juhised ka menetluskulude jaotuse osas, pidades kaebaja kulusid senises vaidluses põhjendatuks 23 900 euro ulatuses ning leides, et kolmandate isikute kulud tuleb jätta nende endi kanda. Samadest põhimõtetest tuleb lähtuda ka asja uue arutamisega seoses kantud kulude jaotamisel.
Viimsi vald ei ole asja uuel arutamisel omapoolseid täiendavaid seisukohti esitanud.
13.Kolmas isik Bongusto OÜ palub 11.05.2018 seisukohas (täiendatud 25.10.2018) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohus on 04.12.2017 otsuses (p-d 33 ja 37) rõhutanud vajadust arvestada kõigi puudutatud isikute õigustega, olenemata nende usalduse kaitsest või selle puudumisest. Ehitusload on kokkuvõttes jäänud tühistamata põhjusel, et asjas ei kohaldatud esialgset õiguskaitset. Vastates kaebaja etteheitele, et talle ei olnud tagatud efektiivset kohtulikku kaitset, andis Riigikohus mõista (p-d 39–40), et kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne. Kaebaja õiguste rikkumise vähest intensiivsust arvestades ei oleks hoone nr 3 kasutusloa tühistamine erinevate huvide kaalumise kontekstis kohane. Kasutusloa tühistamine ei oleks kohane ka põhjusel, et Bongusto OÜ juhindus oma majandustegevuses kehtivatest haldusaktidest (detailplaneering, ehitusluba, kasutusluba) ja esialgse õiguskaitse küsimuses tehtud kohtumäärustest. Riigikohus möönis otsuse p-s 33 sellise tegutsemise õiguspärasust. Arendaja ei pidanud hoones nr 3 korterid ostnud isikuid ka kohtuvaidlusest teavitama, sest kohtud ei ole hoone lõpuni ehitamist ja sellele kasutusloa väljastamist keelanud. Seetõttu ei pidanud kolmandad isikud teadma, et asjas toimub kohtuvaidlus, ega arvestama võimalusega, et hoonele väljastatud kasutusluba võidakse tühistada. 7(16)
3-15-873 Kaebaja omandas Küti tee 5 kinnistu ajal, mil toimus muu hulgas Nurme põik 19b kinnistut hõlmava (planeeringuala tervikuna oli oluliselt suurem) Sookalda detailplaneeringu avalik väljapanek. Kaebaja ei ole planeeringulahendusele esitanud vastuväiteid ega teinud omapoolseid ettepanekuid, millega tuleb asja lahendamisel kindlasti arvestada. Hoolsa naabrina oleks kaebaja saanud detailplaneeringule õigeaegselt ettepanekute ja/või vastuväidete esitamisega praegust vaidlust vältida. Bongusto OÜ asus detailplaneeringuga ettenähtud ehitusõigust realiseerima alles pärast seda, kui muud isikud olid ülejäänud Sookalda I ja Kuuse III ridaelamute hoonestuse eskiisi osas ehitusõiguse Nurme põik 26, 30, 32 ja Hundi tee 17 kuue ridaelamu näol juba ellu viinud ning Hundi tee 11, 13 ja 15 osas oli kuue ridaelamu ehitamine pooleli. Kuna kaebaja ei ole varem toimunud ehitustegevust vaidlustanud, ei osanud Bongusto OÜ kuidagi ette näha, et tema tegevus võiks kaebajat häirida või DP lahendus olla vastuolus teemaplaneeringuga. Nurme tee 19b ridaelamute püstitamine ei ole vähendanud Küti tee 5 kinnistu turuväärtust, mis kinnitab kaebaja õiguste riive vähest intensiivsust (sh mõju omandiõigusele on praktiliselt olematu). Kasutusloa tühistamisega kaasneksid aga olulised õiguslikud komplikatsioonid hoone nr 3 korteriomanikele ja Bongusto OÜ-le.
14.Kolmas isik HM palub 09.05.2018 seisukohas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolmas isik oli hoones nr 3 korteriomandi soetamisel heauskne ning usaldas müüjat, kohalikku omavalitsust ja notarit. Bongusto OÜ müüjana ei teavitanud kolmandat isikut enne võõrandamistehingut praegusest vaidlusest ega sellega seonduvatest võimalikest riskidest hoonet nr 3 puudutavate haldusaktide kehtivuse suhtes. Sellekohased märked puudusid ka notariaalses ostu-müügilepingus. Kolmandal isikul oli õiguspärane ootus, et arendaja ja ehitaja tegutsevad kooskõlas seadusega ning kohaliku omavalitsuse üksuse hoolsa järelevalve all, mida kinnitas ka asjaolu, et samal kinnistul oli juba kasutuses kaks samalaadset ridaelamut. Kuna hoonele nr 3 on väljastatud 20.06.2017 kasutusluba, siis ei saa enam olla vaidlust 29.12.2014 ehitusloa tühistamise osas, mis on kehtivuse kaotanud. Kolmandal isikul on õiguspärane ootus, et hoone nr 3 kasutusluba jääb kehtima, analoogselt hoonete nr 1 ja nr 2 kasutuslubadega (vt Riigikohtu otsuse p 16). Kasutusloa tühistamine ja seeläbi omandi kasutamise piiramine tähendaks väga intensiivset ja ebaproportsionaalset sekkumist kõigi hoones nr 3 heausklikult kodu soetanud isikute põhiõigustesse, kuid kaebaja õiguste rikkumine ei ole märkimisväärne. Seega on hoone nr 3 kasutusluba materiaalselt õiguspärane (sarnaselt hoonete nr 1 ja nr 2 kasutuslubadega). Kolmandal isikul on õigus tugineda kasutusloa kehtivuse osas usaldusele vastavalt HMS § 67 lg-le 2. Riigikohus on otsuses (p 27) nõustunud ringkonnakohtu hinnanguga, et vaidlusalused hooned (sh hoone nr 3) avaldavad kaebaja kinnistule vaid vähest mõju. Kaebaja kinnistult vaadates jääb hoone nr 3 kaebaja kinnistust kaugemale ning hoonete nr 1 ja nr 2 taha, mistõttu ei saa hoone nr 3 riivata kaebaja õigus. Hoone nr 3 ei ole seotud ka kaebajale väidetavat müra tekitava sissesõiduteega jm.
15.Kolmandad isikud TU ja JU märgivad 10.04.2018 seisukohas, et kui hoone nr 3 kasutusluba on kehtetu või tühine, siis tuleb menetlusse kaasata ja vastutusele võtta ka Viimsi vald, kes kehtetu ja tühise loa väljastas ning kelle kohustuseks on teha ehitusjärelevalvet.
16.Kolmandad isikud HP, LP, MM, PP, DO, PL, LL, HL, ML ja MP ei ole asja suhtes oma seisukohta avaldanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17.Riigikohtu 04.12.2017 otsusest lähtuvalt tuleb ringkonnakohtul asja uuel arutamisel vaadata läbi kaebaja nõuded Viimsi Vallavalitsuse 29.12.2014 ehitusloa nr 1412219/04011 (I 8(16)
3-15-873 kd, tl 47-48p) ja sellega seonduvas osas Viimsi Vallavalitsuse 27.11.2014 korralduse nr 1562 (I kd, tl 42) õigusvastasuse tuvastamiseks ning Viimsi Vallavalitsuse 20.06.2017 kasutusloa nr 1712371/08535 (V kd, tl 11-25p) tühistamiseks. Mõlemad load seonduvad Nurme põik 19b kinnistul asuva hoonega nr 3. Hooneid nr 1 ja nr 2 puudutavate nõuete osas on haldusasja menetlus lõppenud. Tallinna Ringkonnakohus tunnistas 05.04.2017 otsusega õigusvastaseks Viimsi Vallavalitsuse 29.12.2014 ehitusload nr 1412219/03953 ja nr 1412219/04010 (I kd, tl 43-46p) ning nendega seonduvas osas Viimsi Vallavalitsuse 27.11.2014 korralduse nr 1562. Riigikohtu 04.12.2017 otsusega on lisaks tunnistatud õigusvastaseks Viimsi Vallavalitsuse 26.04.2016 kasutusluba nr 1612371/00544 (III kd, tl 101-104) ja 28.04.2016 kasutusluba nr 1612371/00595 (III kd, tl 106-109). Asja uuel läbivaatamisel tuleb lahendada ka kõigi seni kantud menetluskulude väljamõistmise küsimus.
18.Bongusto OÜ esitas 25.10.2018 ringkonnakohtule uue tõendina kutselise kinnisvara hindaja MM 22.10.2018 arvamuse (V kd, tl 102-103) Nurme põik 19b ridaelamute mõjust Küti tee 5 kinnistu turuväärtusele. Apellant on palunud jätta nimetatud tõend haldusasja juurde võtmata, sest see on ilma mõjuva põhjuseta esitatud hilinenult. Täiendav tõend ei ole apellandi hinnangul vajalik ka asja õigemaks lahendamiseks, sest kaebaja kinnistu väärtuse vähenemine ja sellega seoses kaebajale tekkinud kahju on haldusasja nr 3-18-597 esemeks, mille menetlus on Tallinna Halduskohtu 04.04.2018 määrusega peatatud kuni praeguses haldusasjas kohtuotsuse jõustumiseni. Kui ringkonnakohus otsustab Bongusto OÜ esitatud tõendi siiski vastu võtta, palub apellant võtta täiendava tõendina vastu ka ekraanitõmmis RE Kinnisvara AS veebilehelt (V kd, tl 108), millelt nähtub, et MM juhitav äriühing oli vaidlusaluse Bongusto OÜ arenduse (Nurme põik 19b) müügipartner ja seega ei ole tema arvamus objektiivne, samuti tuleks asja lahendamisel arvestada EL apellatsioonkaebusele lisatud kutselise kinnisvara hindaja AT 28.06.2016 arvamust (III kd, tl 120-126) Nurme põik 19b ridaelamute mõjust Küti tee 5 kinnistu turuväärtusele. Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde nii Bongusto OÜ esitatud MM 22.10.2018 arvamuse kui ka EL esitatud RE Kinnisvara AS veebilehe kuvatõmmise. Ringkonnakohus on 22.09.2016 määruse resolutsiooni p-ga 6 võtnud juba varasemalt asja materjalide juurde apellatsioonkaebusele lisatud tõendid, sealhulgas AT 28.06.2016 arvamuse. Seejuures tõi ringkonnakohus määruse põhjenduste p-s 22 eraldi välja, et kuigi hinnangu kaebaja kinnistu väärtuse muutumise kohta saanuks asjatundjalt küsida juba esimese astme kohtumenetluses, on kinnistu väärtuse võimalik vähenemine siiski asjaolu, mis omab vaidluse õigeks lahendamiseks tähtsust. Olukorras, kus kohus on võtnud vastu apellandi esitatud tõendi, puudub HKMS § 198 lg 2 p-st 3 ja lg-st 3 tulenevalt alus jätta vastu võtmata ka sama asjaolu (kinnistu väärtuse muutumine) kohta kolmanda isiku poolt esitatud tõendit. Asja õigemaks lahendamiseks tuleb vastu võtta ka apellandi 01.11.2018 seisukohale lisatud täiendav tõend, millega on tõstatatud kahtlus kolmanda isiku esitatud arvamuse usaldusväärsuses. Ringkonnakohus selgitab lisaks, et kuigi praeguse vaidluse lahendamisel ei ole määrav, millise konkreetse summa ulatuses võib Küti tee 5 kinnistu väärtus olla Nurme põik 19b ridaelamute püstitamise tõttu vähenenud, omab EL õiguste riive ja selle intensiivsuse hindamise seisukohalt siiski tähtsust, kas apellandi kinnistu väärtuse vähenemine on üldse toimunud. HKMS § 61 lg-test 1 ja 2 tulenevalt hindab ringkonnakohus kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu.
19.HKMS § 233 lg-st 1 tulenevalt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Hoone nr 3 ehitusloaga seonduvalt leidis Riigikohus (otsuse p-d 30–35), et ringkonnakohus ei tohtinud asuda vastustaja asemel kaaluma, kas ehitusloa õigusvastasusele vaatamata tuleks see jätta kehtetuks tunnistamata ja väljastada hoonele kasutusluba. Riigikohus ei kahelnud samas 9(16)
3-15-873 ringkonnakohtu järelduses, et hoone nr 3 ehitusluba oli andmise hetke seisuga nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastane. Kuna kassatsioonimenetluse ajal väljastas vastustaja hoonele nr 3 kasutusloa, siis ehitusloa mõju ammendus ja selle tühistamine polnud enam võimalik, mistõttu pidas Riigikohus asjakohaseks minna ehitusloa tühistamise nõudelt üle õigusvastasuse tuvastamise nõudele, mis ei eelda kaebuse muutmist. Menetlusosalised ei ole ka asja uuel arutamisel esitanud uusi tõendeid või andmeid, mis annaksid alust muuta ringkonnakohtu 05.04.2017 otsuses (p-d 18–24) toodud seisukohti mh hoone nr 3 ehitusloa formaalsest ja materiaalsest õigusvastasusest.
20.Viimsi Vallavolikogu 13.09.2005 määrusega nr 32 kehtestatud teemaplaneeringu „Viimsi valla üldiste ehitustingimuste määramine. Elamuehituse põhimõtted“ (seletuskiri – I kd, tl 7290; kaart – I kd, tl 52) p-s 4 sätestatud nõudeid tuleb järgida nii hilisemates detailplaneeringutes kui ka projekteerimisel ja ehitamisel. Sookalda I maaüksuse detailplaneering (seletuskiri – I kd, tl 23-28p; põhijoonis – I kd, tl 30; hoonestuse eskiis – I kd, tl 29) kehtestati Viimsi Vallavalitsuse 18.11.2005 korraldusega nr 626 (I kd, tl 22), seega pärast teemaplaneeringu kehtestamist. Detailplaneering ei ole ka teemaplaneeringut muutev. Teemaplaneeringu p 4.2 sätestab muu hulgas valemi ridamajade krundi miinimumsuuruse määramiseks: sektsioonide arv × 0,5 × skeemi „Elamuehituse piirkonnad“ järgi minimaalne lubatud uue üksikelamukrundi suurus m2-tes. Skeemi järgi on antud piirkonnas minimaalne üksikelamukrundi suurus 1500 m2. Nurme põik 19b asuvates ridaelamutes on kokku 18 boksi (sh hoonetes nr 1 ja nr 2 kummaski viis boksi ning hoones nr 3 kaheksa boksi), millest tulenevalt pidanuks krundi miinimumsuuruseks olema 13 500 m2. Kuna Nurme põik 19b krundi pindala on 8485 m2, saanuks sinna püstitada maksimaalselt 11 boksiga ridaelamu(d). Ehituslubade andmine saanuks olla õiguspärane vaid juhul, kui ridaelamubokside arv olnuks detailplaneeringus selgelt kindlaks määratud. Selline detailplaneering oleks küll vastuolus valla üldplaneeringut täpsustava teemaplaneeringuga, kuid õigusvastasusele vaatamata siiski kehtiv ja täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 2). Vaidlustatud ehituslubade väljastamise ajal kehtinud ehitusseaduse (EhS v.r) § 24 lg 1 ega ka praegu kehtiva EhS § 44 ei anna võimalust keelduda ehitusloa andmisest põhjusel, et ehitusprojekt ei vasta üldplaneeringule, vaid EhS v.r § 24 lg 1 p 1 ja EhS § 44 p 1 (samuti EhS § 12 lg 2) kohustavad loa andjat kontrollima ehitusprojekti vastavust üksnes sellisele planeeringule, mille ülesandeks on krundi ehitusõiguse määramine (st eelkõige detailplaneeringule). EhS v.r § 19 lg 1 p 1 ja § 24 lg 1 p 1 kohaselt tuli ehitusprojekti koostamisel võtta detailplaneeringu kõrval aluseks ka kohaliku omavalitsuse väljastatud lisatingimused, mis täpsustavad ehitise arhitektuurseid ja ehituslikke tingimusi, mida detailplaneering ei sisalda, ning nendele tingimustele mittevastavus oli ehitusloa väljastamisest keeldumise aluseks. Kohalik omavalitsus pidi EhS v.r § 19 lg-st 3 tulenevalt võtma projekteerimistingimuste väljastamisel omakorda aluseks planeeringutes või muul viisil maakasutust korraldavates dokumentides sisalduvaid ehituslikke tingimusi. Seega tuli Viimsi Vallavalitsusel 10.03.2014 väljastatud projekteerimise arhitektuursete ja ehituslike lisatingimuste nr 53-14 (I kd, tl 112112p) andmisel juhinduda muu hulgas teemaplaneeringust. Kuna projekteerimistingimused on samuti (eel)haldusakt (nt Riigikohtu 14.05.2002 otsus nr 3-3-1-25-02, p 16), siis oleksid ka need HMS § 60 lg 2 kohaselt kehtivad ja täitmiseks kohustuslikud, olenemata võimalikust vastuolust teemaplaneeringuga. Praegusel juhul ei ole Sookalda I detailplaneeringus määratud kindlaks ridaelamute paiknemist ega ridaelamubokside arvu, vaid üksnes ehitusalune pind (2545 m2), täisehituse protsent (30%), maksimaalne korruselisus (2) ja kõrgus (8,5 m) ning hoonete suurim lubatud arv krundil (3). Seletuskirja p-s 3.2 nähtub selgelt, et kruntide ehitusõigust kajastab joonis DP-2 (st põhijoonis). 10(16)
3-15-873 Kuna seletuskirjast ei nähtu, et detailplaneeringule lisatud hoonestuse eskiis kujutaks endast osa planeeringust, siis ei ole alust järeldada, et eskiisiga oleks määratud siduvalt kindlaks hoonestuse täpne maht ja paigutus. Kaudselt kinnitab seda järeldust ka asjaolu, et ehitusprojekti koostamisel ei järgitud eskiisis pakutud hoonete asukohti (vt I kd, tl 49; I kd, tl 173; II kd, tl 13; II kd, tl 60; II kd, tl 133). Samuti ei muuda eskiisi siduvaks see, et projekteerimistingimuste ps 5 on peetud võimalikuks projekteerida kolme ridaelamusse kokku kuni 24 sektsiooni, mis vastab eskiisil pakutud lahendusele (st 3 ridamaja, igas 8 boksi). Projekteerimistingimuste p 16 sätestas seejuures nõude, et ehitusprojekt peab vastama mh teemaplaneeringule. Haldusaktis kirjapandu tõlgendamisel tuleb mitmete tõlgendusvõimaluste korral eelistada õigusaktidega kooskõlas olevat tõlgendust, sest pole võimalik eeldada, et haldusorgan on soovinud anda õigusvastase haldusakti. Kuna lisatingimuste kehtestamisel tuli lähtuda planeeringutest ja nendega ei saanud planeeringuid muuta, siis tuleneb p-dest 5 ja 16 nende koostoimes, et ridaelamutesse võis projekteerida teemaplaneeringus sätestatud koormusindeksile vastava arvu sektsioone, kuid ühelgi juhul mitte rohkem kui 24 sektsiooni. Seega ei vastanud väljastatud ehitusload ridaelamubokside arvu osas teemaplaneeringu ja seeläbi projekteerimistingimuste nõuetele ning Viimsi vald pidanuks ehituslubade väljastamisest EhS v.r § 24 lg 1 p 1 alusel keelduma. Kuna kõigi kolme ridaelamu püstitamiseks väljastati ehitusload sama korraldusega, siis pole ka võimalik eristada, et koormusindeksile ei vasta ainult mõni konkreetne ehitusluba, kuna kõik hooned eraldivõetuna ning ka hooned nr 1 ja nr 2 koos lubatud piiri ei ületa, vaid kavandatud hoonestust tuleb ehituslubade andmise kontekstis käsitada tervikuna.
21.Ehituslubade andmise menetlusse kaebaja kaasamata jätmise ning muude kaebaja väidete (krundisiseste juurdepääsuteede paiknemine, kujade piisavus, sademevete ärajuhtimine, müra piirtaseme järgimine, insolatsiooniolukord) osas ei pea ringkonnakohus vajalikuks 05.04.2017 otsuses (p-d 21–29) toodud seisukohti üle korrata. Küti tee 5 kinnistu omaniku kui Nurme põik 19b kinnistu piirinaabri haldusmenetlusse kaasamise vajadus pidi olema Viimsi vallale mõistlikult ettenähtav. Seejuures ei oma mingit tähtsust, et kaebaja ei olnud kavandatavale ehitustegevusele varasemates menetlustes (eelkõige detailplaneeringu koostamise käigus) vastuväiteid esitanud või sellega seonduvaid haldusakte vaidlustanud. Kolmandate isikutena ei tule haldusmenetlusse kaasata mitte neid isikuid, kes on avaldanud kavandatavale tegevusele vastuseisu, vaid isikud, kelle õigusi või kohustusi võib haldusakt puudutada (HMS § 11 lg 1 p 3). Kaasamise kohustuse tekkimiseks ei pea isiku õiguste rikkumine olema ka tõenäoline, vaid üksnes objektiivselt võimalik. Kuna detailplaneeringus on hoonestusala määratud väga avaralt ning eriti olukorras, kus ehitusprojektiga nähti ette eskiisist oluliselt erinev hoonete paigutus (st isegi kui vastustaja pidas seda siduvaks detailplaneeringu osaks), ei saanud vallale jääda arusaamatuks, et ehituslubade realiseerimine võib kahjustada kaebaja õigusi (nt eskiisi järgi ei oleks ükski ridamaja paiknenud vahetult Küti tee 5 piiri ääres, kuid praeguse lahenduse puhul piirneb Küti tee 5 kinnistu edelakülg täies ulatuses hoonega nr 2 – II kd, tl 133-134) ja talle tuleb anda võimalus esitada asja kohta oma arvamus (HMS § 40 lg 1). Vastustaja ulatuslikku kaalutlusruumi arvestades ei saa eeldada menetlusnõuete rikkumine ei võinud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Eeltoodud põhjustel oli ehituslubade väljastamine nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastane ning sarnaselt hoonete nr 1 ja nr 2 ehituslubadega tuleb ka hoonele nr 3 väljastatud ehitusluba tunnistada õigusvastaseks.
22.Hoonele nr 3 väljastatud kasutusloa osas aktsepteeris Riigikohus (otsuse p-d 36–37) kaebuse täiendamist kasutusloa tühistamise nõudega, juhtides samas tähelepanu, et väheldased muutused miljöös ei saa õigustada kasutusloa andmata jätmist ning pädev organ peab arvestama kõigi puudutatud isikute õigustega, isegi kui neil puudub võimalus tugineda usalduse kaitsele. Kasutusloa õiguspärasuse hindamisel tuleb arvestada ka Riigikohtu otsuse p-des 16–29 toodud seisukohti hoonete nr 1 ja nr 2 kasutuslubade suhtes.
11(16)
3-15-873
23.Vaidlust ei ole selles, et Viimsi vald ei ole EL kaasanud ka hoonele nr 3 kasutuloa andmise menetlusse ega taganud talle õigust olla ära kuulatud, mistõttu on vaidlusalune kasutusluba vähemasti formaalselt igal juhul õigusvastane. Kuna kasutusloa väljastamist ei ole ka kuidagi põhjendatud, ehkki selline vajadus pidi praeguse haldusasja menetlust arvestades olema vastustajale ilmselgelt äratuntav, on kasutusluba ka põhjendamisvea (HMS § 56) tõttu formaalselt õigusvastane.
24.Ehitusloa õigusvastasusest ei tulene vältimatult, et selle alusel toimunud ehitamine või püstitatud ehitis oleks materiaalselt õigusvastane ning ehitisele poleks võimalik väljastada kasutusluba. Haldusorganil tuleb kaaluda ehitise omaniku ja kolmandate isikute õigusi ja huve ning otsustada kas kasutusloa andmine või ehitusloa kehtetuks tunnistamine või muutmine. Kasutusloa andmine ei tohi tuua kaasa kolmandate isikute õiguste ülemäärast riivet või rikkumist. Riigikohus leidis (otsuse p 23), et teemaplaneeringu p 4.2 rikkumine ei saa tingida kasutusloa andmisest keeldumist EhS § 55 p-de 1 või 3 alusel (s.o ehitise mittevastavus nõuetele või ehitusprojekti koostamise alusdokumentidele). Hoone nr 3 asukoht, korruselisus, kõrgus ja maht jäävad detailplaneeringuga etteantud piiridesse. Kasutusloa andmisest keeldumise aluseks ei saanud olla ka EhS § 55 p 4, sest ehitusloa kehtetuks tunnistamise menetlust ei olnud algatatud. Seda, kas Viimsi vald oleks praegustel asjaoludel pidanud kasutusloa andmise asemel hoopis algatama ehitusloa kehtetuks tunnistamise või muutmise menetluse (ja seejärel kasutusloa andmisest EhS § 55 p 4 alusel keelduma), hindab ringkonnakohus allpool. EhS § 55 p-des 2 ja 5–10 märgitud kasutusloa andmisest keeldumise aluseid praegusel juhul ei esine. Eelprojekti muudatuse seletuskirjast (vt CD – III kd, tl 197b; EL 30.06.2017 seisukoha lisa 2) ega ka kaebaja seisukohtadest ei nähtu, et hoone nr 3 osas oleks ehitamise käigus tehtud ulatuslikumaid või sisult erinevaid muudatusi, võrreldes hoonetega nr 1 ja nr 2, mille osas kohtud on juba hinnanud muudatused EhS § 55 p 5 tähenduses ebaolulisteks või kaebaja õigusi mitte kahjustavateks (vt Riigikohtu otsuse p 28).
25.Hoonele nr 3 (8 boksi) kasutusloa andmise otsustamise ajaks olid hooned nr 1 (5 boksi) ja nr 2 (5 boksi) juba valminud ning neile olid väljastatud kasutusload. Teemaplaneeringu koormusvalemit arvestades saanuks Nurme põik 19b kinnistule lisanduda veel ainult üks ridaelamuboks. Seetõttu tuli vastustajal võtta arvesse, et 8 ridaelamuboksiga hoonele nr 3 kasutusloa andmine tähendab teemaplaneeringus ettenähtud koormusindeksi ületamist olulisel määral (ca 64%). Nagu eespool p-s 20 selgitatud, ei näinud Sookalda I detailplaneering ega projekteerimistingimused sellest nõudest ette ka erandit. Ringkonnakohtu hinnang vastavas küsimuses oli seejuures vastustajale 20.06.2017 kasutusloa andmise ajaks ammu teada. Seega oli hoonele nr 3 kasutusloa andmine ka materiaalselt õigusvastane.
26.Samas tuleb ka silmas pidada, et hoone nr 3 asub kaebaja kinnistust kõige kaugemal (elamute vahe enam kui 70 m) ja jääb Küti tee 5 kinnistult vaadatuna tervikuna hoone nr 2 taha ega ole seetõttu kaebaja kinnistult üldse nähtav (vt fotod – II kd, tl 162-166), kuna kõik Nurme põik 19b ridaelamud on ühekõrgused (7,6 m). Kuigi kaebaja ehituslubade menetlusse kaasamise korral võinuks hoonestuse paigutus tervikuna kujuneda tema jaoks soodsamaks, ei olnud hoonele nr 3 kasutusloa andmise otsustamise hetkeks enam kuidagi võimalik muuta hoonete nr 1 ja nr 2 olemasolu ega paiknemist, sest neile olid kasutusload väljastatud juba 26.04.2016 ja 28.04.2016. Kaebaja on ka ise seostanud oma privaatsuse häirimist ja kinnistu väärtuse vähenemist esmajoones hoone nr 2 paiknemisega (s.o vahetult Küti tee 5 kinnistu piiri ääres), sh koosmõjus hoonega nr 1 (s.o katkematu hoonestuse ilme tekitamine). Ringkonnakohus tõdes juba 05.04.2017 otsuses (p 34), et hoone nr 3 ei too kaebajale kaasa täiendavaid negatiivseid mõjutusi, ning on jätkuvalt sellel seisukohal. Hoone nr 3 ei saa kauguse ja asukoha tõttu omada kaebajale mingit mõju sademevee valgumise, päikesevalguse või vaate varjamise, tuleohutuse ega ka elamust või selle sissesõiduteest lähtuva müra või muude 12(16)
3-15-873 häiringute osas. Kuigi hoone nr 3 kasutamisega suureneb teataval määral (lisandub 8 perekonda) piirkonna üldine liikluskoormus (Nurme põik tänava liikluskoormus kasvab kolme hoone peale kokku ca 50%, kuna tänava ääres asuvale 40 ridaelamuboksile lisandub veel 18 ridaelamuboksi), ei mõjuta valitud lahendus Küti tee liiklussagedust (vt Akukon Oy Eesti filiaali 30.04.2015 liiklusmüra olukorra muutumise eelhinnang – I kd, tl 183-186; II kd, tl 2427).
27.AT 28.06.2016 hinnangus on leitud, et hoonestustiheduse suurenemine üksikelamute piirkonnas mõjutab üksikelamute turuväärtust alati negatiivselt. Konkreetselt Nurme põik 19b kinnistule ridaelamute praeguses lahenduses püstitamise tagajärjel on AT arvamuse kohaselt Küti tee 5 kinnistu turuväärtus vähenenud ca 15% (detailplaneeringu juures oleval eskiisil kajastatud lahenduse puhul oleks Küti tee 5 kinnistu turuväärtuse vähenemine AT hinnangul ca 5%). Samas on hindaja toonud välja, et tavapäraselt jääb visuaalsete ja muude häirivate negatiivsete mõjutuste vahemik suurusjärku 3–10%, väga suurte mõjude puhul ka 15–20%. AT hinnangust saab kokkuvõttes järeldada, et Küti tee 5 kinnistu turuväärtuse langust mõjutab kõige enam hoone nr 2 paiknemine. Arvestades, et hoone nr 3 asub kaebaja kinnistust oluliselt kaugemal, võrreldes DP eskiisi järgsete lähemate hoonetega, võib eeldada, et hoone nr 3 püstitamise eraldiseisev mõju kaebaja kinnistu turuväärtuse vähenemisele on kas marginaalne või puudub üldse. Oluline on silmas pidada, et kaebaja kinnistu väärtust oleks ilmselt mingil määral mõjutanud ka Nurme põik 19b kinnistule teemaplaneeringu tingimustele vastava 11 ridaelamuboksi rajamine. MM 22.10.2018 arvamuses on omakorda leitud, et kuna Küti tee ja selle lähiümbrus on olnud pikka aega perspektiivne elamuarenduse ala, siis on sinna ridaelamute rajamine seetõttu ootuspärane ning mõjutab kinnistute turuväärtust pigem positiivselt, sest sellega panustatakse ala terviklikku väljaarendamisse. Kokkuvõttes leiab hindaja, et Küti tee 5 kinnistu turuväärtus ei ole vähenenud. Kuigi kaebaja esitatud kuvatõmmiselt nähtub, et MM juhitav RE Kinnisvara AS on olnud Nurme põik 19b arenduse müügipartneriks ning see annab põhjust kahelda tema arvamuse objektiivsuses, ei mõjuta see asja lahendamist, sest ka üksnes AT hinnangust lähtudes puudub alus järeldada, et EL kinnistu turuväärtuse vähenemine hoone nr 3 tõttu saaks olla märkimisväärselt suur.
28.Kokkuvõtlikult ei ole hoonele nr 3 kasutusloa väljastamisega ja ridaelamubokside arvu õigusvastase suurenemisega kaasnenud kaebaja õiguste kuigi intensiivset riivet. Kuna piirkonnas on arvukalt teisi elanikke, on väheusutav, et hoone nr 3 kasutamise mõjud saaksid olla kaebajale üldse äratuntavad. Samas jääksid hoones nr 3 korterid soetanud inimesed kasutusloa tühistamise korral ilma võimalusest jätkata oma eluruumi kasutamist (st vähemalt kuni kujunenud olukorra seadustamiseni, mis eeldab Nurme põik 19b osas teemaplaneeringut muutva detailplaneeringu kehtestamist ja seejärel uue kasutusloa väljastamist, milleks võib kuluda aastaid), mis kujutaks endast nende põhiõiguste väga intensiivset riivet, siis ei saa hoone nr 3 kasutusloa tühistamist pidada põhjendatuks. Iseenesest on õige, et korteriomanikud ei saa HMS § 67 lg 4 p 1 kohaselt tugineda usaldusele, et kasutusluba jääb kehtima, sõltumata sellest, kas nad olid käimasolevast kohtuvaidlusest teadlikud või mitte (st tegemist on objektiivset laadi välistusega). Kaitstava usalduse puudumisest ei tulene siiski, et korteriomanike õiguste või huvidega ei ole tarvis üldse arvestada. Ehkki HKMS § 158 lg 3 kolmanda lause kohaselt ei või kohus haldusakti õiguspärasust kontrollides asuda haldusorgani eest ise kaalutlusõigust teostama, ei välista kõnealune piirang siiski haldusakti tühistamata jätmist olukorras, kus asjaoludest tulenevalt on ilmselge, et haldusorganil tuleks samasisuline haldusakt uuesti välja anda. Ringkonnakohus on veendunud, et kujunenud asjaoludel ei saaks Viimsi vald kasutusloa andmise taotluse uuel läbivaatamisel 13(16)
3-15-873 ning selle käigus menetlus- ja vorminõuete korrektse järgimise korral jätta ikkagi hoonele nr 3 kasutusluba väljastamata, olenemata sellest, et iseenesest tulnuks vastustajal kasutusloa väljastamise asemel algatada ehitusloa aluseks olevate planeeringute muutmine, et viia ehitustegevus õigusaktidega kooskõlla. Ka Riigikohtu 31.01.2017 otsuse nr 3-3-1-69-16 (p 49) kohaselt ei saa kasutusloa tühistamist tingida pelgalt objektiivne vastuolu planeeringuga, kui tegelik olukord ei riiva kaebaja planeeringust võrsunud subjektiivseid õigusi kuigi intensiivselt. Küll aga tuleb hoonele nr 3 väljastatud kasutusluba tunnistada õigusvastaseks analoogselt Riigikohtu 29.11.2012 otsuses nr 3-3-1-29-12 (p 25) kajastatud olukorraga.
29.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb EL apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ning Tallinna Halduskohtu 30.05.2016 otsus tühistada Nurme põik 19b/3 ehitist puudutavas osas. Ringkonnakohus teeb selles osas asjas uue otsuse, millega rahuldab EL kaebuse osaliselt ning tunnistab õigusvastaseks Viimsi Vallavalitsuse 29.12.2014 ehitusloa nr 1412219/04011 ja seda puudutavas osas Viimsi Vallavalitsuse 27.11.2014 korralduse nr 1562, samuti Viimsi Vallavalitsuse 20.06.2017 kasutusloa nr 1712371/08535. Muus osas jääb EL kaebus Nurme põik 19b/3 ehitisega seoses rahuldamata.
30.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele ning kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 8). Kohus võib jätta kulud HKMS § 108 lg 11 alusel täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu lahendit ja teeb ise uue otsuse, muudab ta ka menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).
31.EL on esimese astme kohtumenetluses kandnud menetluskulusid kokku 16 979,40 eurot: sh riigilõiv 30 eurot (I kd, tl 92), esindajakulu 16 286,40 eurot (III kd, tl 22-42) ja dokumentaalse tõendi saamise kulu 663 eurot (III kd, tl 43-45). Asja esmakordsel arutamisel ringkonnakohtus olid kaebaja menetluskulud kokku 16 413,60 eurot: sh riigilõiv 30 eurot (III kd, tl 82), esindajakulu 15 567,60 eurot (III kd, tl 192-197; IV kd, tl 95-117; IV kd, tl 157-160) ja dokumentaalse tõendi saamise kulu 816 eurot (IV kd, tl 118-123). Kassatsioonimenetluses on EL kandnud esindajakulu 3900 eurot (V kd, tl 35-39). Ringkonnakohtus asja uuel arutamisel on EL kandnud täiendavalt esindajakulu 1537,40 eurot (V kd, tl 84-90; V kd, tl 105-110) ja palunud lisaks hüvitada apellandil kui vandeaudiitoril kohtuvaidlusega seoses saamata jäänud sissetulek 209,25 eurot, mis vastab 4,5 töötunnile keskmise audiitorteenuste osutamise tunnitasuga 46,50 eurot (V kd, tl 91-95). Seega on kaebaja menetluskulud praeguses haldusasjas kokku olnud 39 039,65 eurot. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuigi HKMS § 103 lg 1 p-st 3 tulenevalt on kohtuvälise kuluna põhimõtteliselt võimalik nõuda ka menetlusosalise saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku hüvitamist, eeldab kõnealuse kulu vastustajalt väljamõistmine HKMS § 109 lg 1 järgi täiendavalt sedagi, et töötasu või muu püsiva sissetuleku saamata jäämine ning selle seos kohtumenetluses osalemisega oleks tõendatud. HKMS § 103 lg 1 p 3 ei võimalda nõuda vastustajalt sisuliselt töötasu maksmist menetlusdokumentide koostamise, nendega tutvumise või muu kohtumenetlusega seotud asjaajamise eest, vaid selle sätte alusel saab taotleda üksnes tegeliku rahalise kulu hüvitamist (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2016 otsus nr 3-15-414, p 14(16)
3-15-873 19). Kuna EL ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks jäänud haldusasjaga tegelemise tõttu ilma mingist konkreetsest sissetulekust, vaid on arvutustes lähtunud üksnes audiitorteenuste osutamise statistilisest keskmisest tunnitasust, siis ei saa menetluskulude väljamõistmisel võtta arvesse apellandil väidetavalt saamata jäänud 209,25 eurot. Muus osas on menetluskulude kandmine ja nende seos praeguse haldusasja menetlemisega nõuetekohaselt tõendatud. Riigikohus leidis otsuse p-s 42, et asja mahtu ja keerukust arvestades saab kaebaja põhjendatud õigusabikuluks pidada esimese astme kohtus 10 000 eurot ja asja esmakordsel läbivaatamisel ringkonnakohtus samuti 10 000 eurot ning need tulnuks vastustajalt ülekaalukas osas välja mõista. Kassatsioonimenetluses kantud 3900 eurot pidas Riigikohus tervikuna põhjendatuks. Ringkonnakohtu hinnangul saab täies ulatuses põhjendatuks lugeda ka 1537,40 euro suurust õigusabikulu asja uuel arutamisel. Põhjendatud menetluskuluks on ka riigilõiv (60 eurot) ja kohtute poolt asja materjalide juurde võetud dokumentaalsete tõendite (KL 16.06.2015 arvamus Sookalda I detailplaneeringu ja teemaplaneeringu koosmõjust – II kd, tl 128-131p; AT 28.06.2016 arvamus Küti tee 5 kinnistu väärtuse muutumisest – III kd, tl 120-126; AL 17.01.2017 mõõdistused vahekauguste määramiseks – IV kd, tl 72-75p) saamise kulu (1479 eurot). Dokumentaalseks tõendiks võib olla ka menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmistega isiku arvamus ning selle saamiseks kantud kulude vastaspoolelt väljamõistmist ei välista iseenesest asjaolu, et arvamuse kogumine toimus menetlusosalise enda initsiatiivil. Küll aga tuleb kohtul dokumentaalse tõendi saamise kulu väljamõistmise taotluse puhul sarnaselt lepingulise esindaja kulude väljamõistmise taotlusega hinnata vastavate kulude vajalikkust ja põhjendatust. See hõlmab nii hinnangut, kas tõendi hankimine oli vajalik poole seisukohtade kinnitamiseks, kui ka hinnangut, kas ajalist ja rahalist kulu tõendina esitatud dokumendi koostamiseks võib suurusjärguna pidada mõistlikuks, hinnates ka võimalikke alternatiive kulu kandmiseks (nt Tallinna Ringkonnakohtu 16.11.2017 otsus nr 3-16-158, p 8). Ringkonnakohtu hinnangul saab praegusel juhul kõigi dokumentaalsete tõendite saamise kulu pidada vajalikuks ning kulude suurus on mõistlikus korrelatsioonis vastavate dokumentide koostamiseks tehtud tööga. Kokkuvõttes tuleb menetluskulude väljamõistmisel võtta seega EL menetluskuludena arvesse 26 976,40 eurot (st 60 + 1479 + 10 000 + 10 000 + 3900 + 1537,40). Riigikohus rõhutas, et menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada, et algne kaebus esitati kolme ehitusloa peale, mis kõik osutusid nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastaseks ning jäid tühistamata üksnes asjaolude muutumise (st kasutuslubade väljastamise) tõttu. Hoonete nr 1 ja nr 2 kasutusload tunnistati formaalsete vigade tõttu samuti õigusvastaseks, kuigi jäid sisulise õiguspärasuse tõttu tühistamata. Sellises olukorras tulnuks Riigikohtu hinnangul mõista kaebaja menetluskulud vastustajalt välja ülekaalukas osas. Praeguse otsusega tunnistab ringkonnakohus täiendavalt õigusvastaseks ka hoone nr 3 ehitus- ja kasutusload, mistõttu tuleb menetluskulude jaotamisel lähtuda samadest reeglitest. Ringkonnakohtu hinnangul saab kokku kolme ehitusloa ja kolme kasutusloa tühistamiseks esitatud kaebuse lugeda kõigi lubade õigusvastaseks tunnistamise tagajärjel rahuldatuks ca 90% ulatuses. Sellest proportsioonist lähtudes tuleb kaebaja menetluskulude katteks mõista Viimsi vallalt HKMS § 108 lg-te 1 ja 2 alusel välja 24 278,76 eurot. Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
32.Kolmas isik Bongusto OÜ on esimese astme kohtumenetluses kandnud menetluskulusid kokku 7725 eurot: sh määruskaebustelt tasutud riigilõiv 30 eurot (I kd, tl 176; II kd, tl 95) ja esindajakulud 7695 eurot (III kd, tl 47-54). Asja esmakordsel arutamisel ringkonnakohtus on Bongusto OÜ kandnud esindajakulu 4515 euro (III kd, tl 186-191; IV kd, tl 124-141; IV kd, tl 149-152) ja kassatsioonimenetluses esindajakulu 1080 eurot (V kd, tl 40-47). Asja uuel 15(16)
3-15-873 arutamisel on Bongusto OÜ kandnud täiendavalt esindajakulu 1305 eurot (V kd, tl 96-101p). Seega on Bongusto OÜ menetluskulud praeguses haldusasjas kokku olnud 14 625 eurot. Kulude kandmine ja nende seos asja menetlemisega on nõuetekohaselt tõendatud. Olenemata sellest, et esmases apellatsioonimenetluses ja kassatsiooniastmes esindasid Bongusto OÜ-d ning Nurme põik 19b/1 ja 19b/2 korteriomanikke samad advokaadid ning menetlusdokumendid esitati ühiselt, siis olukorras, kus ükski korteriomanikest ei esitanud enne nende haldusasja menetlusest kõrvaldamist ringkonnakohtule taotlust menetluskulude hüvitamiseks, samuti ei ole korteriomanike paralleelne esindamine sisuliselt mõjutanud advokaatide töömahtu ega vaidlusküsimuste ringi, peab ringkonnakohus võimalikuks omistada kantud menetluskulud tervikuna Bongusto OÜ-le, kes on need ka reaalselt kandnud. Riigikohtu otsuse p 43 kohaselt ei saa kolmandate isikute õigusabikulu väljamõistmist pidada praegusel juhul õigustatuks, arvestades asjaolusid, miks jääb kaebus osaliselt rahuldamata (HKMS § 108 lg 11). Kuna ringkonnakohus ei pea sarnastel põhjustel õigeks tühistada ka hoonele nr 3 väljastatud kasutusluba, vaid piirdub selle õigusvastasuse tuvastamisega, tuleb ka selles osas pidada Bongusto OÜ menetluskulude kaebajalt väljamõistmist tema suhtes äärmiselt ebaõiglaseks või ebamõistlikuks. Seega jäävad Bongusto OÜ menetluskulud HKMS § 108 lg 11 alusel tema enda kanda.
33.Viimsi vald ega ülejäänud kolmandad isikud ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja ja Nurme põik 19b/3 korteriomanike võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.