Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Kruus Kostja: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anne Värvimann
Kohtuistungi toimumise aeg
08.10.2018, avalik kohtuistung
Kohtuistungil osalenud menetlusosalised
hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Kruus, kostja YY, kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Anne Värvimann
Resolutsioon
1.Jätta Harju Maakohtu 02.04.2018 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta YY kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 22.06.2017 Harju Maakohtule hagiavalduse, mida täpsustas 14.07.2017, YY (kostja) vastu. Hageja palus lõpetada poolte vahel kaasomandi aadressil XXX, Viimsi vald asuvale kinnisasjale (registriosa nr XXXXXXXX) selliselt, et kinnisasi müüakse avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagatakse kaasomanike vahel võrdsetes osades. Alternatiivselt palus hageja lõpetada kaasomand selliselt, et kinnisasi müüakse kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagatakse kaasomanike vahel võrdsetes osades; selliselt, et kogu kinnisasi jääb kostja ainuomandisse koos kohustusega hüvitada 1⁄2 kinnistu väärtusest hagejale rahas; selliselt, et kogu kinnisasi jääb hageja ainuomandisse koos kohustusega hüvitada 1⁄2 kinnistu väärtusest kostjale rahas või selliselt, et kinnisasjal asuvas eramus moodustatakse kaks võrdse suurusega korteriomandit, millest üks jääb hageja ainuomandisse ning teine kostja ainuomandisse. 30.11.2017 menetlusdokumendis loobus hageja kaasomandi lõpetamise alternatiivsetest viisidest.15.01.2018 määrusega luges kohus hageja nõudeks lõpetada kaasomand selliselt, et kinnisasi müüakse avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagatakse kaasomanike vahel võrdsetes osades.
2.Hagiavalduse kohaselt on pooled aadressil XXX, Viimsi vald asuva kinnisasja (registriosa nr XXXXXXXX) kaasomanikud selliselt, et mõlemale kuulub 1⁄2 kinnisasjast. Hageja ja kostja on neile kuuluval kinnisasjal asuvat eramut elukohana kasutanud juba aastaid. Selle aja jooksul on tekkinud poolte vahel nii kinnistu kasutamise kui isikliku eluga seonduvalt olulisi erimeelsusi, mida ei ole vaatamata korduvatele katsetele suudetud lõplikult ületada. Pooled ei ole kaasomandi lõpetamise küsimuses kokkuleppele jõudnud. Hageja hinnangul oleks sobivaim viis kaasomandi lõpetamiseks kaasomandi eseme müük enampakkumisel, kuivõrd sama järelduseni on pooled jõudnud ka varem peetud läbirääkimiste raames. Müügist saadud raha tuleb kaasomanike vahel jagada võrdsetes osades.
3.Hageja pöördus Viimsi valla poole küsimusega, kas ja missugustel tingimustel on elamut võimalik jagada korteriomanditeks. Viimsi valla vastusest nähtub, et tulenevalt Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu teemaplaneeringu p-st 4.2. ei ole kõnealuse hoone jagamine kaheks iseseisvaks korteriomandiks või kinnistu jagamine kaheks krundiks võimalik. Eelnevast tulenevalt langeb kaasomandi jagamise viisina ära alternatiivne võimalus jagada hoone või kinnisasi kaheks eraldiseisvaks kinnisasjaks. Kuivõrd kostja kinnitusel puuduvad tal igasugused võimalused hagejale tema kaasomandi osa hüvitada, on käesoleval juhul
välistatud ka kaasomandi lõpetamise alternatiivne viis, mille kohaselt jääks kinnisasi kostjale koos kohustusega hüvitada hagejale tema osa rahas. Ka hagejal puuduvad hetkel vahendid, mis võimaldaksid kaasomandi lõpetada viisil, mille raames jääks kinnisasi hagejale koos kohustusega tasuda kostjale omandi kaotuse eest kohene ja õiglane hüvitis rahas. Hagejal oleks võimalik kostjale tasuda õiglane hüvitis tulevikus, kuid see eeldaks poolte kokkulepet, mille kostja on välistanud. Kuivõrd ükski alternatiivsetest kaasomandi lõpetamise viisidest, millele hageja oma haginõudes viitab, ei ole realiseeritav, on ainus võimalus lõpetada kaasomand kinnisasja müümisel avalikul enampakkumisel. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta kaasomandi lõpetamata. Kostja ja tema lahkunud abikaasa, NN, omandasid vaidluse esemeks oleva kinnistu aastal 1977. Abikaasad ehitasid kinnistule elamu, mis on olnud kostja ja tema abikaasa elutöö ja pikaaegne kodu, ning kujundasid kinnistu iluaia oma jõudude ja rahaliste vahenditega. Kostja (kes on hageja vanaema) ja hageja vanaisa, NN, kinkisid 02.12.2011 kinkelepinguga kinnistu oma lapselapsele, hagejale, kuivõrd hagejal ei olnud nimetatud ajal oma elukohta ning vanavanemad tahtsid oma lapselepsele head ja võimaldada talle kohta, kus perega elada. 16.01.2012 suri kostja abikaasa NN. Kuivõrd hageja näitas oma vanaema ehk kinkija suhtes üles jämedat tänamatust, taganes kostja 24.03.2015 notariaalse avaldusega kinnistu kinkelepingust. Kuna hageja taganemisavaldust ei tunnistanud, pöördus kostja 11.05.2015 oma õiguste kaitseks hageja vastu kohtusse (tsiviilasi nr 2-15-7074). Kõnealuse kohtumenetluse lõpetasid pooled 03.11.2016 kompromissiga ning kuivõrd hageja on kostja lapselaps, nõustus kostja jätma hageja omandisse 1⁄2 kinnistu kaasomandist lootes, et hageja käitumine ja suhtumine oma vanaemasse paraneb. Pooled sõlmisid kinnistu kasutamise osas ka kasutuskorra. Hageja ise enam kinnistul ei ela. Hageja ei ole huvitatud kinnistust, selle korrashoiust ega selle emotsionaalselt väärtusest kostja jaoks. Hageja on huvitatud vaid rahast. Kostja on 79-aastane pensionär ning ta soovib oma kodus elada niikaua, kui tal on veel elada jäänud. Arvestades asjaolu, et hageja valduses on elamu teine korrus, millel on eraldi sissepääs, ja kostja valduses on elamu esimene korrus eraldi sissepääsuga ning kinnistu osas on olemas kehtiv kasutuskord, on hagejal võimalik iseseisvalt võõrandada oma kaasomandi osa kolmandale isikule. Kostja ei soovi mingil juhul oma kodust loobuda ega mujale kolida.
5.Kaasomandi lõpetamine oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja vastuolus hea usu põhimõttega. Kinnistu võõrandamine enampakkumisel tähendaks täitemenetluse läbiviimist ja seega täitemenetluse kulude, sh kohtutäituri tasu maksmist kinnistu müügist laekuva raha arvelt, mis muudaks kinnistu müügi majanduslikult kahjumlikuks ka hageja jaoks võrreldes hageja võimalusega oma kaasomandi osa vabalt turul võõrandada. Käesoleva vaidluse puhul on põhjendatud jätta kaasomand lõpetamata. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
6.Harju Maakohus rahuldas 02.04.2018 otsusega hagiavalduse ning lõpetas kaasomandi kinnistule, mis on kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXXX, viisil, mille kohaselt kinnistu müüakse avalikul enampakkumisel ning enampakkumisel saadav raha jagatakse võrdselt hageja ja kostja vahel. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
7.Maakohtu otsuse kohaselt puudub vaidlus, et kinnistu asukohaga XXX, Viimsi (registriosa nr XXXXXXXX) on hageja ja kostja kaasomandis viisil, mille kohaselt hagejale kuulub 1⁄2 mõttelist osa ja kostjale kuulub 1⁄2 mõttelist osa kinnistust. Eeltoodu nähtub ka
kinnistusraamatust. AÕS § 76 lõike 1 kohaselt on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist. Pooled ei ole esitanud tõendit, millest nähtuks, et pooled on kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse kokkuleppega välistanud, seega ei esine kokkuleppest tulenevat takistust kaasomandi lõpetamiseks.
8.Riigikohus on korduvalt kinnitanud, et olukorras, kus menetluse jooksul on tulnud kaalumisele kõik kaasomandi lõpetamise viisid, ei ole kohtul võimalik jätta kaasomandit lõpetamata, vaid kaasomand tuleb igal juhul lõpetada valides selleks sobivaima viisi (vt RKTKo nr 3-2-1-39-17, p 10; RKTKo nr 3-2-1-46-06, p 19, RKTKo nr 3-2-1-143-04, p 16). Antud juhul on lähtuvalt hagiavalduses esitatud nõudest menetluse kestel tulnud kaalumisele kõik AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud kaasomandi lõpetamise viisid. Menetluses on selgunud, et kinnisasja ei ole võimalik jätta ei hageja ega kostja ainuomandisse, kuna hagejal ega kostjal ei ole piisavalt materiaalseid vahendeid teisele kaasomanikule omandi kaotuse eest õiglase hüvitise tasumiseks. Samuti ilmneb Viimsi Vallavalitsuse e-kirjast, et kaasomandisse kuuluvat kinnistut ei ole võimalik jagada reaalosadeks. Seega langeb ka nimetatud kaasomandi lõpetamise viis ära tulenevalt asjaolust, et see ei ole faktiliselt võimalik. Lähtuvalt eeltoodust on võimalik kaasomand lõpetada üksnes viisil, mille kohaselt kaasomandisse kuuluv kinnistu müüakse avalikul enampakkumisel.
9.Kostja leiab, et hageja nõue kaasomandi lõpetamiseks ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, kuna kostja on hageja vanaema ning hageja sai kinnistu kaasomanikuks tulenevalt asjaolust, et kostja ja kostja abikaasa, kes praeguseks on surnud, kinkisid kaasomandisse kuuluva kinnistu hagejale. Kohus asus seisukohale, et eelnimetatud asjaolud ei saa olla takistus kaasomandi lõpetamisele. On tavapärane, et kaasomandis olev ese kuulub isikutele, kes on omavahel perekonnaliikmed või sugulased, ja nimetatud olukorra esinemisel kaasomandi lõpetamise nõudega kohtusse pöördumine ei saa olla hea usu põhimõttega vastuolus, kuna vastasel korral oleks suur osa kaasomandi lõpetamise nõudeid välistatud. Samuti ei muuda hageja nõuet hea usu vastaseks asjaolu, et hageja sai kinnistu omanikuks tänu kostja ja kostja abikaasaga sõlmitud kinkelepingule, kuna nähtuvalt tsiviilasjas nr 2-15-7074 sõlmitud kompromissi kinnitava määruse punktist 1.6 on kostja kinnitanud, et ta on hagejalt täielikult tagasi saanud 02.12.2011 kinkelepingu alusel saadu. Seega on hageja juba varasemalt kostjale tagastanud selle, mis kostja hagejale 02.12.2011 kinkelepingu alusel kinkis, ning käesolev kaasomandi lõpetamise nõue ei ole kostja suhtes kinkelepinguga seotult ühestki aspektist pahauskne.
10.Asjaolu, et hagejal on võimalik kinnistu mõtteline osa eraldiseisvalt võõrandada, ei ole alus jätta kaasomandi lõpetamise nõue rahuldamata. Nimelt oleks ka uuel omanikul, kellele hageja oma mõttelise osa võõrandaks, õigus nõuda kaasomandi lõpetamist, mis tooks kaasa uue vaidluse ja täiendava kohtumenetluse. See ei oleks aga kooskõlas menetlusökonoomika printsiibiga. Võttes arvesse, et ka Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kaasomand tuleb igal juhul lõpetada, kui hagis või vastuhagis on esitatud vähemalt üks sobiv viis kaasomandi lõpetamiseks, puudub kohtul alus jätta käesolevas asjas esitatud hagi rahuldamata üksnes põhjusel, et hagejal on võimalik oma mõtteline osa maha müüa ning jääda lootma, et uus kaasomanik kaasomandi lõpetamist ei soovi. Kohtu hinnangul ei ole alust sundida hagejat või tema õigusjärglast säilitama kaasomandit seni, kuni kostja seda sobilikuks peab.
11.Asjaolu, et kaasomandisse kuuluva kinnistu näol on tegemist kostja koduga, ei ole alus, mis võimaldaks jätta kaasomandi lõpetamata. Kaasomandi lõpetamise vaidluste puhul on tavapärane, et vähemalt üks kaasomanikest kasutab kaasomandisse kuuluvat kinnistut oma elukohana. Ka hageja on kinnistul pikaaegselt elanud, kuid olnud sunnitud kinnistult ära
kolima tulenevalt asjaolust, et pooltevahelised suhted kujunesid liialt pingelisteks. Kohus on pooltele 25.10.2017 e-kirjas selgitanud, et juhul, kui kostja soovib kaasomandi lõpetamist temale meelepärasel viisil, siis tuleb esitada vastava nõudega vastuhagi. Selliselt oli kostjale tagatud võimalus esitada nõue kaasomandi lõpetamiseks viisil, mille kohaselt kostja oleks saanud vaidlusaluse kinnistu ainuomanikuks ning säilitanud võimaluse kinnistule elama jääda, kuid kostja ei ole vastava nõudega vastuhagi esitanud.
12.Kaasomandi lõpetamisest keeldumiseks ei anna alust kostja vastuväited, et kinnistu avalikule enampakkumisele panekul ei saa kaasomanikud adekvaatses ulatuses hüvitist ning kostjale tekiks eeltoodust tulenevalt kahju. Juhul, kui kostja soovis vältida enampakkumisega kaasnevaid kohtutäituri kulutusi või ebasoodsat müügihinda, oleks kostjal olnud võimalus kinnistu müümiseks kokkuleppel hagejaga. Nähtuvalt asjas esitatud seisukohtadest on kostja sellest keeldunud, seega on kostja ise põhjustanud olukorra, kus kaasomand tuleb lõpetada avalikul enampakkumisel.
13.TsMS § 162 lg 1 jättis kohus menetluskulud kostja kanda. Kohus märkis, et määrab menetluskulud kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 174 lg 2, 4). Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
14.02.05.2018 esitas kostja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt kui kohus ei pea võimalikuks asja ise lahendada, saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
15.Maakohus on otsuse tegemisel jätnud kaalumata poolte huvid ning asjaolu, et kaasomandi lõpetamine on kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Eelkõige arvestades, et kinnistu on olnud kostja koduks enam kui pool elu, arvestades tema vanust, ning asjaolu, et hageja sai kaasomandi kostja nõusolekul tasuta ja eesmärgiga kinnistul elada. Kostja nõustus menetluses kaasomandi lõpetamisega vaid juhul, kui kinnisasi jagatakse reaalosadeks ja moodustatakse korteriomandid. Nimetatud viisil oleks kostja saanud oma kodu säilitada. Nimetatud nõudest on hageja aga menetluse kestel loobunud. Maakohus on jätnud arvestamata, et hageja õigus oma omandi vabalt võõrandamiseks on juba tagatud kinnistule seatud kasutuskorraga ehk tema huvid on juba tagatud ka ilma hagi rahuldamiseta.
16.Maakohus lõpetas kaasomandi, põhjendades seda väitega, et kohtu hinnangul ei ole alust sundida hagejat või tema õigusjärglast säilitama kaasomandit seni, kuni kostja seda sobilikuks peab. Kohtu nimetatud seisukoht on ekslik. Käesoleval juhul ei ole tegemist tavapärase kaasomandi lõpetamise vaidlusega, vaid tegemist on äärmiselt erandlike asjaoludega. Kuivõrd kinnistu, sh elamu, kasutamine kaasomanike poolt on detailselt reguleeritud kasutuskorraga, mis on kantud ka kinnistusraamatusse ning hageja valduses olev elamu II korrus on eraldi kasutatav, siis puuduvad hagejal nii juriidilised kui ka faktilised takistused oma kaasomandi osa iseseisvaks võõrandamiseks. Hageja ei ole aga isegi üritanud oma kaasomandi osa võõrandada. Juhul, kui maakohus oleks jätnud hagi rahuldamata, oleks endiselt tagatud hageja õigus oma omandit käsutada. Olukorras, kus aga kohus hagi rahuldas, jääb kostja ilma oma pikaaegsest kodust, mis on ilmselgelt ebaõiglane ning ebaproportsionaalselt tema õigusi riivav võrreldes hageja õigustega. Taotletav eesmärk on tegelikkuses saavutatav ka kostjat oluliselt vähem koormaval viisil – hageja kaasomandi osa eraldiseisval võõrandamisel.
17.Maakohus on jätnud hindamata, et kinnistu, sh elamu kasutamine, on reguleeritud kinnistusraamatusse kantud kasutuskorraga. Sisuliselt on tegemist kvaasikorteriomandi olukorraga. Ainuke erinevus antud juhul kaasomandi ja korteriomandi vormide vahel seisneb omandite juriidilises vormis, ent faktiline erinevus olukorraga, kui tegemist oleks kaasomandite asemel korteriomanditega, puudub (v.a kaasomaniku ostueesõigus, mida kostja hageja kaasomandi osa võõrandamise korral ei kasutaks). AÕS § 76 lg 1 eesmärgiks on võimaldada kaasomanikule oma omandi võõrandamist olukorras, kus tal pole võimalik oma kaasomandi osa iseseisvalt ja privaatselt või üldse kasutada ning isikule on omand koormaks, kuivõrd ta ei saa seda eraldiseisvalt ka võõrandada. Käesoleval juhul ei ole aga tegemist eelkirjeldatud olukorraga. Olukorras, kus isikule tuleneb seadusest subjektiivne õigus, võib kõnealuse õiguse kasutamine olla välistatud, kui selle kasutamine kahjustab ebaproportsionaalselt teist poolt võrreldes õiguse kasutamisest saadava hüve vähese väärtusega ning olukorras, kus isiku käitumine teise poole suhtes oma õiguse kasutamisel on olnud vastuoluline ja pahauskne. Maakohus oleks pidanud eelnevast tulenevalt jätma hagi rahuldamata.
18.Maakohus on jõudnud ebaõigele järeldusele, et hageja käitumine ja kaasomandi lõpetamine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega ning on jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 6 lg 2. Kohus ei ole arvestanud, et hageja sai kaasomandi osa vaid tulenevalt kostja vastavast nõusolekust ning ta sai selle tasuta. Samuti ei ole maakohus arvestanud kostja kõrget vanust ja asjaolu, et ta on kinnistul elanud ligi poole oma elust. Kohus ei ole otsuse tegemisel ka arvestanud, et pooled sõlmisid seitse kuud enne ülal kirjeldatud kompromissi sõlmimist kinnistu ja elamu kasutamise kokkuleppe ja kandsid selle kinnistusraamatusse, millest tulenevalt tekkis kostjal õigustatud ootus, et ta saab kinnistul elada kuni oma elu lõpuni. Vastus apellatsioonkaebusele
19.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
20.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei korda neid (TsMS § 654 lg 6).
21.Pooltele kuulub võrdsetes mõttelistes osades Viimsi vallas, XXX asuv kinnistu. AÕS § 76 lg 1 sätestab, et kaasomanikul on õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist. Vastavalt AÕS § 77 lg 1 jagatakse kaasomandi lõpetamisel asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. AÕS § 77 lg 2 sätestab, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.
22.Riigikohus on 10.05.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-39-17 (p 10) selgitanud, et tulenevalt AÕS § 76 lg-st 1 on kaasomanikul igal ajal õigus nõuda kaasomandi lõpetamist. See tähendab, et kui kohtule esitatakse hagi kaasomandi lõpetamiseks, peab kohus lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil. Erandjuhul on hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik jätta kaasomand lõpetamata, kui hagis või vastuhagis taotletud kaasomandi lõpetamise viis ei ole õiglane. Seega tuleb ringkonnakohtu hinnangul
Riigikohtu lahendist, et kaasomandi võib erandkorras jätta lõpetamata üksnes juhul, kui viis, mille läbi hagis kaasomandi lõpetamist nõutakse, ei ole õiglane.
23.Maakohus on tuvastanud, et kinnisasja ei ole võimalik jätta ei hageja ega kostja ainuomandisse, kuna pooltel ei ole piisavalt materiaalseid vahendeid teisele kaasomanikule omandi kaotuse eest õiglase hüvitise maksmiseks. Samuti tuleneb Viimsi Vallavalitsuse ekirjast, et kinnistut ei ole võimalik jagada reaalosadeks (tl 36). Riigikohus on 03.10.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-15236 (p 21) selgitanud, et AÕS § 77 lg-t 2 eesmärgipäraselt tõlgendades ja kõikide kaasomanike huve arvestades saab kaasomandi lõpetada jagatava asja või õiguse panemisega kaasomanikevahelisele enampakkumisele vaid sellisel juhul, kui mõlemad neist nõuavad asja või õigust tervikuna enda omandisse. Kuna käesoleval juhul ei nõua pooled asja tervikuna endale (lisaks ei ole pooltel ka materiaalseid vahendeid teisele kaasomanikule hüvitise maksmiseks), siis ei saaks ka kaasomanike vaheline enampakkumine olla õiglaseks viisiks kaasomandi lõpetamiseks. Eeltoodule tuginedes leiab kolleegium, et kuna kaasomandi jagamine muudel viisidel ei ole võimalik, siis ei saa kaasomandi jagamist avaliku enampakkumise teel pidada ebaõiglaseks viisiks. Ka kostja esindaja on ringkonnakohtu 02.04.2018 istungil möönnud, et formaalselt muid kaasomandi jagamise viise ei ole.
24.Maakohus on õigesti leidnud, et hageja nõuet kaasomandi lõpetamiseks ei muuda hea usu vastaseks asjaolu, et hageja sai kinnistu omanikuks tänu kostja ja kostja abikaasaga sõlmitud kinkelepingule. Tsiviilasjas nr 2-15-7074 on maakohus 03.11.2016 määrusega kinnitanud kompromissi, mille kohaselt andis hageja kostjale 1⁄2 kinnistu kaasomandist tagasi ning kostja luges, et kompromisskokkuleppe sõlmimisega on hageja täielikult tagastanud 01.12.2011 kinkelepingu alusel saadu. Seega on pooled sõlminud kinkelepingu eseme tagastamisega seonduvalt kompromissi ning kinnistu 1⁄2 kaasomanikuks saamine kinke tulemusena ei muuda hageja nõuet VÕS § 6 tähenduses hea usu vastaseks.
25.Seadus ei võimalda jätta kaasomandit lõpetamata ka seetõttu, et kostja on eakas, ning et ta on kinnistul asuvas elamus elanud kaua aega. Maakohus on põhjendatult selgitanud, et kaasomandi lõpetamise vaidluste puhul on tavapärane, et vähemalt üks kaasomanikest kasutab kinnistut oma elukohana. Lisaks, nagu ülal märgitud, on Riigikohus 10.05.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-39-17 (p 10) asunud seisukohale, et tulenevalt AÕS § 76 lg-st 1 on kaasomanikul igal ajal õigus nõuda kaasomandi lõpetamist, mis tähendab et kui kohtule esitatakse hagi kaasomandi lõpetamiseks, peab kohus lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil. Samuti on ringkonnakohus eelnevalt selgitanud, et kuna muid viise kaasomandi jagamiseks ei ole, siis ei saa hageja valitud viisi pidada ebaõiglaseks.
26.Kostja on seisukohal, et kuna kinnistu kasutamine kaasomanike poolt on reguleeritud kasutuskorraga, mis on kantud kinnistusraamatusse, ja hageja kasutuses olev elamu II korrus on eraldi kasutatav, siis puuduvad hagejal takistused temale kuuluva kaasomandiosa võõrandamiseks. Kolleegium selgitab, et AÕS § 76 lg 1 järgi on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist ning lg-st 2 tulenevalt võib kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistada kaasomanikevahelise kokkuleppega. Maakohtu tuvastatu kohaselt ei ole pooled esitanud tõendeid selle kohta, et kaasomandi lõpetamine on kokkuleppega välistatud. Seadusest ei tulene, et kinnistu kasutuskorra kokkulepe välistaks kaasomanikul kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse. Kaasomandi kasutuskord ei muuda kaasomandi osasid reaalosadeks. Samuti ei saa kasutuskorra kokkuleppest tuleneda kostjale õigustatud ootust, et hageja ei nõua kaasomandi lõpetamist. Ebaõige on ka kostja seisukoht, et kaasomandi saab jätta lõpetamata seetõttu, et hagejal on võimalik oma kaasomandiosa
võõrandada. Tulenevalt AÕS § 73 lg 1 võib kaasomanik temale kuuluvat mõttelist osa ühises asjas käsutada, ning seda sõltumata sellest, kas kaasomandi suhtes oli lepitud kokku kasutuskord. Kaasomandi osa käsutusõigus ei välista aga kaasomandi lõpetamise nõudeõigust. Seega ei saa ka kostja eeltoodud vastuväited olla aluseks hagi rahuldamata jätmisele.
27.Ülaltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Menetluskulude jaotus
28.Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis ei ole alust muuta menetluskulude jaotust maakohtus. Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb ka apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna maakohus ei määranud menetluskulusid rahaliselt kindlaks, siis ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4). Lähtudes TsMS § 177 lg-st 2, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.