Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjonist 50 eurot riigituludesse. Tagastada kassatsioonkaebuselt enamtasutud kautsjon 50 eurot Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid OÜ pangakontole.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tõnis Neemre (hageja) esitas 22. juunil 2017 Harju Maakohtule Helvi Neemre (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus lõpetada poolte Viimsis Begoonia tee 9 asuva kinnisasja (kinnisasi) kaasomandi. Hagi täpsustuste ja kaasomandi lõpetamise kõigist teistest viisidest loobumise järel palus hageja müüa kinnisasja avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagada kaasomanike vahel võrdselt. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
2-17-9749 Hagiavalduse kohaselt on pooled kinnisasja kaasomanikud võrdsetes mõttelistes osades. Hageja ja kostja on kinnisasjal asuvat elamut kasutanud elukohana aastaid. Selle aja jooksul on pooltel tekkinud kinnistu kasutamise ja isikliku eluga seotud olulisi erimeelsusi, mida ei ole vaatamata korduvatele katsetele suudetud lõplikult ületada. Pooled ei ole kaasomandi lõpetamises kokkuleppele jõudnud. Sobivaim viis kaasomandit lõpetada on kaasomandi eseme müük enampakkumisel. Sellise järelduseni on pooled jõudnud ka varem peetud läbirääkimistel. Müügist saadud raha tuleb kaasomanike vahel jagada võrdsetes osades. Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu teemaplaneeringu järgi ei ole võimalik kinnisasja jagada kaheks maatükiks ega kinnisasjal asuvat elamut kaheks korteriomandiks. Kummalgi poolel ei ole võimalik hüvitada teisele poolele tema kaasomandi osa, mistõttu on välistatud ka kaasomandi lõpetamine kinnisasja ühele poolele jätmisega koos kohustusega hüvitada teisele poolele tema osa rahas. Hagejal oleks võimalik kostjale tasuda õiglane hüvitis tulevikus, kuid see eeldaks poolte kokkulepet, mille kostja on välistanud. Kuivõrd ükski alternatiivne kaasomandi lõpetamise viis ei ole teostatav, on ainus võimalus lõpetada kaasomand kinnisasja müümisega avalikul enampakkumisel.
2.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ning palus jätta kaasomandi lõpetamata ja menetluskulud hageja kanda. Kaasomandi lõpetamise nõue tuleb jätta rahuldamata erandlike asjaolude tõttu, sest kaasomandi lõpetamine on kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ja tema abikaasa, kes on hageja vanavanemad, omandasid 1977. a-l vaidlusaluse kinnisasja, ehitasid sellele elamu ja rajasid iluaia. Kostja ja tema abikaasa kinkisid 2. detsembril 2011 pikka aega nende koduks olnud kinnistu hagejale, sest hagejal ei olnud oma elukohta ja vanavanemad tahtsid selle tema perele võimaldada. Kostja abikaasa suri 16. jaanuaril 2012. Kuna kinkelepingu järgi oli kostjal õigus majutada kinnistul oma pereliikmeid, elasid temaga koos elamu esimesel korrusel ka hageja ema ja vend. Hageja ajas 2015. a-l oma ema ja venna kinnistult ära ning soovis vanavanematelt tasuta saadud kinnistu oma emale ja vanaemale tagasi müüa. Lisaks ähvardas hageja kostjat vanadekodusse paneku ja kinnistule hüpoteekide seadmisega viisil, mille tõttu jääks kostja oma kodust ilma. Kuna hageja näitas kostja kui kinkija vastu üles jämedat tänamatust, taganes kostja
24.märtsil 2015 kinkelepingust. Tsiviilasjas nr 2-15-7074 sõlmisid hageja ja kostja kompromissi, mis kinnitati 3. novembri 2016. a kohtumäärusega. Kompromissiga nõustus kostja jätma hageja omandisse poole mõttelise osa kaasomandist, lootes, et hageja parandab oma käitumist ja kostjasse suhtumist. Pooled sõlmisid kohtulikus kompromissis kinnistu kasutamiseks kasutuskorra kokkuleppe, mis on kantud kinnistusraamatusse. Kuna hageja valduses on elamu teine korrus, millel on eraldi sissepääs, ja kostja valduses on elamu eraldi sissepääsuga esimene korrus, on hagejal võimalik võõrandada oma kaasomandi mõtteline osa kolmandale isikule ilma kaasomandit lõpetamata. Kuna kinnistu võõrandamisega enampakkumisel tekivad täitemenetluse kulud, oleks selline müük majanduslikult kahjulik ka hagejale, võrreldes võimalusega võõrandada oma kaasomandi osa. Hageja on käitunud kostjaga pahatahtlikult ja omakasupüüdlikult, kuigi viimane andis talle kaasomandi mõttelise osa tasuta. Kui kostja ei oleks kinnistu mõttelist osa hagejale kinkinud, ei jääks ta kaasomandi lõpetamise korral oma kodust ilma. Hageja ei ela enam kinnisasjal asuvas elamus ega ole huvitatud kinnistu korrashoiust ega kostjale olulisest emotsionaalsest väärtusest. Kostja on 79-aastane ja soovib elu lõpuni elada oma kodus.
2(7)
2-17-9749
3.Harju Maakohus rahuldas 2. aprilli 2018 otsusega hagi ning lõpetas kaasomandi viisil, millega müüa kinnistu avalikul enampakkumisel ja jagada enampakkumisel saadav raha poolte vahel võrdselt. Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja on kaasomandi poole mõttelise osa ja kostja poole mõttelise osa omanik. Pooled ei ole kaasomandi lõpetamise nõudeõigust kokkuleppega välistanud. Olukorras, kus menetluse jooksul on kaalutud kõiki kaasomandi lõpetamise viise, ei ole kohtul võimalik jätta kaasomandit lõpetamata, vaid kaasomand tuleb igal juhul lõpetada, valides selleks sobivaima viisi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-17, p 10; 7. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-06, p 19; 21. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-04, p 16). Praeguses asjas on kaalutud kõiki asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-s 2 nimetatud kaasomandi lõpetamise viise. Menetluses on selgunud, et kinnisasja ei ole võimalik jätta hageja või kostja ainuomandisse, sest neil kummalgi ei ole võimalik tasuda teisele poolele omandi kaotuse eest õiglast hüvitist. Viimsi valla e-kirjast nähtub, et kinnistut ei ole võimalik jagada reaalosadeks. Kuna eeltoodud viisidel ei ole võimalik kaasomandit lõpetada, tuleb kinnistu müüa avalikul enampakkumisel. Kaasomandi lõpetamist ei takista kostja seisukoht, et kaasomandi lõpetamise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, sest kostja on hageja vanaema ning hageja sai kinnistu kaasomanikuks kostja ja tema abikaasa kinke kaudu. On tavapärane, et kaasomanikeks on perekonnaliikmed või sugulased. Sellises olukorras kaasomandi lõpetamise nõudega kohtusse pöördumine ei saa olla hea usu põhimõttega vastuolus, kuna vastasel korral oleks suur osa kaasomandi lõpetamise nõudeid välistatud. Samuti ei muuda hageja nõuet hea usu vastaseks see, et hageja sai kinnistu omanikuks kinkelepinguga. Tsiviilasjas nr 2-15-7074 sõlmitud kompromissi kinnitava määruse p-s 1.6 on kostja kinnitanud, et ta on hagejalt 2. detsembri 2011. a kinkelepingu alusel saadu täielikult tagasi saanud. Seega on hageja juba varem kostjale tagastanud selle, mille kostja talle kinkelepingu alusel kinkis, ning kostja vastu esitatud kaasomandi lõpetamise nõue ei ole pahauskne. Asjaolu, et hagejal on võimalik võõrandada kinnistu mõtteline osa, ei anna alust jätta kaasomand lõpetamata. Ka uuel omanikul, kellele hageja oma mõttelise osa võõrandaks, oleks õigus nõuda kaasomandi lõpetamist, mis tooks kaasa uue vaidluse ja kohtumenetluse. See ei oleks aga kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. Arvestades, et ka Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kaasomand tuleb igal juhul lõpetada, kui hagis või vastuhagis on esitatud vähemalt üks sobiv viis kaasomandi lõpetamiseks, ei ole alust jätta hagi rahuldamata üksnes põhjusel, et hagejal on võimalik oma mõtteline osa müüa ning loota, et uus kaasomanik ei soovi kaasomandit lõpetada. Hagejat või tema õigusjärglast ei saa sundida säilitama kaasomandit seni, kuni kostja seda sobilikuks peab. Kaasomandit ei võimalda jätta lõpetamata ka asjaolu, et kinnisasjal asuv elamu on kostja kodu. Kaasomandi lõpetamise vaidlustes on tavapärane, et vähemalt üks kaasomanikest kasutab kinnistut oma elukohana. Ka hageja on elanud kinnistul pikka aega, kuid pidi kinnistult ära kolima poolte pingeliste suhete tõttu. Kostja ei ole esitanud vastuhagi ega palunud lõpetada kaasomandit viisil, millega ta oleks saanud kinnistu ainuomanikuks ja säilitanud võimaluse kinnistule elama jääda. Kaasomandi lõpetamisest keeldumiseks ei anna alust kostja vastuväited, et kinnistu avaliku enampakkumise korral ei saa kaasomanikud asjakohast hüvitist ja kostjal tekiks kahju. Enampakkumisega kaasnevate kohtutäituri kulude või ebasoodsa müügihinna vältimiseks oli kostjal võimalus müüa kinnistu kokkuleppel hagejaga. Kuna kostja on sellest keeldunud, on ta ise põhjustanud olukorra, kus kaasomand tuleb lõpetada avalikul enampakkumisel. 3(7)
2-17-9749
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus jättis kaalumata poolte huvid ning asjaolu, et kaasomandi lõpetamine on kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kaasomand tuleb jätta erandlike asjaolude tõttu lõpetamata. 2. detsembri 2011. a kinkelepinguga seati kinnistusraamatusse kostja kasuks isiklik kasutusõigus ning tal oli õigus majutada kinnistul oma pereliikmeid. Kinkelepingust taganemise kohtuvaidluse lõpetasid pooled kompromissiga, millega kostja jättis hagejale pool mõttelist osa kinnistust ning pooled sõlmisid kinnisasja ja elamu kasutamiseks kasutuskorra. Sellele vaatamata esitas hageja kaasomandi lõpetamise nõude. Kostja nõustus menetluses kaasomandi lõpetamisega, kui kinnisasi jagatakse reaalosadeks ja moodustatakse korteriomandid. Hageja loobus sellest alternatiivsest nõudest menetluse ajal. Maakohus jättis arvestamata, et hageja õigus enda omand vabalt võõrandada on tagatud kinnistule seatud kasutuskorraga. Hageja ei ole isegi üritanud enda kaasomandi osa võõrandada. Hagi rahuldamata jätmisega on endiselt tagatud hageja õigus oma omandit käsutada, kuid hagi rahuldamise korral jääb kostja ilma oma pikaaegsest kodust. See on ilmselgelt ebaõiglane ja riivab kostja õigusi võrreldes hageja õigustega ebaproportsionaalselt. Vale on maakohtu järeldus, et hageja käitumine ja kaasomandi lõpetamine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus pidanuks kohaldama võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg-t 2. Kohus ei ole arvestanud, et hageja sai kaasomandi osa üksnes kostja nõusoleku tõttu ja tasuta. Samuti ei arvestanud maakohus kostja kõrget vanust ja asjaolu, et ta on kinnistul elanud ligi poole oma elust ning pooled sõlmisid seitse kuud enne kompromissi saavutamist kinnistu ja elamu kasutamise kokkuleppe ja kandsid selle kinnistusraamatusse, millest tulenevalt tekkis kostjal õigustatud ootus, et ta saab kinnistul elada oma elu lõpuni. Maakohus ei hinnanud hageja vastuolulist käitumist, mis on käsitatav pahausksusena.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. oktoobri 2018. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jäid kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on kaasomanikul AÕS § 76 lg 1 järgi igal ajal õigus nõuda kaasomandi lõpetamist. See tähendab, et kui kohtule esitatakse hagi kaasomandi lõpetamiseks, peab kohus lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil. Erandjuhul on hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik jätta kaasomand lõpetamata, kui hagis või vastuhagis taotletud kaasomandi lõpetamise viis ei ole õiglane (Riigikohtu 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-17, p 10). Seega võib kaasomandi erandkorras jätta lõpetamata üksnes juhul, kui viis, mille kaudu hagis kaasomandi lõpetamist nõutakse, ei ole õiglane. Maakohus on tuvastanud, et kinnisasja ei ole võimalik jätta hageja või kostja ainuomandisse, kuna pooltel ei ole võimalik maksta teisele poolele õiglast hüvitist, ning kinnistut ei ole võimalik jagada reaalosadeks. Riigikohus on 3. oktoobri 2018. a otsuses tsiviilasjas nr 2-16-15236 selgitanud, et AÕS § 77 lg-t 2 eesmärgipäraselt tõlgendades ja kõikide kaasomanike huve arvestades saab kaasomandi lõpetada jagatava asja või õiguse panemisega kaasomanikevahelisele enampakkumisele üksnes juhul, kui mõlemad neist nõuavad asja või õigust tervikuna enda omandisse p 21). Pooled ei nõua kinnistut tervikuna endale (lisaks ei ole neil võimalik maksta teisele poolele hüvitist), mistõttu ei saaks ka kaasomanikevaheline enampakkumine olla kaasomandi lõpetamise õiglaseks viisiks. Kuna kaasomandi jagamine muudel viisidel ei ole võimalik, ei saa kaasomandi jagamist avaliku enampakkumise teel pidada ebaõiglaseks. Ka kostja esindaja on ringkonnakohtu istungil möönnud, et formaalselt muid kaasomandi jagamise viise ei ole. 4(7)
2-17-9749 Maakohus leidis õigesti, et hageja nõuet ei muuda hea usu vastaseks asjaolu, et hageja sai kinnistu omanikuks kostja ja kostja abikaasaga sõlmitud kinkelepingu kaudu. Tsiviilasjas nr 2-15-7074 kinnitas maakohus kompromissi, millega hageja andis kostjale tagasi poole mõttelist osa kinnistust ja kostja luges, et kompromissi sõlmimisega on hageja kinkelepingu alusel saadu täielikult tagastanud. Seega on pooled sõlminud kinkelepingu eseme tagastamise kohta kompromissi ning kinnistu kaasomanikuks saamine kinke tulemusena ei muuda hageja nõuet VÕS § 6 tähenduses hea usu vastaseks. Seadus ei võimalda jätta kaasomandit lõpetamata ka seetõttu, et kostja on eakas ja elanud kinnistul asuvas elamus pikka aega. Kaasomandi lõpetamise vaidluste puhul on tavapärane, et vähemalt üks kaasomanikest kasutab kinnistut oma elukohana. Kuna kaasomanikul on õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist, peab kohus sellise hagi esitamisel lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil. Pooled ei ole tõendanud, et nad on kaasomandi lõpetamise kokkuleppega välistanud. Kinnistu kasutuskorra kokkulepe ei välista kaasomaniku õigust nõuda kaasomandi lõpetamist ega muuda kaasomandi osi reaalosadeks. Samuti ei saa kasutuskorra kokkuleppest tuleneda kostjale õigustatud ootust, et hageja ei nõua kaasomandi lõpetamist. Ka kaasomandi mõttelise osa käsutusõigus ei välista kaasomandi lõpetamise nõudeõigust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja palub kassatsioonkaebuses kohtute otsused tühistada ja jätta hagi rahuldamata või saata asja uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsus on olulises osas põhjendamata, sest kohus ei kaalunud poolte huve ega hinnanud õiguste riivet, jättes mh arvestamata hea usu põhimõtte ja hageja varasema vastuolulise käitumise kostja suhtes. Ringkonnakohus leidis põhjendamatult, et kaasomandi lõpetamise nõude korral tuleb kaasomand tingimata lõpetada, arvestamata õiglust, eetikat ja moraali ning hageja õiguste kuritarvitamist. Seega kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 6 lg-t 2, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 ja AÕS § 76 lg-t 1. Olukorras, kus hageja nõustus sõlmima kostjaga teises tsiviilasjas kompromissi ja tagastama talle poole mõttelist osa kaasomandist, kui kostja nõustub tema kasuks seatud isikliku tähtajatu kasutusõiguse märke kustutamisega, ja pooled leppisid kokku kinnistu kasutuskorra, andis hageja oma käitumisega kostjale aluse eeldada, et ta ei soovi kaasomandit lõpetada. Sellele vaatamata hakkas hageja pärast kompromissi sõlmimist survestama kostjat kinnistut müüma ja esitas juba seitsme kuu pärast kaasomandi lõpetamise hagi. Kostja satub hagi rahuldamise korral halvemasse olukorda, kui ta oli enne kostja kasuks seatud isikliku tähtajatu kasutusõiguse märke kustutamist ja kasutuskorra kokkuleppimist. Kui kostja oleks teadnud, et hageja soovib kaasomanikuks saades kinnistu võõrandada, ei oleks ta nõustunud kinnistut hagejale kinkima.
8.Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata, ringkonnakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 alusel jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuse õiguslike põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.
10.Hageja esitas AÕS § 76 lg 1 ja § 77 lg 2 alusel hagi, milles palus lõpetada kaasomandi viisil, millega müüa kinnistu avalikul enampakkumisel ja jagada raha kaasomanike vahel võrdselt või 5(7)
2-17-9749 alternatiivselt müüa kinnistu kaasomanikevahelisel enampakkumisel ja jagada raha kaasomanike vahel võrdselt või jätta kinnistu hageja või kostja ainuomandisse koos kohustusega hüvitada teisele kaasomanikule pool kinnistu väärtusest või moodustada kaks võrdse suurusega korteriomandit, jättes kummagi poole omandisse ühe korteriomandi. Kuna hageja esitas täpsustatud hagi, milles märkis, et soovib kaasomandi lõpetada üksnes viisil, millega kinnistu müüakse avalikul enampakkumisel, luges maakohus hageja nõudeks lõpetada kaasomand kinnistu avalikul enampakkumisel müümise ja raha kaasomanike vahel jagamisega. Kostja vaidles vastu kõigile hageja nõutud kaasomandi lõpetamise viisidele, tema peamise vastuväite kohaselt on kaasomandi lõpetamine ebaõiglane ja tarbetu. Kostja ei esitanud vastuhagi.
11.Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et tulenevalt AÕS § 76 lg-st 1 on kaasomanikul igal ajal õigus nõuda kaasomandi lõpetamist. See tähendab, et kui kohtule esitatakse kaasomandi lõpetamise hagi, peab kohus lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil, mida on taotletud hagis või vastuhagis (vt nt Riigikohtu 17. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-05, p 15). Kolleegium on varem leidnud ka seda, et kaasomandi lõpetamata jätmine ei ole üldjuhul lubatud ning üksnes erandjuhul on hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik jätta kaasomand lõpetamata, kui hagis või vastuhagis taotletud kaasomandi lõpetamise viis ei ole õiglane (vt nt Riigikohtu 9. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p-d 19 ja 20). Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama kaasomanike huvide kaalumisega. Muu hulgas tuleb arvestada sellega, et ka kaasomanikud on omavahelistes suhetes kohustatud järgima TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõtet. Olukorras, kus kaasomandi lõpetamine hageja taotletud viisil ei oleks kohtu hinnangul kooskõlas hea usu põhimõttega, peab kohus hagejale selgitama, miks kaasomandit sellisel viisil lõpetada ei saa ning millisel viisil kaasomandi lõpetamine oleks kohtu arvates sobiv. Kui kasvõi alternatiivselt on taotletud kõiki kaasomandi lõpetamise viise, mis asjaolusid arvestades võiksid kõne alla tulla, ei saa kohus kolleegiumi arvates jätta kaasomandit lõpetamata, vaid peab valima viisi, mis vastab kõige paremini kaasomanike huvidele (vt Riigikohtu 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-17, p 10). Kolleegium jääb eeltoodud seisukohtade juurde.
12.Kuna hageja oli kaasomandi lõpetamise alternatiivsetest viisidest loobumisega hagi kitsendanud (TsMS § 376 lg 4 p 2) ning kostja ei esitanud vastuhagi, pidi maakohus poolte huve kaaludes hindama, kas kaasomandi saab lõpetada kinnistu avalikul enampakkumisel müümise ja saadud raha poolte vahel võrdselt jagamisega. Kohtul ei olnud vaja hinnata kaasomandi lõpetamise alternatiivseid viise, mida hageja täpsustatud hagis enam ei taotlenud ning mille kohta ei olnud kostja vaatamata maakohtu selgitusele (tl-d 29–32) vastuhagi esitanud. Kolleegium märgib, et vältimaks oma senisest elukohast ilmajäämist, oli kostjal ka pärast hageja nõude kitsendamist õigus esitada vastuhagi, taotledes kaasomandi lõpetamist mh kinnisasja reaalosadeks (korteriomanditeks) jagamise kaudu. Kuna kostja ei esitanud nõuet jagamise viisi osas, ei saanud kohus hinnata ka seda, kas selline jagamise viis arvestab kõige enam kaasomanike huvidega.
13.Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (vt ka Riigikohtu 27. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 22). Kolleegium leiab, et kohtud ei ole poolte huve kaaludes diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on piisavalt põhjendanud oma järeldust, mille kohaselt arvestab kaasomandi lõpetamine kinnistu avalikul enampakkumisel müügi ja raha poolte vahel jagamisega mõlema kaasomaniku huve. Muu hulgas on kohtud õigesti 6(7)
2-17-9749 käsitlenud kinkelepingu sõlmimist ja sellest taganemist ning kohtuliku kompromissi sõlmimist. Kolleegium nõustub kohtutega, et hageja nõuet ei muuda hea usu vastaseks see, et hageja sai kinnistu ainuomanikuks kinkelepingu kaudu ning kaasomanikuks kohtuliku kompromissi sõlmimise tagajärjel. Kolleegium iseenesest mõistab, et kostjale võib olla kaasomandi lõpetamise tagajärjel emotsionaalselt koormav oma pikaaegsest kodust lahkuda. Samas ei anna ainuüksi see asjaolu alust jätta kaasomandit lõpetamata. Kaasomandi lõpetamist ei takista ainult asjaolu, et üks kaasomanik on lõpetamise vastu (Riigikohtu 4. septembri 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-97). Kohtud tuvastasid, et pooled ei ole sõlminud kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise kokkulepet AÕS § 76 lg 2 järgi. Seega pidi kostja kohtulikku kompromissi sõlmides (ja isiklikku kasutusõigust kinnistusraamatust kustutades) ette nägema ja arvestama, et hageja võib esitada AÕS § 76 lg 1 alusel kaasomandi lõpetamise nõude. Samuti ei ole praeguses asjas oluline, kas hageja sai kinnistu kaasomanikuks tasuta või tasu eest.
14.Kostja on menetluses väitnud, et ta ei oleks isikliku kasutusõiguse märke kustutamisega nõustunud, kui ta oleks teadnud, et hageja kavatseb vaatamata poolte kokkulepitud kasutuskorrale nõuda kaasomandi lõpetamist (nt tl 42 pöördel), ning et kohtuliku kompromissi sõlmimisega andis hageja oma käitumisega kostjale aluse eeldada, et ta ei soovi kaasomandit lõpetada, kuid asus siiski survestama kostjat kinnistut müüma (tl 105). Kolleegium märgib, et kohtulikku kompromissi (sh selle tühistamist ja tühisusele tuginemist ning sellest taganemist ja selle ülesütlemist) reguleerib TsMS § 430.
15.Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude suurust ei ole maa- ega ringkonnakohus kindlaks määranud. Seetõttu ei määra ka kolleegium kindlaks hageja põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid. Põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kolmes kohtuastmes määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus.
16.Kooskõlas TsMS § 140 lg-s 2, § 132 lg-s 11 ja lg 4 p-s 4 sätestatuga pidi kostja tasuma kassatsioonkaebuselt kautsjoni 50 eurot. Kostja kassatsioonkaebuselt on tasutud kautsjoni 100 eurot. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, arvatakse tasutud kautsjonist 50 eurot riigituludesse ja enamtasutud 50 eurot tagastatakse kostja esindaja advokaadibüroo pangakontole (TsMS § 149 lg 4 teine lause ning lg 7 ja lg 8 esimene lause). Ants Kull
Jaak Luik
Tambet Tampuu
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.