Eesistuja Liis Arrak, liikmed Indrek Soots ja Ande Tänav
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. juuni 2018, Tallinn
Kohtuasja number
2-16-18835
Kohtuasi
XX hagi YY vastu kinnisasja omandiõiguse üleandmiseks vajalike tahteavalduste saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 2. oktoobri 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
YY apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
30 997 eurot 15 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja (vastustaja) Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX; elukoht XXX), esindaja riigi õigusabi korras advokaat Aleksei Vassiljev Kostja (apellant) YY (isikukood XXXXXXXXXXX; elukoht XXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Armand Reinmaa ja advokaat Liis Roben
Kohtuistungi toimumise aeg
5. juuni 2018
Istungil osalenud isikud
Hageja esindaja riigi õigusabi korras advokaat Aleksei Vassiljev Kostja lepingulised esindajad Reinmaa ja advokaat Liis Roben
vandeadvokaat
Armand
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 2. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18835 muutmata, muutes osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
2-16-18835 Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. (Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib esitada kaebuse, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigi õigusabikulude menetlusosaliselt väljamõistmise otsustab kohtuasja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 15. detsembril 2016 Harju Maakohtule YY (kostja) vastu hagi Tallinnas XXX asuva kinnisasja poole mõttelise osa omandi tagastamiseks ja selleks vajalike kostja tahteavalduste saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 7. jaanuaril 2008 kinkelepingu, millega hageja kinkis kostjale (hageja ema) 1⁄2 mõttelist osa kinnisasjast. Hageja sõlmis kinkelepingu põhjusel, et 2007. aastal tekkisid tal probleemid kurjategijatega, kes hagejat ähvardasid, survestasid ja üritasid temalt raha välja pressida. Hageja soovis oma vara ja asukohta kurjategijate eest varjata. 2007. aasta novembris arutasid hageja, kostja ja hageja isa PP kostja kodus tekkinud olukorda. Pooled leppisid kokku, et kinnisasi kirjutatakse ajutiselt hageja ema (kostja) nimele kuni hageja probleem väljapressijatega laheneb. Kokkuleppe kohaselt ei pidanud kostjal tegelikult omaniku õigusi kinnisasjale tekkima. Hageja pidi jätkama kinnisasja kasutamist oma koduna ja teostama kõiki omaniku õigusi. Omandi ümber kirjutamine vormistati notari juures kinkelepinguna. Tegelikult hageja kostjat tehinguga rikastada ei soovinud. Lepingupooled notarile oma tegelikku tahet ei avaldanud. Lepingu tegelik eesmärk oli jätta kolmandatele isikutele mulje hageja varatusest. Kuna hageja muutus näilikult varatuks, siis ähvardamised lõppesid. Hageja jätkas ka pärast kinkelepingu sõlmimist kinnisasja kasutamist nagu omanik ‒ ta elas sellel asuvas elamus, otsustas, kes võib seal viibida, majutas kolmandaid isikuid, maksis kõik elamuga seotud kulutused ja tegi omal kulul renoveerimistöid. Elamu remonditööde finantseerimiseks võttis hageja 900 000 krooni laenu ning tasub laenu tagasimakseid praeguseni. Hageja nimel on kõik kinnisasjaga seotud haldusja teenuslepingud. Kinkeleping oli näilik tehing ja seetõttu tühine. Hageja ei soovinud tegelikult oma vara omandiõigust kostjale anda ega kostjat rikastada. Kui kohus leiab, et kinkeleping ei ole tühine, on hageja lepingust kehtivalt taganenud.
2-16-18835
13.oktoobril 2014 tuvastati hagejal püsiv töövõimetus 80%, mistõttu on hagejal iga kuu kulutused tervisele. 7. mail 2016 koondati hageja ametikoht. Terviseprobleemid takistavad hagejal uue töö leidmist. 5. juunil 2016 sündis hagejale laps. Hagejal on tekkinud lapse sünniga ülalpidamiskohustus lapse ja lapse ema suhtes. Seega on hageja elutingimused muutunud selliselt, et ta ei ole võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ega ennast mõistlikult ülal pidama. Kinnisasja omanike vahel on kehtinud kasutuskord, mille kohaselt kasutab maja II korrust hageja ja I korrust teine kaasomanik. 29. jaanuaril 2016 omandas hageja lapse ema MM teiselt kaasomanikult 1⁄2 mõttelist osa kinnisasjast (elamu I korrus). Kostja on korduvalt sisenenud hageja ja tema pere eluruumidesse, viinud sealt ära asju ja häirinud hageja pere privaatsust. Kostja on mh olnud hageja vastu jämedalt tänamatu. Kostja teatas 2016. aasta augustis hageja isale, et kavatseb võõrandada kinnisasja kolmandale isikule, et hageja ei saaks nõuda kinkelepingu eset tagasi. 27. septembril 2016 tegi hageja avalduse kinkelepingust taganemiseks. 11. novembril 2016 teatas kostja kavatsusest jagada kinnisasi reaalosadeks ja asuda ise I korrust kasutama. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kinkeleping on kehtiv ja hagejal ei olnud alust taganeda. Kostja tahe ei olnud suunatud näiliku tehingu tegemisele. Notariaalne leping ei kajasta tehingu ajutisust ega tingimusi. Leping kajastab poolte tegelikku tahet. Hageja ei ole tõendanud, et keegi pressis temalt raha välja, väljapressimise tõendamiseks oleks kohane tõend kriminaalasja algatamise avaldus või kohtulahend. Kostja sai väidetavast väljapressimisest teada alles hagiavaldusest. Kostja töötas 2008. aastal YYY ning ta oleks igasugusest väljapressimisest teada saades pöördunud kohe politsei ja prokuratuuri poole. Arusaamatuks jääb, miks hageja ei pöördunud ise õiguskaitseorganite poole, kui temalt välja pressiti, ega avaldanud seda asjaolu isegi mitte kostjale. Hageja väidetav seos kriminaalkorras süüdi mõistetud isikutega ei saaks kuidagi puudutada vaidlusalust kinkelepingut, mis sõlmiti notari juures ja mille sõlmimise juures ei viibinud notariaalaktis nimetamata isikuid. Hageja viidatud isikute kuriteod on toime pandud 2010., 2013. ja 2014. aastal, s.o aastaid hiljem, kui sõlmiti vaidlusalune kinkeleping. Hageja väidetud kohtumist 2007. a novembris kostja korteris kinkelepingu sõlmimise arutamiseks ei ole olnud. Hageja ei ole kingitud vara pärast kinkelepingu sõlmimist remontinud. Kinkelepingu sõlmimise ajal oli kostja panus renoveerimistöödesse 10 700 eurot 82 senti. Kostja on aastaid andnud hagejale laenu ja maksnud tema õppemaksu võlga, samuti finantseerinud hageja välisreise. Viimati andis kostja hagejale laenu 2016. aasta jaanuaris, kui hageja ja tema elukaaslane vajasid seda lapse sünni ettevalmistamiseks. Hageja on küll lubanud laenu tagasi maksta, kuid ei ole seda teinud. Hageja väide kinkelepingu näilikkusest ei ole tõsiseltvõetav, kuna kinkelepingu sõlmimisest hagi esitamiseni möödus 8 aastat, ilma et hageja oleks kostjalt kinkelepingu eseme omandit tagasi nõudnud. Kinnisasjal ei ole kaasomandi kasutuskorra kokkulepet sõlmitud. Kostja kui kinnisasja kaasomanik ei saanud olla jämedalt tänamatu kinnisasja kasutades. Kostja ei ole hageja
2-16-18835 perekonna privaatsust rikkunud ega majas peremehetsenud. Kostja ei ole kavatsenud kinkelepingu eset võõrandada. Hageja tervislik seisund on olnud muret tekitav juba 18 aastat. Hageja töövõimetus tuvastati juba 2008. aastal. Kostja on hageja tervise eest hoolitsenud, mis on võimaldanud hagejal hoolimata 80% töövõimetusest osaleda ekstreemmatkadel ja -spordialadel. Hageja terviseseisund ei ole selline, mis takistaks tal tööd leida. Hageja sai kinnisasja 10. veebruaril 2000 kinkena oma vanaemalt (II). Seega ei mõjutanud kaasomandi osa edasikinkimine hageja majanduslikku seisundit viisil, mis õigustaks kinkelepingu eseme tagasi nõudmist 8 aastat hiljem. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 2. oktoobri 2017. a otsusega hagi ja kohustas kostjat andma tahteavalduse kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa omandi hagejale üleandmiseks vajaliku asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning nõusoleku kinnistusraamatu kande muutmiseks. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt riigi tuludesse välja menetluskulude hüvitise 1050 eurot. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on kinkeleping tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) 89 lg 1 järgi näilik. Tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist (Riigikohtu 4. veebruari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-08, p 8). Tuvastamaks tehingu näilikkust tuleb hinnata, kas 7. jaanuari 2008. a lepingus avaldatud poolte tahe vastab sellele, milliseid õiguslikke tagajärgi soovisid pooled lepingu sõlmimisega kaasa tuua. Otsustamaks selle üle, kas tegemist on kinkelepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada (Riigikohtu 1. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-16, p 13.1). Hageja väitel ei olnud tal kinkelepingu sõlmimisel kostja rikastamise tahet, kinkeleping sõlmiti, et varjata hageja vara ja elukohta kurjategijate eest, kes hagejale survet avaldasid. Kostja oli seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et temalt välja pressiti, kostja väitel ei teadnud ta väljapressimisest kinkelepingu sõlmimise ajal. Hageja andis vande all seletuse, et ta otsustas kinkelepingu sõlmida seetõttu, et tal olid probleemid kriminaalse taustaga isikutega. Kuna hageja äripartner oli jäänud neile võlgu ning probleemide tekkides ära kadunud, hakati hagejale esitama erinevaid nõudmisi, mida korraldas GG. Kuna 16. juuni 2014. a kohtuotsusest kriminaalasjas nr X-XX-XXXX nähtub, et GG on korduvalt süüdi mõistetud väljapressimises ning vara äravõtmise ja vägivalla kasutamisega ähvardamises, samuti omavolis koos vägivalla kasutamisega, võõra vara hävitamise ähvardamisega ja isiku vabaduse piiramisega, on usutav, et GG või temaga seotud isikud võisid esitada hagejale nõudmisi viisil, mis panid hageja kartma, et ta peab oma kaasomandiosa kinnisasjast võla katteks ära andma. Asjaolu, et hageja ei pöördunud GG tegevuse tõttu politseisse, ei anna alust kahelda tema väidetes. Hageja kirjeldas vande all temale surve avaldamise intsidente. Teod eraldivõetuna ei kujuta endast kuritegu, mistõttu on arusaadav, miks hageja ei pöördunud politseisse. Samas, kui sellised teod on süstemaatilised ja neid tehakse kriminaalse taustaga isikute poolt, tajub iga mõistlik isik kirjeldatud tegevust selge ähvardusena oma füüsilisele puutumatusele ja omandile. Hageja vande all antud seletus selle kohta, kuidas temalt välja pressiti ja miks ta seetõttu otsustas sõlmida kinkelepingu, on usutav ja veenev ega ole vastuolus teiste asjas esitatud tõenditega. Seega on hageja vande all
2-16-18835 antud seletuse alusel tuvastatud, et hagejal puudus tahe kinkelepingu sõlmimisega kostjat rikastada. Hageja soovis kinkelepingu sõlmimisega muuta end näiliselt varatuks. Hageja teatas 28. detsembri 2007 e-kirjas kostjale, et ta on broneerinud 7. jaanuariks 2008 notari juures aja tehingu tegemiseks, teatas notari asukoha ning märkis, et tüübid ei anna rahu. Nimetatud kiri ei tõenda seda, et hageja avaldas kostjale enne kinkelepingu sõlmimist, et talle avaldatakse survet, sest hageja ei ole tõendanud, et kostja kasutas seda e-posti aadressi. Kostja on aga saatnud 11. novembril 2016 hagejale e-kirja, millele manustatud dokumendis esitas kostja küsimuse: „kas ma taotlesin/nõudsin XXX 1⁄2 endale kinkimist 2008. aasta jaanuaris?“ ning vastanud sellele: „ei oleks pähegi tulnud, kui M seda oma mingite valgustkartvate lugude eest peitumiseks pakkunud poleks (õiguskaitseorgani ametnikuna vältisin põhjustesse süvenemist, kuna mul oli ametijuhendi kohaselt teatamiskohustus)“. Täpselt samamoodi seletas kostja vande all, et idee kinkelepingu sõlmimiseks tuli kostjale ootamatult ning kui ta sai teada, et kinkelepingu sõlmimise tagamaaks on tõsine ähvardus ja see, et keegi hagejat kiusab, palus ta hagejal mitte rääkida talle üksikasju, kuna kostjal on oma töö tõttu kuriteost teatamise kohustus. Seega on viimati nimetatud e-kirja manusega ja kostja vande all antud ütlusetega tõendatud, et kostja teadis kinkelepingu sõlmimise ajal, et hagejal on tekkinud probleemid kurjategijatega ning et nendest probleemidest tulenev soov oma vara varjata ajendavad hagejat kinkelepingut sõlmima. Hageja seletas vande all, et arutas tekkinud probleemi ja vajadust saada kinnisasja mõtteline osa enda nimelt ära kostja ja oma isa PP-ga. Arutelud kestsid mõnda aega, kuid oli üks kokkusaamine 2007. aasta novembris või detsembris, kus otsustati tehing teha ja lepiti kokku, et tehing on suunatud ajutiselt omandikande muutmisele kinnistusraamatus, ning et omand kantakse tagasi mingil hetkel, kui see on vajalik ja sobiv. Kaasomandiosa pidi faktiliselt jääma hageja kontrolli alla. Tunnistaja PP ütluste kohaselt teadis kogu pere hageja probleemidest, pere otsis lahendusi, hageja pakkus välja, et vara tuleb ajutiselt kostja nimele ümber kirjutada, kuni probleemid lahenevad, ning kinkimise jutt oli tinglik. Maja päästmise küsimust arutati korduvalt ning tunnistaja läks koos hagejaga kostja juurde 2007. aasta oktoobris või novembris. Seal avaldas hageja soovi kaasomandi osa ajutiselt ümber kirjutada, et kaotada jälg registritest, kuni probleemid lõppevad. Kostja vande all antud seletuse kohaselt palus kostja hagejal endale väljapressimise üksikasju mitte rääkida, kuna leidis, et tal on kuriteost teatamise kohustus. Kostja jaoks ei tähendanud kinkelepingu sõlmimine muud, kui päästa oma poeg täbarast olukorrast. Täbaraks olukorraks oli see, et hagejat ähvardati. Küsimusele, kas kinkelepingu sõlmimise eesmärgiks oli, et hagejat ei tülitaks väljapressijad, vastas kostja, et kinkelepingu sõlmimisega viskus kostja piltlikult öeldes ambrasuurile. Seega, nähtuvalt tunnistaja ja kostja enda vande all antud ütlustest ei mõistnud ka kostja kinkelepingu eesmärgina kostja rikastamist. Lepingu sõlmimise eesmärgiks oli kaitsta hageja vara, varjates seda kolmandate isikute eest, mitte aga soodustada kostjat. Sellise järeldusega on kooskõlas ka poolte käitumine pärast kinkelepingu sõlmimist. Poolte vande all antud seletustest ja tunnistaja ütlustest ei nähtu, et pärast kinkelepingu sõlmimist oleks kostja asunud kinnisasjal tegutsema varasemast erineval viisil. Nimetatud tõendite alusel on tuvastatud, et pärast kinkelepingu sõlmimist ei muutunud midagi elamu valdamises ja kasutamises, elamus elamist jätkas hageja ja kostja sinna elama ei asunud. Samuti on asjas tõendatud, et hageja omandas kaasomandi osa ajal, mil elamu oli suuresti elamiskõlbmatu, hageja sõlmis 7. augustil 2006 AS-iga Sampo Pank laenulepingu, mille alusel laenas elamu renoveerimiseks 57 520 eurot 48 senti ning hageja jätkas laenu tagasimakseid ka pärast kinkelepingu sõlmimist. Tunnistaja ütlustega on tõendatud ka see, et remonditööd elamu renoveerimiseks jätkusid pärast kinkelepingu sõlmimist. Kostja väitis, et enne kinkelepingu
2-16-18835 sõlmimist panustas ta renoveerimistöödesse 10 700 eurot 82 senti, kuid ei ole väitnud, et tasus pärast kinkelepingu sõlmimist millegi eest või et otsustas tööde tegemise üle. Kostja enda seletuse kohaselt oli tal abistav roll. Kostja ei ole sõlminud ühtegi lepingut elamu haldamiseks. Seega on poolte vande all antud seletuste ja tunnistaja ütluste alusel tuvastatud, et pärast kinkelepingu sõlmimist ei võtnud kostja enda kanda elamu renoveerimise ega majandamise kulusid. Asjaolu, et pärast kinkelepingu sõlmimist jäi elamut endisel viisil valdama ja kasutama hageja, kes jätkas samas ka renoveerimistööde tegemist ja finantseerimist, samas kui kostja enda kanda mingeid kulusid seoses kinnisasjaga ei võtnud, toetavad järeldust sellest, et kinkelepingu eesmärgiks ei olnud kostja rikastamine, poolte tegelik ühine eesmärk oli hageja vara varjamine. Kostja vande all väidetu, et kaasomandiosa hilisemast tagasi kinkimisest ei olnud lepingu sõlmimisel juttu, ei muuda tehingu eesmärki. Kostja tunnistas, et lepingu eesmärgiks oli hageja päästmine täbarast olukorrast. Kostja vande all antud seletus ei ole kooskõlas kostja vastuses märgituga, et kostja tahtiski teha sellist lepingut nagu notari juures tehti. Kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, millal langes ära oht hageja varale, seega ei ole oluline, et hageja ei nõudnud 8 aasta vältel kinkelepingu eset tagasi. Tulenevalt lepingu eesmärgist ei saanudki hagejalt oodata kinkelepingu eseme tagasinõudmist enne ohu ära langemist. Seega leppisid pooled formaalselt 7. jaanuari 2008. a lepingus kokku, et hageja kui kinkija kingib kostjale kui kingisaajale 1⁄2 mõttelist osa kinnisasjast. Kuid poolte ühine tegelik tahe ei vastanud formaalselt kokkulepitule, kuna kinkelepingu olemuslikuks tunnuseks on tahe kingisaaja rikastamiseks, selline tahe aga pooltel lepingu sõlmimisel puudus. Seetõttu on kinkeleping näilik tehing. Kuna hageja ja kostja varjatud tehing ei olnud tehtud notariaalselt tõestatud vormis (asjaõigusseaduse § 119 lg 1 järgi), on see TsÜS § 83 lg 1 alusel vorminõude rikkumise tõttu tühine tehing, millel ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuna nii kinkeleping kui poolte varjatud tehing on tühised, on hageja kostjale üle andnud 1⁄2 mõttelist osa kinnisasjast ilma vastavasisulise kohustuse olemasoluta. Kuna kohustust ei ole olemas, on hagejal õigus nõuda võlaõigusseaduse § 1028 lg 1 alusel kaasomandiosa tagastamist. Kuna kohus tuvastas kinkelepingu tühisuse, ei ole hageja taganemisavaldusel tähendust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud kostja. Kostjalt tuleb TsMS § 190 lg 3 alusel riigituludesse välja mõista menetluskulud, mille kandmisest hageja oli vabastatud, s.o 1050 eurot. Riigi õigusabi tasu väljamõistmise otsustab maakohus pärast otsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuleb hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja koostatud hagiavaldust käsitada hagi aluse ja eseme muutmisena, mis aga oli menetluses
2-16-18835 lubamatu, sest kostja vaidles sellele vastu. Maakohus ei ole selgitanud, milles seisnes hagi muutmist õigustav mõjuv põhjus. Maakohus leidis vääralt ja kostjale üllatuslikult, et kinkeleping on näilik, kuigi asjas ei ole tuvastatud, et selle varjus sõlmisid pooled mõne muu lepingu (varjatud tehing). Seetõttu on maakohtu otsus vastuoluline ja maakohus on rikkunud oluliselt põhjendamiskohustust. Maakohus ei vastanud kostja vastuväitele, et leping ei saa olla näilikkuse tõttu tühine, sest hageja taganes sellest, st pidas lepingut kehtivaks. Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited selle kohta, et kostja panustas kinnisasja renoveerimisse, ning arvestamata selle, et ka hageja ise kinnitas, et kostja „peremehetses“ elamus, st tegutses elamus nagu oma kodus. Maakohus andis hinnangu kostja tegutsemisele üksnes hageja seisukohast lähtuvalt ning asjas esitatud tõendites kajastuvat arvesse võtmata. Maakohus jättis arvestamata, et kostja ei olnud väidetavast väljapressimisest teadlik. Ka hageja ise andis vande all seletuse, et kostjale ta detailselt oma väidetavatest probleemidest ei rääkinud. Hageja väited ähvardamise kohta ei ole eluliselt usutavad, sest tema seletuse kohaselt oli tema elukoht väljapressijatele teada, samuti ei pidanud hageja vajalikuks politseid teavitada. Maakohtu põhjendus, et kostja ei võtnud pärast kinkelepingu sõlmimist enda kanda mingeid kulusid seoses kinnisasja renoveerimise või majandamisega, on üllatav. Kohus ei arutanud pooltega kinkelepingu esemele tehtavate kulutuste olulisust ega teinud kostjale ettepanekut esitada tõendeid kulutuste kohta. Maakohus andis kostja vande all antud ütlustele ebaõige sisu. Kuigi kostja sõlmis tehingu eelkõige selleks, et päästa poeg täbarast olukorrast, oli ta valmis ka kinget vastu võtma.
5.Tallinna Ringkonnakohus keeldus 21. novembri 2017. a määrusega menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.
6.Kostja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Riigikohus rahuldas 3. aprilli 2018. a määrusega kostja määruskaebuse, tühistas ringkonnakohtu määruse ja saatis asja samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.
7.Tallinna Ringkonnakohus võttis 12. aprilli 2018. a määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse ja kohustas hagejat apellatsioonkaebuse väidetele vastama. Vastustaja seisukoht
8.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastuse kohaselt jäi hageja kõigi varem esitatud seisukohtade ja vastuväidete juurde ning palus kohtul nendega asja lahendamisel arvestada. Samuti nõustus vastustaja kõigi ringkonnakohtu menetlusse võtmisest keeldumise määruses esitatud ringkonnakohtu seisukohtadega.
2-16-18835
Kostja väide, et kostja sõlmis kinkelepingu eesmärgiga asuda maja esimesele korrusele elama, on üllatav ning esitatud hilinenult, mistõttu tuleb see jätta tähelepanuta. Ühtlasi on väide vastuolus tsiviilasjas esitatud tõenditega ja asjaoludega.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab tagastama hagejale 7. jaanuaril 2008 sõlmitud kinkelepingu alusel üle antud kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa omandi. Nõude alusena on hageja toonud esile asjaolud nii selle kohta, et pooled sõlmisid kinkelepingu üksnes selleks, et jätta kolmandatele isikutele mulje hageja varatusest (näilikkuse tõttu tühine kinkeleping), kui ka selle kohta, et kinkelepingu kehtivuse korral on ta kinkelepingust taganenud, sest vajab vahendeid enda ja oma ülalpeetavate ülalpidamiseks ning ühtlasi on kostja käitunud viisil, mis on käsitatav jämeda tänamatusena.
11.Maakohus leidis, et poolte 7. jaanuaril 2008 sõlmitud kinkeleping on näilik, sest selle eesmärgiks oli kaitsta hageja vara kolmandate isikute (väljapressijate) eest, mh toetab seda järeldust ka poolte käitumine pärast lepingu sõlmimist. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi selles osas täielikult maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
12.Kostja vastuväidete kohaselt ei saanud maakohus hagi rahuldada esmalt seetõttu, et hageja tugines lepingu näilikkusele alles pärast seda, kui talle määrati riigi õigusabi korras advokaat, st tegemist oli hagi muutmisega, mis oli lubamatu, kuna kostja vaidles sellele vastu. Kolleegiumi hinnangul on eesmärgipärane, et riigi õigusabi saamise korral koostab määratud esindaja menetlusosalisele korrektse menetlusdokumendi (hagiavalduse), mis eelduslikult võimaldab lahendada kohtuasja kiiremini ja säästlikumalt TsMS § 376 lg 2 tähenduses, mistõttu ei saa kostja väidetud asjaoludel olla tegemist lubamatu hagi muutmisega. Samuti on hageja juba algses hagiavalduses toonud esile asjaolud, mis annavad alust pidada kinkelepingut õiguslikult näilikuks (I kd, tl 3–5). Lisaks on Riigikohus korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et ka juhul, kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega (vt nt Riigikohtu 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24). Seega peab kohus kohaldama asja lahendades ise õigust ning kontrollima igal juhul ka seda, et tehing ei oleks tühine. Eeltoodut arvestades sai maakohus lahendada kohtuasja, kohaldades poolte õigussuhtele TsÜS §-s 89 näiliku tehingu kohta sätestatut.
13.Põhjendatud ei ole ka kostja apellatsioonkaebuse etteheited maakohtule kinkelepingu näilikkuse tuvastamisel. Maakohus järeldas asjas tuvastatud asjaolude alusel õigesti, et kinkeleping on TsÜS § 89 lg 1 tähenduses näilik ja seetõttu tühine. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus kinkelepingu näilikkust tuvastades rikkunud menetlusõiguse normi ning on
2-16-18835 põhjalikult ja kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 hinnanud kõiki asjas esitatud tõendeid, mistõttu ei saa maakohtule ette heita tõendite väära hindamist ega mõne tõendi hindamata jätmist. Kostja esile toodud asjaolud ja vastuväited ei anna alust maakohtu järeldustes kahelda.
13.1.Kolleegiumi hinnangul ei saa asjaolust, et hageja esitas kostjale lepingust tagamise avalduse, järeldada seda, et kinkeleping ei võiks olla näilikkuse tõttu tühine. Nagu ülal märgitud, peab kohus kontrollima tehingu kehtivust ning juhul, kui tehing on tühine, ei saa kohus seda kehtivaks pidada isegi juhul, kui menetlusosalised ise on seda ekslikult kehtivaks pidanud. Kuigi hageja taganemisavaldus võib kostja vaatevinklist tähendada seda, et hageja pidas kinkelepingut kehtivaks, ei saa tavainimeselt oodata sellist õigusteadlikkust, et ta oskab teha vahet erinevatel õiguskaitsevahenditel ning mõistab, et notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud kinkeleping võib olla tühine ja see annab talle õiguse nõuda kingitud ese tagasi. Seetõttu ei saa anda hageja taganemisavaldusele kõigi asjas esitatud asjaolude ja tõendite valguses kostja soovitud tähendust.
13.2.Maakohtu otsust ei muuda kuidagi ebaõigeks ka see, et kostja väitel ei olnud ta väljapressimisest detailselt teadlik ja väljapressimine ei ole hageja käitumist arvestades eluliselt usutav. Kolleegiumi hinnangul on asjas piisavalt tõendatud ja eluliselt usutav, et hageja vara ähvardas oht ning kostja teadis seda. Lisaks ei ole näiliku lepingu sõlmimisel tähtsust sellel, kas kostja teadis ähvardamise detailseid asjaolusid või mitte. Asjas on kostja ise vande all antud seletustes kinnitanud, et saades mõni päev enne kinkelepingu sõlmimist teada kinkelepingu sõlmimise tagamaadest ja sellest, et tegemist on tõsise ähvardusega (kantpead ähvardasid hagejat), keeldus ta üksikasju teada saamast ning lepingu eesmärgiks oli päästa poeg sellest olukorrast ning kostja viskus piltlikult öeldes ambrasuurile (kostja lahutatud abikaasa lükkas kostja söödaks hoides ise varju) (II kd, tl 56–59). Sellega on kostja möönnud, et ta teadis lepingut sõlmides seda, et hageja vara ähvardas oht ning ta sõlmis lepingu sooviga tekitada hagejale kuulunud 1⁄2 mõttelise osa omandiõigust puudutavalt õigusnäivus hagejat ähvardanud isikutele.
13.3.Asjaolu, et kostja on panustanud töö ja rahaga kinnisasja renoveerimisse, võib anda kostjale kulutuste tõendatuse korral alust nõuda hagejalt kulutuste hüvitamist, kuid eeltoodud tõendite valguses ei kummutaks tehtud kulutused kinkelepingu näilikkust. Selles tulenevalt ei saa maakohtule ette heita ka seda, et maakohus ei selgitanud kostjale kulutuste tõendamise vajadust.
13.4.Asjaolu, et kostja sõlmis tehingu küll selleks, et päästa poeg täbarast olukorrast, kuid oli valmis ka kinget vastu võtma, ei tähenda seda, et kinkeleping ei oleks näilik. Isegi kui kostja tahe oleks olnud kinkelepingu sõlmimise ajal suunatud 1⁄2 kinnisasja mõttelise osa omanikuks saamisele ja tegelikule rikastumisele, mida ülal viidatud kostja vande all antud seletused ei kinnita, ei saa kohus lepingupoolte tahet hinnata üksnes kostja tahte järgi. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg 1 järgi lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ning kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Praegusel juhul on kostja vande all antud seletusega tõendatud, et mõlemad pooled mõistsid lepingut nii, et see sõlmitakse hageja vara päästmiseks ja seega sooviga luua õigusnäivust. Samas, isegi kui kostja soovis samal ajal päästa nii poja täbarast olukorrast, kui ka saada kinnisasja omanikuks ja seeläbi rikastuda, pidi mõistlik isik sellistel asjaoludel mõistma, et kinkeleping sõlmitakse üksnes õigusnäivuse loomiseks, mitte teise lepingupoole rikastamiseks.
2-16-18835
14.Kolleegiumi hinnangul ei muuda maakohtu otsust vääraks ka see, et maakohus ei tuvastanud seda, milline oli näiliku tehingu sõlmimise korral varjatud tehing. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik mh tehing, mille puhul on pooled kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust. Praegusel juhul ongi kolleegiumi hinnangul tegemist sellise olukorraga ning sellest tulenevalt ei olnud maakohtul vaja tuvastada, millist tehingut pooled varjata soovisid. Maakohus on siiski eelnevat arvestamata leidnud, et pooltel oli varjatud tehing omandi tagastamise kohta ning see on vormi puuduste tõttu tühine. Selle jätkuks on Riigikohus märkinud, et pooltel võis olla nii kokkulepe kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa omandi kinkimise kui ka selle tagastamise kohta ning viimase tehingu tühisuse korral ei ole välistatud, et pooled ei oleks kinkelepingut üldse sõlminud, mistõttu osutuks ka seetõttu kinkeleping tühiseks. Kuna kolleegiumi hinnangul on kinkeleping praegusel juhul ülal toodud põhjendustel näilik, ei ole asjas vaja selgitada, kas pooltel oli kinnisasja tagastamise kokkulepe ja kas selle vormivea tõttu osutub ka kinkeleping tühiseks. Seda arvestades jätab kolleegium maakohtu põhjendustest välja varjatud tehingut puudutava osa. See ei muuda aga maakohtu lõppjäreldust.
15.Arvestades ülal märgitud põhjendusi ei ole kostja apellatsioonkaebus põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu otsus lõppjäreldustes muutmata.
16.Kostja esitas 11. juunil 2018 taotluse, milles palus täiendada ringkonnakohtu 5. juuni 2018. a istungi protokolli. Kuna TsMS § 53 lg 2 järgi saab menetlusosalise taotleda protokolli sisulist parandamist, mitte täiendamist, jätab ringkonnakohus kostja taotluse rahuldamata. Menetluskulud
17.Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda.
18.Arvestades seda, et hagejal oli apellatsioonimenetluses riigi õigusabi korras määratud esindaja ja maakohus märkis kohtuotsuses, et mõistab riigi õigusabi tasu menetlusosaliselt TsMS § 179 lg 2 järgi välja pärast kohtuotsuse jõustumist, ei mõista ka kolleegium kostjalt riigi õigusabi tasu praeguse otsusega välja ja jätab selle maakohtu määrata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.