Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Malle Seppik
Kohtuasi
Mihkel Uue hagi Viive Uue vastu kinnisasja omandiõiguse üleandmiseks vajalike tahteavalduste saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 21. novembri 2017. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Viivi Uue määruskaebus
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Mihkel Uus, esindaja riigi vandeadvokaadi abi Aleksei Vassiljev
õigusabi
korras
Kostja Viivi Uus, lepinguline esindaja vandeadvokaat Armand Reinmaa Asja läbivaatamise kuupäev
12. märts 2018, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 21618835 ja saata asi samale ringkonnakohtule Viivi Uue apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
4.Määrata Vladimir Sadekov advokaadibüroo OÜ vandeadvokaadi abi Aleksei Vassiljevi tasu ja kulude suuruseks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 162 eurot (sh käibemaks). Saata määrus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Mihkel Uus (hageja) esitas 15. detsembril 2016 Harju Maakohtule hagi Viivi Uue (kostja) vastu Tallinnas asuva kinnisasja poole mõttelise osa omandi tagastamiseks ja selleks vajalike kostja tahteavalduste saamiseks. Hagiavalduses esitas hageja ka hagi tagamise taotluse keelumärke seadmiseks kostja kinnisasjale. Maakohus rahuldas viimati nimetatud taotluse 25. jaanuari 2017. a määrusega. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 7. jaanuaril 2008 kinkelepingu, millega hageja kinkis kostjale (hageja ema) 1⁄2 mõttelist osa kinnisasjast. Hageja sõlmis kinkelepingu põhjusel, et 2007.
2-16-18835
aastal tekkisid tal probleemid kurjategijatega, kes hagejat ähvardasid, survestasid ja üritasid temalt raha välja pressida. Hageja soovis oma vara ja asukohta kurjategijate eest varjata. Pooled leppisid kokku, et kinnisasi kirjutatakse ajutiselt hageja ema (kostja) nimele kuni hageja probleem väljapressijatega laheneb. Kokkuleppe kohaselt ei pidanud kostjal tegelikult omaniku õigusi kinnisasjale tekkima. Hageja pidi jätkama kinnisasja kasutamist oma koduna ja teostama kõiki omaniku õigusi. Tegelikult hageja kostjat tehinguga rikastada ei soovinud. Lepingupooled notarile oma tegelikku tahet ei avaldanud. Lepingu tegelik eesmärk oli jätta kolmandatele isikutele mulje hageja varatusest. Kuna hageja muutus näilikult varatuks, siis ähvardamised lõppesid. Hageja jätkas ka pärast kinkelepingu sõlmimist kinnisasja kasutamist nagu omanik. Hageja nimel on kõik kinnisasjaga seotud haldus- ja teenuslepingud. Kinkeleping oli näilik tehing ja seetõttu tühine. Kui kohus leiab, et kinkeleping ei ole tühine, on hageja lepingust kehtivalt taganenud. Kostja on korduvalt sisenenud hageja ja tema pere eluruumidesse, viinud sealt ära asju ja häirinud hageja pere privaatsust. Kostja on mh olnud hageja vastu jämedalt tänamatu. Kostja teatas 2016. aasta augustis hageja isale, et kavatseb võõrandada kinnisasja kolmandale isikule, et hageja ei saaks nõuda kinkelepingu eset tagasi. 27. septembril 2016 tegi hageja kinkelepingust taganemise avalduse.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kinkeleping on kehtiv ja hagejal ei olnud alust taganeda. Kostja tahe ei olnud suunatud näiliku tehingu tegemisele. Notariaalne leping ei kajasta tehingu ajutisust ega tingimusi. Leping kajastab poolte tegelikku tahet. Hageja ei ole tõendanud, et keegi pressis temalt raha välja, väljapressimise tõendamiseks oleks kohane tõend kriminaalasja algatamise avaldus või kohtulahend. Kostja sai väidetavast väljapressimisest teada alles hagiavaldusest. Kostja töötas 2008. aastal Maksu- ja Tolliametis ning ta oleks igasugusest väljapressimisest teada saades pöördunud kohe politsei ja prokuratuuri poole. Jääb arusaamatuks, miks hageja ei pöördunud ise õiguskaitseorganite poole, kui temalt välja pressiti, ega avaldanud seda asjaolu isegi mitte kostjale.
3.Harju Maakohus rahuldas 2. oktoobri 2017. a otsusega hagi ja kohustas kostjat andma tahteavalduse kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa omandi hagejale üleandmiseks vajaliku asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning nõusoleku kinnistusraamatu kande muutmiseks. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt riigituludesse välja menetluskulude hüvitise 1050 eurot. Kohtulahendi täitmist tagava abinõuna jäi jõusse 25. jaanuari 2017. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kinkeleping tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 järgi näilik. Tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist. Tuvastamaks tehingu näilikkust tuleb hinnata, kas 7. jaanuari 2008. a lepingus avaldatud poolte tahe vastab sellele, milliseid õiguslikke tagajärgi soovisid pooled lepingu sõlmimisega kaasa tuua. Otsustamaks selle üle, kas tegemist on kinkelepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada. Hageja andis vande all seletuse, et ta otsustas kinkelepingu sõlmida seetõttu, et tal olid probleemid kriminaalse taustaga isikutega, sh G. Živeliga. Asjaolu, et hageja ei pöördunud G. Živeli tegevuse tõttu politseisse, ei anna alust kahelda tema väidetes. Hageja kirjeldas vande all temale surve avaldamise intsidente. Teod eraldivõetuna ei kujuta endast kuritegu, mistõttu on arusaadav, miks hageja ei pöördunud politseisse. Samas, kui sellised teod on süstemaatilised ja neid teevad kriminaalse taustaga isikud, tajub iga mõistlik isik kirjeldatud tegevust selge ähvardusena oma füüsilisele puutumatusele ja omandile. Hageja vande all antud seletus selle kohta, kuidas temalt välja pressiti ja miks ta seetõttu otsustas sõlmida kinkelepingu, on usutav ja veenev ega ole vastuolus teiste asjas esitatud tõenditega. Seega on hageja vande all antud seletuse alusel tuvastatud, 2(8)
2-16-18835
et hagejal puudus tahe kinkelepingu sõlmimisega kostjat rikastada. Hageja soovis kinkelepingu sõlmimisega muuta end näiliselt varatuks. Hageja teatas 28. detsembri 2007 e-kirjas kostjale, et ta on broneerinud 7. jaanuariks 2008 notari juures aja tehingu tegemiseks, teatas notari asukoha ning märkis, et tüübid ei anna rahu. Nimetatud kiri ei tõenda seda, et hageja avaldas kostjale enne kinkelepingu sõlmimist, et talle avaldatakse survet, sest hageja ei ole tõendanud, et kostja kasutas seda e-posti aadressi. Kostja on aga saatnud
11.novembril 2016 hagejale e-kirja, millele manustatud dokumendis esitas kostja küsimuse: „Kas ma taotlesin/nõudsin Poska 1/Kollane 11 1⁄2 endale kinkimist 2008. aasta jaanuaris?“ ning vastanud sellele, „ei oleks pähegi tulnud, kui Mihkel seda oma mingite valgustkartvate lugude eest peitumiseks pakkunud poleks (õiguskaitseorgani ametnikuna vältisin põhjustesse süvenemist, kuna mul oli ametijuhendi kohaselt teatamiskohustus).“ Täpselt samamoodi seletas kostja vande all, et idee kinkelepingu sõlmimiseks tuli kostjale ootamatult ning kui ta sai teada, et kinkelepingu sõlmimise tagamaaks on tõsine ähvardus ja see, et keegi hagejat kiusab, palus ta hagejal mitte rääkida talle üksikasju, kuna kostjal on oma töö tõttu kuriteost teatamise kohustus. Seega on viimati nimetatud e-kirja manusega ja kostja vande all antud ütlustega tõendatud, et kostja teadis kinkelepingu sõlmimise ajal, et hagejal on tekkinud probleemid kurjategijatega ning et nendest probleemidest tulenev soov oma vara varjata ajendab hagejat kinkelepingut sõlmima. Tunnistaja P. Tihhomirovi ütluste kohaselt teadis kogu pere hageja probleemidest, pere otsis lahendusi, hageja pakkus välja, et vara tuleb ajutiselt kostja nimele ümber kirjutada, kuni probleemid lahenevad, ning kinkimise jutt oli tinglik. Kokku lepiti, et omand kantakse tagasi mingil hetkel, kui see on vajalik ja sobiv. Seega nähtuvalt tunnistaja ja kostja enda vande all antud ütlustest ei mõistnud ka kostja kinkelepingu eesmärgina kostja rikastamist. Lepingu sõlmimise eesmärgiks oli kaitsta hageja vara, varjates seda kolmandate isikute eest, mitte aga soodustada kostjat. Sellise järeldusega on kooskõlas ka poolte käitumine pärast kinkelepingu sõlmimist. Poolte vande all antud seletustest ja tunnistaja ütlustest ei nähtu, et pärast kinkelepingu sõlmimist oleks kostja asunud kinnisasjal tegutsema varasemast erineval viisil. Nimetatud tõendite alusel on tuvastatud, et pärast kinkelepingu sõlmimist ei muutunud midagi elamu valdamises ja kasutamises, elamus elamist jätkas hageja ja kostja sinna elama ei asunud. Poolte vande all antud seletuste ja tunnistaja ütluste alusel on tuvastatud, et pärast kinkelepingu sõlmimist ei võtnud kostja enda kanda elamu renoveerimise ega majandamise kulusid. Asjaolu, et pärast kinkelepingu sõlmimist jäi elamut endisel viisil valdama ja kasutama hageja, kes jätkas samas ka renoveerimistööde tegemist ja finantseerimist, samas kui kostja ei võtnud enda kanda mingeid kinnisasjaga seotud kulusid, toetavad järeldust sellest, et kinkelepingu eesmärgiks ei olnud kostja rikastamine. Poolte tegelik ühine eesmärk oli hageja vara varjamine. Kostja vande all väidetu, et kaasomandiosa hilisemast tagasi kinkimisest ei olnud lepingu sõlmimisel juttu, ei muuda tehingu eesmärki. Kostja tunnistas, et lepingu eesmärgiks oli hageja päästmine täbarast olukorrast. Kostja vande all antud seletus ei ole kooskõlas kostja vastuses märgituga, et kostja tahtiski teha sellist lepingut, nagu notari juures sõlmiti. Kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, millal langes ära oht hageja varale, seega ei ole oluline, et hageja ei nõudnud kaheksa aasta vältel kinkelepingu eset tagasi. Tulenevalt lepingu eesmärgist ei saanudki hagejalt oodata kinkelepingu eseme tagasinõudmist enne ohu äralangemist. Seega leppisid pooled formaalselt 7. jaanuari 2008. a lepingus kokku, et hageja kui kinkija kingib kostjale kui kingisaajale 1⁄2 mõttelist osa kinnisasjast. Kuid poolte ühine tegelik tahe ei vastanud formaalselt kokkulepitule, kuna kinkelepingu olemuslikuks tunnuseks on tahe kingisaajat rikastada, sellist tahet aga pooltel lepingu sõlmimisel ei olnud. Seetõttu on kinkeleping näilik tehing. 3(8)
2-16-18835
Pooled vaidlevad selle üle, kas lepiti kokku selles, kas ja millal peab kostja hagejale kinnistu kaasomandiosa tasuta tagastama. Maakohus leidis, et varjatud tehingu täpsete tingimuste tuvastamisel ei ole asjas tähtsust, kuna asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 järgi tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. TsÜS § 83 lg 1 järgi on tehing seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kuna hageja ja kostja varjatud tehing ei olnud tehtud notariaalselt tõestatud vormis, on see TsÜS § 83 lg 1 alusel vorminõude rikkumise tõttu tühine. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse alusetu rikastumise sätete kohsaselt, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuna nii kinkeleping kui ka poolte varjatud tehing on tühine, on hageja kostjale üle andnud 1⁄2 mõttelist osa kinnisasjast ilma vastava kohustuse olemasoluta. Põhjusel, et kohustust ei ole olemas, on hagejal õigus nõuda VÕS § 1028 lg 1 alusel kaasomandiosa tagastamist. Kuna kohus tuvastas kinkelepingu tühisuse, ei ole hageja taganemisavaldusel tähendust.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus vääralt ja kostjale üllatuslikult, et kinkeleping on näilik, kuigi asjas ei ole tuvastatud, et selle varjus sõlmisid pooled mõne muu lepingu (varjatud tehing). Kostja tahe on olnud suunatud kinkelepingu sõlmimisele ja ta on ka kinke vastu võtnud. Seetõttu on maakohtu otsus vastuoluline ja maakohus on rikkunud oluliselt põhjendamiskohustust. Maakohus ei vastanud kostja vastuväitele, et leping ei saa olla näilikkuse tõttu tühine, sest hageja taganes sellest, st pidas lepingut kehtivaks. Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited selle kohta, et kostja panustas kinnisasja renoveerimisse, ning arvestamata selle, et ka hageja ise kinnitas, et kostja „peremehetses“ elamus, st tegutses elamus nagu oma kodus. Maakohus andis hinnangu kostja tegutsemisele üksnes hageja seisukohast lähtuvalt ning asjas esitatud tõendites kajastuvat arvesse võtmata. Maakohus jättis arvestamata, et kostja ei olnud väidetavast väljapressimisest teadlik. Ka hageja ise andis vande all seletuse, et kostjale ta detailselt oma väidetavatest probleemidest ei rääkinud. Hageja väited ähvardamise kohta ei ole eluliselt usutavad, sest tema seletuse kohaselt oli tema elukoht väljapressijatele teada, samuti ei pidanud hageja vajalikuks politseid teavitada. Maakohtu põhjendus, et kostja ei võtnud pärast kinkelepingu sõlmimist enda kanda kinnisasja renoveerimise või majandamise kulusid, on üllatav. Kohus ei arutanud pooltega kinkelepingu esemele tehtavate kulutuste olulisust ega teinud kostjale ettepanekut esitada tõendeid kulutuste kohta. Maakohus andis kostja vande all antud ütlustele ebaõige sisu. Kuigi kostja sõlmis tehingu eelkõige selleks, et päästa poeg täbarast olukorrast, oli ta valmis ka kinget vastu võtma.
5.Hageja leidis vastuses kaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. novembri 2017. a määrusega kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Ringkonnakohus jättis apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda ning märkis, et hagejal ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. 4(8)
2-16-18835
Apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata. Seejuures lähtus ringkonnakohus TsMS §s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestas ringkonnakohus mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks ülemääraseid menetluskulusid. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. Seega hindas ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinnanud asjas esitatud tõendeid. Kostja vastuväidete kohaselt ei saanud maakohus hagi rahuldada esmalt seetõttu, et hageja tugines lepingu näilikkusele alles pärast seda, kui talle määrati riigi õigusabi korras advokaat, st tegemist oli hagi muutmisega, mis oli lubamatu, kuna kostja vaidles sellele vastu. Ringkonnakohtu hinnangul on eesmärgipärane, et riigi õigusabi saamise korral koostab määratud esindaja menetlusosalisele korrektse menetlusdokumendi (hagiavalduse), mis eelduslikult võimaldab lahendada kohtuasja kiiremini ja säästlikumalt TsMS § 376 lg 2 tähenduses, mistõttu ei saa kostja väidetud asjaoludel olla tegemist lubamatu hagi muutmisega. Samuti on hageja juba algses hagiavalduses toonud esile asjaolud, mis annavad alust pidada kinkelepingut õiguslikult näilikuks. Lisaks on Riigikohus korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et ka juhul, kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega. Seega peab kohus kohaldama asja lahendades ise õigust ning kontrollima igal juhul ka seda, et tehing ei oleks tühine. Eeltoodut arvestades sai maakohus lahendada kohtuasja, kohaldades poolte õigussuhtele TsÜS §s 89 näiliku tehingu kohta sätestatut. Seejuures ei saa maakohtu järeldust muuta kuidagi ebaõigeks asjaolu, et maakohus ei tuvastanud seda, milline oli varjatud tehing, nagu väidab kostja. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik mh tehing, mille puhul on pooled kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust. Praegusel juhul ongi maakohus lähtunud sellest ega pidanudki tuvastama, millist tehingut pooled varjata soovisid. Seetõttu ei saa maakohtu otsus olla ka vastuoluline ega põhjendamata. Samuti ei saa asja lahendamist mõjutada asjaolu, et enne hagi esitamist esitas hageja kostjale lepingust taganemise avalduse. Nagu ülal märgitud, peab kohus kontrollima tehingu kehtivust ning juhul, kui tehing on tühine, ei saa kohus seda kehtivaks pidada isegi juhul, kui menetlusosalised ise on seda ekslikult kehtivaks pidanud. Edasi leiab kostja, et ta ei olnud väidetavast väljapressimisest detailselt teadlik ja väljapressimine ei ole hageja käitumist arvestades eluliselt usutav. Kostja sellised vastuväited ei saa ka tõendatuse korral kummutada maakohtu järeldust lepingu näilikkusest, sest asjaolu, kas kostja teadis kõiki väljapressimise detaile või mitte, samuti see, et kostja ei teavitanud väljapressimisest politseid ja hageja elukoht oli väljapressijatele teada, ei annaks alust järeldada, et pooled ei sõlminud lepingut selleks, et jätta mulje tehingu tegemisest TsÜS § 89 lg 1 tähenduses. Ka kostja väited selle kohta, et ta panustas kinnisasjal oleva elamu renoveerimisse, kandis kulusid ja toimetas elamus, ei tähendaks nende tõendatuse korral seda, et poolte leping ei ole näilik TsÜS § 89 lg 1 tähenduses. Maakohus on küll leidnud, et asjas tuvastatud poolte käitumine pärast kinkelepingu 5(8)
2-16-18835
sõlmimist toetab maakohtu järeldust, et pooled sõlmisid näiliku lepingu, kuid neil asjaoludel ei saa olla määravat tähtsust lepingu näilikkuse tuvastamisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei kummutaks need asjaolud tõendatuse korral maakohtu järeldust, et pooled sõlmisid lepingu selleks, et varjata hageja vara kolmandate isikute eest. Sellest tulenevalt ei saa maakohtule ette heita ka seda, et maakohus ei selgitanud kostjale kulutuste tõendamise vajadust. Asjaolu, et kostja sõlmis tehingu küll selleks, et päästa poeg täbarast olukorrast, kuid oli valmis ka kinget vastu võtma, ei tähenda seda, et kinkeleping ei saaks olla näilik. Eelnevat arvestades ei saaks apellatsioonkaebuses esitatud faktiväidete õigsust eeldades kostja apellatsioonkaebust rahuldada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Kostja palus kassatsiooniastme menetluskuludena kindlaks määrata ja hagejalt välja mõista 2037 eurot 20 senti. Kostja palus kohustada hagejat tasuma menetluskuludelt seadusjärgset viivist. Kostja on esitanud apellatsioonkaebuses väite, et vaidlusalune kinkeleping ei ole näilik, ja seda tõendavad asjaolud. Seega on võimalik kaebus rahuldada kostja väidete õigsust eeldades. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Kostja on esitanud hulgaliselt põhjendusi, mille kohaselt on tema jaoks olnud algusest peale tegemist kehtiva kinkelepinguga, mille eesmärk oli kostjat rikastada. Ringkonnakohus ei ole hinnanud apellatsioonkaebuse väiteid.
kostja maakohtus
esitatud
vastuväiteid,
vaid
ainult
Kostja on esitanud apellatsioonkaebuses vastuväited, mis puudutavad poolte käitumist pärast kinkelepingu sõlmimist. Kui maakohus oleks hinnanud poolte käitumist teisiti, oleks ka kohtulahend vastupidine. Seega võib apellatsioonkaebuses esitatud vastuväidete õigsuse korral osutuda võimalikuks apellatsioonkaebus rahuldada.
8.Hageja leiab vastuses määruskaebusele, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks, paludes tasuna välja mõista 162 eurot (sh käibemaks).
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada ja kostja apellatsioonkaebus tuleb saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
10.Ringkonnakohus eksis kostja apellatsioonkaebuse eduvõimalust hinnates TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaldamisel. Selle sätte kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.
6(8)
2-16-18835
10.1.Kolleegium on varasemas praktikas korduvalt rõhutanud, et selle sätte alusel on ringkonnakohtul õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. See tähendab, et kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (vt nt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 21615974, p 9 ja seal viidatud varasem praktika).
10.2.Kostja on apellatsioonkaebuses esitanud mh väite, et tema tahe oli suunatud kinkelepingu sõlmimisele ja et ta on kinke vastu võtnud. Kui eeldada selle väite õigsust, siis ei ole välistatud kostja apellatsioonkaebuse rahuldamine, sest näilikkuse peavad olema tehingu eesmärgiks seadnud mõlemad tehingupooled. Sellisel juhul tuleb sisulises apellatsioonimenetluses, mitte kaebuse menetlusse võtmise staadiumis, hinnata näilikkuse tuvastamiseks poolte tahteavaldusi, s.o tehingut sisuliselt (vt viimase kohta Riigikohtu 2. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3219511, p 12).
11.Kolleegium märgib lisaks järgmist. Maakohus on TsÜS § 89 lg 1 alusel poolte tehinguid analüüsides leidnud, et hageja ja kostja varjatud tehing kaasomandiosa tagastamise kohta on TsÜS § 83 lg 1 alusel vorminõude rikkumise tõttu tühine. Eelnevast tuleneb, et notariaalne kinkeleping võib olla tühine TsÜS § 85 alusel. Tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt nt Riigikohtu 5. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3211717, p 20). TsÜS § 85 kohaselt ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata.
11.1.Riigikohus on nt leidnud, et kui nn sale and lease back tüüpi lepingu korral on selle ese kinnisasi, peab leping olema AÕS § 119 lg 1 kohaselt tervikuna notariaalselt tõestatud. Kui kinnisasja võõrandamise kohustusleping on küll notariaalselt tõestatud, kuid sellega seotud liisinguleping kinnisasja tagasiomandamiseks on notariaalselt tõestamata, võib see TsÜS § 85 kohaselt kaasa tuua kogu tehingu (sh notariaalselt tõestatud lepingu) tühisuse, kuna ilmselt ei oleks üht osa tehingust tehtud teiseta (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 32114007, p 22).
11.2.Kui kinkeleping ei ole näilik, siis pole välistatud, et ka praegusel juhul ei oleks pooled teinud kinnistu kinketehingut ilma omandi tagasikandmise tehinguta. See tuleb siiski välja selgitada poolte tahte analüüsimise abil, mida ei saa teha apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis.
12.Ringkonnakohtul tuleb kontrollida, kas täidetud on kõik TsMS §st 637 (eelkõige lgtest 1 ja 2) tulenevad eeldused apellatsioonkaebuse menetlemiseks. Eeltoodut arvestades tuleb asi ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi saata.
13.Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja apellatsioonkaebus saadetakse samale ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
14.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause alusel tagastatakse kautsjon menetlusosalise korraldusel selle tasunud advokaadibüroole. 7(8)
2-16-18835
15.Kolleegium leiab, et hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja avaldus määrata riigi õigusabi tasu suuruseks kassatsiooniastmes 162 eurot (sh käibemaks) on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) §dest 22 ja 23. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur. Jaak Luik
8(8)
Henn Jõks
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.