Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Muuhulgas sisenes kostja 16.06.2016, vaatamata hageja keelule, ruumi, kus hageja lapse ema imetas hageja last, so kostja lapselast. Muidu kostja hageja lapse vastu huvi ei tunne, samas kohtub kostja regulaarselt hageja venna lapsega. 2016.a. augustis teatas kostja hageja isale, et kavatseb võõrandada kinkelepingu eseme kolmandale isikule, et hageja ei saaks nõuda kinkelepingu eset tagasi. 27.09.2016 tegi hageja avalduse kinkelepingust taganemiseks. 11.11.2016 teatas kostja kavatsusest jagada kinnistu reaalosadeks ja asuda ise I korrust kasutama. Hageja leiab, et kinkeleping oli näilik tehing ja on seetõttu tühine. Hageja ei soovinud tegelikult oma vara omandiõigust kostjale anda ega kostjat rikastada. Kui kohus leiab, et kinkeleping ei ole tühine, on hageja alternatiivselt seisukohal, et on kinkelepingust 27.09.2016 kehtivalt taganenud. Hagejal on tekkinud seoses lapse sünniga ülalpidamiskohustus lapse ja lapse ema suhtes, samas on hageja muutunud 80% ulatuses töövõimetuks ja kaotanud töö. Seega on hageja elutingimused muutunud selliselt, et ta ei ole võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ega ennast mõistlikult ülal pidama. Samuti on kostja olnud hageja vastu jämedalt tänamatu. Hageja palub kohustada kostjat andma tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks, millega kostja annab Xxx, Tallinn, asuvast kinnistust (registriosa nr xxx) 1⁄2 suuruse mõttelise osa omandi üle hagejale, ning andma nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses kinnistusraamatu registriosa nr xxx teise jao omanikukande, mille kohaselt on omanikuks kostja, kustutamiseks ja omanikuna hageja sissekandmiseks. Hageja leiab, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Kostja seisukohad Kostja hagi õigeks ei võta ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja leiab, et kinkeleping on kehtiv ja hagejal puudus alus sellest taganemiseks. Kostja tahe ei olnud suunatud näiliku tehingu tegemisele. Notariaalne leping ei kajasta tehingu ajutisust ega ka mingeid tingimusi, leping kajastab poolte tegelikku tahet. Hageja ei ole tõendanud, et keegi pressis temalt välja, väljapressimise tõendamiseks oleks kohane tõend kriminaalasja algatamise avaldus või kohtulahend. Kostja sai väidetavast väljapressimisest teada alles hagiavalduse kaudu. Kostja töötas 2008. aastal Maksu- ja Tolliametis, ta oleks igasugusest väljapressimisest teada saades pöördunud kohe politsei ja prokuratuuri poole. Arusaamatuks jääb, miks hageja ei pöördunud ise õiguskaitseorganite poole, kui temalt välja pressiti, ega avaldanud seda asjaolu isegi mitte kostjale. Hageja väidetav seos kriminaalkorras süüdi mõistetud isikutega ei saaks kuidagi puudutada vaidlusalust kinkelepingut, mis sõlmiti notari juures ja mille sõlmimise juures ei viibinud notariaalaktis nimetamata isikuid. Hageja viidatud isikute kuriteod on toime pandud aastatel 2010, 2013 ja 2014, so aastaid hiljem, kui sõlmiti vaidlusalune kinkeleping. Hageja väidetud kohtumist novembris 2007 kostja korteris kinkelepingu sõlmimise arutamiseks ei ole olnud. Kostja ei nõustu, et hageja on kingitud vara remontinud. Maja II korrus oli remonditud sama tasemini nagu käesoleval ajal juba enne kinkelepingu sõlmimist. Seejuures oli kostja panus renoveerimistöödesse kinkelepingu sõlmimise seisuga 10 700,82 eurot. Hageja väide kinkelepingu näilikkusest ei ole tõsiseltvõetav, kuna kinkelepingu sõlmimisest hagi esitamiseni möödus 8 aastat, ilma et hageja oleks kostjalt kinkelepingu eseme omandit tagasi nõudnud. Kostja ei ole olnud hageja suhtes jämedalt tänamatu. Kostja on läbi aastate andnud hagejale laenu ja maksnud tema õppemaksu võlgnevusi, samuti finantseerinud hageja välisreise. Viimati andis kostja hagejale laenu 2016.a. jaanuaris, kui hageja ja tema elukaaslane vajasid seda lapse sünni ettevalmistamiseks. Hageja on küll lubanud laenu tagasi maksta, kuid kostja ei ole laenu tagasi saamises veendunud, sest kostjalt varasemalt saadud laenud on unustuste hõlma vajunud. Asjassepuutuval kinnistul ei ole kaasomandi kasutuskorra kokkulepet sõlmitud. Kostja kui kinnistu kaasomanik ei saanud olla jämedalt tänamatu seoses kinnistu kasutamisega. On vastuoluline, et hageja heidab kostjale ette nii lapselapsest mitte huvitumist, kui seda, et hageja vaatas lapselapse imetamist. Lapse imetamise vaatamine lapse vanaema poolt ei riku kellegi privaatsust. Kostja ei ole elamus peremehetsenud. Kui hageja on viibinud pikaajaliselt kodust eemal, on kostja käinud näiteks ahju kütmas. Poolte jaoks on olnud elementaarne, et kostja vajadusel ka koristab. Koristamine on korrastamine, mitte inspekteerimine. Kostja ei ole tööriistu

ja muid tarbeid teisaldanud, vaid loonud süsteemi hageja segaduses. Kostja ei ole kavatsenud kinkelepingu eset võõrandada. Hageja tervislik seisund on olnud muret tekitav juba 18 aastat, sest juba aastaid tagasi tuvastati hagejal oluline terviserike. Töövõimetus tuvastati hagejal juba 2008. aastal. Kostja on kogu hageja elu hageja tervise eest hoolitsenud. Just kostja hoolitsus on võimaldanud hagejal hoolimata 80% töövõimetusest osaleda ekstreemmatkadel ja ekstreemspordialadel. 2015. ja 2016. aastal osales hageja Võhandu paadimaratonil. Hageja terviseseisund ei ole selline, mis takistaks tal töö leidmist. Hageja omandas kinkelepingu eseme ka ise kinke teel, selle kinkis talle 10.02.2000 vanaema Ingrid Uus. Seega ei mõjutanud kaasomandi osa edasikinkimine hageja majanduslikku seisundit viisil, mis õigustaks kinkelepingu eseme tagasi nõudmist 8 aastat hiljem. Kostja palub hagi jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused 07.01.2008 sõlmisid hageja ja kostja kinkelepingu ning asjaõiguslepingu (kd I, lk 46-53), millega hageja andis kostjale 1⁄2 suuruse mõttelise osa omandi Tallinnas, xxx asuvast kinnistust. Tehingu tulemusel kanti kostja 1⁄2 suuruse mõttelise osa kinnistust omanikuna hageja asemel kinnistusraamatusse (kinnistusraamatu väljavõte kd I, lk 54). Nimetatud asjaolude üle pooled ei vaidle. Hageja nõuab kostjalt kinkelepingu eseme hageja omandisse tagastamist, väites, et kinkeleping oli näilik tehing. TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) 89 lg 1 järgi näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Pooled vaidlevad, kas 07.01.2008 kinkeleping oli näilik tehing. Riigikohus on selgitanud, et tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, so tehingu sisulist hindamist (3-2-1-139-08, p 8). Tuvastamaks tehingu näilikkust tuleb kohtul seega hinnata, kas 07.01.2008 lepingus avaldatud poolte tahe vastab sellele, milliseid õiguslikke tagajärgi soovisid pooled lepingu sõlmimisega kaasa tuua. Selleks tuleb võrrelda lepingus formaalselt kokkulepitut poolte ühise tegeliku tahtega. 07.01.2008 lepingu p 2.1 leppisid pooled kokku, et kinkija kingib kingisaajale ning kingisaaja võtab kinkena vastu lepingu eseme. Lepingu esemeks oli lepingu p 1.1 järgi 1⁄2 suurune mõtteline osa Tallinna linnas xxx asuvast kinnistust koos selle oluliste osade ja päraldistega. VÕS (võlaõigusseadus) § 259 lg 1 kohaselt kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Riigikohus on selgitanud (3-2-1-145-16, p 13.1), et kinkelepingu põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada; otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada. Hageja on välja toonud, et kinkelepingu sõlmimisel tal kostja rikastamise tahe puudus. Hageja väitel sõlmisid pooled kinkelepingu, et varjata hageja vara ja elukohta kurjategijate eest, kes hagejale survet avaldasid. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et temalt välja pressiti, kostja väitel ei teadnud ta väljapressimisest kinkelepingu sõlmimise ajal. Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja saaks tõendada väljapressimist üksnes kriminaalasja algatamise avalduse või kohtulahendiga. Tulenevalt TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 232 lg 2 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Hageja on andnud vande all seletuse (kd II, lk 48-54), mille kohaselt otsustas ta kinkelepingu sõlmida seoses sellega, et tal olid probleemid kriminaalse taustaga isikutega. Kuna hageja äripartner oli jäänud neile võlgu ning probleemide tekkides kadus ära, siis hakati hagejale esitama erinevaid nõudmisi. Hageja poole pöördusid mitmed isikud, kuid kõike korraldas xxx. Kohtule on esitatud 16.06.2014 kohtuotsus kriminaalasjas 1-143521 (kd I, lk

190-193 p), millest nähtuvalt on varem kriminaalkorras karistatud xxx süüdi mõistetud selles, et ta 2010. ja 2013. aastal, olles varem väljapressimise toime pannud isikuks, pani toime grupis väljapressimisi vara äravõtmisega ähvardamisega ja vägivalla kasutamisega; samuti selles, et ta 2013. aastal pani toime omavoli, oma oletatava õiguse teostamise ebaseaduslikus korras, koos vägivalla kasutamisega, võõra vara hävitamise ähvardamisega ja isiku vabaduse piiramisega. Kohus ei nõustu kostjaga, et asjaolust, et xxx on süüdi mõistetud 2010. ja 2013. aastal toime pandud kuritegude eest, võiks teha järelduse, et xxx või temaga seotud isikud ei võinud survestada hagejat enne kinkelepingu sõlmimist. Asjaolu, et xxx on korduvalt kriminaalkorras, sh väljapressimiste eest, karistatud isik, viitab, vastupidi, sellele, et xxx on isikuks, kelle puhul väljapressimise toime panemine pole välistatud. Sellel taustal on usutav, et xxx või temaga seotud isikud võisid esitada hagejale nõudmisi viisil, mis panid hageja kartma, et ta peab oma kaasomandiosa kinnistust võla katteks ära andma. Kohtu hinnangul ei anna alust kahelda hageja väidetes surve avaldamise kohta asjaolu, et hageja ei pöördunud seoses xxx tegevusega politseisse. Hageja on vande all kirjeldanud temale surve avaldamist näiteks selliselt, et helistati hilistel kellaaegadel varjatud numbritelt ja nõuti agressiivselt vene keeles erinevaid asju; tuldi ukse taha, esitati nõudmine, et hageja maksaks 120 000 krooni ära ja mindi minema; üks kord kui hageja koju tuli, seisis maja ees auto, sealt tuli välja tundmatu isik ja küsis, kuidas elu läheb; telefoni teel ähvardati külla tulla, kui probleemid ei lahene, öeldi, et teatakse, kus hageja elab. Teod eraldivõetuna ei kujuta endast kuritegu, mistõttu on arusaadav, miks hageja ei pöördunud politseisse. Samas, kui sellised teod on süstemaatilised ja neid tehakse kriminaalse taustaga isikute poolt, tajub iga mõistlik isik kirjeldatud tegevust selge ähvardusena oma füüsilisele puutumatusele ja omandile. Kohus leiab, et hageja vande all antud seletus selle kohta, kuidas temalt välja pressiti ja miks ta seetõttu otsustas sõlmida kinkelepingu, on usutav ja veenev ega ole vastuolus teiste asjas esitatud tõenditega. Kohus tuvastab hageja vande all antud seletuse alusel, et hagejal puudus tahe kinkelepingu sõlmimisega kostjat rikastada, hageja soovis kinkelepingu sõlmimisega muuta ennast näiliselt varatuks. Kostja on välja toonud, et tema sai väljapressimisest teada alles hagiavaldusest. Kohtule on esitatud hageja 28.12.2007 e-kiri kostjale (kd II, lk 11), milles hageja teatab kostjale, et on broneerinud tehinguks notari juures aja 07.01.2008, teatab notari asukoha ning märgib, et tüübid ei anna rahu. Kostja väitel ei ole ta hagejalt sellist e-kirja saanud. E-kirja adressaadiks on märgitud xxx, kuid kostja väitel ei ole ta nimetatud e-postiaadressi kasutanud. Hageja on vastupidise tõendamiseks esitanud kostja 19.07.2006 e-kirja hagejale (kd II, lk 33), kuid see tõend ei tõenda kohtu hinnangul, et kostja oleks kasutanud aadressi xxx, kuna e-kirjast ei nähtu, milliselt aadressilt on e-kiri saadetud. Kuna tõendamata on, et kostja oleks kasutanud aadressi xxx, leiab kohus, et nimetatud aadressile saadetud e-kiri ei tõenda, et hageja oleks avaldanud kostjale enne kinkelepingu sõlmimist, et hagejale avaldatakse survet. Kohtule on aga esitatud ka kostja 11.11.2016 hagejale saadetud e-kirjale manustatud dokument (osaline väljavõte kd I, lk 25; täielikult kd II, lk 8-10), milles kostja on esitanud küsimuse: „kas ma taotlesin/nõudsin xxx endale kinkimist 2008. aasta jaanuaris?“ ning vastanud sellele: „ei oleks pähegi tulnud, kui Mihkel seda oma mingite valgustkartvate lugude eest peitumiseks pakkunud poleks (õiguskaitseorgani ametnikuna vältisin põhjustesse süvenemist, kuna mul oli ametijuhendi kohaselt teatamiskohustus)“. Täpselt samamoodi seletas kostja vande all (kd II, lk 56-59), et idee kinkelepingu sõlmimiseks tuli kostjale ootamatult ning kui ta sai teada, et kinkelepingu sõlmimise tagamaaks on tõsine ähvardus, see, et keegi hagejat kiusab, palus ta hagejal mitte rääkida talle üksikasju, kuna kostjal on oma töö tõttu kuriteost teatamise kohustus. Kohus leiab, et 11.11.2016 e-kirja manusega ja kostja vande all antud ütlusetega on tõendatud, et kostja teadis kinkelepingu sõlmimise ajal, et hagejal on tekkinud probleemid kurjategijatega ning et nendest probleemidest tulenev soov oma vara varjata ajendavad hagejat kinkelepingu sõlmimiseks. Hageja on vande all seletanud, et arutas tekkinud probleemi ja vajadust saada kinnistu mõtteline osa enda nimelt ära kostja ja oma isa xxx. Arutelud kestsid mõnda aega, oli üks konkreetne kokkusaamine 2007.a. novembris või detsembris, kus tehingu tegemine otsustati ära. Kokku lepiti, et tehing on suunatud ajutiselt omandikande muutmisele kinnistusraamatus, ning et omand

kantakse tagasi mingil hetkel, kui see on vajalik ja sobiv. Kaasomandiosa pidi faktiliselt jääma hageja kontrolli alla. Tunnistaja xxx ütluste kohaselt (kd II, lk 61-64) oli kogu pere teadlik hageja probleemidest. Pere sees otsiti lahendusi, hageja pakkus välja, et vara ajutiselt kostja nimele ümber kirjutada, kuni probleemid lahenevad, kinkimise jutt oli tinglik. Teemat maja päästmisest arutati korduvalt, konkreetselt üks kord tunnistaja ja hageja said kokku ja läksid koos kostja juurde 2007.a. oktoobris või novembris. Seal avaldas hageja soovi, et kaasomandiosa ajutiselt ümber kirjutada. Arutati, et vara on vaja eemaldada hagejast ja vormiks võiks olla, et see vara antakse kostjale üle. Vaja oli kaotada jälg registritest, kuni probleemid lõpevad ära. Kostja vande all antud seletuse kohaselt kostja palus hagejal endale väljapressimise üksikasju mitte rääkida, kuna leidis, et tal on kuriteost teatamise kohustus. Kostja jaoks kinkelepingu sõlmimine ei tähendanud muud, kui päästa oma poeg täbarast olukorrast. Täbaraks olukorraks oli konkreetsemalt see, et mingid kantpead hagejat ähvardasid. Küsimusele, kas kinkelepingu sõlmimise eesmärgiks oli, et hagejat ei tülitaks väljapressijad, vastas kostja, et kinkelepingu sõlmimisega kostja piltlikult öeldes viskus ambrasuurile. Kohus leiab, et nähtuvalt tunnistaja xxx ja kostja enda vande all antud ütlustest, ei mõistnud ka kostja kinkelepingu eesmärgina kostja rikastamist. Vastupidi, lepingu sõlmimise eesmärgiks nii hageja kui kostja poolt oli soodustada mitte kostjat, vaid hagejat, kaitsta hageja vara, varjates seda kolmandate isikute eest. Lepingu sõlmimise eesmärgi seisukohast ei oma tähendust kas kinkelepingu sõlmimine otsustati ära kohtumisel, kus olid hageja, kostja ja P. xxx, nagu väidab hageja, või otsustasid kinkelepingu sõlmimise pooled hageja ettepanekul loetud päevad enne notari juurde minekut, nagu väidab kostja. Kohtu järeldusega lepingu sõlmimise eesmärgi osas on kooskõlas ka poolte käitumine pärast kinkelepingu sõlmimist. Kostja selgitas vande all, et kinkeleping ei muutnud midagi elamu kasutamises ning otseloomulikult jäi hageja elamusse elama pärast kinkelepingu sõlmimist. Kostja kasutas oma seletuse kohaselt kinnistut pärast kinkelepingu sõlmimist selliselt, et koristas kuure, 2016. aasta algul viis kuuridest sööginõud ja raamatud maja esimesele korrusele. Nähtuvalt kummagi poole vande all antud seletusest ning tunnistaja xxx ütlustest oli kostja aga koristanud majas ja toimetanud õues ka enne kinkelepingu sõlmimist. Kostja seletuse kohaselt käis ta majas, kui hageja oli ära, et kontrollida, kas kõik on korras, vajadusel ka koristas. Kostja pidas seda emana oma kohustuseks. Poolte vande all antud seletustest ja tunnistaja ütlustest ei nähtu, et pärast kinkelepingu sõlmimist oleks kostja asunud kinnistul tegutsema mingil varasemast erineval viisil. Kohus tuvastab nimetatud tõendite alusel, et pärast kinkelepingu sõlmimist ei muutunud midagi elamu valdamises ja kasutamises, elamus elamist jätkas hageja ja kostja sinna elama ei asunud. Hageja on välja toonud ka, et remonditööd elamus jätkusid pärast kinkelepingu sõlmimist hageja arvel. Oma vande all antud seletuses märkis hageja, et ei oska täpselt öelda, millised tööd tehti enne ja millised pärast kinkelepingu sõlmimist, kuna töid oli nii palju; elamut puudutavad lahendused on maksnud hageja selleks otstarbeks võetud pangalaenu arvelt. Vaidlus puudub, et kui hageja oma kaasomandiosa omandas, oli elamu suuremas osas elamiskõlbmatus seisundis. Hageja on esitanud AS-iga Sampo Pank 07.08.2006 sõlmitud laenulepingu (kd II, lk 12), millest nähtuvalt on AS Sampo Pank laenanud hagejale 57 520,48 eurot eesmärgiga renoveerida elamu asukohaga xxx. Hageja on esitanud ka oma konto väljavõtte 17.01.201115.01.2017 kohta (kd I, lk 178-182 p), millest nähtuvalt on hageja jätkanud nimetatud laenu tagasimakseid ka pärast kinkelepingu sõlmimist. Kostja on oma vastuses hagile märkinud, et enne kinkelepingu sõlmimist oli maja II korrus remonditud praktiliselt sama tasemini, nagu käesoleval ajal, kostja ei nõustu, et hageja on temale kingitud vara remontinud. Oma vande all antud seletuses selgitas kostja aga, et jätkas pärast kinkelepingu sõlmimist remonditöödel abistamist nagu ennegi, pärast kinkelepingu sõlmimist jätkus kindlasti siseviimistlustöö. Ka tunnistaja xx ütluste kohaselt jätkusid remonditööd ka pärast kinkelepingu sõlmimist, välisesikule valati uus põrand, toimusid tööd seoses keskküttega, torude montaaž, elektritööd, tööd seintega. Tunnistaja ja hageja ehitasid uue duširuumiboksi. Kõiki töid koordineeris tunnistaja, tööde tegemises osales ka hageja. Kostja sel ajal toimetas pigem puukuurides, tegi neid korda. Tööde eest maksis hageja, vahel andis raha ka tunnistajale näiteks vajalike materjalide ostmiseks. Kohus tuvastab poolte vande all antud seletuste ja tunnistaja ütluste alusel, et remonditööd elamu renoveerimiseks jätkusid ka pärast kinkelepingu sõlmimist. Kohus ei pea asja lahendamise seisukohast oluliseks tuvastada,

konkreetselt millised olid pärast kinkelepingu sõlmimist tehtud tööd. Seetõttu ei hinda kohus tõenditena hageja esitatud remonditööde nimistut (kd I, lk 170-170 p) ja fotosid remondist (kd I, lk 171-177). Kohus tuvastab laenulepingu, hageja vande all antud seletuse ja tunnistaja ütluste alusel, et pärast kinkelepingu sõlmimist tehtud remonditööde eest maksis hageja selleks võetud pangalaenu arvel. Kostja on vastuses hagile märkinud, et enne kinkelepingu sõlmimist oli ka kostja panustanud renoveerimistööde tegemisse 10 700,82 eurot, kuid kostja ei ole väitnud, et mingite tööde eest oleks ta tasunud pärast kinkelepingu sõlmimist või et ta oleks mingite tööde tegemise pärast kinkelepingu sõlmimist ise otsustanud. Vastupidi, kostja enda vande all antud seletuse kohaselt oli kostja roll remonditöödes nii enne kui pärast kinkelepingu sõlmimist üksnes abistav. Kostja on vande all ka selgitanud, et mingeid lepinguid elamu haldamiseks tema sõlminud ei ole. Kohus tuvastab poolte vande all antud seletuste ja tunnistaja ütluste alusel, et pärast kinkelepingu sõlmimist ei võtnud kostja enda kanda mingeid kulusid seoses elamu renoveerimise või majandamisega. Kohus leiab, et asjaolud, et pärast kinkelepingu sõlmimist jäi elamut endisel viisil valdama ja kasutama hageja, kes jätkas samas ka renoveerimistööde tegemist ja finantseerimist, samas kui kostja enda kanda mingeid kulusid seoses kinnistuga ei võtnud, toetavad kohtu järeldust sellest, et kinkelepingu eesmärgiks kummagi poole poolt ei olnud kostja rikastamine, poolte tegelik ühine eesmärk oli hageja vara varjamine. Kostja vande all väidetu, et kaasomandiosa hilisemast tagasi kinkimisest ei olnud lepingu sõlmimise juttu, ei muuda tehingu eesmärki, mille osas kostja ise vande all tunnistas, et selleks oli hageja päästmine täbarast olukorrast. Kostja enda vande all antud seletus ei ole kooskõlas kostja vastuses märgituga, et kostja tahtiski teha sellist lepingut nagu notari juures tehti. Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja väide kinkelepingu näilikkusest ei ole tõsiseltvõetav, kuna hageja 8 aasta jooksul kinkelepingu eset tagasi ei nõudnud. Kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, millal langes ära oht hageja varale. Tulenevalt lepingu eesmärgist ei saanudki hagejalt oodata kinkelepingu eseme tagasinõudmist enne vastava ohu äralangemist. Kohus on tuvastanud, et formaalselt leppisid pooled 07.01.2008 lepingus kokku, et hageja kui kinkija kingib kostjale kui kingisaajale 1⁄2 suuruse mõttelise osa xxx kinnistust. Poolte ühine tegelik tahe ei vastanud aga formaalselt kokkulepitule, kuna kinkelepingu olemuslikuks tunnuseks on tahe kingisaaja rikastamiseks, selline tahe aga pooltel 07.01.2008 lepingu sõlmimisel puudus. Seetõttu on 07.01.2008 kinkeleping näilik tehing TsÜS § 89 lg 1 järgi, kuna pooled ei soovinud tegelikult kinkelepingut sõlmida. Pooled soovisid varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahtsid. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt näilik tehing on tühine. Vastavalt TsÜS § 89 lg 3 kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Pooled vaidlevad, kas oli kokkulepe selle osas, kas ja millal peab kostja hagejale kinnistu kaasomandiosa tasuta tagastama. Kohus leiab, et varjatud tehingu täpsete tingimuste tuvastamine ei oma asjas tähendust, kuna vastavalt AÕS (asjaõigusseadus) § 119 lg 1 tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Vastavalt TsÜS § 83 lg 1 tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kuna hageja ja kostja varjatud tehing ei olnud tehtud notariaalselt tõestatud vormis, on see TsÜS § 83 lg 1 alusel vorminõude rikkumise tõttu tühine tehing. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS (võlaõigusseadus) § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kuivõrd nii 07.01.2008 kinkeleping kui poolte varjatud tehing on tühised, on hageja kostjale üle andnud 1⁄2 suuruse mõttelise osa Kollane 11/Poska 1 kinnistust ilma vastavasisulise kohustuse olemasoluta. Kuna kohustust ei ole olemas, on hagejal õigus nõuda VÕS § 1028 lg 1 alusel kaasomandiosa tagastamist.

AÕS § 641 kohaselt kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu muutmiseks on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Vastavalt KRS (kinnistusraamatuseadus) § 341 lg 1 kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 68 lg 5 kohaselt kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ja kohustab kostjat andma tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks, millega kostja annab Xxx, Tallinn, asuvast kinnistust (registriosa nr xxx) 1⁄2 suuruse mõttelise osa omandi üle hagejale, ning andma nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses kinnistusraamatu registriosa nr xxx teise jao omanikukande, mille kohaselt on omanikuks kostja, kustutamiseks ja omanikuna hageja sissekandmiseks. Kuna kohus tuvastas kinkelepingu tühisuse, ei oma tähendust hageja avaldus kinkelepingust taganemiseks (kd I, lk 69-70), seoses hageja majandusliku olukorra ja tervisliku seisundiga esitatud sotsiaalkindlustusameti otsus (kd I, lk 64-65), töötukassa otsus (kd I, lk 66), sünnitõend (kd I, lk 67), foto hagejast spordiüritusel (kd I, lk 122; sama kd I, lk 134), väljavõtted veebilehelt elementhus.se (kd I, lk 123; kd I, lk 194), äriregistri väljavõte Elementhus OÜ kohta (kd I, lk 124125), Linkedin väljavõte (kd I, lk 129-130), Elementhus OÜ 2014, 2015. ja 2016.a. majandusaasta aruanded (vastavalt kd I, lk 150-154, 155-159 ja 160-163), Elementhus OÜ konto väljavõte (kd I, lk 164), EMTA maksuandmete tõend (kd I, lk 165-165p), väljavõte veebilehelt modulehouse.ee (kd I, lk 194p), arstitõend (kd II, lk 13), Võhandu paadimaratonil osalejate andmed 2015. ja 2016. aastal (vastavalt kd II, lk 20; lk 21), seoses poolte suhete ja väidetava jämeda tänamatusega esitatud 29.01.2016 leping (kd I, lk 55-63), xxx kinnitus (kd I, lk 71-72), epikriis (kd I, lk 126), fototabel (kd I, lk 127-128p), väljavõte ajalooarhiivist (kd I, lk 166-169p), kostja 11.11.2016 ekiri (kd I, lk 183-183p), kostja kontode väljavõtted maksete kohta hagejale (Danske Bank kd II, lk 22; LHV kd II, lk 23; Swedbank kd II, lk 24), kostja konto väljavõte makse kohta TTÜ-le (kd II, lk 25) ja tunnistaja xxx ütlused (kd II, lk 66-67). Kohut hinnangul ei oma asjas tähendust asjaolud, millistel hageja asjassepuutuva kaasomandiosa omandas, millega seoses on kohtule esitatud 06.12.1999 kinkeleping (kd II, lk 36-36p) ja 10.02.2000 nõudeõiguse loovutamise leping (kd II, lk 37-37p). Nimetatud tõendeid kohus ei hinda. Kohus on 25.01.2017 kohtumäärusega rahuldanud hageja taotluse hagi tagamiseks ning hagi tagamise korras seadnud keelumärke hageja kasuks kostjale kuuluvale omandiosale (so 1⁄2 kaasomandist) kinnistust asukohaga J. Xxx, mis on kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosasse nr xxx. TsMS § 445 lg 2 kohaselt kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Kohus jätab kohaldatud hagi tagamise abinõu TsMS § 445 lg 2 alusel jõusse. Vastavalt TsMS § 378 lg 6 hageja võib käsutada hagi tagamisest talle tulenevaid õigusi, eelkõige võib ta õigusest loobuda või anda nõusoleku sellise tehingu tegemiseks, mis käsutuskeelust tulenevalt oleks keelatud. Menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 190 lg 3 kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude

kandmisel. Sama kehtib hageja poolel menetluses osalevale kolmandale isikule menetlusabi andmise kohta, kui hagi rahuldatakse. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18.01.2017 määrusega maakohtu 16.12.2016 määruse menetlusabi andmata jätmise kohta ning tegi uue määruse, millega rahuldas hageja taotluse menetlusabi saamiseks ning vabastas hageja kohustusest tasuda hagi esitamiselt riigilõiv 1 000 eurot ja hagi tagamise taotluse esitamiselt riigilõiv 50 eurot. Kuna kohus rahuldab hagi, tuleb kostjalt TsMS § 190 lg 3 alusel riigituludesse välja mõista menetluskulud, mille kandmisest hageja oli vabastatud, so 1 050 eurot. 25.01.2017 määrusega rahuldas kohus hageja taotluse riigi õigusabi saamiseks. Kohus teeb määruse riigi õigusabi kulude väljamõistmise kohta kohustatud isikult pärast asjas tehtava lahendi jõustumist TsMS § 179 lg 2 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.