Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-19-1876 27. jaanuar 2022 Eesistuja Nele Parrest, liikmed Julia Laffranque ja Viive Ligi Maarja Reinebergi kaebus Maksuja Tolliameti
4.septembri 2019. a vastutusotsuse tühistamiseks Kaebaja Maarja Reineberg, esindaja vandeadvokaat Raul Talts Vastustaja Maksu- ja Tolliamet, esindaja Kaire Kiviväli Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2020. a otsus Maksu- ja Tolliameti kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2020. a ja Tallinna Halduskohtu 30. juuni 2020. a otsus.
3.Saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Norra Ehituse OÜ-l tekkis alates maist 2014 kuni jaanuarini 2015 deklareeritud, kuid tasumata tööjõumaksude ja käibemaksu võlg. Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi 4. septembril 2019 Maarja Reinebergile vastutusotsuse, millega kohustas teda tasuma Norra Ehituse OÜ maksuvõlga 53 624 eurot ja 85 senti (sellest põhivõlg 27 286 eurot ja 9 senti ning intress 26 338 eurot ja 76 senti). Vastutusotsus puudutas augustist 2014 kuni jaanuarini 2015 tekkinud maksuvõlga, sest varasem maksuvõlg oli aegunud. Vastutusotsuse kohaselt oli M. Reineberg äriühingu ainus juhatuse liige ja ainuosanik ning ta jättis täitmata maksukorralduse seaduse (MKS) § 8 lõikes 1 sätestatud kohustuse korraldada äriühingu maksukohustuste tasumine. 29. augustil 2014 võeti Norra Ehituse OÜ pangakontolt välja 31 000 eurot, mida ei kasutatud äriühingu ettevõtluse või maksustatava käibe tarbeks. 30. detsembril 2014 laekus äriühingu kassasse 24 927 eurot ja 47 senti, mida oleks saanud kasutada maksude tasumiseks, kuid seda ei tehtud. Kuigi äriühingul oli piisavalt raha kõnealusel ajavahemikul deklareeritud maksude tasumiseks, ei tehtud seda M. Reinebergi teadliku kohustuste rikkumise tõttu. See tõi kaasa ka intressivõla ja MTA koostas 12. juunil 2019 Norra Ehituse OÜ-le intressinõude. Kuna M. Reineberg oli äriühingu ainus juhatuse liige ja ta oli kursis selle majandustegevusega, tegutses ta tahtlikult. M. Reineberg esitas 15. juulil 2014 maksuvõla tasumise ajatamise taotluse, milles tõi välja, et äriühing pidi saama tellijatelt 250 000 eurot tehtud tööde eest ja äriühingul olid laos kaubad, millele tellijad pidid järele tulema. Ajatamise taotluse esitamise tõttu jäi äriühingu arvelduskonto arestimata ja seeläbi sai võimalikuks eelviidatud 31 000 euro väljaviimine.
2.M. Reineberg (kaebaja) esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastutusotsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt oli ta 26. veebruarist 2012 kuni 20. augustini 2015 rasedus-, sünnitus- ja lapsehoolduspuhkustel, sest tal sündis selle aja jooksul kaks last. Rasedus-, sünnitus- ja lapsehoolduspuhkustel olles ta tööd ei teinud, vaid allkirjastas üksnes osaniku otsuseid. Kaebaja kutsuti 20. jaanuari 2012. a ainuosaniku otsusega juhatusest tagasi ning sestsaadik oli Norra Ehituse OÜ faktiline juht ja juhatuse liige kaebaja abikaasa Andreas Reineberg. Asjaolu, et
20.jaanuari 2012. a ainuosaniku otsus on vormistatud paberkandjal, ei anna põhjust pidada seda tagantjärele vormistatuks. Isegi kui kaebajat poleks 20. jaanuari 2012. a ainuosaniku otsusega juhatusest tagasi kutsutud, oleks tema kolm aastat kestnud volitused lõppenud 6. oktoobril 2013. MTA ei väida, et kaebaja oleks hiljem uuesti juhatuse liikmeks nimetatud. Töötajate ütlustest selgub, et neil puudus tööalane kokkupuude kaebajaga. Sularaha võttis välja A. Reineberg, kes kasutas seda äriühingu töötajatele töötasu maksmiseks ja arvete tasumiseks ehk ettevõtluse tarbeks. Samuti on maksuvõlg MKS § 98 lõike 1 järgi aegunud, sest maksuhaldur pole välja toonud ühtegi kaebaja käitumisakti, mille teadlikuks eesmärgiks oli maksukohustuste täitmata jätmine.
3.Tallinna Halduskohus jättis 30. juuni 2020. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus nõustus vastutusotsuse põhjendustega. Täiendavalt märkis halduskohus, et 20. jaanuari 2012. a kuupäeva kandval ainuosaniku otsusel ei ole asjas määravat tähtsust, sest seda ei esitatud äriregistrile ning faktilised asjaolud viitavad juhatuse liikme volituste jätkumisele. Kaebaja allkirjastas 30. juunil 2014 majandusaasta aruande ja 15. juulil 2014 maksuvõlgade ajatamise taotluse. Mõlemad toimingud on juhatuse liikme pädevuses. Seega tegutses kaebaja juhatuse liikmena ka pärast 6. oktoobrit 2013. Kuna kaebaja oli ka ainuosanik, siis oli volituste pikenemise kohta üheaegselt olemas nii ainuosaniku otsus kui ka juhatuse liikme nõusolek. Samuti andis kaebaja 9. detsembril 2015 A. Reinebergile volituse MTA küsimustele vastamiseks ja dokumentide esitamiseks, mis näitab, et A. Reineberg polnud juhatuse liige. 2017. aastal muudeti Norra Ehituse OÜ põhikirjas juhatuse liikme volitused tähtajatuks. Maksuvõla tekkimine kinnitab juhatuse liikme MKS § 8 lõikes 1 sätestatud kohustuste rikkumist. Kaebaja kohustus oli kontrollida äriühingu raha kasutust ja tagada, et maksukohustused saaksid täidetud. Kaebajal oli reaalne võimalus tutvuda äriühingu dokumentidega, nt allkirjastades maksuvõlgade tasumise ajatamise taotluse, millele olid lisatud äriühingu finantsandmed. Vastutusest ei saa vabaneda väitega, et kaebaja allkirjastas üksnes A. Reinebergi ette antud dokumente. Maksuhaldur on õigesti kvalifitseerinud kaebaja süü tahtlusena.
4.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus
26.novembri 2020. a otsusega rahuldas. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas kaebuse ja tühistas vaidlustatud maksuotsuse. Ringkonnakohus mõistis MTA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulude katteks 5000 eurot ning jättis ülejäänud osas menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu põhjendused järgmised.
4.1.Kaebaja oli maksuvõla tekkimise ajal äriühingu juhatuse liige. Vastutusmenetluses tuvastatud asjaoludest saab järeldada, et kaebaja kui ainuosaniku 20. jaanuari 2012. a otsus enda juhatuse liikme kohalt tagasikutsumise ning A. Reinebergi juhatuse liikmeks nimetamise kohta on koostatud tagantjärele maksuhaldurile esitamiseks. Sellele viitavad mitmed asjaolud: muid äriühingu dokumente allkirjastati digitaalselt, A. Reineberg ei esitanud seda otsust äriregistrile, kaebaja ise ei teatanud oma volituste lõppemisest äriregistrile ega tundnud huvi, miks A. Reineberg pole seda teinud, samuti jätkas kaebaja juhatuse liikmena dokumentide allkirjastamist. Seejuures pole oluline, kas kaebaja suhtles sel ajal äriühingu töötajatega, sõlmis töölepinguid, maksis töötasu ja tarnijate arveid. Neid toiminguid ei pea tegema juhatuse liige isiklikult. Ei vaielda ka selle üle, et neid toiminguid tegi faktiliselt A. Reineberg, mistõttu ei rikkunud halduskohus menetlusnorme, kui jättis A. Reinebergi tunnistajana üle kuulamata. 2(8)
3-19-1876
4.2.Kaebaja nimetati Norra Ehituse OÜ juhatuse liikmeks 6. detsembri 2010. a asutamisotsusega ja selle otsusega kinnitatud põhikirja järgi kestsid juhatuse liikme volitused kolm aastat. Äriseadustiku (ÄS) § 184 järgi lõpeb tähtaja möödudes osaühingu ja juhatuse liikme vaheline suhe. Erandjuhul võib aga juhatuse liikme ametiaja lugeda pikenenuks kaudsete tahteavaldustega. Osanike tahet pikendada juhatuse liikme volitusi saab järeldada muu hulgas sellest, kui nad tunnustavad sisuliselt isikut juhatuse liikmena. Juhatuse liikme tahet jätkata saab järeldada sellest, et ta jätkab tegutsemist juhatuse liikmena. Kaebaja jätkas faktiliselt tegutsemist Norra Ehituse OÜ juhatuse liikmena ka pärast oma volituste tähtaja möödumist. Sellest saab järeldada nii kaebaja tahet jätkata juhatuse liikmena kui ka tema kui ainuosaniku heakskiitu sellele. Lisaks allkirjastas kaebaja 5. juulil 2017 esitatud kandeavalduse, milles palus äriregistris muuta juhatuse liikme volitused tähtajatuks vastavalt kandeavaldusele lisatud uuele põhikirjale.
4.3.Kaebaja oli vaidlusalusel ajal ainus Norra Ehituse OÜ juhatuse liige ja tõendid kinnitavad, et ta pidi olema üldiselt kursis selle majandustegevusega. Seda saab järeldada A. Reinebergi vastutusmenetluses antud seletustest ja asjaolust, et kaebaja allkirjastas 15. juulil 2014 maksuvõla ajatamise taotluse, milles kirjeldati äriühingu majanduslikku seisu. Siiski on usutav, et kaebaja ei osalenud äriühingu igapäevases majandustegevuses ega olnud kursis selle üksikasjadega. Kogu äriühingu majandustegevust korraldas vaidlusalusel ajavahemikul kaebaja abikaasa A. Reineberg, sh võttis just tema äriühingu kontolt raha ja kandis selle oma isiklikule kontole. Puuduvad viited, et ta oleks tegutsenud kaebaja juhiste alusel. Maksuhalduri etteheide, et kaebajal oleks olnud võimalik tutvuda majandustegevust puudutavate andmetega, kuid ta ei teinud seda, on asjakohane, kuid see pole piisav, et jaatada kaebaja tahtlust. Ka maksuvõla ajatamise teemal suhtles maksuhalduriga A. Reineberg ning ei saa väita, et kaebaja soovis maksuvõla tasumise ajatamise taotluse allkirjastamisega tekitada teadlikult ja tahtlikult olukorra, kus A. Reinebergil tekib võimalus äriühingust raha välja viia. Lisaks on tõendatud, et vähemalt osaliselt kasutas A. Reineberg välja võetud raha töötajatele töötasu maksmiseks ja ka maksuvõla tasumiseks, kasutades selleks oma isiklikku pangakontot. Seega on ekslik maksuhalduri ja halduskohtu järeldus, et kaebaja süü vormiks on tahtlus. Tulenevalt MKS § 96 lõikest 5 ja § 98 lõikest 1 oleks raske hooletuse korral maksuvõlg aegunud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.MTA esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse põhilised seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
5.1.Tegevusetuse korral on tahtluse ja raske hooletuse piiritlemine keeruline. Isiku passiivsust ei ole õige automaatselt võrdsustada raske hooletusega. Erinevalt oma lõppjäreldusest on ringkonnakohus nõustunud mitmete tuvastatud asjaoludega, mis viitavad tahtlusele. Ringkonnakohus on jätnud tõendid kogumis hindamata ja on lähtunud vaid üksikutest asjaoludest. Ühest küljest ringkonnakohus nõustus, et kaebaja oli üldiselt majandustegevusest teadlik ning tal ei takistatud asjakohaste dokumentidega tutvumist, teisalt leiab ringkonnakohus, et kaebaja tahtlust ei saa jaatada. Viidatud asjaolud näitavad selgelt, et isegi kui kaebaja oli passiivne, oli ta siiski äriühingu ainus juhatuse liige ega olnud sel positsioonil vastu tahtmist. Talle ei tehtud takistusi MKS § 8 lõikest 1 tulenevate kohustuste täitmiseks. Kaebajal oli juurdepääs e-maksuametile ja internetipangale.
5.2.Kaebaja esitas 15. juulil 2014 Norra Ehituse OÜ nimel maksuvõla tasumise ajatamise taotluse, mille maksuhaldur rahuldas, kuid tühistas 14. septembril 2014, sest ajatamisgraafikut ei täidetud. Ajatamise ajal võeti äriühingu kontolt raha ja kanti see A. Reinebergi isiklikule kontole. Selle eesmärk 3(8)
3-19-1876 oli vältida maksukohustuse sundtäitmist. Kuigi raha võttis välja A. Reineberg, on juhatuse liikme ülesanne tagada, et maksukohustused saaksid täidetud. Isegi kui raha kasutati töötasu ja arvete maksmiseks ning osaliselt ka maksukohustuse täitmiseks, ei välista ega pisenda need asjaolud kaebaja vastutust. Arvestades, et jaanuarist augustini 2014 oli Norra Ehituse OÜ käive 544 117 eurot ja 33 senti, oleks äriühingul olnud raha maksukohustuste jooksvaks tasumiseks. Ajatamistaotluse esitamisega võimaldas kaebaja kohustuse täitmist vältida. Maksuvõla tasumise ajatamise taotlus oli detailne, selgitas, miks maksuvõlg tekkis, ja põhjendas, et tellijad tulevad kaupadele järele. Seega pidi kaebaja juhtimisotsuste tegemiseks sisuliselt teadma müüdavate kaupade ja laekuva raha kohta.
5.3.Selle asemel, et täita välja võetud raha arvel maksukohustus, kasutati raha muul otstarbel. Seega hoiti kõrvale maksukohustuse täitmisest. Pärast ajatamisgraafiku tühistamist arestis MTA äriühingu pangakontod ja pärast seda neile enam raha ei laekunud. 1. oktoobril 2014 teavitas MTA e-kirjaga äriühingut, et võib pöörduda kohtutäituri poole, kusjuures e-kirja koopia real oli ka kaebaja e-posti aadress. Alles 29. detsembrist 2014 asuti väikeste summade kaupa maksuvõlga tasuma ja
3.jaanuaril 2015 kirjutati Norra Ehituse OÜ nimel MTA-le sooviga leppida kokku uus ajatamisgraafik. Ilmselgelt näitab see, et äriühingu eesmärk oli võimalikult kaua võlga mitte tasuda.
5.4.Juhatuse liikme kohustuste rikkumine on ka tehingute tegemine ja töötajatele töötasu maksmise jätkamine olukorras, kus äriühingul olid juba raskused ja maksuvõlg. Käivet deklareeriti viimati septembris 2014 (3000 eurot). Maksuvõlg tekkis juba mais 2014. Norra Ehituse OÜ töötajate töösuhted lõppesid 31. detsembril 2014 ning 1. jaanuarist 2015 töötasid samad isikud A. Reinebergi juhitud Element Tootmine OÜ-s. Seega viidi Norra Ehituse OÜ-st teadlikult raha välja, et vältida maksude tasumist. Ühe seadusliku esindaja korral langevad äriühingu ja seadusliku esindaja tahtluse väljaselgitamiseks olulised asjaolud valdavalt kokku. Isegi mitme juhatuse liikme korral ei ole juhatuse liige täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, kui ta on jätnud teistele täieliku tegutsemisvabaduse ja teised tegutsevad seadusvastaselt.
6.Kaebaja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
6.1.Ajavahemikul 26. veebruarist 2012 kuni 20. augustini 2015 oli kaebaja kahe järjestikuse lapsega rasedus-, sünnitus- ja lapsehoolduspuhkustel. Sellel ajal kaebaja ei töötanud. Kuna ta oli Norra Ehituse OÜ ainuosanik, allkirjastas ta vajaduse korral mõned üksikud osaniku otsused. Norra Ehituse OÜ tegevjuht oli A. Reineberg, kes oli alates 20. jaanuarist 2012 ka juhatuse liige. Kõik töötajad, keda maksumenetluses üle kuulati, kinnitasid, et neil puudus tööalane kokkupuude kaebajaga. Alates veebruarist 2012 ei olnud kaebaja kursis Norra Ehituse OÜ käekäiguga ning tema teadmised põhinesid A. Reinebergilt saadud pealiskaudsel teabel. Seejuures rõhutab kaebaja, et tõi asjaolu, et juhatuse liige oli A. Reineberg, välja juba vastutusmenetluse alguses ning see ei oleks andnud talle mingit eelist, sest neil on abikaasadena varaühisus.
6.2.A. Reineberg ei viinud äriühingust raha välja, vaid kandis selle oma arvelduskontole ja tasus Norra Ehituse OÜ kulusid. Ta kasutas selleks ka enda raha. A. Reinebergi arvelduskontole kantud raha loeti raamatupidamises äriühingu kassas olevaks rahaks. Äriühingu rahalised raskused tekkisid sellest, et väliskliendid jätsid tasumata neile müüdud valmismajade eest. See on tavaline äririsk, mille realiseerumine ei anna alust heita juhatuse liikmele ette tahtlust või rasket hooletust. Vastutusotsuses pole mingit tähelepanu pööratud asjaolule, et A. Reineberg täitis äriühingu kontolt võetud rahaga äriühingu teisi kohustusi. Samuti tasus ta 29. detsembrist 2014 kuni 11. jaanuarini 2015 äriühingu maksukohustuste katteks 3750 eurot. Seega ei jäänud need kohustused täielikult täitmata. Seadusel ei põhine maksuhalduri arusaam, et Norra Ehituse OÜ pidanuks jätma töötajatele töötasu maksmata ja eelistama maksukohustuste täitmist. 4(8)
3-19-1876
6.3.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lõike 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine. Maksuhaldur pole välja toonud ühtegi asjaolu, millele tuginedes oleks võimalik väita, et kaebaja oleks teadlikult tegutsenud eesmärgiga jätta maksukohustused täitmata. Võlausaldajatele võlgade tasumine, lähtudes sellest, kui oluline on võlausaldaja äriühingu jätkusuutlikkuse seisukohast, on praktikas tavapärane. Töötajatele ei saa jätta töötasu maksmata, sest see on nende ainus sissetulek ja see on neile hädavajalik. Samamoodi on hädavajalik tarnijate arvete tasumine, sest vastasel korral puuduks tooraine, millest toodangut valmistada. Rahaliste kohustuste täitmise järjekorra valiku eesmärk oli äriühingu päästmine ning maksukohustused oleks täidetud, kui äriühingu majanduslik olukord oleks paranenud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.MTA kassatsioonkaebus tuleb rahuldada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Nii haldus- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lõike 5 punkt 3).
8.Esmalt võtab kolleegium seisukoha, kas kaebaja oli äriühingu juhatuse liige (I), ning seejärel selgitab, kas muud vastutusotsuse tegemise eeldused olid täidetud (II). Viimaks lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse (III). I
9.HKMS § 229 lõigete 2 ja 3 kohaselt on Riigikohus seotud alama astme kohtute tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Seega lähtub kolleegium ringkonnakohtu tuvastatud asjaolust, et kaebaja 20. jaanuari 2012. a kuupäevaga dateeritud otsus enda juhatuse liikme kohalt tagasikutsumise ja A. Reinebergi juhatuse liikmeks nimetamise kohta on koostatud tagantjärele maksuhaldurile esitamiseks ning kaebaja täitis faktiliselt juhatuse liikme ülesandeid ka pärast seda, kui juhatuse liikme kolm aastat kestnud volitused
6.oktoobril 2013 lõppesid.
10.Õige on ringkonnakohtu järeldus, et kaebaja oli vaidlusalusel ajavahemikul Norra Ehituse OÜ juhatuse liige. Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-5-08 tehtud otsuse punktides 33 ja 34 selgitanud kokkuvõtlikult järgmist. Tähtaja möödudes õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel lõpeb ning juhatuse liikme ametikohustuste täitmist saab isik jätkata üksnes juhul, kui osaühing kokkuleppel temaga ametiaega pikendab. Ametiaja pikendamiseks on ÄS § 184 lõigete 1 ja 2 kohaselt vajalik osaühingu osanike otsus ametiaja pikendamise kohta ja juhatuse liikme nõusolek selleks, kuid juhatuse liikme ametiaja võib lugeda pikenenuks mõlemapoolseid tahteavaldusi hinnates ka kaudsete tahteavaldustega. Selleks on lisaks endise juhatuse liikme jätkamisele viitavale käitumisele vajalik osaühingu osanike otsus, millega selge sõnaga kiidetakse heaks isiku tegutsemine juhatuse liikmena, st pikendatakse tema ametiaega tagasiulatuvalt. Erandlikult tuleb kõne alla ka mõne muu osanike otsuse lugemine juhatuse ametiaja pikendamise otsuseks, kui sellega on sisuliselt tunnustatud isikut juhatuse liikmena, kui see otsus vastab formaalselt juhatuse liikme nimetamise otsuse nõuetele. Üheks selliseks otsuseks võib olla osaühingu juhatuse koostatud ja osanikele esitatud majandusaasta aruande kinnitamine. Riigikohtu tsiviilkolleegium kinnitas 10. oktoobri 2018. a otsuse nr 2-18-4121/9 punktis 13, et jääb nende seisukohtade juurde.
11.Praegusel juhul tuleb arvesse võtta, et kaebaja oli ühtlasi äriühingu ainuosanik ehk isikud, kelle tahteavaldusi tuleb kontrollida, langevad kokku. Kahtlemata jätkas kaebaja juhatuse liikmena tegutsemist, allkirjastades juhatuse liikme pädevusse kuuluvaid dokumente. Nt 30. juunil 2014 allkirjastas ta majandusaasta aruande ja 15. juulil 2014 maksuvõla tasumise ajatamise taotluse. 5(8)
3-19-1876 Majandusaasta aruandes oli ta end ka selgelt juhatuse liikmeks tituleerinud. 9. detsembril 2015 volitas kaebaja A. Reinebergi esindama äriühingut suhtluses MTA-ga. 5. juulil 2017 tegi kaebaja ainuosaniku otsuse ärinime ja uue põhikirja vastuvõtmise kohta. Uus põhikiri nägi ette juhatuse tähtajatud volitused. Selle kohta äriregistrile esitatud kandeavalduses palus ta ühtlasi muuta enda kui juhatuse liikme volituste tähtaega. Kolleegiumi hinnangul ei ole mõeldav tõlgendus, et kaebaja soovis juhatuse liikmena jätkata, kuid ei kiitnud seda samas ainuosanikuna nõuetekohaselt heaks. Eeltoodud aegrida kinnitab, et kaebaja oli juhatuse liige katkematult, sh vaidlusaluste maksustamisperioodide ajal. II
12.MKS § 40 lõige 1 näeb ette, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 8 lõike 1 esimese lause järgi on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud korraldama (kuni 31. märtsini 2017 kehtinud redaktsiooni järgi tagama) esindatava MKS-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Nendest normidest on kolleegium järeldanud, et äriühingu juhatuse liige ei vastuta solidaarselt maksukohustuslasega isiklikult oma varaga mitte igasuguse äriühingu maksuvõla eest (nt ebaõnnestunud äriplaan), vaid ta teeb seda üksnes teatud eelduste täidetuse korral. Teisisõnu, ainult siis, kui ta rikkus MKS § 8 lõikes 1 nimetatud kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest ning selle tulemusel (põhjuslik seos) on tekkinud maksuvõlg (viimati 6. oktoobri 2021. a otsus nr 3-19-1161/40, punkt 12). Tulenevalt MKS § 95 lõike 5 esimesest lausest ja § 98 lõikest 1 on praegusel juhul määrav kohustuste tahtlik rikkumine, sest raske hooletuse korral oleks maksusumma määramine aegunud.
13.Ei vaielda selle üle, et maksud deklareeriti, kuid jäeti tasumata ehk rikuti tasumiskohustust. Samuti ei vaielda selle üle, et faktiliselt korraldas äriühingu igapäevast majandustegevust kaebaja abikaasa A. Reineberg. MKS § 40 lõikes 4 on sätestatud, et tahtluse, raske hooletuse ja hooletuse tuvastamisel lähtutakse VÕS § 104 lõigetes 3-5 sätestatust. VÕS § 104 lõikes 5 on tahtlus defineeritud õigusvastase tagajärje soovimisena. Kolleegium on selgitanud otsuse nr 3-17-2235/52 punktis 13, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega (teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine), kuid hooletus on valdavalt seotud objektiivsete tunnustega (kohaste nõuete mittejärgimine).
14.Küsimus on asjas seega selles, kas kaebaja soovis rikkuda Norra Ehituse OÜ kohustust tasuda makse. Õigesti deklareeritud, kuid tasumata jäetud maksude puhul ei saa eristada tahtlust maksustamisperioodide kaupa, sest tulenevalt MKS § 105 lõikest 6 on kohustuste täitmise järjekord imperatiivselt sätestatud. Küll aga tuleb kontrollida, kas vastutusotsusega etteheidetav teadlik õigusvastane käitumine (tegevus või tegevusetus) tõi kaasa (põhjuslik seos) vastutusotsuse adressaadi eesmärgina tasumiskohustuse rikkumise. Kui nõutavate maksude tasumine polnud objektiivselt võimalik muul põhjusel, puudub kohustuse rikkumise ja vastutusotsusega nõutava maksuvõla tekkimise vahel põhjuslik seos.
15.Maksuhaldur heidab kaebajale ette, et 29. augustil ja 30. detsembril 2014 äriühingule laekunud raha ei kasutatud maksuvõla tasumiseks. Maksuhalduri hinnangul tekitas kaebaja maksuvõla tasumise ajatamise taotluse esitamisega olukorra, kus muutus võimatuks maksuvõla sundtäitmine, sest raha võeti äriühingu kontolt välja siis, kui maksuvõla tasumine oli ajatatud. MTA tunnistas
15.septembri 2014. a otsusega maksuvõla tasumise ajatamise otsuse kehtetuks, sest äriühing ei täitnud ajakava ja jättis ühtlasi tasumata jooksvad maksud.
6(8)
3-19-1876
16.Kolleegium nõustub vastustajaga selles, et kaebaja tegevus maksuvõla ajatamise taotluse esitamisel ja seeläbi augustis 2014 maksuvõla sundtäitmise vältimisel oli tahtlik. Kaebaja esitas maksuvõla ajatamise taotluse, milles kirjeldas, et pärast juulikuiste puhkuste lõppu on tellijatelt oodata 250 000 eurot tehtud tööde eest. Menetluses ei ole tuvastatud, et see väide olnuks tõene ning tegelikud laekumised äriühingule oleksid osutunud kordades väiksemaks kaebajast mitteolenevatel põhjustel. Tegemist on äriühingu varalist seisundit puudutava väitega, mida maksuhaldur ajatamist otsustades arvestab (MKS § 112 lõige 2).
17.Samas tuleb asjas tähele panna, et maksuvõla tasumise ajatamine hõlmas 2014. a mai ja juuni makse (kokku 27 714 eurot ja 43 senti), mida kaebajalt vastutusotsusega ei nõuta. Vastutusotsusest nähtub, et ajatamine võib olla põhjuslikus seoses kaebajalt nõutavate maksudega seeläbi, et ei võimaldanud arestida äriühingu kontole 29. augustil 2014 laekunud 36 450 eurot. Vastutusotsuse kohaselt oli arvelduskonto enne maksuvõla tasumise ajatamise taotlust, 9. juulil 2014 arestitud.
22.septembril 2014 arestiti arvelduskonto uuesti.
18.MTA 15. septembri 2014. a otsusest nähtuvalt oli 22. augustiks 2014 (st pärast augusti maksudeklaratsioonide esitamise tähtaega) lisandunud jooksev maksuvõlg 13 583 eurot ja 50 senti. Koos ajatatud maksuvõlaga on see 41 297 eurot ja 93 senti. Esimesed kaebajalt vastutusotsusega nõutavad maksud (augusti 2014 tööjõumaksud) muutusid sissenõutavaks 11. septembril 2014. Seega ei saanud maksuvõla tasumise ajatamise taotluse esitamine otseselt takistada kaebajalt nõutava maksuvõla tasumist. Sõltumata sellest, kuidas hinnata 29. augustil 2014 äriühingu kontolt 31 000 euro väljavõtmist, ületas maksuvõlg seda summat oluliselt ning tulenevalt MKS § 105 lõikes 6 sätestatud kohustuste tasumise järjekorrast polnuks seega võimalik üksnes selle arvel täita kaebajalt vastutusotsusega nõutavat maksuvõlga.
19.Seevastu võinuks kaebajalt nõutava maksuvõla tasumine võimalikuks osutuda koos äriühingu kassaraamatus kajastatud 30. detsembril 2014 laekunud 24 927 euro ja 47 sendiga. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu tõenditest, et kaebaja oleks olnud otseselt seotud selle raha äriühingusse laekumise ja sealt väljaviimise korraldamisega. Kolleegiumi hinnangul pole see asjas määrava tähtsusega. Kaebaja oli maksuvõla tasumise ajatamise taotluse esitamisega üles näidanud soovi takistada äriühingusse laekuva raha arvel maksuvõla sundtäitmist, ning kui ta ei astunud edaspidi ühtegi vastupidist sammu, oli ka tema edasine tegevusetus kantud eesmärgist võimaldada A. Reinebergil äriühingu tegevjuhina hoiduda maksuvõla sundtäitmisest. Kui 29. augustil 2014 laekunud, kuid välja võetud 31 000 euro arvel oleks täidetud äriühingu varasemat maksukohustust, oleks
30.detsembril 2014 laekunud 24 927 euro ja 47 sendi arvel olnud võimalik vähemalt osaliselt kaebajalt nõutavat maksukohustust täita. Järelikult on olemas põhjuslik seos kaebaja tahtliku tegevuse ja vähemalt osa temalt vastutusotsusega nõutava maksuvõla vahel.
20.Vastutusotsust tehes oli maksuhaldur seisukohal, et kaebaja väited 29. augustil 2014 ja
30.detsembril 2014 äriühingule laekunud raha ettevõtluses kasutamise kohta on tõendamata. Kaebaja on kohtumenetluses selle kohta tõendeid esitanud, kuid kohtud ei ole asjas tuvastanud, millises mahus kõnealust raha ettevõtluse tarbeks kasutati. Riigikohus ei saa ise seda asjaolu kindlaks teha (HKMS § 229 lõige 2). Võttes arvesse, et äriühingul oli kohustusi ka teiste võlausaldajate ees (sh kohustus maksta töötasu), ei pruukinud äriühingul olla kohustust tasuda kogu äriühingule laekuv raha maksuvõla katteks (vt kolleegiumi otsus nr 3-19-1161/40, p 16.5 ja otsus asjas nr 3-3-1-37-13, p 17). Kui äriühing pole võlgade tasumisel põhjendamatult eelistanud teisi võlausaldajaid maksuhaldurile, ei ole kaebaja tahtlikult maksude tasumisest kõrvale hoidnud.
21.Seejuures tuleb arvestada, et vastutusotsuse lisaks olevast saldopäringust nähtub, et vastutusotsuse tegemise ajal oli äriühingul tasumata 26 589 eurot ja 6 senti põhivõlga varasematest 7(8)
3-19-1876 maksustamisperioodidest kui august 2014. Seega vastutab kaebaja augusti 2014 ja hilisemate maksude eest ulatuses, milles tahtlikult maksude tasumiseks kasutamata jäänud raha ületab varasemate maksuvõlgade jääki. III
22.Eeltoodud põhjustel tuleb kassatsioonkaebus rahuldada. Kolleegium tühistab nii haldus- kui ka ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja uueks läbivaatamiseks halduskohtule.
23.Kolleegium märgib, et kui asja uuel läbivaatamisel jääb vastutusotsus käesoleva otsuse punktides 20-21 märgitut arvestades põhivõlga puudutavas osas täielikult või osaliselt kehtima, tuleb lisaks kontrollida, kas kaebajalt äriühingu intressivõlga nõudes on järgitud MKS § 96 lõikest 5 tulenevaid nõudeid (vt kolleegiumi otsus nr 3-19-104/22, p-d 18–19).
24.Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, ei jaga ta menetluskulusid (HKMS § 109 lõige 4). (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.