Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Tiina Pappel 05.10.2021, Tartu 3-21-2071 K.P.i, K.H.i, L.T.i, J.J.i, M.A., E.M.a ja T.K.i kaebus Kaitseväe juhataja 31.08.2021. a käskkirja nr 162 punkti 4 tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks Tartu Halduskohtu 16.09.2021. a määrus K.P.i, K.H.i, L.T.i, J.J.i, M.A. ja E.M.a määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja I /määruskaebuse esitaja K.P. Kaebaja II /määruskaebuse esitaja K.H. Kaebaja III /määruskaebuse esitaja L.T. Kaebaja IV /määruskaebuse esitaja J.J. Kaebaja V /määruskaebuse esitaja M.A. Kaebaja VI /määruskaebuse esitaja E.M. Kaebaja VII T.K. Volitatud esindaja adv. Jaanika Reilik-Bakhoff Vastustaja Kaitsevägi
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebajatele I-VI määruskaebuse lisad.
2.Jätta kaebajate I-VI määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 16.09.2021. a määrus resolutsiooni p-de 1 ja 2 osas muutmata.
3.Asendada avaldatavas kohtumääruses kaebajate I-VII nimed initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p 2 peale osas, milles määruskaebus jäeti rahuldamata halduskohtu määruse resolutsiooni p-i 1 tühistamise nõudes, võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muus osas ei ole määrus edasi kaevatav (HKMS § 252 lg 7, § 235 lg 1).
1.Kaitseväe juhataja andis 31.08.2021. a käskkirja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 3, Kaitseväe korralduse seaduse § 24 p 1 ja p 111, Vabariigi Valitsuse 05.05.2000. a määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ alusel ning seoses teenistusliku vajadusega. Käskkirjas otsustati: p 1) tunnistada kehtetuks Kaitseväe juhataja 30.03.2021. a käskkirjaga nr 79 kinnitatud „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“; p 2) kinnitada Kaitseväe „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ koos tegevuskavaga (lisatud); p 3) struktuuriüksuste ülematel tagada isikkoosseisu tutvumine „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ Kaitseväe e-õppe portaalis „ILIAS“; p 4) tulenevalt „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ Kaitseväe teenistujatel esitada üks järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend e-maili aadressile [email protected] või paberkandjal struktuuriüksuse meditsiiniteenistusele hiljemalt 2 nädala jooksul arvates käskkirja andmise hetkest. Andmete esitamise, kontrollimise ja säilitamise suunised on toodud käesoleva käskkirja seletuskirjas; p 5) COVID-19 haiguse vastast vaktsineerimist tõkestavate meditsiiniliste näidustuste tõend esitada Kaitseväe peaarstile hiljemalt 2 nädala jooksul arvates käskkirja andmise hetkest; p 6) Kaitseväe peastaabi logistikaosakonna (J4) ja personaliosakonna (J1) ülemal tagada p-des 4 ja 7 nimetatud tõendite andmete kogumisel täiendavad kaitsemeetmed viisil, kus vastavaid andmeid töödeldakse turvaliselt, minimaalselt, arvestades andmete töötlemise eesmärke ning vaid nende isikute poolt, kellele on vastavate andmete töötlemine ülesandeks pandud; p 7) J4 ülemal korraldada p-s 4 nimetatud tõendite kontroll ning esitada Kaitseväe juhatajale nimekiri isikutest, kes ei ole esitanud nõutavat tõendit 1 nädala jooksul käskkirja p-s 4 nimetatud tähtaja saabumisest; p 8) J1 ülemal algatada menetlustoimingud p-s 7 nimetatud isikute suhtes töölepingu seaduses, avaliku teenistuse seaduses ja kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud alustel; p 9) riigisaladusega kaitstud struktuuriüksuste ülematel korraldada oma üksuste isikkoosseisu poolt käskkirjaga „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ tutvumine ja tõendite kontroll struktuuriüksuse siseselt; p 10) Käskkiri avaldatakse täitmiseks Kaitseväe juhataja vahetus alluvuses olevate struktuuriüksuste ülematele ja teadmiseks Kaitseliidu ülemale.
2.Kaebajad I-VII esitasid 12.09.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nad palusid Kaitseväe juhataja 31.08.2021. a käskkirja nr 162 p-i 4 tühisuse tuvastamist või tühistamist. Kaebuses sisaldus esialgse õiguskaitse taotlus käskkirja kehtivuse peatamiseks kuni menetluse lõpuni. Kaebajate väited: 1) Käskkirja osa, mis näeb ette vaktsineerimiskohustuse, ei ole sobiv ega proportsionaalne abinõu ning ei võta arvesse teenistujate füüsilist, vaimset ega sotsiaalset heaolu. Tegemist ei saa olla halduse siseaktiga. Kui kohus leiab, et tegemist on siseaktiga, siis hea halduse tavaga kooskõlas olevaks ei saa pidada olukorda, kus põhiõigusi riivavat käsku ei ole võimalik vaidlustada. 2) Tegemist on tühise või keelatud käsuga. Kui kaebajad käsu täidavad, ei ole olukorda võimalik tagasi pöörata ja kaebajate õiguste kaitse ei ole hiljem võimalik. Sundusliku vaktsineerimisega riivatakse isiku enesepuutumatust ja hilisem võimalik kahjuhüvitis seda ei heasta.
3.Tartu Halduskohus tagastas 16.09.2021. a määrusega kaebajate I-VII kaebuse (p 1) ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (p 2). Määruse põhjendused:
1) Käskkiri nr 162 on haldusorgani siseakt. Käskkirja p-ga 4 ei ole kaebajatele kehtestatud vaktsineerimiskohustust, vaid seatud üksnes teatud dokumentide esitamise nõue. Kui kaebajatel ei ole vaktsineerimistõendit või muud p-s 4 märgitud dokumenti, mistõttu ei saa ta vastustajale seda esitada, siis ei tulene käskkirja p-st 4 ega ka teistest punktidest isikutele otseselt mingeid õiguslikke tagajärgi. Käskkirjas on pelgalt märgitud, et isikute suhtes, kes ei ole nõutavat tõendit Kaitseväe sätestatud tähtaja jooksul esitanud, algatatakse menetlustoimingud töölepingu seaduses, avaliku teenistuse seaduses ja kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud alustel (käskkirja p 8). See, et käskkirjas sätestatud kohustuse täitmata jätmine ehk tõendi esitamata jätmine võib kaudselt kaasa tuua kaebajate teenistussuhete muutumise, ei väljenda akti vahetut välismõju. Teatud erandlikel juhtudel on võimalik halduskohtus vaidlustada halduse siseakti (RKHKo 14.05.2007, 3-3-1-16-07, p 12). Praegu ei ole tegemist sellise olukorraga. Kaebajatel on oma õigusi võimalik kaitsta nt vaidlustades teenistusest vabastamise haldusakti halduskohtus ja töölepingu lõpetamist töövaidluskomisjonis või maakohtus. Kaebajatel on nendes menetlustes võimalik esitada ka argumendid, miks on käskkirja p-s 4 nimetatud tõendi esitamise kohustus õigusvastane. Seega ei ole kaebajaid kaudselt mõjutava siseakti vaidlustamine lubatav. Kaebus kuulub tagastamisele halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel. 2) Kaebajat ei ähvarda käskkirja p-st 4 tulenevalt tagajärjed, mille kõrvaldamine hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske ning kaebajatel puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Tõendi esitamise kohustust ei saa pidada teenistujaid ülemääraselt koormavaks. Kui kaebajatel vastav tõend puudub, siis ei ole neil võimalik kohustust täita. Käskkiri ei kohusta kaebajaid ennast COVID-19 haiguse vastu vaktsineerima ega reguleeri, millised tagajärjed kaebajatele vaktsineerimata jätmisel ja vastava tõendi Kaitseväele esitamata jätmisel kaasnevad. Asjaolu, et vaidlusaluse käskkirja punkti täitmata jätmise kaudseks tagajärjeks võib olla kaebajate teenistussuhete muutumine, ei tingi esialgse õiguskaitse vajadust käesoleva vaidluse kontekstis. Käskkirja p 4 kehtivuse peatamine ei takistaks haldusorganit kaebajaid puudutavaid teenistusalaseid otsustusi tegemast. Esialgse õiguskaitse kohaldamine peataks üksnes kaebajate kohustuse esitada käskkirja punktis kirjeldatud tõend. Seega ei aitaks esialgse õiguskaitse kohaldamine kaebajatel oma soovitud eesmärki saavutada. Isegi kui esialgse õiguskaitse kohaldamine hoiaks ära kaebajate kirjeldatud tagajärjed, ei oleks esialgse õiguskaitse rakendamine olulist avalikku huvi kahjustaval viisil õigustatud (RKHKm 16.12.2016, 3-3-1-87-16, p 14). Kaebajaid reaalselt ähvardavad tagajärjed seonduvad isikute teenistussuhetega. Seitsme kaebaja teenistussuhetega seonduvaid õigusi ei saa esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel pidada olulisemaks ülekaalukast avalikust huvist, s.o Eesti Vabariigi kaitsevõime tagamisest. Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta rahuldamata. 3) Kohus juhtis ennetavalt vastustaja tähelepanu sellele, et vaktsineerimistõendi esitamata jätmisest tingituna distsiplinaarmenetluse algatamise ja sellise teo distsiplinaarsüüteona käsitlemise õiguspärasus oleks kaheldav, sest kui isikul puudub vaktsineerimistõend või muu käskkirja p-s 4 märgitud dokument ning ta seetõttu vastustajale neid esitada ei saa, siis ei ole kaitseväelane rikkunud selle punktiga seoses kohustust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4.Kaebajad I-VI esitasid 29.09.2021 määruskaebuse, milles nad paluvad tühistada Tartu Halduskohtu 16.09.2021. a määrus täies ulatuses ning teha asjas uus määrus, millega võtta kaebus menetlusse ja rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus. Määruskaebuse põhjendused: 1) Kaebajad on teadlikud õigusest eraldiseisvalt vaidlustada töö/teenistussuhte lõppemist, kuid nad ei soovi lasta asjal selleni minna. Siseakti õiguspärasuse tuvastamine on vajalik ennetamaks töö/teenistussuhte lõppemist. Kaebajad soovivad edasi töötada kuni on selgeks vaieldud, kas Kaitseväe vaktsineerimise (tõendi) nõue on õiguspärane või mitte. Kui kohus ei lahenda küsimust olukorras, mil see tekitaks kaebajatele kõige vähem kahju, rikub kohus põhiseaduse
(PS) §-s 15 sätestatud põhiõigust. Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-16-07 tuginedes ei saa väita, et antud juhul ei ole tegemist erakorraliste asjaoludega ja viide töölepingulise vaidluse võimalikule kaebeõigusele ei ole põhjuseks kaebuse tagastamiseks. Viidatud kohtuasjas puudus tugev põhiõiguste riive, nagu on käesolevas asjas. 2) Kaebajad sooviksid, et neil puuduks kohustus tõendi esitamiseks, kui neil seda ei ole, kuid tegelikkus ei ole selline, nagu kohus konstrueeris. Kaebuse lisad nr 1, 2, 5, 6, 8, 9 näitavad, et Kaitsevägi soovib kehtestada kohustusliku vaktsineerimise ning tõendi esitamise eelduseks on vaktsineerimine ja tõendi esitamata jätmisel ehk vaktsineerimata jätmisel töö/teenistussuhe lõpetatakse. Määruskaebusele lisatud teatistest nähtub tagajärje vahetu saabumine. Kaebajad ei nõustu, et käskkirja p-s 4 toodud käsu peatamisel ei ole võimalik saavutada kaebajate eesmärke. Määrus esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise osas on vastuoluline, kuna üheltpoolt kohus leidis, et esialgse õiguskaitse rahuldamine ei teeni eesmärke ning teiselt poolt (p 16) viitas vastustajale, et käskkirja p-s 4 toodud käsu mittetäitmisel on töö/teenistussuhte lõpetamise õiguspärasus kaheldav. Kohus ei viita ühelegi tõendile, mille alusel kujunes siseveendumus, et COVID-19 haigusesse nakatumist ja nakkuse levimist hoiab kõige tõhusamalt ära haiguse vastu vaktsineerimine.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohtule esitatud määruskaebusest nähtuvalt vaidlustavad Tartu Halduskohtu 16.09.2021. a määrust üksnes kaebajad I-VI. Kaebaja VII ei ole halduskohtu määrust vaidlustanud. Kaebajad I-VI taotlevad halduskohtu määruse tühistamist täies ulatuses. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 4 ls-st 2 lähtudes tõlgendab ringkonnakohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Arvestades määruskaebuses märgitut, leiab ringkonnakohus, et kaebajad I-VI taotlevad Tartu Halduskohtu 16.09.2021. a määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 tühistamist. Arvestades, et Kaitsevägi esitas halduskohtule seisukoha kaebajate kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse osas, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks nõuda Kaitseväelt seisukohta kaebajate I-VI määruskaebuse osas.
6.Kaebajad I-VI paluvad määruskaebuses teha asjas uus määrus, millega võtta kaebus menetlusse. Ringkonnakohus selgitab, et kaebuse menetlusse võtmise pädevus ringkonnakohtul määruskaebemenetluse raames puudub. HKMS §-s 120 on sätestatud kohtu toimingud kaebuse saamisel ning neid toiminguid teeb kaebuse menetlusse võtmisel kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, seega halduskohus. Eeltoodust lähtudes jätab ringkonnakohus kaebajate I-VI taotluse kaebuse menetlusse võtmise kohta tähelepanuta.
7.Tartu Halduskohus tagastas 16.09.2021. a määruse resolutsiooni p-i 1 kohaselt kaebajate I-VII kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu ning jättis resolutsiooni p-i 2 kohaselt rahuldamata esialgse õiguskaitse taotluse. Ringkonnakohus leiab, et kaebajate I-VI määruskaebus Tartu Halduskohtu 16.09.2021. a määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Halduskohus ei ole eksinud määruse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme ega jätnud tõendeid hindamata. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Kaebajad I-VI märgivad määruskaebuses, et nende soov on selgeks vaielda, kas Kaitseväe vaktsineerimise (tõendi) nõue on õiguspärane või mitte. Seega kaebajate arvates näeb käskkirja p 4 ette vaktsineerimise nõude. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebajate sellekohane arusaam ebaõige. Nimelt sätestab käskkirja p 4, et Kaitseväe teenistujatel tuleb esitada tõend COVID-19
haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise kohta struktuuriüksuse meditsiiniteenistusele hiljemalt 2 nädala jooksul arvates käskkirja andmise hetkest. Veel sätestab käskkirja sama punkt, et andmete esitamise, kontrollimise ja säilitamise suunised on toodud käskkirja seletuskirjas. Seega käskkirja p-s 4 kirjapanduga ei nõuta kaebajatelt vaktsineerimist, vaid üksnes kohustatakse kaebajaid esitama Kaitseväele üks selles punktis nimetatud tõenditest. Kaebajad samastavad asjakohatult tõendi esitamise nõude vaktsineerimise nõudega. Arvestades käskkirja p-s 4 sätestatut leidis halduskohus õigesti, et kaebajatele ei ole kehtestatud vaktsineerimiskohustust, vaid seatud üksnes teatud dokumentide esitamise nõue.
9.Halduskohus leidis määruses, et käskkiri on haldusorgani siseakt, see on suunatud haldusele enesele ja haldusorganisatsioonis asuvatele isikutele. Kaebajad I-VI märgivad määruskaebuses, et kuigi nad on teadlikud enda õigusest vaidlustada eraldiseisvalt töö/teenistussuhte lõppemist, on edasiste kohtuvaidluste vältimiseks vajalik siseakti õiguspärasuse tuvastamine. Seega kaebajad määruskaebemenetluses selgelt nõustuvad halduskohtu seisukohaga, et eelnimetatud käskkirja puhul on tegemist siseaktiga. Ringkonnakohtu hinnangul viitas halduskohus määruses asjakohaselt Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-16-07 p-le 12, milles Riigikohus möönis, et teatud erandlikel juhtudel on võimalik halduskohtus vaidlustada ka halduse siseakti (halduskohtu määruse p 7). Samas leidis halduskohus, et praegu ei ole vastupidiselt kaebajate hinnangule tegemist olukorraga, kus halduse siseakti vaidlustamine on halduskohtus võimalik. Kaebajate vastupidine väide määruskaebuses on ebaõige. Halduskohus põhistas määruses, miks käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus on võimalik halduse siseakti vaidlustada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga. Kaebajate I-VI määruskaebuse väited ei lükka halduskohtu seisukohta ümber.
10.Kaebajate I-VI väitel rikkus kohus PS §-s 15 sätestatud põhiõigust. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajatega. PS § 15 lg 1 ls-st 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Kohtupraktikas on sedastatud, et kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (RKHKm 06.09.2007, 3-3-1-40-07, p 11; 04.06.2013, 3-3-1-86-12, p 11). Kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus, millega võib õigustada põhiõiguse piiramist (RKÜKo 17.03.2003, 3-1-3-10-02, p 28). Üksnes asjaolust, et halduskohus tagastas kaebuse, ei saa järeldada PS § 15 rikkumist. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus määruses viidanud kaebuse tagastamisel asjakohastele HKMS-i sätetele ja ka kohtupraktikale. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus tagastas kaebuse põhjendatult HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
11.HKMS § 249 lg 1 ls 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Seonduvalt kaebajate esialgse õiguskaitse taotlusega leidis halduskohus, et kaebajaid ei ähvarda käskkirja p-st 4 tulenevalt tagajärjed, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske ning kaebajatel puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebajate I-VI määruskaebuse väitel on töö/teenistussuhte lõpetamine nende jaoks reaalne. Ringkonnakohtu hinnangul ei väära kaebajate eeltoodud väide halduskohtu seisukoha õigsust esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise kohta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et esialgse õiguskaitse taotlus peab teenima põhivaidlusega sama eesmärki, s.o esialgse õiguskaitse kohaldamise tulemuseks ei saa olla õiguslikud tagajärjed, mis ei ole põhivaidluse edukuse korral saavutatavad. Kaebajad I-VI ei
vaidlustanud määruskaebuses halduskohtu seisukoha õigsust, et neil on võimalik taotleda käskkirja p 4 osas esialgse õiguskaitse rakendamist. Halduskohus selgitas määruses asjakohaselt, et käskkirja p 4 kehtivuse peatamine ei takistaks haldusorganit kaebajaid puudutavaid teenistusalaseid otsustusi tegemast, vaid esialgse õiguskaitse kohaldamine peataks üksnes kaebajate kohustuse esitada käskkirja p-s 4 kirjeldatud tõend. Seega kokkuvõtvalt tõdes halduskohus õigesti, et esialgse õiguskaitse kohaldamine ei aitaks kaebajatel oma soovitud eesmärki saavutada.
12.Määruskaebuse väitel soovivad kaebajad I-VI, et neil puuduks kohustus tõendi esitamiseks, kui neil seda ei ole. Ringkonnakohtu juhib kaebajate tähelepanu sellele, nagu ka halduskohus määruses tõdes, et kui kaebajatel vastav tõend puudub, siis ei ole kohustust võimalik täita. Asjas ei ole ka vaidlust selle üle, et kaebajad I-VI käskkirja p-s 4 nimetatud tõendite valikust ühtegi tõendit Kaitseväele esitanud ei ole.
13.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohtu määrus vastuoluline. Kaebajate I-VI väidetud vastuolu ei teki halduskohtu poolt määruse p-s 16 vastustaja tähelepanu juhtimisest asjaolule, et vaktsineerimistõendi esitamata jätmisest tingituna distsiplinaarmenetluse algatamise või sellise teo distsiplinaarsüüteona käsitlemise õiguspärasus on kaheldav. Tegemist ei ole halduskohtu põhjendusega, miks kaebajate esialgse õiguskaitse taotlus jäeti rahuldamata, nagu kaebajad paistavad arvavat. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas ka relevantne kaebajate I-VI halduskohtust erinev arusaam küsimuses, kas vaktsineerimine hoiab kõige tõhusamalt ära haigusesse nakatumist ja nakkuse levimist. Seega on sisutu kaebajate I-VI määruskaebuse väide kohtumääruse üllatuslikkuse kohta eeltooduga seonduvalt.
14.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus kaebajate I-VI määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 16.09.2021. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata.
15.Kaebajad I-VI esitasid koos määruskaebusega 5 lisa – Kaitseväe 24.09.2021. a hoiatused M. A. ja E. M., 24.09.2021. a teatised L. T. ja K. H. ning 27.09.2021. a teatise K. P.. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi või korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Ringkonnakohus tagastab määruskaebuse lisad (HKMS § 62 lg 2), arvestades, et need ei seondu käesoleva vaidluse esemega.
16.Kaebajad I-VI paluvad määruskaebuses jätta menetluskulud Kaitseväe kanda. Koos määruskaebusega ei esitatud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Riigikohus on leidnud, et ringkonnakohtul ei ole määruskaebemenetluses kohustust anda tähtaega menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks. Menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid tuleb üldjuhul esitada koos määruskaebusega (RKHKm 16.01.2018, 3-17-1206, p 7). Eeltoodust lähtudes ei pea ringkonnakohus vajalikuks täiendavat tähtaega menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks anda, mistõttu puudub ringkonnakohtul alus määruskaebemenetluses kantud menetluskulude jaotamiseks.
17.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtumääruses ringkonnakohtu algatusel kaebajate I-VII nimed initsiaalidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Riigikohtu lahend 25.11.2021
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada M.A., K. H., J. J., E. M., K. P. ja L. T. määruskaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 16. septembri 2021. a määruse resolutsiooni punkt 1 ja Tartu Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2021. a määrus kaebuse tagastamist puudutavas osas.
3.Saata asi menetluse jätkamiseks Tartu Halduskohtule.
4.Asendada avaldatavas määruses kaebajate nimed tähemärgiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.