Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 31. august 2021, Tartu 3-20-1367
Haldusasi
Indrek Kivi kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt eriolukorra ajal igapäevase värskes õhus jalutamise õiguse piiramisega.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 20. jaanuari 2021. a otsus Indrek Kivi apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja – Indrek Kivi Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta Indrek Kivi apellatsioonkaebus rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. september 2021.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kehtestas direktori 18. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 piirangud kinnipeetavate vanglasisesele ja -välisele liikumis- ja suhtlemisvabadusele, s.h otsustati lukustada kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad, lõpetada kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks, Tartu Vangla kodukorra alusel kinnitatud päevakavade järgsed tegevused, peatada kõik Tartu Vangla avavanglaosakonna antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi ning võimaldada helistamine vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele. Piirangute kehtivust pikendati Tartu Vangla direktori 31. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/57 ja 14. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/64. Tartu Vangla direktori 27. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/65 otsustati jätkata piirangute rakendamist, kuid lõpetati jalutuskäikudele saatmise piirangud alates 29. aprillist 2020, välja arvatud karantiinis või isolatsioonis olevatele vangidele. Piirangute rakendamine lõpetati Tartu Vangla direktori 18. mai 2020. a käskkirjaga nr 1-1/73.
2.Tartu Vangla kinnipeetav Indrek Kivi esitas Tartu Vanglale 6. mail 2020 kahju hüvitamise taotluse, milles soovis 20 000 euro suurust hüvitist selle eest, et tal ei võimaldatud perioodil 16. märts kuni 29. aprill 2020 viibida värskes õhus.
3.Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi samuti 20 000 euro suuruse hüvitise nõue selle eest, et tal 16. märtsist kuni 29. aprillini ei võimaldatud viibida värskes õhus. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei võimaldatud kaebajale jalutamist perioodil 16. märts kuni 28. aprill 2020. Piinava ja alandava kohtlemise keeld on absoluutne ja kehtib ka eriolukorra ajal erandi tegemise võimaluseta. Värskes õhus viibimise piiramise korral on tegu tervise kahjustamisega ja piinamisega. Lisaks mõjutab see psüühikat, kui ühes vanglas luuakse ebavõrdset kohtlemist, sest avavangla osakond käis väljas. Vähese liikumisega kaasneb lihaste kärbumine. Kambris oli aktiivselt spordiga tegelemisel pidevalt õhupuudus. Samas tõi see kaasa pingeid kambrikaaslastega.
4.Vastuses kaebusele vaidles Tartu Vangla kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja leidis, et koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ning avaliku huvi kaitseks oli täiendavate julgeolekuabinõudena piirangute kohaldamine õiguspärane ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Siiski ei tulene vangistust reguleerivatest õigusaktidest, et sellise õiguse piiramine oleks lubamatu. Kui seadusandja on pidanud vajalikuks anda isikule õiguse, mida ei tohi mingil juhul piirata, siis on ka vastav keeld vangistust reguleerivates õigusaktidest välja toodud. Jalutuskäikude puhul sellist keeldu ei ole. Piirangute seadmise põhjuseks oli vajadus kaitsta kinnipeetavate elu ja tervist ning avalikku huvi. Eesti Vabariigi põhiseadus (PS) sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele (§ 28 lg 1). Praegusel juhul on selle põhiõiguse kaitsealas kaks vastandlikku väärtust – esmalt kinnipeetavate õigus nende elu ja tervise kaitsele seeläbi, et vangla teeb kõik võimaliku, et takistada viiruse levikut vanglas, et vältida kinnipeetavate nakatumist. Teisalt kuulub nimetatud põhiõiguse kaitsealasse VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õigus kasutada igapäevaselt vähemalt ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus. Praegusel juhul kaalus vajadus kaitsta kinnipeetavaid viiruse levikuga kaasneva ohu eest üles jalutuskäikude ärajäämisest tingitud ebameeldivused. Kinnipeetavate jalutusboksidesse viimine tõstnuks nende nakatumise riski oluliselt. Kinnipeetavat tuleb alati jalutusboksi saata ja valvata, mistõttu on kontakt ametnikuga vältimatu. Pinnad ja alad, kus vang on viibinud, tuleb enne jalutuskäiku desinfitseerida. Vanglas kohapeal viibiva personali hulk oli eriolukorra tõttu viidud hädavajaliku miinimumini. Kuna korraga ei saaks jalutusele viia mitut vangi, siis tähendaks jalutuste lubamine seda, et vanglas tööl olevad ametnikud jõudnuks ajaliselt tegeleda vaid jalutustele viimisega. Selline töökorraldus ei ole otstarbekas. Samuti kui näiteks jalutuskäike läbi viiv ametnik on nakatunud, kuid tal puuduvad haigussümptomid, võib ta nakkusohtlik olla väga paljudele vangidele. Tuleb arvestada, et suur hulk kinnipeetavaid kuulub oma vanuse või tervisliku seisundi tõttu riskigruppi, mistõttu on neil isikutel kõrgendatud huvi enda elu ja tervise kaitse tagamise suhtes. Kuivõrd viiruse levikut ei olnud võimalik tõkestada mõne teise abinõuga, mis oleks kaebajat vähem koormanud, oli kaebaja liikumisvabaduse piiramine, sh jalutuskäikudele saatmise lõpetamine viiruse leviku tõkestamiseks ning nakkusohu vältimiseks vajalik meede. Piirangute mõju kompenseerimiseks võimaldas vangla jätta kambrite raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt. Elektriseadmeid oli võimalik kasutada ka kinnipeetavatel, kellel rahalised vahendid puudusid. Kinnipeetavatel oli võimalik saata kirju vangla kulul. Kinnipeetavatele, kellel puudusid rahalised vahendid, kandis vangla telefonikaardile rahalisi
vahendeid, et ka neil oleks võimalik lähedastega telefoni teel suhelda. Kõigile kinnipeetavatele oli tagatud ajalehtede ja ajakirjade lugemise võimalus.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.20. jaanuari 2021. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Otsust põhjendas halduskohus järgnevalt.
6.VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral.
7.Teatud juhtudel võib värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumist pidada väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks. Kohtud on senises praktikas rõhutanud värskes õhus jalutamise tähtsust ja pidanud põhjendatuks hüvitada VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õiguse nõuetekohase tagamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju rahas vähemasti olukorras, kus kinnipeetavale ei tagatud nõuetekohast jalutamisvõimalust järjest pikema perioodi vältel. Praeguse asja lahendamisel on aga määrava tähtsusega asjaolu, et Vabariigi Valitsus kehtestas PS § 87 p-i 8 ning hädaolukorra seaduse § 13, § 19 lg 1, § 21 lg 1 ja § 23 alusel 12. märtsi 2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil eriolukorra seoses Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja viiruse laienemise suure tõenäosusega ning sellest tingitud massilise nakatumise ohuga.
8.Vangla julgeoleku tagamiseks, samuti kinnipeetavate ja vangla ametnike tervise kaitse tagamiseks kohaldatigi kinnipeetavatele teiste COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise meetmete hulgas ka jalutuskäikudele saatmise piirangut. Piirangute kehtestamise otsustas selleks pädev isik ehk vangla direktor.
9.Oma olemuselt vastab VangS § 8 lg 2 alusel liikumisvõimaluste piiramine täiendava julgeolekuabinõu kohaldamisele, mistõttu on vangla õigesti viidanud ka VangS § 69 lg-le 4. VangS § 8 lg 2 alusel võidakse piirata ka nende kinnipeetavate liikumisõigust, kellest konkreetsel juhul ohtu vangla julgeolekule ei tulene. VangS § 8 lg 2 alusel on lubatav kehtestada vanglas liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiranguid abstraktsele hulgale kinnipeetavatele üldkorraldusega, meetme rakendamist peavad õigustama vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.
10.VangS § 55 lg 2 alusel on kinnipeetavatel õigus viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Selle õiguse piiramise aluseid ei ole VangS §-s 55 sätestatud. Vanglal on õigus kohaldada piiranguid jalutuskäikude sagedusele ja kestvusele VangS § 41 lg 2 alusel. VangS § 41 lg 2 näeb ette, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Nimetatud normidest tulenevalt ei ole vangistusseaduses kehtestatud piiranguid värskes õhus viibimise võimalustele ning vanglale on jäetud õigus kehtestada lisapiiranguid, kui selleks esineb vangla julgeoleku kaalutlustel oluline vajadus. Praegusel juhul kaalub aga vajadus kaitsta kinnipeetavaid viiruse levikuga kaasneva ohu eest üles jalutuskäikude ärajäämisest tingitud ebameeldivused.
11.Maailma Terviseorganisatsiooni, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee (SPT) ning Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on soovitanud pandeemia ajal jätkuvalt kinnipeetavatele jalutamise võimaldamist. Tegemist on siiski viiruse
leviku takistamisel soovitusliku iseloomuga dokumentide ja suunistega, mille järgimata jätmine ei muuda vastustaja tegevust õigusvastaseks. Vastustaja on selgitanud, miks ei olnud värskes õhus jalutamist võimalik nakkusohtu tekitamata korraldada. Avalikkuse huvides on massilise nakatumise ohu piiramine, vältimaks elanike, vanglateenistujate kui ka kinni peetavate isikute haigestumist või surma. Arvestades Eesti Vabariigis COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut ja selle ohtlikkust, on kinnipidamisasutuses täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud minimeerimaks inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Sellises olukorras ei olnud keeld värskes õhus jalutada ülemäärane ega kvalifitseerunud seetõttu ka kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena PS § 18 ja EIÕK art 3 mõttes. Avavangla erineb kinnisest vanglast nii ehituslike eripärade kui kinnipeetavate hulga poolest, mistõttu oli ka avavanglas paiknevate kinnipeetavate erinev kohtlemine põhjendatud.
12.Kokkuvõttes ei põhjustatud kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja COVID-19 kriisi lahendamise vajadusega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
13.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et SPT ja CPT seisukohtade kõrvalejätmine, neid üksnes soovitusteks lugedes, ei ole õige. Kohustus täita rahvusvaheliste organisatsioonide ettekirjutusi tuleneb juba Rahvusvaheliste lepingute Viini konventsioonist. Ka Riigikohtu praktika kohaselt saab rahvusvaheliste organisatsioonide seisukohtadest lähtuda siseriikliku õiguse tõlgendamisel. Seega tuleb jalutamise mittevõimaldamist pidada inimväärikust alandavaks piinavaks kohtlemiseks. Kinnipeetavatele jalutamise võimaluse keelamise ebaõigsusele osutab juba seegi, et 2020. sügisel ja 2021. talvel olid kinnipeetavad samuti kambritesse lukustatud, kuid värskes õhus jalutamist siiski igapäevaselt võimaldati. Seega oleks jalutamist saanud võimaldada ka 2020. aasta kevadel.
14.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja osutab, et kaebaja viited alates 2020. aasta sügisel kohaldatud piirangutele ei ole asjakohased. Kuigi põhjus piirangute seadmiseks novembris 2020 oli samuti isikute tervise kaitse ja viirushaiguse leviku tõkestamine, siis on olukord 2020. aasta kevadega võrreldes erinev. 2020. aasta kevadel eriolukorra kehtestamisel oli Covid-19 viirusest teada oluliselt vähem kui novembris, mistõttu olid ka ulatuslikumad piirangud põhjendatud ning vajalikud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult jätnud kaebuse rahuldamata. Halduskohus selgitas põhjalikult kaebaja suhtes 2020. aasta kevadel piirangute kohaldamise asjaolusid ning seda, miks muu hulgas värskes õhus jalutamise mittevõimaldamine oli õiguspärane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega selles osas, järgib neid ning vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 põhjendusi ei korda.
16.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
17.Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja jätkuvalt, et 2020. aasta kevadel 44 päeva vältel värskes õhus jalutamise mittevõimaldamine oli õigusvastane, kuna kinnipeetava värskes õhus viibimise õigus on absoluutne, sarnases olukorras 2020. aasta sügisel võimaldati värskes õhus jalutamist ning SPT ja CPT soovituse järgi tuli värskes õhus viibimist võimaldada.
18.Apellatsioonkaebuses viitab kaebaja Riigikohtu praktikale, mis kinnitab halduskohtu seisukohta, et SPT ja CPT soovitused ei ole õigusnormid ega saa seega olla siduvad vanglale
kinnipidamise korraldamisel. Riigikohus selgitas1, et Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC(2006)2 kinnitatud "Euroopa vanglareeglistiku“ normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Seega ka praegusel juhul vastustaja kohaldatud piirangu õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda eelkõige siseriikliku õiguse normidest. Nende alusel tuleb otsustada, kas värskes õhus jalutamise õiguse piiramine on lubatav ning kaebuses toodud asjaoludel õiguspärane, s.h kaebaja õigusi mitte ülemääraselt piirav. Rahvusvaheliste organisatsioonide soovitust võimaldada kinnipeetavatel jalutada värskes õhus ka COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku olukorras saab arvestada eelkõige piirangu kehtestamisega seotud vastandlike huvide kaalumisel.
19.Halduskohus osutas põhjendatult, et VangS § 55 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava õiguse, viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas, piiramise aluseid ei ole samas normis ette nähtud. Ringkonnakohus jagab siiski halduskohtu arusaama, et vahetult värskes õhus jalutamise õiguse piiramise aluste seaduses sätestamata jätmisest ei järeldu, et see kinnipeetava õigus oleks absoluutne, s.t et vanglal oleks keelatud seda õigust piirata. Nimelt tuleneb VangS § 41 lg 2 ls-test 2 ja 3, et kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kinnipeetava õiguse, liikuda vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ja ajal, piiramise volitus vanglale tuleneb VangS § 8 lg-st 2, mille järgi on muu hulgas lubatud kambrite ja eluosakondade lukustamine, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Ringkonnakohus järeldab eelnevast, et kuna seadus ei reguleeri värskes õhus jalutamise õiguse piiramise aluseid, siis on selle õiguse piiramine lubatud üksnes vangla julgeoleku tagamiseks. Õiguse piiramine ei ole vangla kohustus, vaid piirangu kehtestamisel on vanglal õigus ja kohustus kasutada kaalutlusõigust. Sellele osutab üheselt VangS § 41 lg-s 2 kasutatud mõiste „võib“.
20.Kehtivas õiguses puudub vangla julgeoleku mõiste definitsioon. Seega on tegemist määratlemata õigusmõistega, mis tuli vastustajal sisustada piirangu kehtestamise otsustamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kuigi määratlemata õigusmõistega määratud asjaolu üle otsustamisel on haldusorganil ulatuslik otsustusruum, siis ei ole sellise otsustuse kohtulik kontroll piiratud. Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega.2 Ringkonnakohtu hinnangul saab mõiste määratlemisel lähtuda mõiste kasutusest eelkõige VangS-s, aga ka vangla sisekorraeeskirjas. Valdavalt on VangS-s ??? kasutatud selliselt, et mõne õiguse või kohustuse rakendamine on seatud sõltuvusse tulemuse kooskõlast vangla julgeoleku tagamise eesmärgiga. Nii on see teiste hulgas näiteks VangS § 15 lg 2 p-s 3, § 24 lg 11 p-s 2 ja § 30 lg-s 2. Selline mõistekasutus mõiste sisu ei ava. Küll on mõiste sisustamisel suuniseks VangS § 72, mis reguleerib vangla julgeolekut ja korda ohustava sündmuse lahendamist?. Selle paragrahvi esimese lõike kohaselt kõikide vangla üldist julgeolekut või vangistuse täideviimist vahetult ohustavate sündmuste lahendamist juhib vangla või Justiitsministeerium. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi võib esimeses lõikes nimetatud sündmuse lahendamiseks kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamisel kalduda kõrvale üldisest korrast, kui see on muu hulgas vajalik vanglas viibivate kinnipeetavate ja vahistatute elu ja tervise kaitseks.
Vt RKHK 21. aprilli otsus asjas nr 3-3-1-14-10 (p 8) Vt RKHK 20. aprilli 2018. a otsus asjas 3-15-443 (p 28)
Ringkonnakohus järeldab eelnevast, et vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimisel kohaldatavate normide järgmise, samuti vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise.
21.Piirangute kehtestamise käskkirjades põhjendas vastustaja piirangute kehtestamist vajadusega kaitsta nii kinnipeetavate kui ka vastustaja ametnike elu ja tervist. Sellisena on vastustaja käskkirjad värskes õhus jalutamise piirangu kehtestamise osas kooskõlas VangS § 41 lg-ga 2, s.t vastustaja otsustas piirangu kehtestamise vangla julgeoleku mõistega hõlmatud õigushüvede kaitsmiseks.
22.Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu seisukohta selleski, et käskkirjade andmise aja seisuga ei saa kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramist pidada kaebaja suhtes ebaproportsionaalseks. Piirangu kehtestamise otsustamisel ei ole vastustustajale etteheidetav oluliste asjaolude arvestamata jätmine, lähtumine ebakohastest kaalutlustest ega mõnele asjaolule ilmselgelt ebaõige kaalu omistamine. Kinnipeetava õigus igapäevaselt ühe tunni jooksul viibida värskes õhus on kahtlemata olulise tähendusega kinnipeetavate füüsilise ja vaimse tervise hoidmisel vangistuse täideviimise ajal. Samas osutas vastustaja piirangu kehtestamise ja jätkamise käskkirjades põhjendatult sellele, et vajadus kaitsta kinnipeetavate ja vangalaametnike elu ja tervist ning rahvatervist üldiselt kätkeb endas ülekaalukat avalikku huvi. Värskes õhus jalutamise piirangu kehtestamise ja jätkamise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse 12. märtsi 2020. a korraldusega nr 76 kehtestatud eriolukord. Eriolukorra kehtestamist põhjendati Vabariigi Valitsuse korralduse nr 76 p-s 1 COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga ning vajadusega rakendada hädaolukorra seaduse 4. peatüki 2. jaos sätestatud juhtimiskorraldust ning anda võimalus rakendada vajaduse korral samas peatükis sätestatud meetmeid.
23.Piirangu kehtivuse ajal ei olnud teave COVID-19 haigust põhjustava viiruse kohta täielik. Sellele vaatamata oli vastustajal kohustus võtta samme viirusest lähtuva ohu vähendamiseks. Saab pidada ainuvõimalikuks, et vastustaja lähtus seejuures otsustuste tegemise ajal teada olnud andmetest ja teadlikest hinnangutest viiruse levimise ja toime kohta. Nii ongi vastustaja esile toonud, et viirus võib olla nakkav ka peiteajal, mistõttu tuleb käsitleda potentsiaalselt ohtlikena kõiki isikuid. Viirus võib levida lähikontaktide ja ka viirusega nakatunud pindade kaudu, kuivõrd viirus võib olla elujõuline ja nakkusohtlik esemetel kuni 48 tundi. Oht nakatunud inimeste tervisele ja elule on reaalne. Eriti ohtlik on viirus riskirühmadele, s.h HIviiruse kandjatele (ca 12% kinnipeetavatest) ja C-hepatiidi kandjatele (ca 30% kinnipeetavatest). Lisaks on vanglates eakaid kinnipeetavaid, samuti teisi kroonilisi haigusi põdevaid kinnipeetavaid. Nendel asjaoludel leidis vastustaja põhjendatult, et tavapärase kinnipidamisrežiimi tingimustes ei ole alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust ega välistada kokkupuudet ametnikega, kes kujutavad samuti võimalikku nakkusohtu. Samuti ei ole võimalik täielikult vältida vangi kokkupuudet nakatunud pindadega. Seega on suur oht, et viiruse levik toimub just kambrist väljaspool, mistõttu võib iga vangi käsitleda potentsiaalse ohuna teisele isikule. Sellises olukorras lasub riigil haldusorgani kaudu positiivne sekkumiskohustus, mis seisneb inim- ja pindkontaktide välistamises, mis võivad ohustada isikute elu ja tervist. Teiste meetmete hulgas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise ärajätmine aitab kaasa kontaktide vähendamisele teiste isikutega ja ka viirust kanda võivate pindadega. Vastustaja hinnangul elu ja tervise kaitse kohustus kaaluvad oma olulisuse tõttu üles isiku muud põhiõigused (nt isiku õiguse liikumisvabadusele, õigus perekonnaelule). See tingib vajadusel selliste subjektiivsete õiguste piiramise (nt jalutuskäik, kokkusaamised), mille piiramata jätmine võib otseselt soodustada viiruse levikut. Vastaja selgitusel takistas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise jätkamist vajadus vältida kinnipeetavate omavahelisi kontakte ja kontakte vanglaametnikega, kes kinnipeetavaid saadavad ning puutuvad seejärel kokku ka teiste kinnipeetavatega. Individuaalsete
jalutuskäikude võimaldamiseks puudus vastustajal inimressurss ja ka piisaval arvul jalutusbokse. Samuti rakendas vastustaja leevendusmeetmeid, jättes kambrites raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt, pakkudes täiendavaid võimalusi ajaviitmiseks ning lisatoitlustamiseks. On tõsi, et leevendusmeetmed ei saanud asendada värskes õhus viibimist, kuid vähemalt osaliselt need siiski kompenseerisid värskes õhus viibimise võimaluse puudumisest tingitud heaolutunde vähenemist ja suhtlemisvabaduse piiramist.
24.Nendel asjaoludel ei ole alust pidada piirangu kohaldamist kaebaja suhtes ülemääraseks. Kaebaja oli ilma võimaluseta värskes õhus viibida 44 päeva jooksul. Kuigi piirangu mõju tuleb pidada ajas kumuleeruvaks ei ületanud piirangu kestus praegusel juhul lävendit, millest alates oleks piirang muutunud õigusvastaseks sõltumata avaliku hüve kaalukusest, millest lähtudes piirangut kohaldati. Vastustaja tegevusest piirangu kehtestamisel ja pikendamisel nähtub, et vangla jätkuvalt kaalus piirangu vajalikkust ning epidemioloogilise olukorra paranemisel ja viiruse kohta uute andmete ning kaitsevahendite lisandumisel loobus piirangu kohaldamisest. Kaebaja ei ole väitnud, et piirangu oleks pidanud tühistama mõne varasema, enne 28. aprilli 2020 toimunud sündmuse tõttu või et piirangu mõju oleks selle kohaldamise kestuse tõttu muutunud kaebaja suhtes piinavaks. Ka ringkonnakohtule ei ole nende asjaolude esinemine äratuntav.
25.Pärast piirangu tühistamist on saadud täiendavaid andmeid COVID-19 haigust põhjustava viiruse levimise ja toime kohta. See võimaldas 2020. aasta sügisel viiruse nn teise laine saabudes rakendada leebemaid piiranguid, näiteks võimaldada kinnipeetavatele siiski igapäevaselt värskes õhus viibimist. 2020. aasta kevadel piirangute kohaldamine toimus preventiivsel eesmärgil ja oli seega prognoosotsus. Selle otsuse tegemisel sai ja pidigi vastustaja lähtuma olemasolevatest andmetest. Kaebaja ei ole suutnud näidata, et vaidlusalusel ajal piirangute kehtestamisel oli või pidanuks vastustajal olema andmed, millele tuginedes kehtestada piirangud 2020. aasta sügisega sarnases koosseisus ja ulatuses. Hilisem leebemate piirangute rakendamine seetõttu ei muuda varasemaid piiranguid õigusvastaseks.
26.Eeltoodu alusel nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et vastustaja tegevus kaebaja suhtes värskes õhus viibimise piirangu kehtestamisel ja pikendamisel ei olnud õigusvastane. Seetõttu on täitmata RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st tulenev kahju hüvitamise eeldus – vastustaja tegevuse õigusvastasus – ning vastavalt ei saa kahju hüvitamise nõuet rahuldada. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
27.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja a kuludokumente, siis tulenevalt 109 lg 1 ls-st 3 vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.