Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3171026 1. oktoober 2018 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Nele Parrest X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse tühistamiseks ja rahvusvahelise kaitse andmiseks või alternatiivselt Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaatama kaebaja taotluse uuesti läbi Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristiina-Marita Alliksoo Kaasatud haldusorgan Kaitsepolitseiamet, esindaja Karel Virks Tallinna Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2018. a otsus X kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2018. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
3.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus menetluse peatamiseks Euroopa Kohtu otsuse tegemiseni liidetud kohtuasjades C391/16, C77/17 ja C78/17.
4.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
6.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 16. novembril 2016 kinni Usbekistani Vabariigi kodaniku X (kaebaja), kes oli 4. märtsil 2016 lahkunud Usbekistanist Kasahstani ja sealt edasi 7. märtsil 2016 Venemaale, kust saabus seadusliku aluseta Eestisse.
2.Kaebaja esitas 17. novembril 2016 PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse, paludes kaitset põhjusel, et ta on islami usul põhineva valesüüdistuse tõttu Usbekistani julgeolekujõudude poolt tagaotsitav.
3-17-1026
3.PPA lükkas 5. mai 2017. a otsusega nr 7001610355-1 kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 alusel tagasi (p 1). PPA luges taotluse selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 pde 2 ja 9 alusel (p 2) ning ei tunnustanud taotlejat täiendava kaitse saajana, sest esinevad VRKS § 22 lg 3 ps 4 sätestatud alused (p 3). Otsusest nähtuvalt seisneb kaebaja tagakiusamishirm kartuses riigi ees. Väidetavalt on teda usulise ja poliitilise meelsuse tõttu kinnipeetud, väärkoheldud ja esitatud süüdistus. Kaebaja eitab enda seotust Usbekistanis keelatud liikumisega. Ta kardab süüdistust ja selle eest mõistetavat karistust – eluaegset vangistust või surma. PPA hinnangul on süüdistuse aluseks olevate normide järgi selline karistus reaalne. Siiski ei saa kaebaja ütlusi toimunu kohta pidada täiesti usutavateks, kaebaja andis ebaõigeid seletusi ja tõenäoliselt valeütlusi. Asjaolu, et taotleja sai pärast kahtlustuse esitamist teiste jõustruktuuride abil vabaks ning sai pärast seda kaheksa kuud Usbekistanis ringi liikuda ja rahulikku elu elada, näitab, et teda ei asutud seal taga kiusama. PPA on seisukohal, et kaebaja olukord ei vasta pagulasseisundi definitsioonile, kuna Usbekistanis karistataks teda tema telefonist leitud materjali tõttu seaduse järgi n-ö tavalise õigusrikkumise eest. Usbekistanis talle vangistuse mõistmine tooks tõenäoliselt kaasa tema piinamise, ebainimlike või alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise. Siiski ei saa talle täiendava kaitse saaja staatust omistada, kuna kaebaja ohustab Eesti Vabariigi julgeolekut ja tõenäoliselt ka avalikku korda.
4.Kaebaja esitas 16. mail 2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub PPA 5. mai 2017. a otsuse tühistada ja anda talle rahvusvaheline kaitse või alternatiivselt kohustada PPA-d tegema uue otsuse. Kaebaja heitis PPA-le ette, et kuigi tuvastati, et kaebaja võib langeda tagakiusamise (piinamise) ohvriks sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast, ei ole PPA piisavalt analüüsinud ega põhjendanud, miks kaebaja ei vasta pagulasseisundi kriteeriumidele. Isegi kui kaebaja ei kvalifitseeruks pagulasstaatuse saajaks, tuleks tema suhtes rakendada non-refoulement printsiipi, mis on rahvusvahelise pagulasõiguse nurgakivi. Kaebajast ei lähtu tõelist, vahetut ega piisavalt tõsist ohtu Eesti riigi julgeolekule.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 28. septembri 2017. a otsusega kaebuse, tühistas PPA otsuse ja kohustas PPA-d kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust uuesti läbi vaatama.
5.1.Halduskohtu seisukohad pagulasena tunnustamise kohta olid järgmised. 1) Vastustaja tugines VRKS § 201 pdele 2 ja 9 üksnes isiku pagulasena mittetunnustamisel. VRKS § 201 pga 9 on sätestatud lisaalus pagulasstaatuse andmisest keeldumiseks, võrreldes Genfi 1951. a pagulasseisundi konventsiooniga (Genfi konventsioon). Sättega on võetud üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. a direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (art 14 lgd 4 ja 5). Direktiivi viidatud sätete kehtivuse kohta on esitatud Euroopa Kohtule eelotsusetaotlused liidetud kohtuasjades C391/16, C77/17 ja C78/17. Siiski puudub praegu vajadus menetlust peatada. 2) VRKS § 20 kohaldatavust hinnates on PPA asunud seisukohale, et kaebaja ei vasta VRKS § 4 lgs 1 sätestatud eeldustele, kuna soovib põgeneda n-ö tavalise õigusrikkumise eest karistuse saamise, mitte tegeliku tagakiusamise eest. PPA on õigesti kindlaks määranud kaebaja tagakiusaja (riigivõim) ja tagakiusamise alused (religioon ja poliitiline meelsus). Samas ei ole PPA tagakiusamishirmu põhjendatust piisavalt hinnanud ja PPA seisukohad tagakiusamise aluste kohta on vastuolulised. 3) PPA ei pea usutavaks kaebaja väidet, et ta pole seotud organisatsiooniga Hizb ut-Tahrir (HT). PPA on põhjendatult leidnud, et kaebaja huvi HT-d puudutava teabe vastu ei ole tavapärane ning tal on ilmselt organisatsiooniga sidemed. Samas on kaebaja andnud ligipääsu isiklikele 2(12)
3-17-1026 suhtluskontodele, et uurida kaebaja suhtlust ja teabevahetust. VRKS § 20 p 2 silmas pidades ei ole kohus veendunud, kas kaebaja väited HT-ga seotuse kohta oleksid olnud samasugused, kui talle oleks haldusmenetluse ajal võimaldatud esindajat. 4) PPA möönis otsuses, et tagakiusamise aluseks võib põhimõtteliselt olla riigi poolt kaebajale omistatud poliitiline meelsus, kuid asus siiski seisukohale, et seotus Usbekistanis keelustatud liikumisega ei ole põhjustanud tagakiusamist eelnimetatud alusel. Kuna HT-sse kuulumine võib olla tagakiusamise aluseks, tulnuks PPA-l hinnata, kas kaebaja puhul võib karta tegelikku tagakiusamist. Seega on PPA isiku pagulasena kvalifitseerimisel jäänud hinnangu andmisega n-ö poolel teel pidama. Samuti pole PPA analüüsinud, kas isikut ähvardab talle omistatud poliitilise meelsuse tõttu selgelt ebaproportsionaalne karistus keelatud religioosse materjali Usbekistani sissetoomise eest. Radikaalset ideoloogiat propageeriva või ekstremistliku sisuga kirjanduse omamine ja riiki sissetoomine ei ole Euroopa Liidus kriminaalkorras karistatav. 5) Euroopa Liidus ei ole HT tunnistatud terroristlikuks organisatsiooniks ja seega puudub alus pidada kaebajat potentsiaalseks terroristiks või ekstremistiks. Euroopa Kohtu otsustest kohtuasjades C57/09, C101/09 ning C373/13 on võimalik järeldada, et üksnes liikmelisus terroristlikus organisatsioonis (milleks HT-d seejuures ei loeta) ei ole pagulasstaatuse mittetunnustamiseks piisav põhjus, kuna organisatsiooni kandmist loendisse ei saa samastada individuaalse hindamisega, kas isik kvalifitseerub pagulaseks. Euroopa Liidu asjakohastest aktidest ei tulene ka seda, et ekstremistlikud vaated või kirjanduse omamine peaksid olema kriminaalkorras karistatavad. Eesti karistusõiguses puudub samuti selline norm. 6) Kuna PPA ei ole kohaselt hinnanud kaebaja kvalifitseerimist pagulasena, pole vaja hinnata, kas vastustaja on kohaldanud VRKS § 201 pte 2 ja 9 õigesti.
5.2.Halduskohtu seisukohad täiendava kaitse andmise kohta olid järgmised. 1) PPA kinnitas, et ta ei tutvunud haldusakti andmisel riigisaladust sisaldava teabega, vaid lähtus Kaitsepolitseiameti (KAPO) hinnangust. Haldusakti andmise aluseks olevas õigusnormis sisalduvate määratlemata õigusmõistete (oht riigi julgeolekule või avalikule korrale) sisustamine on PPA kohustus. Selle tegemata jätmine on üldjuhul oluline menetlusviga (oluliste tõendite hindamata jätmine). 2) Ei vaielda selle üle, et kaebaja vastab täiendava kaitse andmise eeldustele VRKS § 4 lg 3 mõttes. 3) Kaebaja telefonist ja Facebooki kontolt saadud materjal annab alust pidada kaebaja vaateid radikaalseteks. Sellest ei saa siiski järeldada piisavalt tõsist ohtu, et ta võiks toime panna terroriakte. Euroopa Kohtu praktika ei toeta seisukohta, et isikule võib keelduda rahvusvahelise kaitse andmisest põhjusel, et tahetakse välistada isiku võimaliku edasise radikaliseerumise korral terroriaktide toimepanek või riigis sellise meelestatusega isikute koondumine. 4) Radikaalsete vaadetega isikute hulga suurenemine Eestis suurendab terroriakti toimumise tõenäosust. Siiski ei ole mõningate radikaalsete vaadete jagamine või vägivaldse radikaliseerumise protsessi sattumine Euroopa Kohtu senise praktika kohaselt piisav selleks, et lugeda isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule vahetuks, tõeliseks ja piisavalt tõsiseks. Kohus nõustub KAPO hinnanguga, et oht riigi julgeolekule esineb. Siiski ei ole see tõendite põhjal piisav, ületamaks Euroopa Kohtu seatud künnist, mis võimaldab keelduda rahvusvahelise kaitse andmisest. Sellistest isikutest lähtuvat ohtu tuleb ennetada muude proportsionaalsete meetmetega. 5) Rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumine ei too automaatselt kaasa isiku riigist väljasaatmist. Venemaad ei saa pidada kaebaja jaoks turvaliseks kolmandaks riigiks.
6.PPA palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18. jaanuari 2018. a otsusega halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Kohus põhjendas oma seisukohta järgmiselt. 3(12)
3-17-1026
7.1.VRKS §s 201 sätestatud eeldused taotluse põhjendamatuks lugemiseks on praegusel juhul täitmata, sest taotleja esitatud väited ja põhjendused on selgelt seotud rahvusvahelise kaitse saamise tingimustega. Taotlus on esitatud tegeliku rahvusvahelise kaitse vajaduse tõttu, mitte eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada. Siiski ei saa nõustuda halduskohtu hinnanguga, et PPA otsus on õigusvastane, sest kontrollimata on jäetud kaebaja tagakiusamise oht poliitilise meelsuse alusel. PPA on selgelt tuvastanud kaebaja tagakiusamise usulis-poliitilistel alustel. PPA on ekslikult leidnud, et kaebaja ei ole käsitatav pagulasena VRKS § 4 lg 1 järgi, sest ta soovib vaid vältida karistust talle süüks pandava õigusrikkumise eest. Arvestades, et PPA hinnangul ähvardab kaebajat päritoluriigis lisaks piinamisele eluaegne vangistus teo eest, mis Eestis ja teistes euroopalikke väärtushinnanguid jagavates riikides ei ole karistatav või mille eest on sanktsiooni ülemmäär oluliselt madalam kaebaja päritoluriigis sätestatust, on alusetu lugeda taotlust esitatuks rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamise eesmärgil. Seega on kaebaja VRKS § 4 lg 1 järgi potentsiaalselt käsitatav pagulasena, kui ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu, mis on sätestatud Genfi konventsiooni art 1 p F alusel VRKS § 22 lgs 1. Ükski viidatud sättes nimetatud välistavatest tingimustest kaebajasse ei puutu. Isegi kui islamiäärmuslike vaadete levitamine on vastuolus ÜRO eesmärkide ja põhimõtetega, ei ole kaebaja levitanud usulis-poliitilist teavet, vaid on kasutanud seda oma isiklikuks tarbeks.
7.2.Vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks oli ka VRKS § 20 lg 1 ja seeläbi VRKS § 49 lg 3 p 1 koostoimes lgga 4, mis omakorda tugineb direktiivi 2011/95/EL art 14 lgle 5 ja lg 4 p-le a. VRKS § 49 lg 3 p 1 ja lg 4 ning direktiivi 2011/95/EL art 14 lg 5 ja lg 4 p a on sõnastuse poolest erinevad. Direktiivi 2011/95/EL nimetatud sätted näevad ette võimaluse jätta julgeolekuohu tõttu pagulasseisund andmata. VRKS-i viidatud sätted puudutavad seevastu julgeolekuohu tõttu pagulasseisundi kehtetuks tunnistamist olukorras, kus pagulasseisundi põhjendatud alust kinnitav otsus ei ole veel jõustunud. Siiski oleks eesmärgipäratu tõlgendada VRKS § 49 lgt 4 koostoimes lg 3 pga 1 kitsalt ja vastupidiselt direktiivi 2011/95/EL art 14 lg 5 ja lg 4 p a mõttele selliselt, et selle kohaldamisalasse kuuluvad üksnes olukorrad, kus välismaalasele on juba pagulasseisund antud. Sellise kitsa tõlgenduse korral tuleks praegusel juhul PPA-l anda kaebajale pagulasseisund üksnes selleks, et see talt VRKS § 49 lg 4 alusel koostoimes lg 3 pga 1 uuesti ära võtta.
7.3.Kaebaja kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise kohtuasjas on ringkonnakohus jaatanud temast lähtuvat märkimisväärset ohtu riigi julgeolekule ja avalikule korrale. PPA ja KAPO on kaebaja puhul tuvastanud julgeolekuohu, võttes arvesse tema seotust HTga, tema telefonis leidunud video- ja audiofaile ning riigisaladusega kaitstud teavet. Asjaolusid kogumis hinnates ei nähtu, et KAPO ohuhinnang oleks ilmselgelt põhjendamatu või vale. Kuna on alust arvata, et kaebaja ohustab Eesti julgeolekut, on PPA vaidlustatud otsuses põhjendatult tuginenud VRKS § 20 lgle 1 (koostoimes VRKS § 49 lgga 4 ja lg 3 pga 1).
7.4.Euroopa Kohtu liidetud asjades C391/16, C77/17 ja C78/17 on eelotsusemenetlus pooleli. Direktiivi 2011/95/EL art 14 lgte 4 ja 5 kooskõla kohta Genfi konventsiooni art 1 p-ga F on esitatud ka teisi kriitilisi arvamusi. Puudub vaidlus, et art 1 p F alusel ei saa jätta kaebajale pagulasseisundit andmata. Samas ei keela Genfi konventsiooni art 33 lg 2 välja saata isikut, kelle pagulasseisundit on juba tunnustatud, kui on välja selgitatud, et temast lähtub oht riigi julgeolekule (st non-refoulement põhimõte ei kohaldu). Mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid peavad direktiivi 2011/95/EL art 14 lgte 4 ja 5 ning neile vastava riigisisese sätte õiguslikuks aluseks just Genfi konventsiooni art 33 lgt 2. Eesmärgipäratu ja potentsiaalselt ohtlik oleks anda pagulasseisund välismaalasele, kes küll ei vasta ühelegi konventsiooni art 1 p F välistamisklauslile, kuid on ohuks avalikule korrale või julgeolekule, üksnes selleks, et see temalt seejärel ära võtta ja alustada väljasaatmist konventsiooni art 33 lg 2 alusel. Eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsus ei ole vastuolus rahvusvahelise õigusega 4(12)
3-17-1026 osas, milles see tugineb VRKS § 20 lgle 1 ja seeläbi VRKS § 49 lgle 4 ning lg 3 ple 1 tõlgendatuna direktiivi 2011/95/EL art 14 lgte 4 ja 5 järgi.
7.5.PPA otsus ei ole vastuolus ka proportsionaalsuse põhimõttega osas, milles vastustaja keeldus kaebajale täiendava kaitse andmisest. Euroopa Kohtu seisukohast liidetud asjades C57/09 ja C101/09 tuleneb, et toimepandud tegude raskuse ja huvitatud isiku individuaalse vastutuse hindamise raames võetakse juba arvesse kõiki tegusid ja isiku olukorda iseloomustavaid asjaolusid, mistõttu ei tule proportsionaalsuse kontrolli teha, kuna see tähendaks uut hinnangut toime pandud tegude raskusastmele (p 109).
7.6.Kaebajale rahvusvahelise kaitse andmata jätmine ei tähenda seisukohavõttu küsimuses, kas kaebajat võib tema päritoluriiki või mõnda kolmandasse riiki tagasi või välja saata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub peatada menetlus, tühistada ringkonnakohtu otsus ning jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.
8.1.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 95 lg 4 alusel tuleb praegune kohtumenetlus peatada ajaks, kuni Euroopa Kohus teeb lahendi kohtuasjades nr C391/16, C77/17 ja C78/17. Kuna Genfi konventsioon sisaldab rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ja norme, siis on konventsiooniga ühildamatu säte vastuolus ka Eesti põhiseadusega.
8.2.KAPO antud ohuhinnangu aluseks olevad tõendid ei olnud kaebajale ega tema esindajale kättesaadavad, mistõttu puudus kaebajal juurdepääs tõhusale õiguskaitsevahendile Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 13 mõttes. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on pidanud oluliseks, et juurdepääs salastatud materjalidele oleks vähemalt isiku erinõustajal või erakorralisel esindajal, kes on läbinud turvakontrolli. Juurdepääsu toimikus sisalduvale teabele peetakse oluliseks ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. a direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta art 23 järgi.
9.Vastustaja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata, põhjendades oma seisukohta järgmiselt.
9.1.Kui pagulasstaatust on võimalik kehtetuks tunnistada isikust lähtuva ohu tõttu riigi julgeolekule (VRKS § 49 lg 3 p 1, lg 4), pagulast on võimalik non-refoulement keelust olenemata välja või tagasi saata isikust lähtuva ohu tõttu riigi julgeolekule (VRKS § 50 lg 2 p 1), siis peab olema võimalik ka keelduda pagulasstaatuse andmisest sellisele isikule, kelle puhul on taotluse menetluse käigus eelnimetatud oht tuvastatud.
9.2.Menetluse peatamine Euroopa Kohtu eelotsuse menetluse ajaks tooks kaasa kohtumenetluse põhjendamatu viibimise. Kohtuasja kiire lahendamine on kaebaja huvides, kuna ta viibib Eestis ebaseaduslikult, omamata siin toimetulemiseks vajalikke õigusi.
9.3.Kaebaja väited riigisaladusele juurdepääsu puudumise kohta tuleks jätta tähelepanuta, kuna kaebaja ja tema esindaja teadsid alates PPA otsuse kättesaamisest, et otsus tugineb riigisaladusele, kuid ei esitanud seaduses ette nähtud taotlust riigisaladusele juurdepääsuks, ei vaidlustanud määrust, millega halduskohus kuulutas menetluse kinniseks ja eemaldas pooled salastatud dokumentide uurimiselt, ega taotlenud ka ringkonnakohtus juurdepääsu riigisaladusele. 5(12)
3-17-1026
10.Kaasatud haldusorgan palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata, põhjendades oma seisukohta järgmiselt.
10.1.Kaebaja ega tema esindaja ei ole kohtuasjas varem kordagi väitnud, et kaebajal puudus juurdepääs tõhusale õiguskaitsevahendile, kuna neil puudus juurdepääs riigisaladusega kaitstud teabele. Tegemist on uue väitega, mistõttu tuleb see HKMS § 211 lgte 1 ja 2 järgi jätta tähelepanuta. Riigisaladusele juurdepääsuks seadusele vastavat taotlust ei esitatud, halduskohtu määrust menetluse kinniseks kuulutamiseks ja poolte eemaldamiseks vastavate dokumentide uurimisest ei vaidlustatud ning ka ringkonnakohtus ei taotletud juurdepääsu riigisaladusele. Ringkonnakohtu otsus ei tugine uutele asjaoludele ning kõik otsuses kirjeldatud asjaolud olid kaebajale ja tema esindajale teada. Otsuseid tehes ei ole kohtud tuginenud üksnes salajasele teabele.
10.2.Nii haldus- kui ka ringkonnakohtu tegevus on kooskõlas EIK-i asjakohaste seisukohtadega.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium selgitab esiteks oma seisukohta kaebaja pagulasena tunnustamise kohta (I) ning seejärel analüüsib kaebaja vastavust täiendava kaitse saaja nõuetele (II), peatudes täiendava kaitse andmise eeldustel ja seda välistavatel asjaoludel, sh riigisaladusega kaitstud teabekandjate tõendina kasutamisel. Lõpuks lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse (III). I
12.Euroopa Kohus on korduvalt selgitanud, et Genfi konventsioon kujutab endast pagulaste kaitse alase rahvusvahelise õiguskorra nurgakivi ning et pagulasseisundi andmise tingimusi ja selle seisundi sisu käsitlevad direktiivi 2011/95/EL sätted on vastu võetud selleks, et aidata liikmesriikide pädevatel asutustel seda konventsiooni kohaldada, tuginedes ühistele mõistetele ja kriteeriumidele (nt C369/17, Ahmed, p 40). Direktiivi võtab Eesti õigusesse üle VRKS.
13.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lgs 1 ja direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos. Tagakiusamise põhjuseks võib olla rass, usk, rahvus, poliitilised veendumused või sotsiaalsesse gruppi kuulumine (VRKS § 4 lg 1, direktiiv 2011/95/EL art 10 lg 1). Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lgs 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lgs 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud punktis 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks, millest ei ole EIÕK art 15 lg 2 kohaselt võimalik erandit teha, on eeskätt EIÕK arttes 2, 3, 4 ja 7 nimetatud õigused, s.o õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Euroopa Kohus on sellesse loetellu lisanud EIÕK arts 9 nimetatud usuvabaduse (liidetud asjad C71/11 ja C99/11, Y ja Z, p 57). Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid eeskätt on määrav „isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate 6(12)
3-17-1026 meetmete ja karistuste raskus“ (vt liidetud asjad C71/11 ja C99/11, Y ja Z, pd 62–66; vt ka C472/13, Shepherd, p 25).
14.Kaebaja on islamiusuline. Kaebaja ei kurda, et usu igapäevasel praktiseerimisel oleks tal olulisi takistusi (v.a ususümbolite ja -riietuse, nt rätiku, helmeste ja tübeteika kandmine avalikus ruumis). Kaebaja ütlustest võib järeldada, et ta peab oma probleemide põhjuseks Usbekistanis abikaasa isa, kelle tegevuse tulemusel alustatud süüteomenetluses tahetakse talle alusetult omistada seotust HT-ga ja keelatud materjalide omamist (telefoni audiofail Usbekistani Islamiliikumise liidri loenguga).
15.Kaebaja kirjeldatud probleemid islami usu praktiseerimisel ei ole sellised, mida pidada tagakiusamiseks. Mistahes usuvabaduse riive või ka rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta inimest märkimisväärselt, ei ole tagakiusamine VRKS-i ega direktiivi 2011/95/EL mõttes (liidetud asjad C71/11 ja C99/11, Y ja Z, pd 58, 61; liidetud asjad C199/12, C200/12 ja C201/12, X, Y ja Z, p 53).
16.Kaebuses halduskohtule märgib kaebaja, et „on tuvastatud, et kaebaja võib langeda tagakiusu (piinamine) ohvriks sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast“, jättes põhjendamata, millise selgelt eristuva identiteediga tunnuse, tausta või veendumuse põhjal moodustuvat sotsiaalset gruppi ta silmas peab (vt direktiivi 2011/95/EL art 10 lg 1 p d). PPA ei ole otsuses sotsiaalsesse gruppi kuulumise põhjusel tagakiusamishirmu analüüsinud ning ka kohtud ei ole seda kaebaja väidet käsitlenud. Kolleegiumi hinnangul ei saa sotsiaalsesse gruppi kuulumist praegusel juhul pidada võimalikuks tagakiusamise põhjuseks. Kaebaja esile toodud probleemid alimentide maksmisega ja seetõttu väljasõidukeelu kohaldamine ei ole asjaolud, mis võimaldaksid lugeda isikut kindlasse sotsiaalsesse gruppi kuuluvaks. Kõik ülejäänud kaebaja väited ja esitatud asjaolud puudutavad usulisi või poliitilisi vaateid kui võimalikku tagakiusamise põhjust.
17.PPA on tuvastanud, et kaebaja vastu on Usbekistanis alustatud kriminaalmenetlust keelatud religioosse sisuga materjalide riiki toomise tõttu ning et ta „on Usbekistani ametivõimude huviorbiidis seoses Usbekistanis keelatud liikumisega“, st HT-ga. Kaebajale süüks pandavate kuritegudena on PPA otsuses loetletud Usbekistani kriminaalkoodeksi (KrK) §des 159, 244 ja 246 nimetatud süüteod. Usbekistani KrK § 159 näeb ette karistuse üleskutse eest muuta põhiseaduslikku korda (trahv 200 miinimumpalka, kuni 5 aastat vangistust; raskendavatel asjaoludel kuni 20 aastat vangistust), § 244 rahutuste organiseerimise eest (vangistus 10–15 aastat), § 246 salakauba, sh religioosset ekstremismi, fundamentalismi ja separatismi propageeriva kirjanduse salajase riiki toomise eest (vangistus 5–10 aastat, raskendavatel asjaoludel kuni 20 aastat). PPA on otsuses nentinud, et ei ole teada, kui range karistus kaebajale määrataks. Kaebaja ise eitab sidemeid HT-ga. Kuigi otseseid tõendeid ei ole, on kohtud kaudseid tõendeid menetlusnorme järgides ja kogumis hinnates põhjendatult leidnud, et kaebaja on seotud HT-ga, st vähemasti pooldab HT vaateid. Ka tuleb lisada, et põhjendatud tagakiusamishirmu hindamisel on tähtsusetu, kas kaebajal on tegelikult olemas tagakiusamist ajendav usuline või poliitiline omadus (sh kas ta ise seda eitab). Oluline on, et sellise omaduse omistab kaebajale tagakiusajaks olev riik (VRKS § 4 lg 1 teine lause, direktiivi 2011/95/EL art 10 lg 2). Praegusel juhul Usbekistan seda teeb. Seega tuleb järgnevalt analüüsida, kas kaebajat võidakse taga kiusata usuliste või poliitiliste veendumuste tõttu, arvestades tema seotust HT-ga. 7(12)
3-17-1026
18.HT ehk Vabastuspartei on rahvusvaheline 1950. aastatel loodud islamistlik organisatsioon. HT ise loeb end poliitiliseks parteiks, mille ideoloogiaks on islam ja tööriistaks poliitika eesmärgiga taastada kalifaat. EIK on asunud seisukohale, et HT ega selle antisemiitlikku ja vägivalda pooldavat ideoloogiat levitavad isikud ei saa enda tegevusest tingitud avaliku võimu meetmete vaidlustamisel tugineda EIÕK artte 9–11 kaitsele. Seda põhjusel, et HT eesmärgid on selgelt vastuolus EIÕK-i väärtustega, mille hulka kuuluvad rahvusvaheliste konfliktide rahumeelne lahendamine ja inimelu pühadus. Meetmed, mida HT plaanib kasutada võimu saavutamiseks ja riikide õigusliku ja konstitutsioonilise korra muutmiseks, ei ole seaduslikud ega demokraatlikud ning annavad põhjust arvata, et välistatud ei ole ka vägivalla kasutamine. HT soovitud muudatused ei ole ühildatavad EIÕK-i aluseks olevate demokraatlike aluspõhimõtetega. HT režiim põhineks šariaadil ning tema eesmärgiks on saavutada riigikorraldus, mis eitab poliitilisi vabadusi (eelkõige usu-, väljendus- ja ühinemisvabadust). Nii soovib HT ette näha surmanuhtluse islamist taganemise eest, keelustada kõik parteid, mis ei põhine islamil, omistada valimisõiguse ja õiguse töötada ametnikuna üksnes moslemitele, sätestada naiste õiguste piirangud jne. EIK-i praktika kohaselt ei luba EIÕK arts 17 sätestatud õiguste kuritarvitamise keeld kasutada EIÕK artd 9–11 selleks, et anda õigus tegevuseks, mis on suunatud EIÕK-ga tagatud õiguste ja vabaduste lammutamisele. (Vt EIK 14. märtsi 2013. a otsus, Kasymakhunov ja Saybatalov vs. Venemaa, pd 103–113 ning seal tehtud viited.) HT ei ole keelustatud Euroopa Liidus tervikuna. Küll on HT keelustatud näiteks Saksamaal ja selle keelu kooskõla konstitutsiooniga ja EIÕK-ga on kinnitanud ka Saksamaa Föderaalne Halduskohus ja EIK (vt pikemalt EIK 12. juuni 2012. a otsus, Hizb ut-Tahrir jt vs. Saksamaa). Keelustamist on arutatud ka teistes liikmesriikides, nt Taanis ja Suurbritannias.
19.VRKS-i ja direktiivi 2011/95/EL eesmärk on tagada kõigi põhiõiguste aluseks oleva inimväärikuse kaitse neile, kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele, mitte aga anda võimalus minna pakku selliste tegude tagajärgede eest, mille toimepanemist inimõigused kuidagi ei õigusta. Viimati öeldu kehtib ka juhul, kui tegu on toime pandud väidetavalt usulisel või poliitilisel eesmärgil. Eeltoodud HT ideoloogia kirjeldusest ja õiguste kuritarvitamise keelust tuleneb, et HT keelustamine Usbekistanis ning korrakaitseliste ja karistusõiguslike meetmete kohaldamine HT tegevusega seonduva eest ei kujuta endast inimõiguste rikkumist, mis oleks käsitatav usulisel või poliitilisel põhjusel tagakiusamisena VRKS-i ja direktiivi 2011/95/EL mõttes. Arvestades HT taotletavaid eesmärke, ei ole tegemist riigi poolt valitseva poliitilise jõuga opositsioonilisi vaateid, veendumusi või ideid omavate inimeste represseerimisega nende usulis-poliitiliste veendumuste tõttu. Kaebaja karistamisel oleks tegemist riigi meetmetega n-ö tavalise õigusrikkumise tõttu, kui riik teostab oma legitiimset õigust põhiseadusliku ja avaliku korra kaitsel ning julgeoleku tagamisel (vrd ka C472/13, Shepherd, pd 49–50). Ka ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR) rõhutab, et mitte igasugune karistamine poliitilise kuriteo eest ei ole tagakiusamine poliitilisel põhjusel; arvestada tuleb nt riigi meetmete põhjuseid, karistamise aluseks oleva seaduse olemust jms („Käsiraamat ja juhised menetluste ja kriteeriumite kohta põgeniku staatuse tuvastamisel“, 2011, pd 84–86). Eeltoodut ei väära ka VRKS § 22 lgs 1 ja direktiivi 2011/95/EL arts 12 sätestatud välistusklauslid, mis ei võimalda tunnustada teatud raskeid kuritegusid toime pannud välismaalast pagulasena. Välistusklausleid ei saa tõlgendada viisil, et kergemate poliitiliste veendumuste või usuga seotud kuritegude eest karistamist tuleks igal juhul käsitada tagakiusamisena.
20.Kuna kaebaja karistamine seotuse eest HT-ga ei oleks usulisel ega poliitilisel põhjusel tagakiusamine, ei vasta kaebaja pagulase tunnustele. Samale järeldusele jõudis oma otsuses ka PPA. Seetõttu lükkas PPA VRKS § 20 alusel põhjendatult tagasi kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse pagulasseisundi tunnustamiseks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega, miks ei ole 8(12)
3-17-1026 praegusel juhul kohaldatav VRKS § 20 , ega korda neid põhjendusi (HKMS § 231 lg 6). Eeltoodu tõttu ei ole vaja peatada asja menetlust Euroopa Kohtu otsuse tegemiseni liidetud asjades C391/16, C77/17 ja C78/17, mis puudutavad pagulasseisundi andmata jätmist põhjusel, et esineb oht riigi julgeolekule.
II
21.Inimesel, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, võib siiski olla õigus saada täiendavat kaitset. Täiendava kaitse saaja on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata (direktiiv: „mõjuv põhjus arvata“ (ingl.k. substantial grounds for believing, sks.k. stichhaltige Gründe für die Annahme, pr.k. des motifs sérieux et avérés de croire)), et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu (direktiiv: „reaalse ohu“ (ingl.k. real risk, sks.k. tatsächlich Gefahr, pr.k. un risque réel)), sealhulgas tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (VRKS § 4 lg 3 p 2, direktiivi 2011/95/EL art 2 p f, art 15). Taotleja piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine päritoluriigis on üheks suure kahju liigiks direktiivi 2011/95/EL art 15 p b mõttes. Kõnealuse suure kahju liigi tõlgendamisel tuleb silmas pidada EL põhiõiguste harta art 19 lgt 2, mille kohaselt ei tohi kedagi saata tagasi riiki, kus teda tõsiselt ohustab ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine, ja ka sarnasesisulist EIÕK artt 3 (C465/07, Elgafaji, p 28; C542/13, M`Bodj, p 38).
22.Nagu öeldud, ähvardab kaebajat päritoluriigis karistamine õigusrikkumise eest, mis ei kvalifitseeru tagakiusamisena. Seejuures ei ole täpselt teada, kas ja kui suur karistus kaebajale mõistetaks. Kolleegiumi hinnangul ei saa eeltoodud Usbekistani kriminaalkoodeksis sätestatud karistusmäärasid pidada sedavõrd rangeks, et tegemist oleks ebainimliku karistamisega VRKS-i ja direktiivi 2011/95/EL viidatud sätete mõttes.
23.Lisaks päritoluriigi õigusnormidele tuleb analüüsida õigusnormide tegelikku kohaldamist praktikas (vrd liidetud asjad C199/12, C200/12 ja C201/12, X, Y ja Z, pd 58–61; C472/13, Shepherd, p 53).
24.Kaebaja on kirjeldanud, et riigi esindajad väärkohtlesid teda kinnipidamise ajal. PPA on seisukohal, et neid ütlusi ei saa pidada täiesti usutavaks ning et kaebaja esitatud kaebekirjad ja nende vastused väärkohtlemist ei kinnita. Kohtud ei andnud hinnangut kaebaja väärkohtlemist puudutavatele väidetele.
25.Analüüsides päritolumaa infot, asus PPA oma otsuses seisukohale, et Usbekistanis on levinud religioosses äärmusluses (sh religioosse sisuga materjali omamises) süüdistatute ja süüdimõistetute väärkohtlemine. Seda süüdistust kasutatakse mh ebasoosingusse langenud inimestelt vabaduse võtmiseks. Väärkohtlemist kasutatakse ka ülestunnistuste saamiseks. Lisaks vanglate üldisele halvale olukorrale on vanglates levinud religioosses äärmusluses süüdimõistetute piinamine ja muu väärkohtlemine. On andmeid selliste kinnipeetavate hukkumise kohta. Äärmusluses süüdimõistetutele esitatakse vanglas uusi süüdistusi, et nende vanglakaristust pikendada.
26.EIK on rahvusvaheliste organisatsioonide inimõigusalastele raportitele toetudes asunud korduvalt seisukohale, et religioosselt ja poliitiliselt motiveeritud kuritegudes (sh religioosses ekstremismis) süüdistatavad moodustavad Usbekistanis haavatava grupi, keda ähvardab tegelik väärkohtlemise risk EIÕK art 3 mõttes. Olukord ei ole aastate jooksul muutunud. Usaldusväärsed allikad kinnitavad religioosses ekstremismis süüdistatud isikute väärkohtlemist, et saada end 9(12)
3-17-1026 süüstavaid ülestunnistusi ja isikuid karistada. Selliseid kinnipeetavaid piinatakse ja esineb surmajuhtumeid. (Vt nt 11. detsembri 2008. a otsus, Muminov vs. Venemaa, p 95; 5. veebruari 2013. a otsus Zokhidov vs.Venemaa, pd 134–137; 26. veebruari 2015. a otsus, Khalikov vs. Venemaa, p 42; 26. jaanuari 2017. a otsus, Khamidkariyev vs. Venemaa, pd 141–142, 7. novembri 2017. a otsus, T. M. jt vs. Venemaa, p 19.) Kuigi viidatud kohtuasjad on puudutanud peamiselt väljasaatmismenetlusi, on öeldu asjakohane ka praegusel juhul.
27.Kirjeldatud päritolumaa info koostoimes kaebaja olukorda iseloomustavate andmetega on kolleegiumi hinnangul piisav, jaatamaks põhimõtteliselt kaebaja vastavust täiendava kaitse saaja nõuetele. Täiendava kaitse saab talle anda siiski vaid juhul, kui ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu.
28.PPA asus otsuse resolutsiooni ps 3 seisukohale, et „esinevad VRKS § 22 lg 3 p 4 sätestatud alused“. Viidatud sätte järgi ei tunnustata välismaalast täiendava kaitse saajana, kui on põhjendatud alus arvata, et ta võib ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut (vrd direktiivi 2011/95/EL art 17 lg 1 p d: „kui on mõjuv põhjus arvata, et ta ohustab oma asukohaliikmesriigi ühiskonda või julgeolekut“). PPA otsuse tsiteeritud resolutsioonist võib järeldada, et kaebaja kujutab ohtu nii avalikule korrale kui ka riigi julgeolekule. Otsuse põhjendused on siiski mitmeti mõistetavad, kuna põhirõhk on ohul riigi julgeolekule: kaebaja „ohustab Eesti Vabariigi julgeolekut ja tõenäoliselt ka avalikku korda“, oht avalikule korrale ei ole välistatud ning „oht riigi julgeolekule kaalub üles taotleja teised õigused“.
29.Euroopa Kohus on välismaalasi, sh rahvusvahelise kaitse taotlejaid puudutavas kohtupraktikas järjepidevalt selgitanud, et avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab igal juhul lisaks ühiskondliku korra häirimisele, mida põhjustab mis tahes seadusrikkumine, ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Riigi julgeolek hõlmab nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut ning seega võib avalikku julgeolekut mõjutada institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele, samuti välissuhete raske häirimise oht või oht rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamine. (Vt nt C373/13, H. T., pd 78–79).
30.VRKS § 18 lg 2 sätestab, et PPA vaatab iga rahvusvahelise kaitse taotluse läbi individuaalselt ja erapooletult ning kontrollib esitatud tõendite ja andmete õigsust, taotleja väidete usutavust ja muid asjaolusid ning teeb selleks vajalikke menetlustoiminguid (vt ka direktiivi 2011/95/EL art 4).
31.Ohu avalikule korrale tuvastas PPA kaebaja telefoni sisu, sotsiaalmeedia konto ning Usbekistanis esitatud süüdistuse põhjal, mis viitavad PPA hinnangul kaebaja süvendatud huvile Süüria sõjategevuse vastu ning seotusele HT-ga. PPA on tõelise, vahetu ja piisavalt tõsise ohu avalikule korrale tuvastanud konkreetset juhtumit iseloomustavaid asjaolusid koostoimes analüüsides ning VRKS §s 18 ja direktiivi 2011/95/EL arts 4 sätestatut järgides.
32.PPA tuvastas ohu riigi julgeolekule KAPO antud hinnangu alusel (KAPO 22. detsembri 2016. a kiri PPA-le). PPA on seisukohal, et riigi julgeolekule esineva ohu hindamine on KAPO pädevuses ning PPA saab ise hinnata üksnes ohtu avalikule korrale. Seetõttu ei tutvunud PPA otsust tehes ka KAPO hinnangu aluseks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega.
33.Julgeolekuasutuste seaduse §st 6 tulenevalt on riigi julgeoleku ohu hindamine KAPO pädevuses. Eelviidatud KAPO hinnangut sisaldav kiri PPA-le on praegusel juhul käsitatav dokumentaalse tõendina (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 38 lg 2), mille põhjal teeb PPA kui menetlust läbi viiv haldusorgan kindlaks asjas tähtsust omavad asjaolud. Vaidlusaluse otsuse aluseks 10(12)
3-17-1026 olev VRKS § 22 lg 3 p 4 ega ka direktiivi 2011/95/EL art 17 lg 1 p d, mis sätestavad alused, mil välismaalast ei tunnustata täiendava kaitse saajana, ei näe ette kaalutlusõigust. Normides sisalduvad määratlemata õigusmõisted, mille sisustamise õigus ja kohustus lasub menetluse eest vastutaval haldusorganil PPA-l. Kas ja milliseid täiendavaid tõendeid PPA selleks kogub, on uurimispõhimõtte (HMS § 6) järgi tema otsustada. Vastutus menetlustulemuse õiguspärasuse eest jääb igal juhul PPAle.
34.Määratlemata õigusmõistete sisustamine on kohtulikult kontrollitav. Nii haldus- kui ka ringkonnakohus tutvusid KAPO hinnangu aluseks olnud materjalidega. Ringkonnakohus jõudis tõendeid hinnates järeldusele, et on põhjendatud alus arvata, et kaebaja võib ohustada riigi julgeolekut. Ka kolleegium tutvus riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Asja materjalidest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks eeltoodud järelduse tegemisel kohtumenetluse norme oluliselt rikkunud või materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldanud.
35.Eelöeldut ei väära ka asjaolu, et haldus- ja ringkonnakohtu seisukohtade aluseks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjate arv erineb. KAPO esitas ringkonnakohtule lisaks halduskohtus esitatud kahele ettekandele veel ühe salajase tasemega ettekande. Täiendavate tõendite esitamine on apellatsiooniastmes (piiratud juhtudel) võimalik (HKMS § 198 lgd 2 ja 3). Rahvusvahelise kaitse asjades kohustab seadus kohut tegema otsuse kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 31).
36.Seega on praegusel juhul VRKS § 22 lg 3 p 4 kohaldamise eeldused täidetud: on põhjendatud alus arvata, et kaebaja ohustab avalikku korda ja riigi julgeolekut. Seega on PPA põhjendatult jätnud kaebaja täiendava kaitse saajana tunnustamata.
37.Vastuseks kassatsioonkaebusele selgitab kolleegium, et kaebaja menetluslikke põhiõigusi ei ole rikutud sellega, et kohtuasjas kasutati riigisaladusega kaitstud teabekandjaid tõendina.
38.HKMS §dest 79 ja 88 tulenevalt on menetlusosalise menetlustoimingul osalemise ja toimikuga tutvumise (sh dokumentidest ärakirjade saamise) õiguse piiramise regulatsioon sarnane: neid õigusi saab piirata samadel alustel (sh riigisaladuse hoidmiseks), kusjuures menetlusseadustik kohustab kaaluma menetlusosalise õigusi ja huvi saladuse hoidmise vastu, menetlusosalise õiguste piirang peab olema minimaalne ning osalemise ja tutvumise õigus tuleb tagada maksimaalses ulatuses. Direktiivi 2013/32/EL art 23 lg 1 järgi peab rahvusvahelise kaitse taotlejat abistaval või esindaval õigusnõustajal olema juurdepääs otsuse aluseks olevale toimikus sisalduvale teabele. Sellest võib teha erandi mh siis, kui teabe või allika avalikustamine ohustab riigi julgeolekut, kuid ka sellisel juhul tuleb tagada taotleja kaitseõiguste austamine.
39.Kolleegium on varem selgitanud, et kohtus menetlusosalise menetlustoimingult eemaldamisel ja toimikule juurdepääsu õiguse piiramisel piiratakse mitmeid menetluslikke põhiõigusi. Juurdepääsu tõenditele võib riigisaladuse kaitse vajadusest lähtuvalt siiski piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (vt kohtumäärus haldusasjas nr 317911/53, p 23 ja seal viidatud kohtupraktika; samuti EIK 17. jaanuari 2012. a otsus Othman (Abu Qatada) vs. Ühendkuningriigid, p 216 jj; 24. juuni 2014. a otsus Saeed vs. Taani, p 33 jj). Arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, tuleks haldusorganil seega võimaluse korral vältida nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses sellistele tõenditele tuginemist, mis on kaitstud 11(12)
3-17-1026 riigisaladusega, ning püüda koguda sama teave muudest avalikest allikatest. Kui see ei ole siiski võimalik, on oluline, et kaebaja teaks peamisi asjaolusid, mis on tema kohta tehtud otsustuse aluseks. Kui halduskohus peaks aga salastatud teabekandjaga tutvudes tuvastama, et see on tunnistatud riigisaladuseks õigusliku aluseta, ei saa kohus seda küll juurdepääsuloata menetlusosalisele avaldada, kuid selline tõend kui lubamatu tuleb tõendikogumist välja jätta (HKMS § 62 lg 3 p 1, lg 6).
40.Kõnealusel juhul on kõik kolm kohtuastet vahetult tutvunud tõenditeks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Kaebaja ei ole olnud teadmatuses, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise aluseks ning temast lähtuva ohu põhjuseks. Selleks on seotus HT-ga. Kaebaja on saanud selle kohta oma seisukohti ja tõendeid esitada. Seejuures on riigisaladusega kaitstud teave vaid üheks tõendiks mitmest, st PPA otsus ei tugine üksnes ega ka valdavas ulatuses tõenditele, millele kaebajal juurdepääs puudus. Menetluses on kasutatud ohu hindamisel ka kaebaja telefonist leitud materjale, sotsiaalmeedia kontolt saadud teavet ning kaebaja esitatud Usbekistani ametivõimude väljastatud dokumente. Lisaks selgitas halduskohus kaebajale 26. juuni 2017. a määruses võimalust vahetada õigusabi osutajat, et kaebaja esindajal oleks riigisaladuse luba. Vastasel korral tuleb tal leppida sellega, et riigisaladusega kaitstud dokumente kontrollib üksnes kohtunik. Kohus kordas samu selgitusi
9.augusti 2017. a määruses, millega kuulutas haldusasja menetluse osaliselt kinniseks, eemaldas pooled riigisaladust sisaldavate dokumentide uurimiselt ega võimaldanud neile juurdepääsu nimetatud dokumentidele. 22. augusti 2017. a kirjalikus avalduses taotles kaebaja esindaja juurdepääsu riigisaladusega kaitstud tõenditele. 29. augusti 2017. a istungil kohus keeldus sellest, selgitades, et seadus nõuab kindlatele nõuetele vastavat taotlust. Kaebaja ega tema esindaja ei järginud kohtu juhiseid ega taotlenud seaduses ette nähtud korras juurdepääsu riigisaladusele üheski kohtuastmes. III
41.Eeltoodust tulenevalt jääb kassatsioonkaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu
18.jaanuari 2018. a otsuse resolutsioon jääb muutmata ning kaebaja kaebus PPA otsuse peale, millega lükati tema rahvusvahelise kaitse taotlus tagasi ega tunnustatud teda täiendava kaitse saajana, jääb seega rahuldamata. Muuta tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Rahuldamata jääb ka kaebaja taotlus menetluse peatamiseks Euroopa Kohtu otsuse tegemiseni liidetud kohtuasjades C391/16, C77/17 ja C78/17.
42.Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kautsjon arvata riigituludesse. Kaebaja oli vabastatud tõlkekulude kandmisest (Tallinna Halduskohtu 19. mai 2017. a määrus). Kaebaja muud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). PPA ega KAPO ei ole menetluskulude hüvitamise taotlusi halduskohtule, ringkonnakohtule ega Riigikohtule esitanud. (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.