Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-19-549 18. mai 2021 Eesistuja Viive Ligi, liikmed Heiki Loot ja Nele Parrest X kaebus Tallinna Vangla ja Justiitsministeeriumi vastu 5000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja X Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik Vastustaja Justiitsministeerium, esindaja Ülle-Nancy Liiv Tallinna Ringkonnakohtu 30. septembri 2020. a otsus Tallinna Vangla kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Vangla kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 30. septembri 2020. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta selle otsuse põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse põhjendustega.
3.Jätta menetlusosaliste kassatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
4.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
Tallinna Vangla kolis 3. detsembril 2018. a naiste üksuse uude vanglahoonesse. Tallinna Vangla kasutas kinnipeetavate ja vangla inventari uutesse hoonetesse ümberpaigutamiseks Justiitsministeeriumi relvastatud üksuse abi. Lähtudes vangla teabe- ja uurimisosakonna koostatud ohuhinnangust, tegi Tallinna Vangla kõigi naissoost kinnipeetavate kehaõõnsuste kontrolli. Tallinna Vangla kinnipeetav X (kaebaja) ei nõustunud vabatahtliku kehaõõnsuste läbiotsimisega ning vanglaametnikud otsustasid läbi viia tema tahtevastase günekoloogilise läbivaatuse, mille tegi tervishoiutöötaja. Läbivaatusele saatmise ja läbivaatuse ajal kohaldasid vangla ametnikud ja relvastatud üksuse liikmed kaebajale ohjeldusmeetmeid (saatmisel käerauad; läbivaatusel käerauad ja rahustusvoodi).
2.Kaebaja esitas Tallinna Vanglale kahjunõude, mille kohaselt tekitasid Tallinna Vangla ametnikud ja relvastatud üksuse liikmed talle mittevaralist kahju, mille eest ta nõuab 5000 eurot hüvitist. Kaebaja taotlus jäi rahuldamata.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vangla ja Justiitsministeeriumi relvastatud üksuse 3. detsembri 2018. a toimingutega tekitatud mittevaralise kahju eest 5000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist. Kaebaja väitel keeldus ta kontrollist, sest
3-19-549 polnud enda kehaõõnsustesse midagi peitnud. Kaebaja leidis, et tahtevastane günekoloogiline läbivaatus, mille käigus kasutati käeraudu ja rahustusvoodit, oli piinav ja ebainimlik. Relvastatud üksuse liikmed hirmutasid ja solvasid kaebajat. Läbiotsimise seaduslikku alust kaebajale ei näidatud. Üks relvastatud üksuse liige ähvardas kasutada kaebaja vastu tulirelva. Kaebajale ei selgitatud, et läbivaatuse teeb naissoost meditsiinitöötaja, ning tal oli mulje, et see toimub vanglaametnike ja relvastatud üksuse liikmete osavõtul. Toimuvat filmiti ning mitmete toimingute juures ei viibinud ühtegi naissoost töötajat. Relvastatud üksuse liikmete suhtlemisviis oli ebaadekvaatne, agressiivne, võimukas ja ülbe, filmimine oli provotseeriv, üleolev ja demonstratiivne. Kogu tegevusel oli seksuaalse ahistamise ehk diskrimineerimise alatoon. Kaebaja on siiani olukorrast traumeeritud. Taastumine on pikaajaline protsess, mis nõuab psühholoogilist nõustamist. Kaks kuud pärast kontrolli haigestus kaebaja ägedasse pärasoolepõletikku, mille põhjuseks võis olla günekoloogi tegevus.
4.Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu. Vangla kolimine on erandlik sündmus ning toob kaasa keelatud esemete uude vanglasse toimetamise kõrgendatud ohu. Vangla teabe- ja uurimisosakonna töö oli hinnata potentsiaalseid ohte ning saadud informatsiooni põhjal oli ainsaks vangla julgeolekut tagavaks meetodiks kõigi naissoost kinnipeetavate täielik läbiotsimine, sh kehaõõnsuste kontroll. Õiguslik alus selleks sisaldub vangistusseaduse (VangS) § 68 lg-s 1. Kaebaja keeldumine läbiotsimisest ja tema kahtlustäratav käitumine andis aluse uskuda, et kaebaja peidab kehaõõnsustes mingisugust keelatud eset. Ka üksi kambris viibiva isiku puhul pole täielikult välistatud keelatud esemete valdamine. Kaebajat kontrolliti privaatsust tagavas ruumis ja juures viibisid vaid naissoost ametnikud. Kehaõõnsuste kontrolli tegi meditsiiniline personal ühekordselt kasutatavate vahenditega. Protsess oli hügieeniline ning professionaalne. Kui kinnipeetav keeldub põhjendamatult läbiotsimisest, on tegemist VangS § 67 lg 2 rikkumisega. Kaebaja keeldumise järel anti talle 1,5 tundi järelemõtlemiseks. Vanglaametnikud olid kaebajaga suheldes rahulikud. Ainus episood, mida saab tõlgendada kaebaja väidetud vägivalla kasutamise ähvardusena, on järelevalveosakonna peaspetsialisti poolt läbiotsimisest keeldumise tagajärgede selgitamine, mille käigus ametnik mainis, et vajaduse korral kasutatakse ka teenistusrelva. Kaebaja oli ähvardav, ärritunud ja keeldus koostööst. Isegi juhul, kui kehaõõnsuste kontrolli käigus tekkis tavapärase kontrolliga võrreldes suuremaid ebamugavusi, ei ole see tingitud vangla tegevusest, vaid sellest, et kaebaja keeldus vabatahtlikust kontrollist ning kasutada tuli ohjeldusmeetmeid.
5.Justiitsministeerium vaidles kaebusele vastu. Relvastatud üksus pidi igal üksikjuhtumil lähtuma konkreetsetest asjaoludest ja arvestama muu hulgas kinnipeetava käitumisega, sh iseloomustusega. Kaebajale koostatud kriminogeensete riskide hindamise ankeedi järgi saab teda iseloomustada kui konfliktset inimest, kes valib arusaamatuse lahendamiseks sageli vägivalla kasutamise. Ajavahemikus
25.aprillist 2017 kuni 3. detsembrini 2018 on vanglates fikseeritud 21 sündmust, mis näitavad kaebaja agressiivset iseloomu, allumatust vangla korrale ja tema negatiivset suhtumist ametnikesse. Mõnel juhul on kaebaja valmistanud ise keelatud esemeid või osalenud episoodides, kus vangla on avastanud keelatud esemed. VangS § 71 lg 2 lubab vanglateenistuse ametnikul teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks kasutada enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. Relvastatud üksuse liikmed on vanglateenistuse ametnikud ning võisid teha kõiki vanglaametnikele lubatud toiminguid. Kaebaja suhtes otsustati kasutada käeraudu korraldusele mitteallumise ja võimaliku ettearvamatu käitumise tõttu ning ametnike ohutuse tagamiseks, läbiotsimisele saatmiseks ja läbiotsimise ajal ohutuse tagamiseks. Kaebaja ähvardas end vigastada ja tappa. Tegemist oli stressirohke olukorraga. Käeraudade kasutamine oli kooskõlas VangS § 70 lg-ga 2, sest neid kasutati 11 minuti kestel. Rahustusvoodisse paigutati kaebaja viieks minutiks ja selle meetme kasutamine oli õigustatud. Kaebaja väited tervise kahjustamise kohta on põhjendamatud.
2(10)
3-19-549
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 17. aprilli 2020. a otsusega kaebuse osaliselt. Kohus tunnistas õigusvastaseks Tallinna Vangla 3. detsembri 2018. a toimingu, mis seisnes kaebaja kehaõõnsuste läbiotsimises, ning mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 1600 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. VangS § 68 lg 1 ja justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44) § 31 lg 1 alusel on vanglateenistuse ametnikul õigus koos asjadega läbi otsida vanglasse sisenev ja vanglast väljuv isik või vanglas viibiv isik. Läbiotsimine on kohustuslik muu hulgas vanglasisesel saatmisel ning vanglasse sisenemisel ja vanglast väljumisel. Tallinna Vangla direktori 22. novembri 2018. a käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra (vangla kodukord) p 4.7 järgi otsitakse kinnipeetav osakonnast väljumisel ja sinna sisenemisel läbi. Vajaduse korral tehakse kinnipeetavale täielik läbiotsimine koos lahti riietumisega. Kuna üheski õigusaktis pole täpsustatud, millisel juhul millist läbiotsimise viisi kasutada, ei ole kaalutlusõiguse korrektne teostamine tagatud. Kuigi kinnipeetavate üleviimise tõttu uude vanglasse oli läbiotsimine vajalik ja põhjendatud ning vanglal oli lai kaalutlusruum läbiotsimise viisi valikul, rikuti kaebaja allutamisel günekoloogilisele läbiotsimisele kaalutlusreegleid ning see toiming polnud proportsionaalne. Sellise läbiotsimise viisi vajalikkust ja põhjendatust tuleb kaaluda iga konkreetse juhtumi ja isiku puhul. Kehaõõnsuste läbiotsimine keelatud esemete tuvastamiseks on õigustatud ainult erandlikul juhul ja selge kahtluse korral. Samas ohuhinnangus, mis oli aluseks kõigi naissoost kinnipeetavate kehaõõnsuste kontrollile, on tõdetud, et otseseid ja konkreetseid vihjeid, et naissoost vangid sooviksid keelatud esemeid kehaõõnsustes uude vanglasse toimetada, ei olnud. Vangla kolimist ei või käsitada erandliku asjaoluna. Kaebaja käitumine läbiotsimisest keeldumisel ei pruukinud olla tavapärane, sest situatsioon oli delikaatne. Ametnike selgituste põhjal ei ole jälgitav, millistel konkreetsetel kaalutlustel otsustati kaebaja läbi otsida. Enne kehaõõnsuste läbiotsimist otsiti kaebaja läbi teenistuskoera abil, kompimise teel ning samuti tehti talle nn täielik läbiotsimine, mille käigus pidi kaebaja võtma ennast vanglaametniku juuresoleku alasti ja kükitama. Keelatud esemeid ei leitud. Vanas vanglahoones asunud kaebaja kamber oli vahetult enne kolimist läbi otsitud ja ka sealt ei leitud keelatud esemeid. Puudus teave, mis oleks andnud alust kahtluseks, et kaebaja võib keelatud esemeid kehaõõnsustesse peidetult uude vanglasse toimetada. Seega ei olnud kehaõõnsuste läbiotsimine kohane, vajalik ega proportsionaalne meede. Kehaõõnsuste läbiotsimine oli õigusvastane ka haldusmenetluse seaduse §-st 36 tuleneva selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu. Kohtule esitatud videofailist nähtub, et kaebaja palus vanglaametnikel ja relvastatud üksuse liikmetel selgitada läbiotsimise õiguslikku alust ja selle läbiviimise vajadust. Kaebajale põhjendust ei esitatud ning viidati üksnes julgeoleku tagamise vajadusele, kohustusele alluda ametnike korraldustele ning edasikaebeõigusele. Hea halduse tava kehtib ka vangla suhtluses kinnipeetavaga. Tõendatud pole kaebaja väited, et teda hirmutati ja ähvardati ning relvastatud üksus käitus vägivaldselt. Ohjeldusmeetmeid kasutati õiguspäraselt. Kaebaja ei vajanud meditsiinilist abi. Puudub kahtlus, et läbiotsimisel järgiti hügieeninõudeid. Kaebaja pole tõendanud oma väidet, et tal tekkis läbiotsimise tagajärjel pärasoolepõletik. Kuna kaebaja günekoloogiline läbiotsimine oli konkreetse kahtluse puudumise tõttu õigusvastane ning sellega ületati kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu tase, tuleb mittevaralise kahju nõue rahuldada. Kehaõõnsuste õigusvastane läbiotsimine on inimväärikust alandav ja toob kaasa 3(10)
3-19-549 hingelised üleelamised. Läbiotsimise juures viibisid lisaks arstile kaks naissoost vanglaametnikku. Seega ei olnud protseduur privaatne ja kannatused võisid olla intensiivsemad. Arvestades kehaõõnsuste läbiotsimise kestust (5 minutit), vanglaametnike viibimist toimingu juures ning asjaolu, et tervisekahju ei tekitatud, on põhjendatud 1600 euro suurune hüvitis. Tallinna Vangla ei ilmutanud vajalikku hoolsust kaebaja eriliste õiguste tagamisel. Kohustades kõiki naissoost kinnipeetavaid, sh kaebajat, läbima kehaõõnsuste läbiotsimise üldise ohuhinnangu alusel, on Tallinna Vangla olnud raskelt hooletu. Kuna läbiotsimise otsustas Tallinna Vangla, mitte relvastatud üksuse liikmed, tuleb kahju välja mõista vanglalt.
7.Tallinna Vangla ja Justiitsministeerium esitasid apellatsioonkaebused, milles palusid kohtuotsuse tühistada ja kaebuse rahuldamata jätta.
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. septembri 2020. a otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata järgmise põhjendusega. Kuigi otsuse resolutsioonist ei nähtu Justiitsministeeriumi vastu esitatud nõude rahuldamata jätmine, on otsus piisavalt selge ja arusaadav ka ilma selleta. Justiitsministeeriumi tegevust pole õigusvastaseks tunnistatud ega temalt kahju välja mõistetud. Justiitsministeerium ei saa vaidlustada vangla kahjuks tehtud kohtuotsust. Halduskohus pole vangla tegevust õigusvastaseks tunnistanud õigusliku aluse puudumise pärast, vaid kaalutlusõiguse rikkumise tõttu. Jättes sedavõrd intensiivse läbiotsimise viisi täielikult reguleerimata, on normilooja asetanud vangla põhjendamatult keerulisse olukorda, sest pole täitevvõimule seadnud mingeid piire ega andnud juhiseid, millest lähtudes isikuvabadusi oluliselt puuduvad isikuvabadusi oluliselt riivava toimingu kohaldamise üle otsustada. Keelatud esemete uude vanglasse üleviimise ohuhinnang on alati prognoosotsus ning ei saa välistada, et mõni naiskinnipeetav soovis keelatud esemeid kehaõõnsustes uude vanglasse viia. Halduskohus pole otsuses väitnud, et taoline läbiotsimine oleks igal juhul olnud õigusvastane, vaid on õigesti leidnud, et läbiotsimist ei saanud teha ühetaoliselt kõigile naissoost kinnipeetavatele. Vangla julgeolek ning keelatud esemete vanglasse sattumise takistamine on oluline huvi, kuid see ei prevaleeri alati automaatselt kinnipeetavate õiguste üle. Huvisid tuleb kaaluda ning potentsiaalset ohtu hinnata. Vangla on tuginenud üksnes teabe- ja uurimisosakonna ohuhinnangule, kus kokkuvõtlikult leiti, et esineb keskmine oht selleks, et naissoost kinnipeetavad võivad keelatud esemeid kehaõõnsustes uude vanglasse toimetada. Vangla ei hinnanud seega igast naisest tulenevat individuaalset ohtu, samuti ei selgu, miks kaalub keskmine oht üles kehaõõnsuste läbiotsimisega seotud ebameeldivused. Ebamugavus ei seisne üksnes füüsilistes aspektides. Naised olid juba nii uues kui ka vanas vanglas pidanud läbiotsimise käigus lahti riietuma. Teadaolevalt toimus viimane intsident, kus naissoost kinnipeetav peitis kehaõõnsustesse keelatud esemeid, 8. veebruaril 2017.
3.detsembril 2018 toimunud kõigi naissoost kinnipeetavate kehaõõnsuste kontroll oli ka sellest tulenevalt ebaproportsionaalne meede vangla julgeoleku tagamiseks. Vangla kolimine on erandlik sündmus, kuid mitte sel määral, et õigustada valimatult kõigi julgeolekumeetmete kohaldamist. Vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel pole määrav, kui kahtlaselt käitus kaebaja läbiotsimisest keeldumisel, sest kõigi naissoost kinnipeetavate kehaõõnsuste läbiotsimine oli otsustatud juba varem ning otsuse tegemisel kaebajaga seotud asjaolusid ei kaalutud. Kaebaja oleks läbi otsitud sõltumata sellest, kuidas ta käitus.
4(10)
3-19-549 Kui haldusorgan on tegutsenud kaalutlusõiguse alusel, ei kontrolli kohus seda, kas tulemus on õige, vaid seda, kas haldusorgan on tulemuseni jõudnud asjakohaseid kaalutlusi arvestades. Kui on tehtud kaalutlusvigu, on ka tulemus õigusvastane ning kohus ei pea tuvastama, kas mingitel muudel kaalutlustel oleks sama tulemus olnud õiguspärane. Seega on halduskohus õigesti tunnistanud vangla
3.detsembri 2018. a toimingu õigusvastaseks, sest ühetaoliselt kõigi naissoost kinnipeetavate kehaõõnsuste läbiotsimine ei olnud vangla julgeoleku tagamiseks proportsionaalne meede. Toiming oli õigusvastane ka kaebaja suhtes, sest puuduvad andmed, et enne 3. detsembri 2018. a sündmusi oleks vangla hinnanud kaebaja isikust vangla julgeolekule tulenevat ohtu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Tallinna Vangla taotleb esitatud kassatsioonkaebuses kohtuotsuste tühistamist ja kaebuse rahuldamata jätmist. Kassatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. Kohtud on jätnud tähelepanuta, et läbiotsimise aluseks oli erandliku olukorra kohta koostatud ohuhinnangust lähtuv prognoosotsus. Enne vangla kolimist koostatud ohuhinnangu järgi esines keskmine oht, et naiskinnipeetavad toimetavad kehaõõnsustes uude vanglasse keelatud esemeid. Kui nõuda, et vangla võib sellist läbiotsimisviisi kasutada vaid siis, kui vanglal on selge kahtlus konkreetse isiku suhtes, on vangla hiljem sunnitud tegelema keelatud esemetest tingitud tagajärgedega, mis võivad olla oluliselt rängemad ja narkootikumide puhul või terariista kasutamise korral ka lausa pöördumatud. Kohtud on ekslikult leidnud, et puudus kahtlus, mis õigustanuks kaebaja kehaõõnsuste läbiotsimist. Kohtud on jätnud tähelepanuta kaebajat iseloomustava teabe, sh kaebaja varasemad rikkumised vanglas, mis koosmõjus kaebaja 3. detsembri 2018. a käitumisega andsid ainest kahtluseks, et kaebaja võib keelatud esemeid uude vanglasse toimetada. Kaebajalt on vanglas viibimise ajal korduvalt leitud keelatud esemeid. Kaebaja oli varem korduvalt käitunud agressiivselt ja vangla distsipliini mitteaustavalt, mis samuti andis ainest tugevaks kahtluseks, et kaebaja võib keelatud esemeid või aineid endaga vanglasse kaasa tuua. Kaebajaga 3. detsembril 2018 kokku puutunud vanglaametnikud on toonud välja kaebaja tavapäratu käitumise: kaebaja oli närviline ja rahutu; tema käitumine oli tavapärasest erinev ning olemuselt võõras; kaebaja põhjendused läbiotsimisest keeldumise kohta olid ebaloogilised ja otsitud. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas on kehaõõnsuste kontrolli peetud õiguspäraseks, sealhulgas ka nt 29. mai 2012. a otsuses asjas nr 8192/10 Julin vs. Eesti. EIK praktika kohaselt on günekoloogilise läbivaatuse õiguspärasuse tuvastamiseks nõutav seadusliku aluse olemasolu riigisiseses õiguses. Kaebaja läbiotsimise õiguslikuks aluseks oli VangS § 68, määruse nr 44 § 32 ja Tallinna Vangla kodukorra p 4.7. Sama sisuga kodukorra punkti on Tartu Ringkonnakohus asjas nr 3-16-1688 tehtud lahendis pidanud piisavaks aluseks, et kinnipeetav täielikult läbi otsida.
10.Justiitsministeerium nõustus vangla seisukohaga, leides, et rahvusvahelised normid ei välista kehaõõnsuste kontrolli.
11.Tallinna Vangla märkis täiendavas seisukohas vastuseks kolleegiumi esitatud küsimusele (kas vangla tugineb siseaktidele, halduspraktikale või teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide seisukohtadele läbiotsimise viisi valikul) järgmist. Justiitsministri 6. detsembri 2001. a määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ § 6 lg 2 p 2 ja § 11 kohaselt on Tallinna Vanglas teabe- ja uurimisosakond, kelle põhiülesandeks on ennetada ja avastada kinnipeetavate ja vahistatute õigusrikkumisi ning korraldada vanglas uurimist ja jälitustegevust. 5(10)
3-19-549 Vangla kolimisel oli teabe- ja uurimisosakonna tööks hinnata potentsiaalseid ohte. Teabe- ja uurimisosakond leidis, et ainsaks vangla julgeolekut tagavaks meetodiks on teha kõigile naissoost kinnipeetavatele kehaõõnsuste kontroll. Ainuvõimalikuks lahenduseks oli täielik läbiotsimine, kuna ükski muu meede peale kehaõõnsuste vahetu visuaalse kontrolli ei olnud sellises olukorras keelatud esemete leidmiseks efektiivne. Alternatiivset meedet saaks pidada samaväärseks vaid sel juhul, kui selle abil oleksid riskid samaväärselt maandatud. Praegusel juhul see nii ei olnud. Teenistuskoer suudab tuvastada vaid talle tuttavad ained, mis tähendab, et veel tundmatu narkootiline aine jääb leidmata. Metalliotsija abil on võimalik leida teatud kriitilist massi ületavat metallilist ainet sisaldavaid esemeid. Metalliotsijat võivad aga eksitada tavapärased ja lubatud asjad, nagu riiete needid, lukud jms. Kompamise efektiivsus sõltub muu hulgas riiete materjaliomadustest, sh kanga paksusest ja struktuurist. Ka kehaskänner ei pruugi markeerida kõiki kehaõõnsustesse peidetud esemeid. Kehaõõnsuste kontroll on tavapärane ka teiste riikide praktikas. Erinevad organisatsioonid on andnud juhiseid, milliseid tingimusi tuleb sellise toimingu juures arvestada. Maailma Meditsiini assotsiatsioon on leidnud, et kinnipeetavate kehaõõnsuste kontroll on lubatud üksnes juhul, kui seda teeb kinnipeetavaga samast soost kvalifitseeritud meditsiinitöötaja ja protseduuri ajal on tagatud kinnipeetava privaatsus ja väärikus (Maailma Meditsiini assotsiatsiooni seisukoht kinnipeetavate läbiotsimise, sh kehaõõnsuste kontrolli kohta, https://www.wma.net/policies-post/wma-statement-onbody-searches-of-prisoners/). Ka Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on märkinud, et kehaõõnsuste kontrolli võib naissoost kinnipeetavatele teha, kui see on äärmiselt vajalik ning kui toiming ei alanda kinnipeetava väärikust (2018. a Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee koostatud „Naised vanglas“ faktileht, https://rm.coe.int/168077ff14). Sellise toimingu puhul tuleb tagada igakülgne privaatsus, toiming peab olema isiku jaoks nii mugav, kui see on võimalik, ja enne toimingut tuleb selgitada, miks see on vajalik ja millised on isiku õigused seda hiljem vaidlustada. Kaebaja puhul järgiti kõiki neid nõudeid. Vangla otsus oli kooskõlas ka CPT soovituses sisalduva põhimõttega, mille kohaselt tuleb kehaõõnsuste kontrolli puhul arvesse võtta konkreetset olukorda ja sellest lähtuda võivat tõenäosust, et kontrolli tegemata jätmisel võivad olla isikute elu ja tervist ohustavad tagajärjed. Kehaõõnsuste kontrolli praktika on riigiti erinev. Kehaõõnsuste kontrollimise praktika kohta on mitmed riigid andnud oma ülevaated Euroopa Vanglate ja Kinnipidamisasutuste Organisatsiooni EuroPris veebilehel (https://www.europris.org/epis/kms/?detail=107). Näiteks tehakse põhjendatud kahtluse korral kehaõõnsuste kontrolli Taani, Horvaatia ja Rootsi vanglates. ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standardsed miinimumreeglid (nn Nelson Mandela reeglid, United Nations Standard Minimum Rules on the Treatment of Prisoners, https://cdn.penalreform.org/wpcontent/uploads/2016/01/PRI_Nelson_Mandela_Rules_Short_Guide_WEB.pdf) sätestavad läbiotsimise, sh kehaõõnsuste kontrolli läbiviimise tingimused (reegel 52), mille kohaselt peab kehaõõnsuste läbiotsimine toimuma privaatses ruumis, samast soost ametnike juuresolekul ning seda peab tegema kvalifitseeritud meditsiinitöötaja.
12.Kaebaja kohtule oma seisukohta ei esitanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Selles asjas on vaidluse keskmes küsimus naissoost kinnipeetava sunniviisilise vaginaalse läbiotsimise õiguspärasuses. Kohtud on leidnud, et sellisel viisil läbiotsimiseks on Eesti õiguskorras seaduslik alus olemas, kuid kaebaja läbiotsimine polnud proportsionaalne. Kolleegium selle 6(10)
3-19-549 seisukohaga ei nõustu ja leiab, et kehaõõnsuste läbiotsimiseks puudub Eesti õiguskorras seaduslik alus. Seetõttu jätab kolleegium vangla kassatsioonkaebuse rahuldamata, kuid muudab ringkonnakohtu otsuse põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse põhjendustega (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 6).
14.Kinnipeetavate läbiotsimise näeb ette VangS § 68 lg 1, sätestades, et vanglateenistuse ametnikul on õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks ning kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud. VangS § 68 lg 4 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama läbiotsimise korra vanglas. Justiitsministri määruse nr 44 § 31 lg-d 3-5 näevad isiku läbiotsimiseks ette järgmise korra: enne läbiotsimist selgitatakse isikule, millised asjad on talle vanglas keelatud; isikul ei lubata vanglasse siseneda keelatud esemetega või kui isik keeldub läbiotsimisest; läbiotsimise tõhustamiseks võib kasutada metallidetektorit, riideid ja keha pealispinda läbivalgustavat seadet ning muid tehnilisi vahendeid või sellekohase väljaõppe saanud teenistuskoera. Määruse nr 44 § 32 kohaselt tuleb kinnipeetav alati läbi otsida vanglasse sisenemisel ja vanglasisesel saatmisel. Vastustaja on viidanud veel Tallinna Vangla kodukorra p-le 4.7, mis näeb ette, et kinnipeetav otsitakse läbi siis, kui ta väljub osakonnast või siseneb osakonda; selleks on kinnipeetav kohustatud seisma näoga seina poole ja asetama käed vanglateenistuse ametniku osutatud kohale; vajaduse korral otsitakse kinnipeetav läbi koos lahti riietumisega.
15.VangS § 68 lg-s 1 ei täpsustata, millisel viisil kinnipeetavat läbi otsida tohib. Läbiotsimise mõju intensiivsus on erinevate läbiotsimisviiside puhul erinev. Kõige vähem intensiivne on läbiotsimine läbi riiete kompamise teel ja suuõõnsuse kontrollimine. Lisaks on võimalik vaadelda ja uurida alasti keha ilma läbiotsija ja läbiotsitava füüsilise kontaktita. Kõige intensiivsem on rektaalne ja vaginaalne kehaõõnsuste läbiotsimine. Läbiotsimise tõhustamiseks või selle alternatiivina võib kasutada tehnilisi vahendeid, nagu metallidetektorit või kehaskännerit, ja teenistuskoera (vt nt Association for the Prevention of Torture ja Penal Reform International „Balancing security and dignity in prisons: a framework for preventive monitoring“, https://cdn.penalreform.org/wpcontent/uploads/2016/01/security-dignity-2nd-ed-v6.pdf).
16.Kuna eelkirjeldatud läbiotsimisviisid riivavad isiku põhiõigusi väga erineva tugevusega, tuleb tõlgendamise teel leida, kas seadusandja on lakooniliselt „kinnipeetava läbiotsimist“ seadustades pidanud silmas ka kõige intensiivsemalt isiku kehalist puutumatust riivavat kehaõõnsuste läbiotsimist.
17.EIK on seisukohal, et isiku füüsiline ja psüühiline enesemääramisõigus asub Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 kaitsealas. Nii leidis EIK 22. oktoobril 2003 asjas nr 24209/94 tehtud otsuse p-s 33, et inimese keha kujutab endast kõige intiimsemat eraelu aspekti. Art 8 nõuab, et austataks igaühe eraelu ning ametivõimud võivad sellesse sekkuda vaid siis, kui sekkumiseks on õiguslik alus ning see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Sarnase sisuga kaitset pakkuv norm Eesti põhiseaduses (PS) on § 26. Kohtupraktikas on läbiotsimise korral (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-43-05, p 7), samuti kinnipeetavale tahtevastase ravi kohaldamisel (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-24-15, p 16) tõdetud isikupuutumatuse riivet, mis viitab PS § 20 kaitsealale. PS kommenteeritud väljaandes (https://pohiseadus.ee/sisu/3497) leitakse, et PS § 20 lg-t 1 tuleks tõlgendada füüsilist vabadust kaitsva sättena ning füüsilise puutumatuse riived, mis ei seisne füüsilise vabaduse võtmises, tuleks paigutada § 26 kaitsealasse, sest vastasel korral kaitstaks isiku füüsilist puutumatust tugevamini kui füüsilist vabadust, mille piiramisele seab PS § 20 lg 2 kvalifitseeritud piiriklauslid (vt § 26 kommentaar 12).
7(10)
3-19-549
18.Sõltumata sellest, kumba eelnimetatud põhiõiguse kaitsealasse isiku füüsiline enesemääramisõigus paigutada, eeldab füüsilise puutumatuse riive igal juhul seaduslikku alust. Riigikohus on oma varasemas praktikas korduvalt rõhutanud põhimõtet, et PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt tohib intensiivseid põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadusjõulise õigusaktiga (nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-41-06, p 22). Seejuures ei piisa pelgalt riivet lubava seadusenormi olemasolust – õigusriigile omasest olulisuse põhimõttest tulenevad nõuded ka normile endale. Need kohustavad seadusandjat otsustama lubatava haldustegevuse sisu, ulatus ja maht (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-63-09, p 14). Mida intensiivsemalt isiku põhiõigust riivatakse, seda täpsem peab olema selliseks riiveks alust andev regulatsioon (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-48-16, p 38). Riivet lubavad seadused peavad olema avalikult kättesaadavad ja inimestel peab olema võimalik mõista, millistel tingimustel võib nende õigusi piirata ja millist käitumist avalik võim neilt ootab.
19.Kehaõõnsuste läbiotsimine sekkub tõsiselt isiku eraellu ja riivab tugevalt isiku füüsilise enesemääramise õigust, sest eeldab füüsilist kontakti läbiotsija ja läbiotsitava vahel, mis omakorda süvendab läbiotsimisega kaasnevat vaimset ebamugavustunnet. Iseenesest sekkutakse intensiivselt isiku eraellu ja füüsilise enesemääramise õigusesse ka siis, kui ta peab läbiotsimise ajal riidest lahti võtma, ent riive on siiski mõnevõrra väiksem, sest läbiotsijal ei ole läbiotsitavaga füüsilist kontakti, viimane peab ise oma keha puudutama, et visuaalne kontroll ulatuks ka keha varjatumatesse kohtadesse. Sellise läbiotsimise viisi kooskõla VangS § 68 lg-ga 1 on Riigikohus hinnanud
17.oktoobril 2012 asjas nr 3-3-1-32-12 tehtud otsuses, leides, et alasti läbiotsimine on kooskõlas VangS §-ga 68 ja selle sätte alusel kehtestatud justiitsministri 1. aprilli 2004. a määruse nr 23 § 27 lg-ga 2, mis nägi isiku mittetäieliku läbiotsimise kõrval ette täieliku läbiotsimise.
20.Kolleegium on seisukohal, et arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, eeldab kehaõõnsuste kontrolli lubamine sellise sekkumise sõnaselget sätestamist seaduses. Kehaõõnsuste kontrolli lubatavust ei saa tuletada üldisest VangS § 68 lg 1 viitest kinnipeetava läbiotsimisele keelatud esemete ja ainete avastamise eesmärgil. Kehaõõnsuste kontrolli lubav norm peab sellise meetme üheselt ette nägema, reguleerides mh piisava täpsusega selle materiaalõiguslikke eelduseid ja vajaduse korral sunni kohaldamise võimalikkust ja piire. Seega ei võimalda kehtiv VangS § 68 lg 1 kinnipeetava kehaõõnsuste kontrolli. Näiteks korrakaitseseaduse (KorS) §-s 48 on ette nähtud isiku läbivaatus, mille käigus võib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan läbi vaadata isiku, sealhulgas isiku keha, kehaõõnsused, riided, riietes oleva või kehal kantava asja samas seaduses sätestatud konkreetsetel juhtudel. Reguleeritud on ka läbiotsimise korraldus ja sunni kohaldamine. KorS § 1 lg 9 alusel ei kohaldata seda seadust aga vanglateenistuse tegevusele vangistuse täideviimise korraldamisel.
21.Ka justiitsminister on ilmselt mõistnud VangS § 68 lg-t 1 selliselt, et see säte ei hõlma kehaõõnsuste läbiotsimist. Nagu üle-eelmises punktis märgitud, nägi varasem justiitsministri määrusega kehtestatud läbiotsimise kord ette erinevad läbiotsimise viisid. Praegu kehtiv kord - määruse nr 44 § 31 - ei sätesta erinevaid läbiotsimise viise ega ava täpsemalt läbiotsimise mõistet. Justiitsminister on § 31 lg-tes 1 ja 2 täpsustanud seda, milliseid isikuid vanglasse sisenemisel läbi ei otsita ning millisel juhul ja millises korras neid siiski läbi otsida võib. Kehaõõnsuste läbiotsimist, mida oleks selle intensiivse riive tõttu kindlasti vaja täpsemalt reguleerida, ei ole läbiotsimise korras mainitud. Läbiotsimise korralduse kohta näeb määruse nr 44 § 31 lg 5 ette, et läbiotsimiste tõhustamiseks tuleb kasutada metallidetektorit, riideid ja keha pealispinda läbivalgustavat seadet ning muid tehnilisi vahendeid või sellekohase väljaõppe saanud teenistuskoera. Kuigi vangla direktor ei saakski vangla kodukorras kehaõõnsuste läbiotsimist ette näha, kui seaduse alusel ei ole sellist laadi läbiotsimist sätestatud, võib VangS § 68 lg 1 sisustamisel viidata ka Tallinna Vangla kodukorra p-le 4.7, mis näeb vajaduse korral ette vaid lahti riietumisega läbiotsimise. 8(10)
3-19-549
22.Eeltoodud kolleegiumi seisukohta ei kummuta ka vangla viide EIK 29. mail 2012 asjas nr 8192/10 Julin vs. Eesti tehtud lahendile. Esiteks, selles asjas märkis EIK, et riigisisese kohtumenetluse läbimata jätmise tõttu pole kõik läbiotsimise asjaolud täiesti selged, ja nentis üksnes üldiselt, et vaidlust alasti läbiotsimise seadusliku aluse üle ei ole (vt p-d 187, 191, 192). Teiseks on riigisisese õiguse tõlgendamise pädevus eeskätt riigisisestel kohtutel ning seejuures võib liikmesriik igal juhul tagada kõrgema põhiõiguste kaitse võrreldes EIÕK-st tuleneva miinimumstandardiga.
23.Vangla väidab ka, et rahvusvaheliste organisatsioonide seisukohtades, Nelson Mandela reeglites ning EIK praktikas on kehaõõnsuste kontrolli peetud lubatavaks, kui seda teeb meditsiinilise ettevalmistusega isik julgeoleku kaalutlustel ja välditakse kinnipeetava alandavat kohtlemist.
24.Sellega tuleb nõustuda, kuid nii Nelson Mandela reeglid (vt reeglid 50-52) kui ka EIK praktika (nt EIKo asjas nr 24209/94, Y.F. vs. Türgi, 22. oktoober 2003, p 41) rõhutavad seda, et riigisiseses õiguses tuleb kehtestada selliseks läbiotsimiseks seaduslik alus ja sellised regulatsioonid peavad olema kooskõlas rahvusvahelise õigusega ning võtma arvesse rahvusvahelisi standardeid. Euroopa nõukogu ministrite komitee soovitus Rec (2006)2 liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta (https://rm.coe.int/16806f4023) soovitab kehtestada riigis üksikasjalikud protseduurid, mida personal peab läbiotsimisel järgima, ning määrata kindlaks, mis laadi läbiotsimised konkreetses olukorras vajalikud on (p-d 54.1, 54.2). Seejuures on EIK pidanud juba alasti läbiotsimisel kummardamise nõudmise eeldusena oluliseks, et sellisel viisil läbiotsimine on eriliste asjaolude valguses absoluutselt vajalik ning et on olemas tugev ja spetsiifiline alus arvata, et kinnipeetav peidab selles kehaosas keelatud eset või ainet (EIKo asjas nr 70204/01, Frerot vs. Prantsusmaa, 12. juuni 2007, p 41). Viidatud Nelson Mandela reeglid julgustavad liikmesriike asendama alasti keha ja kehaõõnsuste läbiotsimised alternatiivsete vähem riivavate läbiotsimise viisidega. Vastustaja viidatud teiste riikide praktika ülevaated Euroopa Vanglate ja Kinnipidamisasutuste Organisatsiooni EuroPris veebilehel näitavad, et mitmed riigid ei näe ette võimalust kehaõõnsusi läbi otsida või on selle lausa keelanud. Samuti selgub neist ülevaadetest, et riigid, kus kehaõõnsuste läbiotsimine on lubatud, on kehtestanud üksikasjalikud reeglid selliste läbiotsimiste toimetamiseks, sealhulgas tingimused selliste läbiotsimiste lubatavuse kohta ning vastavad kontrollisüsteemid.
25.Eeltoodust tuleneb, et VangS § 68 lg-t 1 ei saa tõlgendada viisil, et mõiste „kinnipeetava läbiotsimine“ sisaldab ka kehaõõnsuste läbiotsimise seaduslikku alust. Kehaõõnsuste läbiotsimiseks peaks regulatsioon olema täpsem ja detailsem. Kolleegiumi seisukohta, et kehaõõnsuste läbiotsimiseks on vaja selgesõnalist seaduslikku alust, ei väära ka asjaolu, et vanglal lasub VangS § 66 lg 1 järgi julgeoleku tagamise ülesanne, sh kaitsta kinnipeetavat teise kinnipeetava eest. Arvestada saab seda, et tänapäeval on avaliku võimu käsutuses mitmed tehnilised vahendid (vt p 21), mis võimaldavad keelatud aineid avastada ilma kinnipeetava füüsilist puutumatust riivamata. Samuti on seadusandjal võimalik selline norm kehtestada, kui teatud juhtudel võib osutuda kehaõõnsuste kontroll vältimatult vajalikuks.
26.Seega on vangla ja kohtud lähtunud VangS § 68 lg 1 ekslikust tõlgendusest. See säte ei võimalda kehaõõnsuste läbiotsimist. Kuna vanglal puudus seaduslik alus kaebaja kehaõõnsuste läbiotsimiseks, oli sellisel viisil läbiotsimine õigusvastane. Seega on ringkonnakohtu otsus lõppjäreldustes õige, kuid muuta tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi läbiotsimise õigusvastasuse kohta. Ringkonnakohtu otsuse sellekohased põhjendused tuleb asendada käesoleva otsuse põhjendustega. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
27.Kassatsiooniastmes pole menetlusosalised menetluskulude hüvitamist taotlenud ning need jäävad poolte endi kanda.
9(10)
3-19-549
28.Käesolev kohtuotsus sisaldab andmeid, mis võivad kahjustada kaebaja eraelu puutumatust, mistõttu asendab kolleegium avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.