X kaebus kahju hüvitamise nõudes 5000 eurot Tallinna Vangla ja Justiitsministeeriumi vastu seoses Tallinna Vangla ja Justiitsministeeriumi surveerirühma ametnike 03.12.2018 toimingutega
Menetlusosalised
Kaebaja: X Vastustajad: Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik; Justiitsministeerium, volitatud esindaja Laura Glaase
Asja läbivaatamise viis
Istungid 05.12.2019, 20.01.2020 ja 27.01.2020
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus osaliselt.
2.Tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla 03.12.2018 toiming, mis seisnes X kehaõõnsuste läbiotsimises.
3.Mõista Tallinna Vanglalt X kasuks välja 1600 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks.
4.Mõista Tallinna Vanglalt välja riigituludesse menetluskulud (tunnistaja sõidukulud) 29,70 (kakskümmend üheksa eurot ja seitsekümmend senti) eurot, mis tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest vastavalt kohtuotsuse lisas olevale makseinfole. Muud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.05.2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla teostas 03.12.2018 naiste üksuse kolimise aadressilt Magasini 35, Tallinn aadressile Linnaaru tee 5, Rae vald. Vangide ja vangla inventari ümberpaigutamiseks uutesse hoonetesse rakendas Tallinna Vangla Justiitsministeeriumi relvastatud üksust (edaspidi RÜ). Tallinna Vangla teostas lähtuvalt vangla koostatud ohuhinnangust kõigi naissoost kinnipeetavate kehaõõnsuste kontrolli, vältimaks keelatud esemete toomist vanast vangla asukohast uude. Tallinna Vangla kinnipeetav X (edaspidi kaebaja) ei nõustunud vabatahtliku kehaõõnsuste läbiotsimisega ning vangla ametnike poolt otsustati läbi viia kaebaja tahtevastane günekoloogiline läbivaatus, mis teostati tervishoiutöötaja poolt. Tallinna Vangla ametnikud kohaldasid koos RÜ liikmetega kaebaja läbivaatusele saatmise ja läbivaatuse ajal ohjeldusmeetmeid (saatmisel käerauad ning läbivaatusel käerauad ja rahustusvoodi).
2.Kaebaja esitas 17.12.2018 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju nõude taotluse (ning 01.02.2019 nõude täpsustuse), mille kohaselt tekitas Tallinna Vangla kaebajale 5000 euro väärtuses hinnatav mittevaralise kahju tulenevalt 03.12.2018 toimunud kaebaja põhjendamatust kehaõõnsuste läbiotsimisest ning ahistavast RÜ tegevusest.
3.Tallinna Vangla edastas 12.02.2019 kirjaga nr 5-37/19/10-4 kaebaja kahju hüvitamise taotluse relvastatud üksuse tegevust puudutavas osas lahendamiseks Justiitsministeeriumile (edaspidi JuM).
4.Tallinna Vangla jättis 20.02.2019 kirjaga nr 5-37/19/10-5 kaebaja taotluse kahju hüvitamiseks rahuldamata.
5.JuM jättis 11.04.2019 kirjaga nr 11-7/1153-5 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
6.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule (edaspidi kohus) 25.03.2019 kaebuse (ja 29.04.2019 kaebuse täpsustuse) Tallinna Vanglalt kahju väljamõistmiseks seoses vanglaametnike poolt 03.12.2018 läbiviidud toimingutega. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-19-549. Kohus sai 15.05.2019 kaebaja kaebuse JuM-i 11.04.2019 vastusele (seoses vangla ja RÜ ametnike 03.12.2018 toimingutega) ning kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-19-921.
7.Kohus liitis 31.05.2019 määrusega haldusasjad nr 3-19-549 ja 3-19-921 ning võttis kaebused menetlusse. Haldusasja numbriks jäi 3-19-549.
8.Kohtuasjas toimusid istungid 05.12.2019, 20.01.2020 ja 27.01.2020, kus kuulati tunnistajatena üle Tallinna Vangla Teabe- ja uurimisosakonna (TUO) spetsialist Riina Leepkaln, TUO spetsialist Andres Põdra, Tallinna Vangla järelevalveosakonna (JVO) valvur Eva Toomiste, JVO peaspetsialist Jann Simm, JVO vanemvalvur Katri Järvsaar, JVO valvur Ulvi Maipuu, JVO valvur Janika Tigavas, Tallinna Vangla meditsiiniosakonna valveõde Külli Jäätma, Tallinna Vangla meditsiiniosakonna õde Ingrid Murs ning RÜ liikmed nr 30, 44, 43 ja
KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
9.Kaebajale on tekkinud mittevaraline kahju kogusummas 5000 eurot tulenevalt 03.12.2018 põhjendamatust kaebaja kehaõõnsuste läbiotsimisest ning ahistavast surveerirühma tegevusest. Kaebaja on seisukohal, et tema suhtes teostatud siseõõnsuste kontroll, mille käigus kasutati tema ohjeldamiseks käeraudu ja ta seoti rihmadega nari külge kinni, oli tema jaoks äärmiselt piinav, ebainimlik, alandav, traumeeriv ja ahistav. Tallinna Vangla ja RÜ liikmete tegevus oli
õigusvastane ja rikuti inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 3. Kontroll teostati vastu kaebaja tahtmist ning kaebaja privaatsuse piire rikkudes. Kaebaja peab nende toimingute läbiviimist tema väärkohtlemiseks.
10.Enne füüsiliste meetmete ja ülemäärase jõu kasutamist avaldasid mitmed meessoost vanglaametnikud (sh A. Põdra) ja RÜ liikmed kaebajale moraalset survet vabatahtliku kehaõõnsuste kontrolliga nõustumiseks. RÜ liikmed hirmutasid ja solvasid kaebajat ning ähvardasid kaebaja kehaõõnsusi kontrollida vägivaldselt ja kaebajale ebameeldival viisil. Erirühma ahistav tegevus puudutab nende moraalset ja füüsilist tegevust, mille tulemusel tundis kaebaja end alandatuna. Samaväärne läbiotsimine Tartu ja Tallinna vanglates ei ole võrreldavad ning Tallinna Vanglas kaasnes ebavajalik survestamine, mida Tartus ei olnud. Kehaõõnsuste läbiotsimise seadusliku aluse ettenäitamisest keeldumine ning kaebaja palvetele ja küsimustele vastamata jätmine tekitas tunde, et kaebajat alandatakse sihilikult. Üks RÜ liige ähvardas kaebaja suhtes kasutada ka laskeriista, kui kaebaja ei täida korraldusi või vastu hakkab. Läbiotsimisel ähvardati kaebaja suhtes vägivalla ning laskeriista kasutamisega. Laskeriista kasutamisega ähvardamine koosmõjus kaebaja ettekujutusega toimingu aset leidmisest oli julm, ebainimlik, traumeeriv ja psüühikat halvav. Kahju tulenevalt ähvardustest seisneb psüühilises traumeerimises, stressis ja šokiseisundis. Vanglaametnike ja RÜ liikmete tegevus oli ahistav, alandav, solvav ja diskrimineeriv, sest kaebajat ähvardasid ja hirmutasid vaid meesametnikud.
11.Kaebajale esitatud küsimused ületasid naissoo privaatsust ja piire ning puudutasid kaebaja privaatseid organeid ja suguelu teemasid. Kaebajal hakkas piinlik, puudus diskreetsus ja turvalisus. Kaebajale jäi mulje, et kehaõõnsuste kontroll viiakse läbi temale survet avaldanud meessoost vanglaametnike ja RÜ liikmete osavõtul ja tegevusel ning et kehaõõnsuste kontrollimisest on huvitatud just meesametnikud. Tallinna Vangla ja RÜ ametnike moraalne ja füüsiline vägivald oli julm, piinav ja ebainimlik ning võrreldav soolise diskrimineerimisega Toimingute juures viibisid peamiselt meessoost ametnikud. Toimuvat filmiti ning mitmete toimingute juures ei viibinud ühtegi naissoost töötajat, ainult surveerirühma töötajad. Kaebajale ei selgitatud, et läbiotsimise toimingu teostab naissoost meditsiinitöötaja. RÜ liikmete suhtlemise viis oli ebaadekvaatne, agressiivne, võimukas ja ülbe, filmimine provotseeriv, üleolev ja demonstratiivne. Füüsiline kokkupuude meesametnikega oli vägivaldne, robustne ja julm. Nt tagus üks RÜ liige demonstratiivselt kaebajaga vesteldes käeraudasid üles-alla. Üks RÜ liige seadistas videokaamera enne küsimuste esitamist ja vägivaldse läbivaatuse teostamist ning filmis toimuvat. Kogu tegevusel oli seksuaalse ahistamise ehk diskrimineerimise alatoon. Kaebaja keeldus kontrollist, sest kaebaja ei olnud midagi enda kehaõõnsustesse peitnud.
12.Vaatamata kaebaja keeldumisele teostati kaebajale koostöös vanglaametnike ja RÜ liikmetega ebainimlik, inimväärikust alandav ja valulik protseduur. Kuigi kontrolli teostas günekoloog naissoost ametnike juures viibimisel, oli kaebajal algusest peale ettekujutus, et kontrolli viivad läbi RÜ liikmed. Kontroll viidi läbi vastu kaebaja tahtmist ning toiming oli kaebajale alandav ja traumeeriv. Kehaõõnsuste kontroll oli võrdväärne vägistamisega. Kaebajat ei valmistatud toimuvaks ette ega selgitatud, mida tegema hakatakse. Kaebaja suhtes kasutati julmi, piinavaid ja ahistavaid võtteid – käeraudu ja nari külge sidumist – ning seda vaatamata sellele, et kaebaja ei osutanud vastupanu ega käitunud agressiivselt. Kaebaja käitus rahulikult ega vajanud rahunemise ja mõistmise aega ning vägivaldsete meetmete rakendamist. Kaebaja ei osutanud mingit vastupanu, mistõttu rahustusvoodi ja käeraudade kasutamine oli põhjendamatu. Kasutatud meetmed mõjusid kaebajale vaimses mõttes halvasti, rusuvalt ja traumeerivalt, kaebaja tundis ka füüsilist valu (siseõõnsuste kontroll) ja talle tekitati füüsilisi kehavigastusi (käeraudade kasutamisest tulenevad punetavad jäljed käsivartel). Kaebaja tundis füüsilist valu ka siis, kui RÜ liikmed haarasid tema õlavartest kinni ja asusid teda kambrisse tirima. Kaebajal on diagnoositud vangistuses olles artroos ning kaebaja tegeleb taastusraviga ja saab vastavaid ravimeid. Kaebaja selgitas ametnikele, et tal on valus, kuid sellest ei tehtud välja. RÜ liikmed lahkusid enne, kui saabus günekoloog, keda saatsid kaebajale tundmatud
vanglaametnikud, kes teostasid kaebajat alandava läbiotsimise. Läbiotsimise käigus kaebaja kehaõõnsustest keelatud esemeid ei leitud.
13.Kaebaja on seisukohal, et siseõõnsuste kontroll tuleb teostada ainult erandjuhul äärmisel vajadusel ja selleks peaks olema väga põhjendatud alus ning iga kinnipeetava suhtes tuleb selle läbiviimise vajadust kaaluda. Selline massiline kontroll, sh kaebaja suhtes teostatud kontroll, ei ole põhjendatud. Kontrolli teostamine ja selle vajadus peaks olema kinnipeetavale korrektselt ära selgitatud ning kontrolli tuleb teostada inimväärikust austaval moel. Sellest ei tohi kujuneda igapäevane protseduur, mida vanglaametnikud saavad kasutada kinnipeetava moraalse või füüsilise surve vahendina või alandamise vahendina. Arvestada tuleb ka kinnipeetava selgitustega.
14.Kaebaja on siiani olukorrast traumeeritud, häiritud ja palju emotsionaalsem ning taastumine on pikaajaline protsess, mis nõuab psühholoogilist nõustamist ja kõigi emotsioonide uuesti läbielamist. Kaebaja oli vahetult pärast toimunut väga ängistatud ja rusutud, puudus soov suhelda kaaskinnipeetavatega ning tekkis eelarvamuslik ja kartlik suhtumine vanglaametnikesse. Kaebaja kartis sündmuse kordumist. Kaks kuud peale kontrolli teostamist haigestus kaebaja ägedasse pärasoolepõletikku ning kaebaja kahtlustab selle põhjusena just günekoloogi tegevust. Kaebaja hindab läbiotsimisest tingitud moraalse kahju suuruseks 5000 eurot, jagamata erinevaid toiminguid ja lahkamata iga tegevust eraldi kahjunõudena. Kehaõõnsuste läbiotsimine oli üks toiming, kus vanglaametnikud ja RÜ liikmed tegutsesid koostöös. RÜ liikmed rakendasid moraalset ja füüsilist survet ja jõudu Tallinna Vangla ametnike korraldusel. Kuivõrd vabatahtliku kontrolli teostamine ei õnnestunud, andis korralduse vägivaldse kontrolli teostamiseks Tallinna Vangla. Tegemist on rangeima meetmega, mis oli kaebaja puhul põhjendamatu, sest kaebajal ei olnud kehaõõnsustes keelatud esemeid.
15.Kaebaja ei ole nõus Tallinna Vangla 20.02.2019 vastusega nr 5-37/19/10-5 ja JuM 11.04.2019 vastusega nr 11-7/1153-5 ning on seisukohal, et Tallinna Vangla on koostöös RÜ liikmetega rikkunud kaebaja kehaõõnsuste kontrollimisel kaebaja õigusi ja tegutsenud seadusevastaselt – kaebajat koheldi inimväärikust alandaval, ahistaval, julmal ja ebainimlikult piinaval moel. Kaebaja suhtes kasutati füüsilist ja sõnalist vägivalda, kasutati ülemäärast jõudu ning liialdati võimuga. Julgeolekutöötaja R. Leepkaln ei vestelnud kaebajaga nagu väidab Tallinna Vangla oma 20.02.2019 vastuses. Nimetatud ametnik esitas kaebajale vaid mõned küsimused. Kaebajaga suheldi kõige rohkem 10-15 minutit või vähem ning selle aja vältel teatas kaebaja, et tema keeldumise põhjus on keelatud esemete puudumine. Kaebaja selgitas samuti, et ta ei ole vajalikul määral kontrolli läbiviimiseks ettevalmistatud, see on ebavajalik ja kaebajale ootamatu ning valmistab talle ebameeldivaid valuaistinguid. Julgeolekutöötaja põhjendas kontrolli teostamist vaid sellega, et kõik selle läbivad ning ei näinud põhjust kontrolli teostamisest keeldumiseks. Samuti ei pidanud julgeolekutöötaja mõjuvaks kaebaja selgitust, et tegemist ei ole tavapärase tervisekontrolliga vaid läbiotsimisega keelatud esemete avastamiseks. Kaebajat ei hoiatatud vägivalla rakendamisest. Pärast 10-15 minutilist jutuajamist saadeti kaebaja koridori ca tunniks seisma, näoga seina vastu. RÜ liikmetega kohtus kaebaja esimest korda ning seega ei saanud need isikud omada mistahes puutumust kaebaja varasema käitumisega.
16.Kaebaja teatas ametnikule, et viibib Tallinna Vangla lukustatud kambris juba 17.11.2017 ja üksikvangistuses alates 13.09.2018 ning kaebajalt ei ole leitud varasemalt keelatud esemeid, sh vahetult enne kolimist toimunud läbiotsimisel. Vangla kolimise päeval kontrollis kaebajat enne vanast vanglahoonest lahkumist ka spetsiaalne sõltuvusainete avastamise jaoks mõeldud koer. Kaebaja juurest midagi ei leitud. Kaebaja otsiti kolimise päeval läbi kompimise teel nii vanast vanglast lahkumisel kui uude vanglasse sisenemisel. Kolimise käigus ei viibinud kaebaja kordagi väljaspool vanglate territooriume ning oli vanglaametnike range kontrolli all. Kaebaja pidi ka uues vanglas jääma üksikvangistusse. Puudus ka kaebaja põgenemisoht, teda
ümbritsesid mitmed valvurid ja ruumis viibisid RÜ liikmed. Kaebaja käitus rahulikult ja korrektselt. Sel põhjusel ei saanudki kaebaja kuidagi vangla julgeolekut ega teisi kinnipeetavaid ohustada. Samuti selgitas kaebaja, et ta on täiskarsklane ja tal puuduvad sõltuvushäired jms probleemid, mis õigustaksid kontrolli läbiviimist. Kaebajale kontrolli teostamise vajadust ei põhjendatud ning selgitati vaid, et kontroll on kohustuslik kõigile. Väide, et kaebaja suhtlemisstiil oli varasemaga võrreldes ebatavaline ja keerutav, on ebaõige. TUO töötajad on kaebajaga suhelnud vaid kord kolme kuu jooksul ning seega lukustatud kambris viibimise ajal kokku neljal korral. R. Leepkalni asendas ühel korral Andres Põdra ning siis vestles ta kaebajaga vaid 3 minutit ning see toimus enam kui aasta tagasi. A. Põdra tööobjekt on üldse teises hoones. Seetõttu ei saanud nimetatud isik kaebaja eelnevat ja 03.12.2018 käitumist võrrelda. RÜ liikmeid kohtas kaebaja esimest korda, mistõttu ei saanud need ametnikud kuidagi kaebaja varasemat käitumist analüüsida. Kaebaja on teinud vanglaametnikega alati koostööd ning käitus ka kontrolli ajal rahulikult. Väited, et kaebaja soovis kedagi meditsiinipersonalist või vanglaametnikest rünnata või ennast vigastada, on valed ja oletuslikud. Ettekannetes avaldatud vastupidised arvamused on kaebajale üllatuslikud. Ettekannetele allakirjutanud valvurid (3) ei saanud kuidagi olla väidetud ähvardamise tunnistajaks, sest astusid ruumi, kus kaebajat kontrolliti, alles pärast kaebajale käeraudade paigaldamist ja rihmadega kinni sidumist. Ähvardamine pidi toimuma aga enne ohjeldusmeetmete kohaldamist. Kaebaja rõhutab, et sai ettekannetega tutvuda alles kohtumenetluse käigus.
TALLINNA VANGLA SEISUKOHT
17.Vastustaja Tallinna Vangla leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja ei ole õigusvastaselt tegutsenud ning vangla tegevuse tulemusel ei ole kaebajale tekkinud kahju.
18.Tallinna Vangla rõhutab, et vangla kolimine on erandlik nähtus ning toob kaasa kõrgendatud ohu võimaluse keelatud esemete uude vanglasse toomiseks. Vangla teabe- ja uurimisosakonna (TUO) töö on olnud enne kolimist hinnata potentsiaalseid ohte ning saadud informatsiooni põhjal on ainsaks vangla julgeolekut tagavaks meetodiks kõigi naissoost kinnipeetavate täielik läbiotsimine, sh kehaõõnsuste kontroll. Sellist diskretsiooniõigust võimaldab vangistusseaduse (VangS) § 68 lg 1. Kuivõrd kaebaja keeldus vabatahtlikust kehaõõnsuste kontrollist, kaaluti kontrolli teostamise vajalikkust kaebaja puhul eraldiseisvalt. Temaga vestlesid eri aegadel ja kontrollitud keskkonnas vangla TUO töötajad Riina Leepkaln ning Andres Põdra, kes jõudsid arusaamani, et Kaebaja keeldumise põhjenduseks esitatud väited on kahtlustäratavad ja suhtlemisstiil varasemaga võrreldes ebatavaline ning andsid aluse uskuda, et kaebaja peidab kehaõõnsustes mingisugust keelatud eset. Kaebaja suunas jutu ametnikega seosetutele teemadele, nagu kaebaja käimasolev kohtuasi Euroopa Kohtus ning väide, et kaebaja on liialt väike oma kehaõõnsustesse asjade peitmiseks. Asjaolu, millises kambris kaebaja paiknes, ei ole läbiotsimise vajalikkuse hindamisel määrav ning see on vaid üks paljudest, mida riski analüüsimisel kooslusena hinnatakse. Ka üksi kambris viibiva isiku puhul pole täielikult välistatud keelatud esemete kättesaamine. Iga kinnipeetav saab vähemalt tund aega jalutada värskes õhus ning seega on igal kinnipeetaval kokkupuude aladega, kus teised kinnipeetavad on viibinud. Seega on ka üksi kambris viibival isikul võimalus nendelt aladelt omandada kaaskinnipeetavate poolt sinna peidetud keelatud esemeid. Kaebaja väide, et tal ei ole kehaõõnsustes peidetud esemeid, ei ole isiku läbiotsimist välistavaks asjaoluks. Enamasti esemeid peitnud isikud väidavad samuti, et neil ei ole keelatud esemeid.
19.Seega, TUO ohuhinnangu alusel oli vangla veendunud, et ainsaks piisavaks järelevalvet tagavaks meetodiks oli täielik läbiotsimine, mis kujutas endast ka kehaõõnsuste kontrolli. Põhjendatud vajadus nähtus TUO ohuhinnangust, ent individuaalsetel alustel ka kaebaja enda kahtlasest käitumisest tulenevalt. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt võib
kinnipeetavale teostada läbiotsimist plaaniväliselt vastavalt vajadusele ja selleks pole vajalik konkreetne põhjus või kahtlus õigusrikkumise toimepanemise kohta. Väljaandes on selgitatud, et kinnipeetav otsitakse alati läbi vanglasse sisenemisel ja sealt väljumisel, kusjuures ei saa pidada õigusvastaseks kinnipeetava kohustust olla läbiotsijate ees alasti ega ka olukorda, kus läbiotsimist teostatakse mitme vanglaametniku juuresolekul kohustusega võtta end alasti. Õigusvastaseks ei saa pidada ka olukorda, kus läbiotsimist ei teostata isiku privaatsust tagavas ruumis, vaid koridoris või muus kohas. Kaebajale teostati kontroll isiku privaatsust tagavas ruumis ja seda vaid naissoost ametnike juures viibimisel. Tagatud oli kaebaja privaatsus, vanglal oli õigus läbiotsimist teostada ning kehaõõnsuste kontrolli teostas meditsiiniline personal ühekordsete vahenditega. Tagatud oli teostatud protsessi hügieenilisus ning professionaalsus. Läbiotsimise korraldus ühes kehaõõnsuste kontrolliga ei olnud ilmselgelt tühine ning kaebajal puudus alus läbiotsimisest keeldumiseks. Läbiotsimise vajalikkuse põhjendusi ei muuda asjaolu, et keelatud esemeid ei leitud. Olemas oli põhjendatud kahtlus nende olemasolust lähtuvalt kaebaja käitumisest.
20.Läbiotsimine on korraline toiming, millega kaasnevad teatud ebamugavused, nagu vangistuses viibimisega üldiselt. Olukorras, kus kinnipeetav keeldub põhjendamatult läbiotsimise teostamisest ning takistab seda, on kinnipeetav vastuolus VangS § 67 lg-ga 2. Kaebaja keeldumise järgselt andis vangla talle ligi 1,5 tunnise järelemõtlemise aja. Kaebajaga suhtlesid mitmed ametnikud ning nii turvakaamera videolt kui RÜ videotelt on näha, et vanglaametnikud on suhtlemisel nii verbaalselt kui ka kehakeelest nähtuvalt rahulikud ja kannatlikud. Ähvardamise väidete tõele mittevastavus nähtub RÜ videolõigust, kus kaebajale selgitatakse vajadusel ohjeldusmeetmete rakendamist. RÜ filmitud materjalist nähtub, et ainus episood, mida saab kaebaja väidetud vägivalla kasutamise ähvardusena tõlgendada, on järelevalveosakonna peaspetsialisti Jann Simmi poolt läbiotsimisest keeldumise tagajärgede selgitamine, mille käigus ametnik mainib vajadusel ka teenistusrelva kasutamist. Kaebajat ei ole ähvardatud, vaid talle loetleti vahendeid, mida seadus võimaldab ametnikul kasutada, kui keeldutakse koostööst. Järelevalve korraldusest lähtuvalt tuleb kinnipeetavat hoiatada füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise eelselt. Seejuures ei ole teenistusrelvaks üksnes tulirelv ning hoiatamine ei ole käsitletav kinnipeetava ähvardamisena, kui seda tehakse lähtuvalt kinnipeetava korra rikkumisest. Korra rikkumine on ka ametnike seaduslike korralduste eiramine. Kuna kaebaja keeldus läbiotsimisest ka peale mõtlemisaja möödumist ning lähtuvalt RÜ ettekannetest ähvardas vigastada kontrolli teostamisel nii ennast kui ametnikke, pidasid ametnikud reaalseks vajadust kasutada korra tagamiseks täiendavaid meetmeid ning seetõttu hoiatati kaebajat ka meetmete võimaliku kasutamise eest. Kaebaja oli tulenevalt VangS § 67 lg 1 p-st 1 kohustatud alluma talle peale mõtlemisaega antud konkreetsele korraldusele läbida täielik läbiotsimine, sh kehaõõnsuste kontroll. Kaebaja hoiatamine toimus rahulikul hääletoonil ja sõnu selgelt artikuleerides ning hoiatamiskohustuse tajumine ähvardusena on kaebaja subjektiivne hinnang, mis ei vasta tegelikkuses aset leidnud olukorrale. Kaebaja moonutab tegelikkuses toimunud sündmuseid. Tallinna Vangla ametnike ja RÜ liikmete ettekannete kooslusest nähtub selge ülevaade toimunust, samuti, et kaebaja oli ähvardav, ärritunud ja keeldus koostööst ning tema käitumine andis põhjuse keelatud esemete varjamise kahtluseks.
21.Ohjeldusmeetmete kasutamise otsustas RÜ, mistõttu Tallinna Vangla ei analüüsi käeraudade ja rahustusvoodi kasutamist ja sellest väidetult kaasnenud füüsilist valu. Vastustaja siiski lisab, et kaebaja viidatud väga punased randmed on ümber lükatud meditsiiniõe selgitusega, mille kohaselt olid kaebaja käed vaid õrnalt roosakad, mis sobib käeraudade kasutamise olemusega.
22.Seoses kehaõõnsuste kontrollimise episoodiga, võis kontroll olla ohjeldusmeetmete kasutamise tõttu ja kontrollist keelduva isiku fikseerimise vajadusest lähtuvalt erinev
vabatahtlikust kontrollist. Kontrolli teostas väljaõppe saanud meditsiinitöötaja ning kontrolli juures ei viibinud ühtegi meessoost ametnikku. Seoses väidetud soolise diskrimineeriva käitumisega, märgib Tallinna Vangla, et iga toimingu läbiviimine ei nõua kinnipeetavaga samast soost ametniku juures viibimist. Need toimingud on loetletud seaduses ja Tallinna Vangla järgib vastavat kohustust. Kehaõõnsuste kontrolli erisus võrreldes Tartu Vanglaga võiski olla tingitud sellest, et kaebaja keeldus vabatahtlikust kontrollist ning protseduur oli häiritum tingitud vajadusest tagada ka meditsiinitöötaja julgeolek, juhul kui kaebaja otsustab läbiotsimise käigus ametnikku rünnata. Lisaks meditsiinitöötajale viibisid julgeolekukaalutlustel ruumis ka täiendavalt mõned naissoost ametnikud, arvestades kaebaja eelnevaid ähvardusi ennast vigastada ja ametnikke rünnata. Kontroll teostati ühekordsete kontrollivahenditega ja järgiti hügieeninõudeid. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning tõendatud pole ka meditsiinitöötaja tegevuse õigusvastasus. Läbiotsimise teostamine vastu tahtmist on paratamatu, kui esineb läbiotsimise vajadus ja kinnipeetav läbiotsimisest keeldub. Sellist olukorda ei saa lugeda kahju tekkimise aluseks. Kontrolli teostamine oli vajalik julgeoleku tagamiseks (välistada uude vanglasse keelatud esemete toomine) lähtuvalt erandlikust olukorrast - vangla kolimisest. Kontroll teostati nõuetekohaselt.
23.Kaebaja on vestelnud psühholoogiga 01.06.2017 ning psühholoog on pidanud vajalikuks kaebaja psühholoogilise ning potentsiaalselt ka psühhiaatrilise nõustamise. Kaebaja nõustamine on regulaarselt toimunud nii 2017. aastal kui 2018. aastal. Seetõttu on paljasõnaline kaebaja väide, et nõustamise vajaduse tingib nimelt 03.12.2018 juhtumid. Läbiotsimise teostamise ja psühholoogilise nõustamise vahel puudub kausaalne seos.
24.Kaebaja väidab sisuliselt kahju tekkimist seoses talle antud selgituste ja hoiatustega kasutada korraldustele allumata jätmisel ohjeldusmeetmeid, samuti seoses sellega, et ametnikud on pidanud vajalikuks täieliku läbiotsimise teostamist. Kaebajale anti korraldused, mida ta eiras korduvalt ning kaebaja küsimustele anti alati ka vastused. Et vastused ei kattu soovitud tulemusega, ei tähenda automaatselt kahju tekkimist. Ametnike tegevus ei olnud õigusvastane ega hingelist kahju tekitav.
25.Isegi juhul, kui kehaõõnsuste kontrolli käigus tekkis täiendavaid ebamugavusi võrreldes tavapärase läbiotsimisega, ei ole see tingitud vangla tahtlusest, vaid kaebaja poolt vabatahtlikust kontrollist keeldumisest ning sellest tulenevast vajadusest ohutusmeetmete rakendamiseks. Vastustaja on teinud kõik endast oleneva, et läbiotsimisega kaasnev õiguste riive oleks vähim, ent tagaks siiski vangla julgeoleku. Võimalust, et kaebaja peidab keelatud esemeid, tajusid mitmed Tallinna Vangla ametnikud tulenevalt kaebaja kummalisest käitumisest. Asjaolu on tõendatud ametnike ettekannetega.
JUSTIITSMINISTEERIUMI SEISUKOHT
26.JuM palub jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja läbiotsimine ja ohjeldusmeetmete kasutamine oli vajalik vangla julgeoleku, kaebaja enda ja vanglateenistujate ohutuse tagamiseks. Läbiotsimisele oli kaasatud tervishoiutöötaja, kes kontrollis toimingu käiku ja tagas selle käigus kaebaja tervise ohutuse. Meditsiinilisi ja muid vastunäidustusi ohjeldusmeetmete kasutamiseks ei esinenud. Tehtud toimingud olid kooskõlas kehtiva õigusega ja proportsionaalsed.
27.Kuna Tallinna Vangla hinnangu kohaselt sagenes enne kinnipeetavate ümberpaigutamist keelatud esemete smugeldamine vanadesse hoonetesse, pidas vangla kolimisel vajalikuks teostada naissoost kinnipeetavate kehaõõnsuste läbiotsimine keelatud esemete leidmiseks. Kaebaja keeldus uude vanglasse saabumisel läbimast täielikku läbiotsimist ning keeldumise põhjuste teemal vestlesid temaga Tallinna Vangla TUO ametnikud, kes andsid kaebajale enam kui tund aega järelemõtlemiseks. Kaebaja keeldus endiselt vabatahtlikust läbiotsimisest ning ei
täitnud talle korduvalt antud korraldust läbivaatus läbida. Kaebajat hoiatati, et korraldusele mitteallumise korral on ametnikel lubatud rakendada tema suhtes sundi. Kaebaja keeldus endiselt korralduse täitmisest ning RÜ ametnik paigaldas kaebajale käerauad, misjärel saadeti kaebaja läbivaatuseks eraldatud ruumi. Selles ruumis anti kaebajale viimane võimalus läbida protseduur vabatahtlikult ning hoiatati, et vastasel juhul fikseeritakse ta läbivaatuse teostamise ajaks rahustusvoodisse. Kaebaja ei olnud jätkuvalt vabatahtliku läbivaatusega nõus ning ta fikseeriti jalgadest ja vöökohast voodi külge, tema käed vabastati raudadest, toodi selja tagant ette ning paigaldati taas käerauad. Pärast läbivaatust vabastati kaebaja rahustusvoodist ja saadeti kambrisse. Käeraudasid kohaldati kaebajale kokku 11 minuti jooksul ning ohjeldusvoodit 5 minuti jooksul. Kaebajale selgituste ja korralduste andmist, tema saatmist ning tema suhtes ohjeldusmeetmete kasutamist jäädvustas RÜ ametnik videokaameraga.
28.Kuivõrd RÜ pidi igal üksikjuhtumil lähtuma toimingute tegemisel konkreetse juhtumi asjaoludest ja arvestama muuhulgas kaebaja käitumist, sh varasemat käitumist, on oluline kaebaja iseloomustus. Vaidlustatud toimingute ajal kehtinud kaebajale koostatud kriminogeensete riskide hindamise ankeedis 8 toodud asjaoludest nähtuvalt saab kaebajat iseloomustada kui konfliktialdist inimest, kes valib arusaamatuse lahendamiseks sageli vägivalla kasutamise. Ajavahemikul 25.04.2017-03.12.2018 on vanglates kaebaja suhtes fikseeritud 21 sündmust, mis näitavad kaebaja agressiivset iseloomu, allumatust vangla korrale ning tema negatiivset suhtumist ametnikesse. Seejuures kaks intsidenti (vanglaametniku korralduse eiramine koos vanglaametniku solvamisega ja vanglateenistuja solvamise episoodid) leidsid aset kaks päeva enne kaebaja ümberpaigutamist. Kaebajale on 23.07.2017, 08.01.2018 ja 07.03.2019 toime pandud rikkumiste eest määratud distsiplinaarkorras kartserikaristus ning 31.08.2018 ja 20.02.2019 toimepandud rikkumiste eest noomitus. Kaebaja käitumisest ja toimepandud rikkumistest on näha, et kaebaja on vanglateenistuse suhtes meelestatud negatiivselt ja kasutab ametnikega suhtlemisel ebatsensuurseid väljendeid. Kaebajal on olnud korduvalt konflikte kaaskinnipeetavatega. Mõnel juhul on kaebaja valmistanud ise keelatud esemeid või osalenud episoodides, kus vangla on avastanud keelatud esemeid. Kaebaja negatiivne meelestatus ja agressiivne suhtumine ametnikesse ja kaaskinnipeetavatesse nähtub ka pärast vaidlusaluse läbiotsimise toimumist, mil kaebaja suhtes registreeriti 8 sündmust.
29.VangS § 71 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. RÜ liikmed on vanglateenistuse ametnikud ning võisid teostada kõiki vanglaametnikele lubatud toiminguid. Kinnipeetava allumine korraldustele ja sisekorraeeskirjadele on oluline julgeoleku tagamise seisukohalt ning kinnipeetava VangS §-st 67 tulenevad kohustused on seotud otseselt vangla julgeolekuga. Kinnipeetava suhtes ohjeldusmeetmete kohaldamine on lubatud VangS §-s 69 nimetatud juhtudel ning täiendavalt VangS § 70 lg 1 kohaselt kinnipeetava saatmisel.
30.RÜ poolt 03.12.2018 koostatud füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokolli kohaselt otsustati kaebaja suhtes kasutada käeraudasid seoses korraldusele mitteallumisega, võimaliku ettearvamatu käitumisega, ametnike ohutuse tagamiseks, läbiotsimisele saatmiseks ning läbiotsimise ajal ohutuse tagamiseks. Kaebaja ähvardused end vigastada ja tappa on välja toodud nii vahetu sunni kasutamise protokollis kui nende kohta antud täiendavates selgitustes. Käeraudade kohaldamine oli vajalik raske õigusrikkumise ärahoidmiseks ning kinnipeetava saatmiseks. Kaebaja vabatahtliku läbivaatusega ei nõustunud ja eiras korduvalt talle selleks antud korraldust. Ametnikele oli teada kaebaja konfliktne isiksus, kelle varasem vangistuse kulg on näidanud, et ta võib käituda vanglaametnike suhtes agressiivselt (korduvad verbaalsed rünnakud) ning on korduvalt olnud füüsilistes konfliktides kaaskinnipeetavatega.
Tegemist oli stressirohke olukorraga, kaebaja oli korduvalt keeldunud korralduste täitmisest ja kaebajal tuli läbida täielik läbiotsimine, mistõttu esines oht, et kaebaja käitumine võib muutuda agressiivseks ning kaebaja võib kedagi rünnata (panna toime raske õigusrikkumise). Selle riski maandamiseks ja võimalike rünnete raskendamiseks ja ennetamiseks kohaldati kaebajale käeraudasid. Riigikohtu praktikast tuleneb, et kui esineb kinnipeetava agressiivse käitumise oht, ei pea julgeolekumeetmete kasutamiseks ootama momenti, mil kinnipeetav ründab, vaid rünnak tuleb välistada ennetavalt. Käeraudade kohaldamine kaebaja suhtes oli VangS § 69 lg 1 ja VangS § 70 lg 1 alusel õigustatud. Käeraudade kasutamine oli ajalises aspektis kooskõlas VangS § 70 lg-ga 2, kuivõrd käeraudasid kasutati 11 minuti kestel.
31.Käeraudade kohaldamine oli proportsionaalne, st sobiv, vajalik ja mõõdukas meede. Sobivuse hindamisel on oluline, et käeraudade kasutamine aitas välistada kaebaja isiksusest ja varasemast käitumisest tulenevat raske õigusrikkumise toimepanemise ohu ning tagada ametnike ja kinnipeetavate turvalisuse kaebaja saatmisel. Samuti oli käte fikseerimine sobiv meede nii arsti kui kaebaja enda ohutuse tagamiseks ja ohu maandamiseks, sest kaebaja oli ähvardanud end läbivaatuse ajal vigastada ja tappa. Kuivõrd stressirohkes olukorras ei saa välistada konfliktse isiku puhul õigushüvede kahjustamise ohtu, käerauad on ohjeldusmeetmetest kõige vähem intensiivsemad, oli julgeoleku tagamiseks ja kaebaja fikseerimiseks vajalik käeraudade kasutamine kaebaja vanglasisesel saatmisel ning rahustusvoodi kasutamise ajal (kaebaja fikseeriti voodisse vaid jalgadest ning vöökohast). Arvestades käeraudade kasutamise riive vähest intensiivsust (kõige vähemintensiivsemad ohjeldusmeetmed, rakendati vaid 11 minuti jooksul), tuleb pidada vangla julgeoleku tagamist kaalukamaks kaebaja vabaduse piiramisest käeraudadega. Ka läbivaatuse tegemise ajal oli käeraudade kasutamine mõõdukas, sest kaebaja ei nõustunud läbivaatusega vabatahtlikult ja oli ähvardanud sunniviisilise läbivaatuse teostamise korral end vigastada või tappa. Kaebajast lähtus oht tema enda elule ja tervisele ning välistada ei saanud ohtu ka meditsiinitöötajale. Teine võimalik meede oli fikseerida kaebaja käed läbivaatuse ajaks rahustusvoodi külge, kuid selline meede olnuks kaebaja vabadust oluliselt rohkem piiravam.
32.Rahustusvoodit kohaldati kaebajale kokku 5 minuti vältel. Vahetu sunni kasutamise protokolli ja sellele antud täiendavate selgituste kohaselt kohaldati kaebaja suhtes rahustusvoodit, kuna kaebaja ei täitnud vanglaametniku korraldust läbida läbivaatus vabatahtlikult ning lubas sunniviisilise teostamise korral end tappa või vigastada. Rahustusvoodi kasutamine oli õigustatud raske õigusrikkumise ärahoidmiseks (VangS § 69 lg 1 teise lause alusel) ning kaebaja enesevigastamise ohu vältimiseks (VangS § 69 lg 1 esimese lause alusel). Tallinna Vangla koostatud ohuhinnangus ja selle täiendustes on selgitatud vanades vangla hoonetes esinenud probleeme keelatud esemetega ning hinnangu kohaselt peeti võimalikuks keelatud esemete uude hoonesse toimetamist kinnipeetavate poolt. Kehaõõnsustesse esemete peitmise ohtu peeti ohuhinnangu järgi keskmiseks. Selle vältimiseks oli vaja teostada naissoost kinnipeetavatele täielik läbiotsimine. Vanglateenistuse ametnikul on õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist VangS § 68 lg 1 alusel. Justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 lg 1 alusel on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik vanglasse sisenemisel ja vanglast väljumisel. Õigusaktides ei ole täpsustatud läbiotsimise korda ja viisi, kuid tagatud peab olema kõigi keelatud esemete ja ainete leidmine. Kaebajale selgitati läbiotsimise vajalikkust (keelatud esemete avastamiseks ja seega raske õigusrikkumise ärahoidmiseks ja vangla julgeoleku tagamiseks). Kaebajale anti korduvalt korraldus läbiotsimine vabatahtlikult läbida. Kaebaja korraldusele ei allunud ning tal puudus õigus korralduse täitmata jätmiseks. Kaebaja korduv ja põhjendamatu keeldumine protseduuri vabatahtlikust läbimisest süvendas kahtlust, et isik võib varjata keelatud esemeid. Seejuures ei suuda teenistuskoer kõiki keelatud esemeid avastada ning sajaprotsendilist tõhusust ei taga ka erinevad tehnilised vahendid. Ainus tõhus viis kehaõõnsustesse peidetud esemete avastamiseks on isiku täielik läbiotsimine.
33.Kuivõrd kaebaja ei nõustunud vabatahtliku läbivaatusega ja keeldus korduvalt talle antud korraldust täimast, olid vanglaametnikud VangS § 71 lg 2 kohaselt õigustatud kasutama kaebaja suhtes sundi. Sunni teostamise vormidest tuli kõne alla vaid rahustusvoodi kasutamine, kuivõrd muude vahenditega ei ole võimalik fikseerida inimest viisil, mis võimaldaks isikut läbi vaadata. Ei ole mõeldav, et läbiotsimise teostamise ajal hoiaksid vangla ametnikud isikut füüsilise jõuga kätest ja jalgadest kinni. Selline lahendus oleks ohtlikum ning traumeerivam nii kinnipeetavale kui protseduuri läbiviijatele. Rahustusvoodi, kui julgeoleku tagamiseks vajaliku läbiotsimise teostamise võimaldamiseks ainsa sobiva meetme, kasutamine oli õiguspärane. Lisaks raskete õigusrikkumiste ärahoidmiseks oli rahustusvoodi kasutamine vajalik takistamaks kaebajal enese vigastamist läbivaatuse ajal. Selliselt toimimine on kooskõlas VangS § 69 lg-st 1 tuleneva ohjeldusmeetme kasutamise eesmärgiga. Kaebaja ise ähvardas end vigastada ja tappa ning ähvardused protokolliti. Seetõttu tuleb sellise kaebajast endale kujutava ohu olemasolu jaatada. Rahustusvoodi kasutamine oli õiguspärane ka selle ajalise kestuse aspektist (kasutati 5 minuti kestel) ning seda kohaldati vähimas võimalikus ulatuses, st üksnes nii kaua kui oli vajalik läbivaatuseks. Rahustusvoodi kasutamine oli proportsionaalne, sest kaebaja keeldumise tõttu tuli kasutada sundi, kaebaja tuli fikseerida paigale vältimaks kaebaja ja arsti vigastamist, eesmärgi saavutamine polnud võimalik muude meetmetega ning vangla julgeoleku tagamine keelatud esemete avastamiseks kaalub üle riive kaebaja eraelu puutumatusele.
34.JuM eeldab, et kaebaja suhtes kasutati kaebaja väidetud liigset jõudu (tiriti käest ning kasutati käe- ja õlahaardeid) käeraudade paigaldamisel ning kaebaja vanglasisesel saatmisel. RÜ liige nr 44 paigaldas kaebajale käerauad ning RÜ liige nr 43 viibis protseduuri juures, julgestades käeraudu paigaldavat ametnikku oma kätt kaebaja selja vastas hoides. Neid toiminguid ei saa pidada piinamiseks ja jõu kasutamiseks VangS § 71 lg 2 mõistes, liiatigi veel ebainimlikuks kohtlemiseks. Igasugune kannatus või ebameeldivustunne ei ole käsitatav piinamisena, ebainimliku või alandava kohtlemisena. Üldteada on asjaolu, et käte selja taha viimine käeraudade kandmiseks, võib olla mõneti ebamugav, kuid seda ei saa pidada väärkohtlemiseks. Samuti ei saa pidada väärkohtlemiseks olukorda, kus ametnik julgestab oma kätt kinnipeetava selja vastas hoides, et tunnetada isiku keha liikumist ja reageerida vajadusel ründele. Videomaterjalist nähtub, et käeraudade paigaldamisel arvestatakse kaebaja kõhna kehaehitust ja keskealisust – miski ei viita liigse jõu kasutamisele. Ametnikud juhtisid kaebajad saatmisel õlavartest ning selline käest toestamine on vajalik julgeolekumeed tunnetamaks isiku liikumist ja tagamaks vajadusel kiire reageerimise. Kaebaja on sellist toestamist kirjeldades selgelt liialdanud ning väited ka käeraudade paigaldamisel jõu kasutamise kohta on alusetud.
35.Kaebaja väited tema tervise kahjustamise kohta on põhjendamatud. Kerge punetus nahal on käeraudade kohaldamisega kaasnev paratamatus, mida ei saa oma madala intensiivsuse tõttu pidada tervise kahjustamiseks. Videomaterjalilt ei ole näha kaebaja kätel turset või tugevaid muljumis- või soonimisjälgi, mis viitaksid käeraudade väärkasutamisele või liigse jõu tarvitamisele. Käerauad paigaldati kaebaja küünarvarte säästmiseks särgikäiste peale, mistõttu polnud raudadel ka otsest kontakti nahaga. Seejuures ei olnud kaebaja käed raudus katkematult 11 minuti vältel, samuti polnud need terve aja fikseeritud ühte asendisse (rahustusvoodi kohaldamise ajal kell 17:33-17:38 toodi kaebaja käed selja tagant ette). Tervise kahjustamist käeraudadega ei tuvastanud ka kaebaja seisundit kontrollinud meditsiinitöötaja. Vangla valveõde teostas ohjeldusmeetmete kasutamise järgselt kaebaja käte ülevaatuse ja üldise terviseseisundi hindamise ning tuvastas kaebaja kätel vaid õrnalt roosaka varjundiga käerauajäljed. Kaebaja käed ei olnud valveõe kirjelduse kohaselt turses ning käte liikumine oli vaba. Valveõe küsimuse peale selgitas kaebaja, et kogemus oli talle ebameeldiv, kuid muid kaebuseid kaebaja ei esitanud. Kaebaja ei vajanud meditsiinilist abi ega ravimeid ülevaatusel ega avaldanud selleks soovi õhtusel ravimiringil. Kaebaja väide käeraudade piinava kasutamise kohta seoses artroosi põdemisega on samuti liialdatud ega anna alust mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja selgitab, et kaebajal esineb parema õlaliigese ja puusaliigeste artroos, kuid kaebaja liigutused pole takistatud ega piiratud, mis tähendab, et käeraudade kohaldamine ei saanud kaebaja liigeseid traumeerida. Kaebaja on
meditsiiniosakonna juhataja sõnul valu üle kaevanud ka varasemalt, ilma et tema suhtes oleks kohaldatud käeraudasid ning artroosist tingitud liigesvalu korral ei peaks liigutusi ja liikumist piirama (st käsi võib viia ka selja taha). Käerauad ei saanud olla kaebaja jaoks ka liiga rasked, sest kasutati tavapäraseid liigendiga ASP käeraudasid, mis kaaluvad 283 grammi. Seetõttu pole usutav, et raudade kohaldamine kokku 11 minuti jooksul (ja mitte katkematult) oli kaebajale koormav või valulik. Videosalvestitelt nähtub, et kaebaja käte liikuvus oli vaba ega põhjusta kaebajale valu või raskusi.
36.Kaebaja väited rahustusvoodi rihmade valulikkusest ja rahustusvoodi kasutamisega kaasnenud tervise kahjustamisest on liialdatud. Rahustusvoodi on ohjeldusmeede, millega agressiivne isik fikseeritakse lamavas asendis, eesmärgiga vältida enesevigastust vi ohtu teistele. Kaebaja fikseeriti rahustusvoodi külge ainult viieks minutiks ning osaliselt, st jalgadest ja vöökohast. Videosalvestistelt nähtub, et rahustusvoodi rakmetel on kasutatud pehmendavat polstrit, mis välistab enesevigastamise ohu ka juhtudel, mil isik rakmetest jõuga vabaneda püüab. Olgugi, et rahustusvoodi mõjub kurnavalt, maandab see kõige efektiivsemalt enesevigastamise ohtu ning ohtu teistele isikutele ning eriti olukorras, kus isiku suhtes tuleb läbi viia günekoloogiline läbivaatus. Kaebajal ei tuvastatud meditsiinilisel ülevaatusel muud, kui õrnad roosaka varjundiga käeraua jäljed. Igasugune ebameeldivustunne või kannatus ei ole käsitletav piinamisena, ebainimliku või alandava kohtlemisena või tervise kahjustamisena. Need ebameeldivused peavad ületama teatud minimaalse raskusastme. Rahustusvoodi kasutamine toimus õiguslikul alusel ning oli ainus tõhus meetod kaitsmaks kaebajat enesekahjustamise eest. Voodi kohaldamisel ei kasutatud füüsilist jõudu ning voodit kasutati vaid läbivaatuse teostamise ajaks 5 minuti vältel.
37.Puutuvalt kaebaja väidetega tema väärikuse alandamise kohta, märgib vastustaja, et TUO ametnikud olid enne ohjeldusmeetmete kasutamist kaebajale korduvalt selgitanud tema läbivaatuse vajalikkust ja eesmärki. Enne rahustusvoodi rakendamist andis RÜ liige nr 01 kaebajale viimase võimaluse nõustuda vabatahtliku läbivaatusega. Sellist tegevust ei saa pidada inimväärikust alandavaks moraalseks survestamiseks. Kaebaja eiras korduvalt talle antud korraldusi, mille peale selgitati kaebajale sunnivahendite kohaldamise õigust. Sellist selgitust ja ning võimaluse andmist vabatahtlikuks korralduse täitmiseks ei saa käsitleda õigusvastase moraalse survestamisena. Sunni kasutamisele eelnev hoiatamine on mõistlik ja proportsionaalne. Korraldused anti arusaadavas keeles, kaebajat ei ähvardatud ning temaga ei käitutud üleolevalt, hirmutades või muul viisil traumeerivalt. Kaebajaga suheldes näidati ametnike poolt üles mõistvust ja kannatlikkust ning sundi kohaldati alles viimase abinõuna.
38.Kaebus on põhjendamatu ka osas, milles kaebaja väidab, et tema au ja head nime on valeväidetega rikutud. Ametnike poolt avaldatud asjaolud, mille kohaselt kaebaja ähvardas ennast tappa või vigastada, vastavad tõele. Need asjaolud nähtuvad käeraudade ja rahustusvoodi kasutamise protokollist ning Tallinna JVO peaspetsialist Jann Simmi ja RÜ liikmete nr 01, 30 ja 44 ettekannetest. JuM-l ei ole põhjust kahelda ametnike väidete tõepärasuses.
39.Käesolevalt puudub alus mittevaralise kahju hüvitamiseks ka RvastS § 9 alusel seoses kaebajalt vabaduse võtmisega. Ohjeldusmeetmete kasutamine toimus õiguslikul alusel, kaebaja ei täitnud talle antud korraldust vabatahtlikult, sh pärast korduvaid hoiatusi sunnivahendite kasutamise kohta.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
Kohus võtab esmalt seisukoha kaebuse põhjendatuse osas (I) ning seejärel otsustab menetluskulude jaotuse (II). I Kohus, kogunud ise tõendeid, neid uurinud, samuti uurinud menetlusosaliste poolt esitatud
tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tallinna Vanglalt tuleb mõista kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 1600 eurot.
40.Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle, mis on tuvastatud ka kohtuasja juurde esitatud tõenditega: -
-
-
Tallinna Vangla teostas 03.12.2018 naiste üksuse kolimist aadressilt Magasini 35, Tallinn aadressile Linnaaru tee 5, Rae vald; Tallinna Vangla teostas naise üksuse kolimisel kõigi naissoost kinnipeetavate günekoloogilise läbivaatuse kui kehaõõnsuste läbiotsimise1, vältimaks keelatud esemete toomist vanast vangla asukohast uude; Kaebaja läbiotsimiseks kasutati enne vanast vangla hoonest lahkumist teenistuskoera, kelle abil kaebaja juurest keelatud esemeid ei leitud; Kaebaja otsiti läbi kompimise teel nii vanas vangla hoones kui uues vangla hoones. Kaebaja suhtes viidi uues vangla hoones läbi ka täielik läbiotsimine ühes lahti riietumisega, mis seisnes selles, et kaebaja võttis ennast alasti ning pidi naissoost vanglaametniku juuresolekul alasti olles kükitama. Läbi otsiti ka kaebaja riided. Keelatud esemeid ei leitud. Kaebajale anti võimalus kehaõõnsuste läbiotsimiseks keelatud esemete kindlakstegemiseks, millega kaebaja ei nõustunud; Kaebaja suhtes viidi läbi sunniviisiline kehaõõnsuste läbiotsimine meditsiinitöötaja poolt ja kahe naissoost vanglaametniku juuresolekul. Keelatud esemeid ei leitud. Kaebaja suhtes rakendati kehaõõnsuste läbiotsimise teostamise ajaks RÜ liikmete poolt ohjeldusvoodit ja käeraudu ning vanglasiseseks saatmiseks käeraudu, ohjeldusvoodit kokku 5 minuti jooksul ja käeraudu 11 minuti jooksul.
Kaebuse nõue rajaneb kaebaja arvates põhjendamatul käeraudade, rahustusvoodi kasutamisel ning kehaõõnsuste läbiotsimisel. Seega vaidlustab kaebaja nii Tallinna Vangla tegevuse (kehaõõnsuste läbiotsimine) kui ka JuM tegevuse (RÜ liikmete tegevus ohjeldusmeetmete rakendamisel). JuM ja Tallinna Vangla ei eita toimingute teostamist, kuid peavad neid õiguspäraseks. Seega on sisuliselt peamisteks vaidlusalusteks küsimusteks kaebaja kehaõõnsuste läbiotsimise ja ohjeldusmeetmete kasutamise põhjendatus ja see, kas nende kasutamine sai üldse põhjustada kaebajale tema poolt väidetud mittevaralise kahju. Lisaks on pooled erineval seisukohal selles, kas RÜ liikmete ja Tallinna Vangla ametnike tegevus alandas kaebaja inimväärikust ning oli julm, vägivaldne ja piinav.
41.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama sätte lõike 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-st 5 tulenevalt peavad mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks olema korraga täidetud järgmised eeldused: 1) asutuse tegevus peab olema olnud õigusvastane; 2) asutuse tegevus peab olema tekitanud mittevaralise kahjuna käsitatava füüsilise või hingelise valu või kannatuse; 3) tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos; 4) kahju ei ole kõrvaldatav muude õiguskaitsevahenditega; 5) asutuse tegevus peab olema alandanud isiku väärikust, kahjustanud tema tervist, võtnud talt vabaduse, rikkunud tema kodu või eraelu puutumatust või sõnumi saladust või teotanud tema au või hea nime; 6) isiku õiguste rikkumine
Günekoloogilise läbivaatuse mõiste iseloomustab kohtu hinnangul kaebaja suhtes teostatud toimingut, mis vastab vangistusõiguses läbiotsimise mõistele. Selguse huvides kasutab kohus ka varasemas kohtupraktikas kasutatud kehaõõnsuste läbiotsimise mõistet, mis käesoleva otsuse puhul vastab läbivalt günekoloogilisele läbivaatusele.
peab olema olnud süüline. Järgnevalt kontrollib kohus, kas eelnimetatud mittevaralise kahju hüvitamise eeldused on täidetud.
42.Kaebaja vaidlustab nii Tallinna Vangla tegevust kui ka RÜ liikmete tegevust. Kohus kontrollib sel põhjusel esmalt, kas RÜ liikmete kasutamine Tallinna Vangla naiste üksuse kolimisel toimus õiguslikul alusel. VangS § 109 lg 3 kohaselt moodustatakse vangla juurde relvastatud üksus eriülesannete täitmiseks, mis on vajalik kuritegude ennetamise, kuritegude avastamise ja tõkestamisega seotud ülesannete täitmiseks vanglas. Relvastatud üksus on moodustatud vanglaametnikest, kellele kehtivad vanglaametnikele õigusaktidest tulenevad õigused ja kohustused. Justiitsministeeriumi asekantsleri 30.11.2018 korraldusega nr. 9 „Relvastatud üksuse rakendamine“ on kutsutud kokku ja rakendatud relvastatud üksust perioodil 02.12-07.12.2018 seoses vangide ümberpaigutamisega Tallinna vangla ja selle Maardu üksuse hoonetest vangla uutesse hoonetesse Rae vallas. Korraldus on antud Justiitsministri 12.12.2002 määruse nr. 81 „Relvastatud üksuse tegevuse kord“ § 5 lg 2 p. 2, § 6 lg 1 ja § 8 p. 5 alusel. Nimetatud õigusakti § 1 kohaselt Justiitsministeeriumi valitsemisalas olevate vanglate juurde moodustatud relvastatud üksuse põhiülesanne on kuritegude ennetamine, avastamine ja tõkestamisega seotud ning eriettevalmistust nõudvate ülesannete täitmine vanglas. Sama määruse § 5 lg 1 kohaselt täidab üksus vanglas eriettevalmistust ja kiiret tegutsemist eeldavaid eriti ohtlikke ülesandeid. Üksuse eesmärk on ennetada, avastada ja tõkestada kuritegu või muu erakorraline sündmus, mis ohustab vangla julgeolekut ja sisekorda. Määruse § 5 lg 2 p-de 6 ja 7 kohaselt eelnimetatud ülesannete täitmiseks võtab üksus osa kinnipeetava saatmisest ja ümberpaigutamisest ning vangla või kinnipeetava läbiotsimisest. Eeltoodu alusel on 03.12.2018 relvastatud üksuse rakendamine toimunud õiguslikul alusel ning tulenevalt eelviidatud määruse nr 81 sätetest oli RÜ liikmetel õigus võtta osa kaebaja saatmisest ja tema läbiotsimisest.
43.VangS § 66 lg 1 järgi korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. VangS § 67 p 1 järgi on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-49-06 tõdenud, et: „[---] julgeoleku tagamine vanglas on vältimatult vajalik selleks, et kindlustada vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamine (VangS § 6 lõige 1). Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete kohaldamisel sätestab VangS § 66 lõige 1, mis näeb ette, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas.“. VangS § 68 lõike 1 kohaselt on läbiotsimise eesmärgiks avastada keelatud esemeid ja aineid. Kohus nõustub vastustaja viidatud õiguskantsleri seisukohaga2, et sellisel eesmärgil teostatavate läbiotsimiste ja vangla julgeoleku ning sealhulgas kinni peetavate isikute turvalisuse vahel on selge seos. Kahtlust ei saa olla selles, et vangla julgeolek ja seal viibivate isikute elu ja tervis võivad sattuda ohtu, kui vangla ei piira teatud esemete ja ainete levikut vanglas, mille vastu võitlemise üheks meetmeks on ka läbiotsimised.
44.VangS § 68 lg 1 järgi on vanglaametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Vastavalt VangS § 68 lg-le 4 kehtestab läbiotsimise korra
justiitsminister määrusega. Justiitsministri 5. septembri 2011 määrusega nr 44 kehtestatud „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44) § 31 lg 1 on vanglateenistuse ametnikul õigus koos asjadega läbi otsida vanglasse sisenev ja vanglast väljuv isik või vanglas viibiv isik. Kinnipeetava läbiotsimine on kohustuslik muu hulgas vanglasisesel saatmisel ning vanglasse sisenemisel ja vanglast väljumisel (määrus nr 44 § 32 p-d 1 ja 5). Õiguslik alus läbiotsimiseks tuleneb ka kodukorra p-st 4.7, mille kohaselt otsitakse kinnipeetav osakonnast väljumisel ja sinna sisenemisel läbi. Selleks on ta kohustatud seisma näoga seina poole ja asetama käed seinale vanglaametniku osutatud kohale. Vajadusel tehakse kinnipeetavale täielik läbiotsimine koos lahtiriietumisega.
45.Seega saab läbiotsimist teostada erinevatel viisidel ning täielik läbiotsimine (otsitakse läbi isik ja riided, lahtiriietumisega) ja kehaõõnsuste läbiotsimine on läbiotsimise ühed võimalikud viisid. Vangistusseaduses ega ka määruses nr 44 ei ole läbiotsimist detailselt ega ka läbiotsimiste võimalikke viise reguleeritud ega täpsustatud, millisel juhul on ühe või teise läbiotsimise viisi rakendamine põhjendatud. Sisuliselt mahuvad läbiotsimise mõiste alla erinevad tegevused (nt taskute, riiete, esemete läbiotsimine, isiku alasti võtmiseks kohustamine koos kükitamiseks kohustamisega, suuõõne ja kehaõõnsuste läbiotsimine jne) ning läbiotsitava isiku põhiõiguse riive ulatus on otseses sõltuvuses läbiotsimise viisist. Isiku põhiõigusi riivavamaks viisiks on isiku läbiotsimine tema kohustusega alasti võtta ja kükitada ning veelgi enam riivavaks viisiks tema kehaõõnsuste läbiotsimine. Määruses nr 44 on aga sätestatud üksnes isikud, kelle suhtes läbiotsimist võib teostada ning olukorrad, millal on kinnipeetavate läbiotsimine kohustuslik. Kuid ei vangistusseaduses ega määruses nr 44 ei ole ette nähtud erinevaid aluseid erineva intensiivsuse astmega läbiotsimiste jaoks. Kohtu hinnangul ei ole selline läbiotsimise regulatsioon piisav ega taga korrektset kaalutlusõiguse teostamist. Puutuvalt läbiotsimise regulatsiooni üldsõnalisusega, peab kohus vajalikuks juhtida vastustajate tähelepanu asjaolule, et Tallinna Halduskohus on juba 04.12.2013 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-12-2043 välja toonud, et õiguslik regulatsioon läbiotsimise läbiviimise korra osas ei ole ilmselgelt piisav, sest sellest ei ole võimalik välja lugeda, kes, kuidas ja kus võib läbiotsimist teostada. Kohus rõhutas nimetatud kohtuasjas, et läbiotsimise toimingu sooritamisel on ja peab vanglaametnikul olema teatavas piiris kaalutlusõigus, et leida igas konkreetses olukorras just selline toimingu sooritamise viis, mis on sündmuse asjaolusid arvestades proportsionaalne. Lisaks tõi kohus välja, et määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ 4. Peatükk „Läbiosimine“ vastab ainult osaliselt VangS § 68 lg 4 toodud volitusnormi sisule. Kohus on seisukohal, et määruse regulatsioon on puudulik ja ei taga läbiotsimist teostatavatele isikutele selgeid ja arusaadavaid juhiseid läbiotsimiste läbiviimiseks ja tekkivate probleemide lahendamiseks. Kohus leiab, et eriti isiku läbiotsimise teostamise regulatsioon peaks olema põhjalikum kasvõi selleks, et vähendada näiteks vanglaametnike teadmatusest ja kogenematusest tulenevat võimalikku väärkäitumist. Samuti on see vajalik, et tagada kinnipeetavatele õiguslik kaitse väärkohtlemise vastu. Kohus möönab, et vanglaametnikud saavad kuni regulatsiooni loodetava täiendamiseni lähtuda õiguse üldpõhimõtetest, kuid tulenevalt nende suurest abstraktsuse astmest ei ole need alati lihtsalt rakendatavad. Käesoleval juhul on selge, et määrus nr 44 kehtib tänaseni samasuguses sõnastuses ja ulatuses ning vaatamata eelviidatud vajadusele regulatsiooni täiendamiseks. Kohus rõhutab kahetsusväärselt kaua püsinud ja endiselt aktuaalset vajadust läbiotsimise regulatsiooni konkretiseerimiseks ja täiendamiseks, tagamaks ühelt poolt küll keelatud esemete avastamine, kuid vältimaks teiselt poolt isiku õiguste põhjendamatuid rikkumisi ja ametnike ebaselgust kaalutluse piirides ning võimaliku omavoli läbiotsimiste teostamisel. Kohtu hinnangul peab vähemalt täielik läbiotsimine ning kehaõõnsuste läbiotsimine selle toimingu privaatsfääri rikkumise intensiivsuse tõttu olema allutatud konkreetsetele reeglitele. Kohus on seisukohal, et mida tugevamini põhiõigustesse sekkutakse, seda selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata. Vaidlust ei saa olla selles, et riigivõimu omavoli oht on märkimisväärne juhtudel, kui normi rakendajal on ulatuslik kaalutlusõiguse võimalus. Vastuolu
isiku vabaduspõhiõiguse tagamise ja keelatud esemete avastamise (sellega vangla julgeoleku tagamise) vahel saab leevendada ainult kindlate printsiipide järgimisega ja seetõttu on vaja, et seaduses oleks väga täpselt reguleeritud, millisel juhul on erinevate läbiotsimise viisidega kaasnev põhiõiguste riive lubatav.
46.Arvestades regulatsiooni üldsõnalisust on läbiotsimise viisi valikul Tallinna Vanglal äärmiselt avar kaalutlusruum. Kohus on seisukohal, et mida avaram on kaalutlusruum, seda olulisem on kaalutlus- ja menetlusnõuete järgimine. Kohus rõhutab, et kaalutlusotsuse kohtulik kontroll on piiratud, mis tähendab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Seejuures kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lõige 3). Kohus saab vaid kontrollida, kas halduse poolt teostatud kaalutlus on olnud õiguspärane. Kohtu hinnangul on äärmiselt oluline, et vanglakaristuse täideviimisel rakendatavad meetmed (sh eriti jõu ja ohjeldusmeetmete või läbiotsimise kasutamine) oleks seaduslikud, vangla julgeolekut ohustava tegevuse suhtes mõõdukad ning ei rikuks PS § 18 lõikes 1 sätestatud õigust saada koheldud viisil, mis ei kujuta endast piinamist, julma või väärikust alandavat kohtlemist või karistamist (kokkuvõtlikult väärkohtlemist). Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 järgi ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Isiku läbiotsimisega on ennekõike puudutatud isiku PS §-s 26 sätestatud õigus eraelu puutumatusele. Ka põhiseaduse kommenteeritud väljaandes leitakse, et PS §-ga 26 kaitstava füüsilise ja vaimse puutumatuse õiguse riiveks võib olla isiku ja tema asjade läbiotsimine (kas siis kriminaalmenetluse raames või vanglas viibides haldusmenetluse korras). Isegi vähetähtsate meditsiiniliste protseduuride sunniviisilist tegemist peetakse isiku eraelu puutumatusse sekkumiseks (Atudorei v Roman, 2014). Lisaks, PS §-s 10 on sätestatud üldprintsiip, et riik peab tagama igaühele inimväärikuse. Põhiõiguse tagamisel on riik kohustatud isikute huvides aktiivselt tegutsema ning lubamatu on tegevusetus või tegevus, mis põhjustab isikutele piina või alandab nende väärikust. Isiku läbivaatus riivab ka PS §-des 20 ja 21 sätestatud õigust isikupuutumatusele. Läbiotsimise läbiviimine VangS § 68 ja määruse nr 44 § 31 lg 1 järgi on kahtlemata kaalutlusotsus. Seejuures ei võimalda läbiotsimise läbiviimise kaalumist määruse nr 44 § 32 punktid 1 ja 5, millised olid käesolevalt kaebaja suhtes teostatud läbiotsimise õiguslikud alused. Neis kirjeldatud juhtudel (vanglasisene saatmine, vanglasse sisenemine ja vanglast väljumine) on kinnipeetava läbiotsimise läbiviimine kohustuslik. Seega, arvestades, et toimus kinnipeetavate kolimine ühest vanglast teise, oli läbiotsimise teostamine iseenesest vajalik ja põhjendatud (kohustuslik), kuid see, millisel viisil läbiotsimine tehakse, tuleb ka kohustusliku läbiotsimise korral otsustada kaalutlusõiguse alusel. Käesolevalt on vaidlus selle üle, kas läbiotsimiseks valitud viis - kaebaja kehaõõnsuste läbiotsimine - oli vajalik ja põhjendatud. Selleks tuleb hinnata, millised olulised kaalutlused tingisid kaebaja kehaõõnsuste läbiotsimise ning kas vastavad kaalutlused olid asjakohased, kas kaalutlusõiguse teostamine on jälgitav, kas võeti arvesse kõiki olulisi asjaolusid. Ühelt poolt tuleb vanglal kaaluda vajadust tagada vangla ja seal viibivate isikute julgeolek (ning selleks välistada keelatud esemete sattumist vanglasse, mis on ka läbiotsimise eesmärk), kuid teiselt poolt arvestada konkreetsest olukorrast lähtuvalt kinnipeetava põhiõigustega ning kohaldatava meetme õiguste riive intensiivsusega. Väärikust austav ja inimlik kohtlemine ja karistamine nõuavad, et vanglaametnikud kohtlevad kinnipeetavaid mistahes olukorras viisil, kus avalikest
huvidest lähtuvaid seaduslikke eesmärke täidetakse kinnipeetavate õigusi kõige vähesemal määral piiraval viisil (PS § 11) ning kinnipeetavale ei põhjustata rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad kinnipidamisega (VangS § 41 lg 1) ja konkreetse olukorra lahendamise vajadusega.
47.Kohus nõustub sellega, et läbiotsimist kui toimingut ei saa iseenesest pidada kinnipeetavat alandavaks tegevuseks. Kinnipeetavad peavad vangla julgeoleku huvides taluma eesmärgipäraseid läbiotsimisi ja nende tagajärgi. Nagu kohus juba märkis, tuleb läbiotsimise viisi valik otsustada kooskõlas kaalutlusreeglitega. Läbiotsimine on oma iseloomult haldustoiming, millele kohaldub haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatu. HMS § 3 lg 2 järgi peab halduse toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. HMS § 4 lg 1 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega. HMS § 107 lg 2 järgi määrab toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid (Vt ka RKHKo nr 3-3-1-18-12, p 11.) Kohtul tuleb kindlaks teha, kas läbiotsimine sellisel viisil nagu see teostati (tahtevastane kehaõõnsuste läbiotsimine), oli oma seadusliku eesmärgi suhtes proportsionaalne. Kohus on seisukohal, et kaebaja tahtevastase kehaõõnsuste läbiotsimise teostamise üle otsustamisel rikuti kaalutlusreegeid ning toiming ei olnud antud juhul julgeoleku tagamise eesmärgil proportsionaalne. Kaebaja läbiotsimise ajendiks lähtuvalt vastustajate ütlustest ning seisukohtadest oli peaasjalikult Tallinna Vangla teabe- ja uurimisosakonna (TUO) koostatud ohuhinnang, millega kokkuvõtlikult hinnati keskmise ohu väärsena võimalust, et naissoost kinnipeetavad võivad toimetada kehaõõnsustesse peites keelatud esemeid uude vanglasse. Vaidlust ei ole selles, et sel põhjusel pidas Tallinna Vangla vajalikuks kõigi naissoost kinnipeetavate kehaõõnsuste läbiotsimist. Vaidlust ei ole seejuures selles, et vangla naiste üksuse kolimisel teostati kõigi naissoost kinnipeetavatele kehaõõnsuste läbiotsimine. Nimetatu nähtub ka erinevatest vangla ametnike ettekannetest ning istungil antud ütlustest, sh kaebaja kehaõõnsuste läbiotsimise teostanud vangla meditsiinitöötaja Ingrid Murs 20.02.2020 istungil antud ütlustest. I. Murs kinnitas istungil, et kõigi naissoost kinnipeetavate kohustusest läbida kehaõõnsuste läbiotsimise sai ta teada meditsiiniosakonna juhatajalt ja õendusjuhilt osakonna koosolekul ning nimetatud isikud selgitasid, et juhtide nõupidamisel (ülemuste koosolek vanglas) lepiti kokku ja tuli selline korraldus. Tallinna Vangla TUO spetsialist A. Põdra selgitas samuti 20.01.2020 istungil, et ta ei teadnud, millel põhines läbiotsimise nõue, kuid teadis, et otsus on tehtud ja eraldatud vahendid, et osta läbiotsimiseks vajalikke asju. Seega on selge, et Tallinna Vangla oli otsustanud üldistel alustel kõigi naissoost kinnipeetavate suhtes kehaõõnsuste läbiotsimise teostamise. Kohus möönab, et vangla julgeoleku tagamine on äärmiselt kaalukas põhjus vanglas viibivate isikute põhiõiguste piiramiseks, kuid põhiõiguste kaalumisel ei pruugi igasugune piirang üles kaaluda mõne muu põhiõiguse riivet. Kohus on seisukohal, et kehaõõnsuste läbiotsimisega kaasneb sedavõrd intensiivne isiku õiguste riive (sekkutakse oluliselt isiku privaatsfääri, toiming on intiimne), et selle teostamine kõigile ühtsetel alustel ja tavapärases korras ei ole põhjendatud. Seetõttu tuleb iga konkreetse juhtumi ja isiku suhtes kaaluda sellise läbiotsimise viisi vajalikkust ja põhjendatust. Kehaõõnsuste läbiotsimine keelatud esemete tuvastamiseks saab olla õigustatud erandlikul juhul ja selge kahtluse korral. Kohus juhib tähelepanu vangla meditsiiniosakonna õe I. Murs 20.01.2020 istungil antud ütlustele, milles kaebajale läbivaatuse teostanud I. Murs kinnitab, et kehaõõnsuste läbiotsimine peaks olema väga erandlik protseduur ning inimese intiimsfäär on koht, kuhu ei peaks vastu tema tahtmist minema. Kohus juhib tähelepanu, et samas ohuhinnangus, mis oli aluseks kõigi naissoost kinnipeetavate kehaõõnsuste kontrolli teostamiseks, on tõdetud, et otseseid ja konkreetseid vihjeid, et naissoost vangid sooviksid esemeid uude vanglasse toimetada kehaõõnsustes, ei olnud. Kaalutlusõiguse
teostamise kohustus tähendab seda, et haldusorgan asetatakse olukorda, kus ta peab, arvestades ühest küljest seaduse eesmärki ning teisest küljest konkreetseid asjaolusid, leidma üksikjuhu jaoks sobiva ja asjakohase lahenduse. Seega on õigusvastane olukord, kus tegelikkuses otsustatakse kaalutlusreeglite järgimist nõudev toiming ühtsetel alustel mitme isiku suhtes ning konkreetsest isikust lähtuvat kaalumist tegelikult läbi ei viida. Seejuures ei nõutu kohus Tallinna Vanglaga selles, et sellise erandliku alusena tuleb käsitleda vangla kolimist. Kohus rõhutab, et vangla kolimine (täpsemalt kinnipeetavate vanglast lahkumine ja vanglasse sisenemine) on määruse nr 44 sätetest tulenevalt aluseks kohustusliku läbiotsimise teostamiseks, kuid see ei tähenda automaatselt, et läbiotsimine teostatakse enim isiku õigusi rikkuval viisil ja isikust lähtuvat kaalumist teostamata. Asjaolu, et naiste üksuse kolimisel teostati kehaõõnsuste läbiotsimine kõigile naissoost kinnipeetavatele ühtsetel alustel, toetab kohtu käesolevalt ja eelnevates punktides avaldatud seisukohta, et tingimused isiku keha läbivaatuse tegemiseks ei ole õigusaktides piisavalt selged ja vajavad täiendamist. Kohus on seisukohal, et kaebajale kehaõõnsuste kontrolli teostamine ohuhinnangust lähtudes ei olnud õiguspärane.
48.Tallinna Vangla põhjendas kaebaja suhtes läbiotsimise teostamist lisaks ohuhinnangule tulenevalt tema kahtlasest käitumisest - kehaõõnsuste läbiotsimisest keeldumine ja asjasse mittepuutuvate teemade esiletoomine. Tallinna Vangla JVO valvur E. Toomiste on samuti põhjendanud nii ettekandes kui ka 20.01.2020 istungil kahtlust keelatud esemete varjamises just kaebaja poolt läbivaatusest keeldumisega. Samuti on nii ettekandes kui istungil sama isik põhjendanud kehaõõnsuste läbiotsimise teostamist sellega, et seda tehtigi kõigile kinnipeetavatele. Kohtu hinnangul ei saa ainuüksi läbiotsimise teostamisest keeldumist ning muude asjasse mittepuutuvate teemade esiletoomist pidada piisavaks põhjenduseks sedavõrd intensiivse riivega läbiotsimise teostamiseks. Tallinna Vangla TUO spetsialist R. Leepkalni 18.01.2019 ettekandest nähtub, et kaebaja keeldus ettepanekust võtta ära alumine osa riietest ja võtta sisse asend läbivaatuseks günekoloogi toolis. Ettekandest nähtuvalt ei pidanud kaebaja kontrolli vajalikuks, sest tal pole keelatud esemeid ja ta pole 18 aastat seksuaalelu olnud ning ta pole pidanud seni vajalikuks naistearsti visiidile minna ega vaja, et keegi tema intiimpiirkonda vaataks/kontrolliks. Selline selgitus ei ole kohtu hinnangul iseenesest keelatud eseme varjamise kahtluse aluseks. Lisaks nähtub kohtule esitatud videomaterjalist, et kaebaja keeldus kehaõõnsuste läbiotsimisest põhjusel, et soovis teada läbivaatuse õiguslikku alust ning põhjust, miks seda tehakse. Ka vangla meditsiinitöötaja I. Murs 20.01.2020 istungil antud ütlused kinnitavad kaebaja keeldumise ajendina tema soovi saamaks selgust läbivaatuse põhjendatuses ja õiguslikus aluses. Täpsemalt on I. Murs öelnud järgmist: ma mäletan paari asja, mida ma kuulsin teda ütlevat ametnikele. Üks oli see, et teda häiris, et kaheldakse tema aususes. Kui talle seletati, et võimalike võõrkehade kontrolliks on seda vaja, siis ta ütles, et see on seadusevastane ja miks te kahtlete minu seadusekuulekuses. Suurem osa vestlusest toimus temaga koridoris, mis oli meditsiinikabineti ukse kõrval ning uks oli lahti, siis ma osa asju kuulsin. Kohtul ei ole kogumis teiste tunnistajate ütluste ja videofailide põhjal alust kahelda I. Mursi ütluste õigsuses. Sellist kaebaja poolset selgituste saamise soovi ning kahtlust toimingu õiguspärasuses ei tohi tõlgendada kinnipeetava vastu ning seda ei saa lugeda põhjendatud kahtluse tekkimise aluseks. TUO spetsialist A. Põdra ettekandest nähtub, et kahtluse keelatud esemete varjamises tekitas kaebaja asjasse puutumatu jutt ning kaebaja võõras käitumine võrreldes varasema kogemusega. Istungil selgitas A. Põdra, et kaebaja varasem suhtlemisviis on olnud avaram. Kohus osundab, et teema delikaatsus ja kaebaja privaatsfääri puudutav vestlus meessoost ametnikuga võis kaebajas tekitada ebamugavust ning on mõistetav, miks kaebaja võis olla suhtlemisel A. Põdraga teistsugune ja kinnisem. Selline subjektiivne hinnang ei anna siiski alust kahtluseks keelatud esemete peitmise kohta, arvestades muuhulgas, et A. Põdra selgitas istungil, et ta ei teadnud juba kaebaja suhtes eelnevalt teostatud läbiotsimisest. Seega ei
saanud A. Põdra kahtlus tugineda asjakohastel kaalutlustel ja olukorra objektiivsel hindamisel ning selline ebaselgus ei võimalda kohtul hinnata, milliste individuaalsete kaalutluste alusel läbiotsimine otsustati. JVO osakonna peaspetsialist J. Simmi ettekandest nähtuvalt otsustati kehaõõnsuste läbiotsimine seoses süveneva kahtlusega keelatud esemete peitmise osas. Samas ei ole J. Simm sellist kahtluse tekkimist selgitanud. U. Maipuu, kes teostas kaebajale täieliku läbiotsimise, on 16.01.2019 ettekandes samuti märkinud üldsõnaliselt, et kaebaja käitumine andis põhjust arvata, et ta peidab keelatud esemeid. Siiski, sama ettekande kohaselt on U. Maipuu ka selgitanud, et ta kaebajaga läbivaatusest keeldumise ajal otseselt ei tegelenud. 20.01.2020 istungil selgitas U. Maipuu, et kõik kinnipeetavad pidid läbima kehaõõnsuste läbiotsimise ning kahtluse keelatud esemete varjamises konkreetselt kaebaja suhtes tekitas tema keeldumine protseduuri läbimisest.
49.Kokkuvõttes ei ole ametnike seletuste põhjal jälgitav, millistele konkreetsetele kaalutlustele kaebaja läbiotsimise otsustamisel tugineti, sh milles seisnes põhjendatud kahtlus keelatud esemete varjamises. Kohtu hinnangul peab niivõrd intensiivse õiguste riivega läbiotsimise teostamiseks olema vanglaametnikel ennekõike konkreetne teave, mis annab aluse vanglasse keelatud esemete toimetamise kohta konkreetse isiku poolt. TUO spetsialist R. Leepkaln kinnitas 20.01.2020 istungil, et korraldust konkreetselt kaebaja siseõõnsuste läbiotsimiseks ei olnud, kõik kinnipeetavad pidid läbima kehaõõnsuste läbiotsimise ning kaebaja kohta puudus informatsioon, et ta võib peita kehaõõnsustes keelatud esemeid. 27.01.2020 istungil kinnitas JuM esindaja, et kaebaja puhul puudus vastustajatel teave, mis andis aluse kahtluseks, et kaebaja võib Tallinna Vanglasse toimetada keelatud esemeid. Veelgi enam, ei ole vaidlust, et kaebajale teostati enne kehaõõnsuste läbiotsimist läbiotsimine teenistuskoera abil, kompimise teel ning samuti nn täielik läbiotsimine, mille käigus pidi kaebaja võtma ennast vanglaametniku juuresolekul alasti ja kükitama, kusjuures eraldi otsiti läbi ka kaebaja riided. Keelatud esemeid ei leitud (vt 16.01.2019 U. Maipuu ettekanne ning 20.01.2020 istungil antud ütlused). Lisaks ei ole vaidlust, et vanas vangla hoones asunud kaebaja kamber oli vahetult enne kolimist läbi otsitud ja keelatud esemeid ei leitud. JuM esindaja kinnitas 27.01.2020 istungil, et kaebaja puhul ei olnud ka peale nn täieliku läbiotsimise teostamist teavet, mis andis aluse kahtluseks, et kaebaja võib Tallinna Vanglasse toimetada keelatud esemeid kehaõõnsustesse peidetult. Kohtule ei nähtu, et neid asjaolusid oleks tegelikult kaalutud. Vaatamata kahtlust tekitava teabe puudumisele teostati kaebaja suhtes tahtevastane kehaõõnsuste läbiotsimine. Arvestades vastustajate esile toodud kaalutlusi ning eelnevalt esile toodud asjaolusid, ei ole kaalutlusõigust teostatud õiguspäraselt ning kaebaja kehaõõnsuste läbiotsimine ei olnud kohane, vajalik ja proportsionaalne meede olukorras, kus puudus teave, mis andis aluse kahtluseks, et kaebajal võib olla kehaõõnsustesse peidetud keelatud esemeid. Eeltoodud põhjustel oli kaebaja suhtes teostatud kehaõõnsuste läbiotsimine õigusvastane.
50.Kehaõõnsuste läbiotsimine oli õigusvastane ka HMS §-st 36 tuleneva selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu. Kohtule nähtub vastustajate esitatud videofailist (fail nimega „X 03.12“), et kaebaja palus vanglaametnikel ja RÜ liikmetel selgitada läbiotsimise teostamise õiguslikku alust ja selgitada selle läbiviimise vajadust, esitades mh konkreetse küsimuses „miks?“. Samadest tõenditest nähtub, et kaebajale tegelikult sellist põhjendust ei esitatud ning viidati üksnes julgeoleku tagamise vajadusele, kohustusele alluda ametniku korraldusele ning edasikaebamise õigusele. Tallinna Vangla TUO spetsialist R. Leepkalni 18.01.2019 ettekandest nähtuvalt selgitati kaebajale, et kõik kinnipeetavad läbivad kehaõõnsuste läbiotsimise. Kohtu hinnangul ei saa selliseid põhjendusi pidada selgituskohustuse täitmiseks ning kaebajale tulnuks selgitada konkreetselt tema isikust ja olukorrast lähtuvat vajadust läbiotsimise teostamiseks. Liiatigi on vastustaja selgitanud, et tegemist oli vangla praktikas esmakordse juhtumiga ning seega oli sündmus ka vastustaja jaoks erakorraline. Seda enam tulnuks toimingut kaebajale selgemalt ja üksikasjalikumalt põhjendada. See, et kinnipeetav on tavakodanikest erinevas olukorras ning tema mõningad põhiõigused
kinnipidamisasutuses on piiratud, ei tähenda, et ta tuleks ilma jätta hea halduse tava juurde käivatest õigustest. Haldusmenetluse seadusest tulenevalt on haldusmenetluse läbiviimisel üheks oluliseks põhimõtteks selgitamis- ja nõustamiskohustuse täitmine, mille põhieesmärgiks on tagada menetluse läbipaistvus, menetluses olevate isikute õiguste piisav ja ulatuslik kaitse ning menetluses osalevate poolte teabealane võrdsus menetlust puudutavates küsimustes. Kohtu hinnangul ei piisa selgituskohustuse täitmiseks vaid õigusaktidele viitamisest ning toimingu tegemist, selle vajadust ning kaalutlusi tuleb kinnipeetavale põhjendada.
51.Kohtule ei ole alust kahelda teostatud kehaõõnsuste läbiotsimise hügieenilisuses. Seejuures ei ole kaebajaga ka täpsemalt selgitanud, milles väidetav mittehügieenilisus seisnes. Samuti on tõendamata kaebaja väited temal 2 kuud hiljem tekkinud pärasoolepõletiku kohta ning selle põletiku seos kehaõõnsuste läbiotsimisega. Kehaõõnsuste läbiotsimine võib küll olla ebamugav ja isikule ebameeldiv, kuid kaebaja esitatud võrdlus vägistamisega ei ole kohane. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja oleks vajanud peale läbivaatuse teostamist valuvaigisteid. Tallinna Vangla valveõe K. Jäätma ettekande kohaselt kutsuti ta tuvastama jõu kasutamise järgselt võimalikke vigastusi ning selle käigus küsis ta kinnipeetavalt, kas tal on tervise suhtes kaebusi ning sai vastuseks: „Väga ebameeldiv kogemus“. Samuti nähtub samast ettekandest, et kaebaja ei vajanud meditsiinilist abi.
52.Kohtu hinnangul oli ohjeldusmeetmete – käeraudade ja ohjeldusvoodi - kasutamine kaebaja suhtes õiguspärane. VangS § 69 lg-e 1 kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 70 lg 1 kohaselt võib ohjeldusmeetmeid kasutada ka kinnipeetava saatmisel. VangS § 69 lg 2 p 5 ja § 701 lg 1 p 1 järgi on täiendava julgeolekuabinõuna lubatud kasutada ohjeldusmeetmetena muuhulgas käeraudu ja rahustusvoodit. Seega, täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse ohu esinemisel, selle realiseerumise takistamiseks. Tegemist on preventiivsel eesmärgil kohaldatava meetmega, mille rakendamine tuleb otsustada kaalutlusõiguse alusel, pidades silmas HMS § 4 lg-s 2 sätestatud kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid. Käeraudade kasutamine ning rahustusvoodi rakendamine on oma iseloomult haldustoimingud, millele kohalduvad samuti HMS § 3 lg-st 2 tulenev nõue, et halduse toiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. HMS § 107 lg 2 järgi määrab toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. (Vt ka RKHKo nr 3-3-1-18-12, p 11.) Proportsionaalsuse põhimõtet tuleb arvestada ka erivahendi kasutamisel. Riigikohus on selgitanud, et erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud. Erivahendi kasutamise aluste olemasolul tuleb valitud erivahendi kohaldamisel hoiduda inimese tervise kahjustamisest ja valu põhjustamisest suuremal määral, kui see on konkreetsel juhul vältimatu. Samuti tuleb hoiduda inimväärikuse alandamisest. (vrdl RKHKo nr 3-3-1-65-07, p 20.) Kohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul kaebaja suhtes käeraudade paigutamist pidada proportsionaalseks, seda nii kaebaja saatmisel kui ka kehaõõnsuste läbiotsimise teostamise ajal. Käeraudade kasutamine otsustati olukorras, kus kaebaja (ka enda kinnitusel) keeldus läbiotsimise läbiviimiseks vajalike toimingute tegemisest ning ei allunud korduvalt ametnike korraldustele läbida kehaõõnsuste läbiotsimine. Seejuures tuleb märkida, et isegi kui korraldus alluda kehaõõnsuste läbiotsimisele on õigusvastane, ei olnud kaebajale alust keelduda korralduse täitmisest. Riigikohus on korduvalt selgitanud (1. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-31-103-06 (p 14) ja 14. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-44-12 (p 17)), et vanglateenistuse
ametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Ka juhul, kui hiljem tuvastatakse korralduse õigusvastasus, on kinnipeetav ikkagi rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetav on kohustatud alluma vanglaametnike korraldustele, tagamaks vangla julgeolekut. Seega olenemata sellest, kas kaebaja pidas talle antud korraldust õiguspäraseks, tuli korraldus täita. Käesoleval juhul ei vastanud kaebajale antud korraldus alluda kehaõõnsuste läbiotsimisele tühise haldusakti tunnustele, kuna ei esinenud ühtegi HMS § 63 lg-s 2 sätestatud asjaolu. Kohtul ei ole alust kahelda erinevate tunnistajate ütlustes, et kaebaja väitis enda vigastamist või tapmist. Need asjaolud nähtuvad selgelt käeraudade ja rahustusvoodi kasutamise protokollist ning Tallinna JVO peaspetsialist Jann Simmi ja RÜ liikmete nr 01, 30 ja 44 ettekannetest ning istungil antud ütlustest. Ka RÜ liige nr 47 on istungil selgitanud, et kaebaja lubas end vigastada. Kohtul ei ole ütluste kokkulangevust arvestades põhjust kahelda ametnike väidete tõepärasuses. Ka ei ole alust kahelda J. Simm ütlustes, mille kohaselt oli RÜ liikmetele teada ametialane teave (vanglasisene dokument), et kaebaja on varasemalt silma paistnud konfliktse ja probleemse kinnipeetavana, kelle suhtes on kohaldatud lukustatud kambris eraldihoidmise printsiipi. Samuti kinnitas A. Põdra kohtuistungil, et kaebaja käitumine oli rõhutud, ta vältis silmsidet, pea oli all ja hääl värises, teda iseloomustavad konfliktid kaasvangidega, sagedased ähvardused ja manipulatsioonid ametnikega, kolleegid on kutsunud teisi kolleege kaebaja suhtes valvsusele ning kaebaja oli talle teada, kui isik, kes võib olla ohtlik. Et kaebaja oli ärritunud, nähtub ka JVO vanemvalvuri K. Järvsaare ja JVO valvuri U. Maipuu ettekannetest ja 20.02.2020 istungil antud ütlustest. K. Järvsaare sõnul ärritasid kaebajat RÜ ametnikud: ta ütles RÜ liikmetele, et nad ajavad teda närvi, kaebaja otsis RÜ ametnikega ise kontakti. RÜ liikme nr 44 ettekandest nähtuvalt tõstis kaebaja mingil hetkel häält ja muutus agressiivsemaks, ametnikud pidid andma ühte ja sama korraldust mitu korda, et ta oleks rahulik, oleks vaikselt ja näoga seina poole, sest ta segas nii ametnike tööd kui teisi kinnipeetavaid, sh ässitas ka teisi kinnipeetavaid korraldustele mitte alluma. Seega ei saanud olukorda arvestades (stressirohke, kaebaja keeldumine, ärritumine, vastuseis läbivaatusele) välistada kaebaja võimalikku agressiivset käitumist. Kaebajast tulenevat võimalikku ohtu, tema agressiivset ja ettearvamatut loomust kinnitab ka käesoleva otsuse punktis 28 toodud ja JuM esitatud ja ajavahemikul 25.04.2017-03.12.2018 kaebaja suhtes fikseeritud sündmuste loetelu. Seega oli ettenähtav, et läbiotsimise teostamiseks on käeraudade kasutamine vältimatult vajalik, arvestades, et kaebaja keeldus vabatahtlikult läbiotsimisele allumast ning käeraudade kasutamise kasuks otsustaud tunnistajate hinnangul esines oht, et kaebaja võib oma ettearvamatu käitumisega olla ohtlik endale ja vanglaametnikke. Kohus nõustub JuM seisukohaga, et kui esineb oht, et kinnipeetav võib käituda agressiivselt, ei pea ametnikud julgeolekumeetmete kasutamiseks ära ootama momenti, mil kinnipeetav juba ründab, vaid rünnakud tuleb välistada ennetavalt. Vastustaja on põhjendatult viidanud Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-63-09, milles on avaldatud samasugune seisukoht. Ohjeldusmeetme kasutamine ei tohi kesta üle 12 tunni (VangS § 70 lg 2). Vaidlust ei ole selles, et ohjeldusmeetmena rakendati käeraudu kokku 11 minuti vältel. Seega meetme kohaldamise kestus oli õiguspärane. Kohus nõustub, et käeraudade kasutamine võis tekitada ebamugavust ja hõõrdumist, kuid tervishoiutöötaja K. Jäätma (valveõde) ettekandest nähtub, et kaebaja randmetel olid õrnad roosaka varjundiga jäljed, turset ei olnud, kaebaja sai käsi liigutada. Nendel asjaoludel ja arvestades, et käeraud paigutati lühiajaliselt (so 11 minuti vältel) ning vahepeal muudeti käte
asendit (läbivaatuse ajaks toodi käed tagant ette), leiab kohus, et puudub alus pidada ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist ebaproportsionaalseks. Käeraudade kasutamine on otsustatud kooskõlas kaalutlusreeglitega, arvestades konkreetset olukorda, kaebaja isikut ning tema käitumist.
53.Kohtu hinnangul oli olukorda arvestades, sh arvestades kaebaja korduvat keeldumist korralduse täitmisest, proportsionaalne ka kehaõõnsuste läbiotsimise ajaks rakendatud rahustusvoodi kasutamine. Rahustusvoodi kasutamise otsustamisel kaalutlusreeglite rikkumist kohus ei tuvastanud. RÜ liikme nr 30 ettekandest nähtuvalt arutati, kuidas sellises olukorras kaebajat läbi otsida ning ohjeldusvoodi kasutamise otsus langetati eesmärgiga tagada kinnipeetava liikumatus, et vältida tema võimalikust rabelema hakkamisest tingitud vigastusi ja tervishoiutöötaja ründamine. J. Simmi ettekandest nähtub samuti, et ohjeldusvoodi kasutamine arutati läbi juuresolevate ametnikega, kaaluti kinnipeetava jaoks kõige ohutumaid vahendeid eesmärgiga tagada kaebaja keha liikumatus vältimaks tervisekahjustuse tekkimise riski ja võimaliku vastuhaku korral tagada kaebaja ja meditsiinitöötaja ohutus. RÜ liikme nr 01 ettekande kohaselt otsustas ohjeldusvoodi kasutamise tema, pidades eelnevalt nõu J. Simmi ja teiste juuresolevate ametnikega, kaaluti kõige vähem vigastusi tekitava vahendi kasutamist tagamaks isiku liikumatus. Vangla meditsiinitöötaja I. Murs on 20.01.2020 istungil kinnitanud, et rahustusvoodi kasutamise ajal võib isik küll vigastada käsi ja jalgu, kuid günekoloogiline sfäär jääb vigastamata. Kohtule esitatud Tallinna Vangla meditsiiniosakonna üldarsti Dagmar Rüütli 04.04.2019 e-kiri, milles arst selgitab, et kehaõõnsuste läbiotsimise tegemiseks kasutatakse tuppe viidavaid instrumente ning kui isik rabeleb, ei ole läbivaatus informatiivne ning instrumendid võivad vigastusi tekitada. Arvestades kaebaja keeldumist kontrolli läbiviimiseks ning erinevate ametnike ütlusi kaebaja ähvardusest end vigastada, samuti arvestades läbivaatuse olemust, oli rahustusvoodi rakendamine vajalik ennekõike kaebaja enda kaitseks. Arvestades kaebaja käitumist (vt eelmine punkt) ning keeldumist ja vastumeelsust protseduuri suhtes, tagas rahustusvoodi kasutamine ka tervishoiutöötaja turvalisuse. Kohtule ei nähtu valveõe ettekandest ega ohjeldusmeetme kasutamise protokollist, et rahustusvoodi kasutamisega oleks kaebajale tervisekahjustusi tekitatud. Nendel asjaoludel ja arvestades, et rahustusvoodit rakendati vaid 5 minuti vältel, puudub alus pidada selle kasutamist ebaproportsionaalseks. Kaalutlused ohjeldusmeetme kasutamise otsustamisel olid asjakohased.
54.Tõendatud ei ole kaebaja väited selle kohta, et teda solvati, hirmutati, ähvardati ja temaga käituti põhjendamatult vägivaldselt ning teda piinati. Tunnistajate ütlustest ega vanglaametnike ja RÜ liikmete ettekannetest, samuti videofailidest ei nähtu kaebaja sellekohaste väidete põhjendatus. Põhiseaduse §-s 18 on sätestatud piinamise keeld. Ühtlasi tuleneb piinamise keeld EIÕK art-st 3. Nagu kohus eelnevalt märkis, oli ohjeldusmeetmete kasutamine kaebaja suhtes vajalik ja põhjendatud ning puuduvad objektiivsed tõendid selle kohta, et ohjeldusmeetmete kasutamisega kaasnesid selged ja meditsiiniliselt fikseeritud vigastused (verevalumid, tursed). Kuna puuduvad tõendid selle kohta, et käeraudade ja ohjeldusvoodi kohaldamine põhjustas kaebajat vigastavaid tagajärgi, siis ei ole tõendatud, et väärkohtlemine esines. Piinamise määratlusega ei ole hõlmatud seaduspärase ennetava meetme (praegusel juhul käeraudade, ja ohjeldusvoodi) kohaldamisel paratamatult kaasnevad mõõdukad kannatused, valu või üleelamised. Seetõttu ei ole käeraudade ja ohjeldusvoodi kohaldamisega rikutud põhiseaduse § 18 lg-t 1. Kaebaja väidab, et RÜ liikmed haarasid tema õlavartest kinni ja asusid tirima teda kambrisse ning see põhjustas talle füüsilist valu (kaebajal on diagnoositud artroos). Kohus tutvunud
tõenditega, sh videofailiga „Video (X 2)“, millelt nähtub, et ametnikud paigaldavad kaebajale käeraud ning võtavad kaebaja õlavartest kinni kaebaja saatmise ajal. Samas ei nähtu videolt üleliigse jõu kasutamist ega kaebaja väidetud tirimist. Kaebaja käitumisest ja kehahoiakust ei nähtu, et tema saatmine põhjustaks talle valu. Seetõttu ei ole väited kaebajale valu tekkimisest või RÜ liikmete poolt ülemäärase jõu kasutamisest põhjendatud. Kohtule esitatud Tallinna Vangla Meditsiiniosakonna juhataja D. Rüütli 04.04.2019 e-kirja kohaselt parema õlaliigese ja puusaliigeste artroos isikul tõesti esineb ja see on tema enda kaebuste järgi põhjustanud valu, kuid liigutused ei ole olnud takistatud ega piiratud, mis tähendab, et käeraudade (käte teatud asendisse) panek ei saanud liigeseid traumeerida. Valu on isik varasemalt kaevanud ka niisama, st seostamata käte konkreetse asendi või käeraudadega. Artroosist tingitud liigesvalu puhul on sobiv kasutada valuvaigistit, mitte piirata liigutusi/liikumist. Seetõttu ei ole usutav, et kaebaja kannatas artroosist tingitult suuremat valu või ebamugavust ning kaebaja sellekohased väited ei ole põhjendatud. Kaebaja väidetud ähvardamisena ei saa käsitleda olukorda, kus kaebajale selgitati enne ohjeldusmeetmete kasutamist erinevate ohjeldusmeetmete kasutamise õigust ja vajadust nende kasutamiseks. Videofaililt „X 03.12“ nähtub, et ametnik selgitab kaebajale võimalust läbida vabatahtlik läbivaatus ning vastasel juhul on sunnitud kasutama füüsilist jõudu ja erivahendeid (käeraudu).J. Simmi ettekandest nähtuvalt paluti RÜ liikme poolt kaebajale selgitada, et kui ei nõustu vabatahtlikult, siis kasutatakse jõudu ja erivahendeid, sh käeraudu, kaebaja keeldus endiselt ja teavitas võimalikust enesevigastamisest. Et kaebaja tajus selliseid selgitusi ähvardusena, ei tähenda, et tegelikult kaebajat ähvardati. Kaebaja survestamisena ei saa käsitleda olukorda, kus kaebajale antakse korduvalt võimalus teostada läbivaatus vabatahtlikult ohjeldusmeetmeid kasutamata. Kaebaja, ametnike ning kaaskinnipeetavate suhtes on alati turvalisem, kui toimingute teostamine toimub rahumeelselt ja vabatahtlikkuse alusel. Koostööle suunamine ei tähenda seadusevastast survestamist ega saa rikkuda kaebaja inimväärikust.
55.Kaebaja on väitnud, et temal jäi mulje ja ta tajus olukorda selliselt, et RÜ liikmed osalevad läbivaatuse teostamisel ning olukorral oli seksuaalse ahistamise ehk diskrimineerimise alatoon. Toiminguid teostasid peamiselt meessoost ametnikud. Kohtule ei nähtu ühestki tõendist, et kaebajal sellisel olukorra ettekujutusel ja tajumisel olnuks mistahes alus. Ka videotest ei ilmne, et RÜ liikmete tegevus ja selgitused võiks kuidagi põhjustada sellise ettekujutuse, vastupidiselt nähtub, et kaebajale selgitatakse, et RÜ liikmed lahkuvad läbivaatuse teostamise ajaks ruumist. Asjaolu, et kaebaja olusid selliselt tajus, ei tähenda, et see tegelikult ka niimoodi oli. Lisaks tuleneb VangS §-st 14, et üksnes läbiotsimise toimingu teostab samast soost isik – käesolevalt ei ole vaidlust, et selliselt läbiotsimine ka toimus. Muude toimingute juures ei ole nõutav, et need teostaks üksnes kinnipeetavaga samast soost isik.
56.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et konkreetse kahtluse puudumisel kaebajale teostatud kehaõõnsuste läbiotsimine oli õigusvastane. Käesolevalt hindab kohus, kas õigusvastane kehaõõnsuste läbiotsimise teostamine sai kaebajale tekitada mittevaralise kahjuna käsitletava füüsilise või hingelise kannatuse ning alandas ta inimväärikust või rikkus tema eraelu puutumatust. Inimväärikust alandavaks saab RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kohtu hinnangul on sellise õiguste riivega teostatud õigusvastane läbivaatus ületanud kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning tuleb jaatada kaebajal mittevaralise kahju tekkimist. Tuleb nõustuda, et õigusvastane kehaõõnsuste läbiotsimine on inimväärikust alandav ja toob kaasa hingelised üleelamised. Ei ole kahtlust, et kehaõõnsuste läbiotsimine on intiimseid kehapiirkondi puudutav toiming, mis eeldab privaatust. Olukord, kus isik on sunnitud paljastama oma alakeha ja taluma sunniviisilist kehaõõnsuste läbiotsimist, on kahtlemata alandav ja hingelisi kannatusi tekitav. Vaidlust ei ole selles, et läbiotsimise juures viibisid lisaks tervishoiutöötajale kaks naissoost vanglaametnikku. Seega ei olnud protseduuri läbiviimine
niivõrd privaatne ning kaebaja kannatused ja alandus võisid olla seetõttu intensiivsemad. EIK on avaldanud seisukohta, et mitme isiku kohalviibimine võis süvendada kaebaja poolt vältimatult kogetud ebamugavust (kohtuasi Julin vs Eesti; kaebused nr 16563/08, 40841/08, 8192/10 ja 18656/10). Jaatada tuleb ka seda, et õigusvastane kehaõõnsuste kontroll rikkus kaebaja eraelu puutumatust. Kohus juhib tähelepanu, et isegi vähetähtsate meditsiiniliste protseduuride sunniviisilist tegemist peetakse isiku eraelu puutumatusse sekkumiseks (Atudorei v Romania, kaebus nr 50131/08; EctHR, 16 September 2014). Kohus on seisukohal, et õigusvastase kehaõõnsuste läbiotsimise puhul tuleb kahtlemata eeldada mittevaralise kahju tekkimist ning kohtul ei ole alust kahelda kaebaja väites, et olukord oli tema jaoks alandav. Eelpooltoodut kokku võttes leiab kohus, et käesoleval juhul on täidetud eeldused, kaebajale ebaseaduslikult tekitatud mittevaralise kahju, mis seisneb eelkõige inimväärikuse alandamises ja eraelu puutumatuse rikkumises, hüvitamiseks. Kohus leiab, et on tuvastatud vanglaametnike käitumise õigusvastasus, tegevuse süülisus ja õigusvastase käitumise seos tekitatud mittevaralise kahjuga.
57.Kohus peab põhjendatuks mittevaralise kahju hüvitamist rahas, arvestades rikutud õiguste olulisust, intensiivsust ja tõsidust. Ka Riigikohus on leidnud, et valiku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-83-16 ja 3-3-1-42-15). Käesoleval juhul on rikutud olulisi kaebaja põhiõigusi ning õiguste riive on olnud äärmiselt intensiivne. Kehaõõnsuste kontrolli teostamist ei saa otsustada kergekäeliselt ning seda ei saa käsitleda tavapärase kontrollina, nii nagu Tallinna Vangla seda tegelikult käsitles (kui otsustas teostada kõigile naissoost vangidele kehaõõnsuste läbiotsimise). RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kaebaja nõudis tervikuna kõigi etteheidete osas mittevaralise kahju hüvitamist summas 5000 eurot. Kohus tegi kindlaks, et kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete rakendamine oli õiguspärane ning tõendatud ei olnud kaebaja muud etteheited ametnike tegevuse suhtes, sh vägivaldne kohtlemine, füüsiliste vigastuste tekitamine. Kohus, arvestades kehaõõnsuste läbiotsimise kestust (5 minutit), vanglaametnike viibimist toimingu juures ning asjaolu, et tervisekahjustusi ei tekitatud, peab põhjendatuks määrata kaebajale mittevaralise kahju hüvitis 1600 eurot. Kohus arvestab hüvitise määramisel, et Riigikohus on asjas nr 3-3-1-47-13 määranud hüvitise suuruseks 1275 eurot. Kuigi nimetatud juhtumil määrati isikule mittevaralise kahju hüvitis hoopis rahustusvoodi õigusvastase rakendamise eest ning enam kui 5 tunni vältel, on olukorrad isiku õiguste rikkumise intensiivsuse mõttes võrreldavad. Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et tuvastatud asjaolud kinnitavad, et Tallinna Vangla ei ilmutanud vajalikku hoolsust kaebaja eriliste õiguste tagamisel. Kohustades kõiki naissoost kinnipeetavaid, sh kaebajat, läbima kehaõõnsuste läbiotsimise üldistel alusetel, on Tallinna Vangla olnud raskelt hooletu. Kaebajale tekitati mittevaralist kahju süüliselt tema väärikuse alandamisega ja eraelu puutumatuse rikkumisega põhjendamatu kehaõõnsuste läbiotsimise teel. Käesoleval juhul puuduvad ka RVastS §-s 13 sätestatud alused vastutuse piiramiseks. Kahju tekkimine pidi olema vastustajale ettenähtav ning kaebajal puudus antud olukorras võimalus kahju vähendada või seda ära hoida. Kuivõrd läbiotsimise otsustasid Tallinna Vangla, mitte RÜ ametnikud, tuleb kahju hüvitis välja
mõista Tallinna Vanglalt. II
58.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Haldusasjas nr 3-19-365 vabastasti kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest Tallinna Halduskohtule kaebuse esitamisel mitterahalise kahju 5000 eurot hüvitamiseks seoses vangla 03.12.2018 toiminguga. Menetlusosalised ei ole menetluskulude nõudeid esitanud. Seetõttu tuleb menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda.
59.Kohtu 27.01.2020 määruse alusel maksti tunnistaja S.G. arvelduskontole nr xxxxxxxxxxxxx sõidukulud summas 29,70 (kakskümmend üheksa eurot ja seitsekümmend senti) eurot kohtu eelarvest. Kohtu eelarvest maksmise tingis järgnev. Enne tunnistaja poolt 23.01.2020 esitatud taotlust, puudus kohtul teave, et tunnistajal tekivad sõidukulud seoses istungiga. Vastupidiselt oli kohtul teave, et tunnistajal ei teki sõidukulusid, kuna ta saab Tartust istungile sõita ja istungilt tagasi Tartusse sõita kasutades selleks ühe teise tunnistaja sõidukit. Eeltoodud põhjusel ei taotlenud kohus, kes tunnistaja istungile kutsus, menetlusosalistelt tunnistaja sõidukulude ettetasumist (HKMS § 105 lg 1). Tunnistaja sõidukulud on menetluskulud (HKMS § 102 lg 1). Juhul kui kohus oleks rakendanud HKMS § 105 lg 1, oleks Tallinna Vanglal ja kaebajal tulnud tasuda ette pool sõidukuludest. Sellises olukorras oleks kohus kaebaja poolt makstu välja nõudnud Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud Tallinna Vanglalt kohtu eelarvest makstud menetluskulude 29,70 (kakskümmend üheksa eurot ja seitsekümmend senti) eurot väljanõudmine riigituludesse. Tulenevalt HKMS § 246 lg-st 1 tuleb menetluskulud tasuda riigituludesse 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest vastavalt kohtuotsuse lisas olevale makseinfole.
(allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.