A. R-i kaebus Põlva vallavanema 5. augusti 2015. a käskkirja nr 13-1/53 õigusvastaseks tunnistamise, teenistusest vabastamise aluse muutmise ja hüvitise nõudes
Asja läbivaatamine
1. juuni 2016. a, kohtuistung
Menetlusosalised
Kaebaja A. R. Vastustaja Põlva vald, esindajad vallasekretär Eliko Saks ja Janika Usin
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 31. augustini 2016. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja menetluse käik
1.A. R. oli praeguse Põlva valla teenistuses 2012. aastast. Alates 01.04.2014. a viidi A. R. Põlva valla haridusspetsialisti ametikohalt avaliku konkursi eduka läbimise tulemusel tähtajatult üle haridus- ja kultuuriosakonna juhataja ametikohale. Põlva vallavanema 04.06.2015. a käskkirjaga nr 13-1/35 algatati kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlus ning kõrvaldati kaebaja distsiplinaarasja menetluse ajaks teenistusest. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõte koostati 09.07.2015. a. Põlva vallavanema 05.08.2015, a käskkirjaga nr 13-1-/53 määrati A. R-ile distsiplinaarkaristus ja vabastati ATS § 94 lg 1 alusel distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest alates 05.08.2015. a teenistusest.
2.A. R. esitas 03.09.2015. a Tartu Halduskohtule kaebuse (I kd lk 1-27) ja 17.09.2015. a kaebuse täpsustuse (II kd lk 160-161). Eelnimetatud dokumentide kohaselt esitas kaebaja järgmised nõuded: 1) tunnistada õigusvastaseks Põlva vallavanema 05.08.2015.a käskkirja nr 13-1/53 resolutsiooni punkt 1, millega kaebajale määrati distsiplinaarkaristus teenistusest vabastamine, muuta teenistusest vabastamise alust ja mõista vastustajalt välja hüvitis kaebaja kuue kuu keskmise palga ulatuses summas 7 200 eurot; 2) mõista vastustajalt välja hüvitis summas 510,60 eurot, see on kaebajal saamata jäänud 40% suurune palgaosa ajavahemikul 08.06.2015.a - 04.08.2015.a, mil kaebaja oli töölt kõrvaldatud. Kaebuse täpsustuse kaaskirja (II kd lk 160) kohaselt ei soovi kaebaja esitada muid kaebuse esialgses versioonis sisaldunud nõudeid. Kaebuse põhistus
3.Seoses uue omavalitsusüksuse Põlva valla moodustumisega lisandus kaebaja haldusalasse suur lasteaed ja kool, teisi lasteaedu ja koole ning 28 küla. Valla moodustamise järgselt puudus ülevaade uue omavalitsuse haridus- ja kultuurivaldkonna töömahust. Osakonnas loodud kolmest ametikohast ei täidetud haridusspetsialist ametikohta. Koolide ja lasteaedade pidaja muutus tingis 2014 – 2015. a maikuuni kümnete õigustloovate- ja haldusaktide vastuvõtmise, allasutuste põhimääruste ja arengukavade loomise. 2014. aasta sügiseks oli suureks kasvanud mahajäämus haridusdokumentide õigusaktina vastuvõtmisel. Haridusasutuste arengukavade ja põhimääruste vastuvõtmine jäeti seetõttu 2015. aastasse. Selles olukorras on kaebajale arusaamatu 2015. aastal vallavalitsuse poolt noorsootööspetsialisti teenistusse võtmine olukorras kus tegemata tööd kuhjusid haridusvaldkonnas. Kaebaja on teenistusülesandeid täitnud ausalt ja valla huvidest lähtuvalt.
4.Kaebaja kõrvaltegevus Ülenurme Gümnaasiumis treener-õpetajana ja MTÜ-des oli vallal teada. See oli kirjas nii CV-s kui kaebaja ei teinud sellest ka saladust. Kaebaja ei ole 2012. aastast enam Tarumaa Koolispordi Liidu juhatuse liige. Kõrvaltegevus ei ole takistanud kaebaja tööd ametnikuna vallas. Rikutud on kaebaja põhiõigust. Kaebajad on teiste samas situatsioonis olevate ametnikega võrreldes koheldud ebavõrdselt, kuna neile pole kõrvaltegevuseks takistusi esitatud. Kõrvaltegevusest teavitamise kohustuse eiramise süüdistuse osas on eiratud põhjendamiskohustust. Kaebaja ei ole eiranud väärikuskohustust ja täieliku isikliku panuse andmise kohustust. Samuti ei ole rikkunud teenistuskohustuste ausa, asjatundliku ja hoolika täitmise kohustust ega jätnud teenistusülesandeid õigeaegselt, kvaliteetselt, täpselt, kohusetundlikult ja omakasupüüdmatult täitmata. Kaebaja ei ole jätnud täitmata vahetu juhi korraldusi ega neid mittenõuetekohaselt täitnud. Kaebaja osundab, et korraks kuhjunud tööülesanded lahendati ja teised oleksid saanud lahenduse 2015. aasta sügiseks. Olukorda kasutati kaebajast vabanemiseks, abivallavanem üritas kaebaja asemel ise juhtida haridus- ja kultuuriosakonna koosolekuid. Menetluses on eiratud kaebaja põhjendatud taotlusi ja distsiplinaarmenetluse läbiviijad on isiklikult huvitatud kaebaja süüdi tunnistamisest, et õigustada endi tööalaseid valeotsuseid ja tegematajätmisi. Vallavanema ettepanekust ise ametikohalt lahkumiseks keeldumise järgselt, hakati tagantjärele otsima põhjuseid ja tegema kaebajale alusetuid etteheiteid. Kaebaja teenistusest vabastamine on õigusvastane. Vastustaja vastuväited
5.Vastustaja ei pea kaebust põhjendatuks ja vaidleb sellele vastu, jäädes vaidlustatud
käskkirjas ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes väljendatud seisukohtade juurde. Kohtu seisukoht
6.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et puudub alus kaebuse rahuldamiseks, vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse kindlakstegemiseks, kaebaja teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja kaebaja kasuks vastustajalt taotletud hüvitise väljamõistmiseks. Kohus, tutvunud kaebuse argumentidega ja kuulanud ära kaebaja seletuse kohtuistungil, on seisukohal, et nõustuda saab vastustaja poolt distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja vaidlustatud käskkirjas esitatud argumentidega, mille tõttu ei käsitle kohus üksikasjalikult nendes dokumentides esitatut.
7.Kaebaja oli enne vaidlustatud käskkirjaga teenistusest vabastamist ametnikuks, kes on avalik-õiguslikus teenistus- ja usaldussuhtes kohaliku omavalitsuse üksusega juhtides vallavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonda (ATS § 7 lg 1). Arvestades Eestile omast kohalike omavalitsuste väiksust ja Põlva vallavalitsuse struktuuri ei piirdunud kaebaja teenistuskohustused üksnes osakonna juhtimisega, vaid tema teenistuskohustuseks oli vaidlusalusel perioodil avaliku võimu vahetu teostamisega seotud ülesannete täitmine.
8.Juba Euroopa Kohtu varase praktika kohaselt loetakse ametnikuks isikuid, kes teostavad avalikku võimu ning kes vastutavad riigi ja teiste avalik-õiguslike juriidiliste isikute (käesoleval juhul kohalik omavalitsus) üldiste huvide kaitse eest või mõjutavad kodanike põhiõigusi. Euroopa Kohtu praktikast tulenevast käsitlusest, käesoleval juhul kaebaja ja kohaliku omavalitsuse vahelisest teenistussuhtel põhinev usaldussuhe, tuleneb käesoleva kohtuasja vaidlusküsimus. Vaidluse lahendamiseks tuleb hinnata, kas kaebaja on süüliselt eiranud avaliku teenistuse õigust taolisel määral, et saab jaatada vaidlustatud käskkirjas väljendatud vastustaja seisukohta kaebaja poolt vastustaja ees usalduse kaotamises, mis tegi võimatuks kaebaja edasise teenistuse Põlva vallavalitsuse ametnikuna ja distsiplinaarkaristusena kaebaja teenistusest vabastamise põhjendatuse.
9.Euroopa Kohtu praktikast tulenev avaliku teenistuse mõiste on kajastamist leidnud kehtivas avaliku teenistuse seaduses. Kaebaja puhul tuleneb kaebaja täidetud ametikoha teenistus- ja usaldussuhe valla ja vallavalitsusega ATS § 7 lg 3 p-st 8, mille kohaselt teostab vallavalitsuse kultuuri- ja haridusosakonna juhataja avalikku võimu kohaliku omavalitsuse üksuse ja vallavalitsuse pädevuses olevate poliitikat kujundavate otsuste sisulisel ettevalmistamisel ja rakendamisel. Kehtiva avaliku teenistuse õiguse dogmaks on usaldussuhe ametiasutusega (vallaga). Kaebaja poolt käskkirjas kirjeldatud teenistuskohustuste eiramine on käesoleval juhul viinud olukorrani, kus kaebaja kõrvaldati 2015. aasta juunis ametist ja vabastati 5. augustist 2015. a distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest teenistusest. Teenistus- ja usaldussuhtest tulenevad avalikku võimu teostavatele ametnikele kõrgendatud nõuded võrreldes teiste omavalituse teenistuses olevate isikutega. Halduskohtu hinnangul ei ole kaebaja osundatud asjaoludega kaebuses vajalikul määral arvestanud, mis välistab kohtu hinnangul aga kaebuse rahuldamise kaebuses toodud asjaoludel.
10.Kaebuse kohaselt leiab kaebaja, et ta ei ole ametnikuna distsiplinaarsüütegu toime pannud ja ta ei ole süüliselt rikkunud enda teenistuskohustusi (ATS § 69). Seega vaidlustab kaebaja
eelkõige normi teokooseisu seisukohalt olulisis asjaolusid.
11.Vaidlust ei saa olla selles, et kaebaja puhul on tegemist ametnikuga. Seetõttu jätab kohus tähelepanuta kaebaja väited, kus ta selgitab asjaolusid ajast, mil ta ei olnud veel ametikohal, millelt ta vaidlustatud käskkirjaga vabastati ehk ametnikuks. Ükski kaebaja esitatud põhjendustest, ei andnud talle alust käskkirjas etteheidetud tegevusetuseks ega ametikohustuste puudulikuks ja mittenõuetekohaseks täitmiseks.
12.Teokoosseisu seisukohalt on oluline, kas teenistuskohustuste puhul, mille rikkumist kaebajale ette heidetakse, oli tegemist ikka kaebaja teenistuskohustusega. Kohus peab ka sellele küsimusel vastama jaatavalt. Kohtu hinnang tuleneb eelkõige kaebuse väitest, et kuigi haridus- ja kultuuriosakonnas oli ettenähtud ka haridusspetsialisti ametikoht, jäeti see kaebajale arusamatult täitmata. Kohus ei saa jätta siinkohal tõdemata, et kaebajast struktuuriüksuse juhi ülesandeks oli eelkõige seista selle eest, et tema juhitavas struktuuriüksuses täidetakse need ametikohad, mille kureerimises avaliku võimu teostamisel olid puudused. Kuna kaebaja võtab omaks, et hariduse valdkonnas peale tema avaliku võimu teostajaid reaalselt vallavalitsuses ei olnud, siis ei saa kohus nõustuda, et vaidlustatud käskkirjas kaebaja ette heidetud minetused saaks omistada mõnele teisele ametnikule kaebaja asemel. Samuti erinevad kohtu arusaamist mööda valla juristi ja vallasekretäri ametiülesanded konkreetset valdkonda – haridus ja kultuur kureerivast osakonnajuhataja ametiülesannetest sel määral, et vastustaja on vaidlustatud käskkirjas õigesti määratlenud just kaebaja kui osakonnajuhataja ametikohustused, mida kaebaja ei ole nõuetekohaselt täitnud.
13.Kohtule esitatud tõendite kohaselt ei saa kohtu hinnangul järeldada kaebaja käsitluse õiguspärasust, et avaliku võimu teostamiseks hädavajalike esmaste regulatsioonide kehtestamiseks oleks normaalne tähtaeg rohkem kui poolteist aastat, kuna kaebuse kohaselt oleks vastavad mahajäämused võimalik likvideerida 2015. aasta sügiseks. Kui töökoormuse kasv kaebaja kureeritavas avaliku võimu teostamise valdkonnas oleks uue omavalitsuse moodustamise järgselt tõesti olnud sedavõrd suur, et kaebaja nimetatud tähtaega saaks lugeda põhjendatuks, siis on kaebaja kohtu hinnangul ebaõnnestunud struktuuriüksuse juhina, kuna ta ei suutnud oma seisukoha õigsuses õigeaegselt veenda valla õiguspoliitilist juhtkonda, kellele kaebaja osakonnajuhatajana teenistuslikult allus. Nimetatud asjaolud sunnivad kohut etteruttavalt möönma vastustaja poolt kaebaja tegevuse süülisusele antud hinnangu õigsust. Normaalseks ei saa pidada olukorda, kus peaaegu pooleteise aasta jooksul ei ole suudetud kehtestada mitmeid valla toimimiseks hädavajalikke regulatsioone. Neil asjaoludel ei tähelda kohus kaebaja õiguste rikkumist normi teokoosseisu aspektist, mille tõttu on kaebajale inkrimineeritud distsiplinaarsüüteo puhul õigustagajärgede poole pealt tegemist ATS § 69 reguleeritud olukorraga ehk distsiplinaarsüüteo tunnustele vastavate tegudega.
14.Teenistuskohustusi distsiplinaarsüüteo definitsiooni sisaldav norm ei ava, tegemist on määratlemata õigusmõistet sisaldava, ehk blanketse dispositsiooniga õigusnormiga. Seetõttu on vaidlustatud käskkirjas kohtu hinnangul õigesti kaebaja teenistuskohustuste täpsem määratlus sisustatud õigusnormidega (ATS § 50 jj), millest iga kaebajale etteheidetav üksik teenistuskohustus vastustaja poolt käskkirjas kirjeldatud episoodide osas tuleneb. Kohus ei tähelda õiguslikke vigu vastustaja poolt üksikute episoodide kvalifitseerimisel. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas õigesti tuvastanud olukorrad, kus samaaegselt on tegemist olnud mitme kohustuse rikkumisega. Kohus ei tähelda üksikute episoodide osas ühegi elujuhtumi puhul õiguslikke vigu asjaolude kvalifitseerimisel ega mõne nn vähetähtsa rikkumise distsiplinaarsüüteona kvalifitseerimist olukorras, kus teole tegelikkuses ei peaks ainult distsiplinaarsüüteole omast sanktsiooni järgnema.
15.ATS § 60 lg 3 peab ametnik peab viivitamata teavitama ametisse nimetamise õigust
omavat isikut kirjalikult, kui ta tegeleb või kavatseb tegeleda käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–4 nimetatud kõrvaltegevusega. Vaidlustatud käskkirjas on kaebajale inkrimineeritud teavitamiskohustuse eiramine õigesti kvalifitseeritud. Teavitamiskohustuse rikkumise osas on kaebaja vallale esitanud samad vastuväited mis kohtumenetluses. Kohus on seisukohal, et kaebaja poolt esitatud vastuväited ei anna alust lugeda rikkumist vähetähtsaks ega asuda seisukohale, et kaebajat on alusetult teavitamiskohustuse rikkumise eest karistatud. Vaieldamatult pole tegemist kaebaja põhiõiguste rikkumisega, kuna kaebajat on karistatud teavitamiskohustuse rikkumise, mitte konkreetsete kõrvaltegevuste eest töölepingu alusel töötamisel või juriidilise isiku juhtimisel. Põhiõiguste kaitsealas on vaieldamatult viimati nimetatud tegevuste põhjendamatu keelamine, mitte aga kõrvaltegevustest teavitamiskohustuse panemine ametnikele. Võrdsusõiguse rikkumine võrreldes teiste teenistujatega ei ole tõendatud, kuna kaebaja ei ole väitnud, et teised töötajad oleksid jätnud täitmata teavitamiskohustuse tööandja ees. Seega ei oma tähtsust see, kas keegi teistest teenistujatest tegeleb kõrvaltegevusega, vaid kas nad on täitnud teavitamiskohustuse. Seetõttu on alusetu kaebaja väide, et temaga samas olukorras olevaid teenistujaid on koheldud võrreldes kaebajaga ebavõrdselt. ATS § 60 lg 3 puhul on tegemist üheselt mõistetava normiga, nõutavaks on ametniku poolt ametisse nimetamise õigust omava isiku kirjalik teavitamine pärast teenistusse nimetamist, mistõttu ei saa selle normi järgimist tõendada nii, nagu on leidnud kaebuses kaebaja.
16.Kohtule esitatud tõenditest ei selgu üheselt, kuidas vallavalitsuses on reguleeritud tööandja IT-vahendite isiklikuks otstarbeks kasutamine. Üheselt on määratletud see, et valla siselistis tohib saata üksnes üldist töökorraldust puudutavaid teateid. Kohus on seisukohal, et vaatamata sellele ei ole võimalik kaebaja eraelu ja sõnumisaladuse riive seonduvalt kaebaja eposti aadressilt väljaspoole vallavalitsust saadetud e-kirjadega selline, mis annaks alust vaidlustatud käskkirja sel motiivil õigusvastaseks lugemiseks. Seetõttu ei pea kohus võimalikuks käsitleda kaebaja e-kirja vahetusest saadud tõendeid ebaseaduslikult hangitud tõenditega, mille puhul võiks tõusetud küsimus tõendite kaebaja vastu kasutamise lubatavusest. Olukorras, kus vallas oli määratletud, milleks tohib siselisti kasutada, pidi kaebajale olema arusaadav, et vastavad piirangud kehtivad ka kaebajale valla poolt antud eposti aadressile. Kohtu hinnangul on vastustaja neil asjaoludel taganud tasakaalu töötaja eraelu ja sõnumisaladuse austamise ning tööandja huvide vahel. Kohtule teadaolevalt ei ole kaebaja isiklik e-kirjavahetus jõudnud kolmandate isikute kätte, seda on käidelnud ainult vallavanema poolt distsiplinaarmenetluse läbiviijateks määratud isikud, mahus, mis oli tarvilik distsiplinaarmenetluses tõe väljaselgitamiseks. Kohtule jääb arusaamatuks, mis tingis kaebajale vajaduse erakirjades tema ametinimetuse esile tõstmiseks ja välja toomiseks. Kaebaja poolt interneti tööajal tööga mitteseotult kasutamine on tõendatud ka teiste töötajate poolt kuulmisega, kuna asjas kogutud tõendite kohaselt oli kõrval kabinettidesse see kuulda, mistõttu ei esine ka siin riivet kaebaja eraelule, kuna kaebaja on ise klippide liig valju kuulamisega võimaldanud tööandjal tuvastada töökohustuste rikkumise seonduvalt tööajal interneti kasutamisega.
17.Kohtupraktikas on valitsevaks seisukoht, mille kohaselt saab teenistuskohustuste rikkumine olla üksnes konkreetse iseloomuga teoks (nii tegevus kui ka tegevusetus), mistõttu ei ole võimalik teenistuskohustuste rikkumisena vaadelda ametniku üldist hooletut suhtumist, vaid selline hooletus peab väljenduma konkreetsetes tegudes. Halduskohus on seisukohal, et vastustaja ei ole vaidlustatud käskkirjas selle põhimõtte vastu ühegi kaebajale inkrimineeritud süüteo puhul eksinud. Vaidlustatud käskkirjas ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on põhjalikult ja üksikasjalikult käsitletud viidetega asjakohastele tõenditele ja õigusaktidele, milles seisnes konkreetsel juhul kaebaja poolt mittenõuetekohane teenistuskohustuste
täitmine ja milles seisnes täitmata jätmine. Vastustaja on üksikasjalikult välja toonud konkreetsed teod, mida ta kaebaja puhul taunib. Kõik vastustaja poolt välja toodud kaebajale etteheidetavad teod on korrektselt sisustatud vastavate objektiivse õiguse sätetega, millest tuleneb kaebaja kohustus konkreetse teenistuskohustuse täitmiseks. Kaebaja poolt kaebuses ja ka kohtuistungil välja toodud väited ei anna kohtu hinnangul alust ühegi konkreetse teenistuskohustuse puhul asuda seisukohale, et see oleks kaebajale ebaõigesti inkrimineeritud. Kaebaja on kaebuses omakorda vastupidiselt vastustajale iga teo puhul selgitanud, miks vaidlustatud käskkiri ja distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte on ebaõige. Kohus ei nõustu kaebusega ja leiab, et kaebaja vastuväited ei anna alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks ühegi kaebajale etteheidetava teo või tegevusetuse puhul. Kuna kaebaja on oma samasisulised vastuväited saanud esitada juba distsiplinaarmenetluses, siis on vastustaja nendega ka kaebajale karistuse määramisel saanud arvestada.
18.Vaidlust ei saa olla selles, et igal isikul on õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel ning tal peab olema reaalne võimalus selles menetluses oma õigusi kaitsta. Kohtupraktika kohaselt tuleb õiguste reaalse kaitse tagamiseks isikut teavitada, millistes rikkumistes teda süüdistatakse, ning tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga. Halduskohus on asjas kogutud tõendeid hinnates seisukohal, et vastustaja selle põhimõtte vastu eksinud ei ole. Kaebaja heidab vastustajale ette, et tal ei võimaldatud enne vaidlustatud käskkirja andmist kõigi asjasse puutuvate materjalidega tutvumiseks, sest vastustaja keeldus sellest. Vaidlust ei saa olla selles, et kaebajal võimaldati tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega, st distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte ja kõigi distsiplinaarmenetluse toimikus sisalduvate dokumentidega, kokku 198 lehel. Kohus on seisukohal, et vastustaja kohustuseks ei olnud teenistusest kõrvaldatud teenistuja puhul tagada talle juurdepääsu dokumendihaldussüsteemile Delta ning kaebaja e-posti aadressile, sest vastavad väljatrükid kaebaja postkastist, millele on vaidlustatud käskkirjas ja distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes viidatud, on kättesaadavad olnud ka kaebajale, mille tõttu ei ole vastustaja vastav keeldumine vastuolus õiglase menetluse tagamise kohustusega. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, milles saaks seisneda vajadus kaebajale saada juurdepääs dokumendihaldussüsteemile Delta selles mahus, milles see oli kaebajal enne teenistusest kõrvaldamist. Kohtu hinnangul ei ole nimetatud dokumendihaldussüsteemile vaidlustatud käskkirjas tuginetud selles mahus, et kaebaja taotluse saaks vastustaja poolt lugeda põhjendamatult rahuldamata jäetuks. Samuti ei nähtu asjaolusid, miks oleks kaebajale pidanud tagama pärast teenistusest kõrvaldamist ligipääsu tema kõigile e-kirjadele olukorras, kus ta teenistuskohustusi enam ei täitnud.
19.Õiglase menetluse maksiimi vastu ei ole kohtu hinnangul vastustaja eksinud ka distsiplinaarmenetluse läbiviivate ametnike määramisel. Kaebaja puhul on tegemist endise osakonnajuhatajaga, mistõttu on loogiline, et tema suhtes määratakse distsiplinaarmenetluse läbiviijateks ametnikud, kes talle teenistuslikult ei allunud. Kohus ei tähelda kaebuse ühegi argumendi puhul seda, et kummagi menetleja puhul saaks põhjendatult väita, et nad oleksid käitunud kaebaja teenistusalast tegevust kajastades erapoolikult või, et mõni kaalutlus oleks distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes esitatud taolisena, et saaks tõusetuda küsimus, kas konkreetse tegevuse puhul oli tegemist kaebaja või hoopis menetlust läbiviinud isiku teenistuskohustusega.
20.Kohus on seisukohal, et kaebajale on tagatud ärakuulamise õigus. Seetõttu ei ole kaebaja ärakuulamata jätmine tõendatud. Kaebajale inkrimineeritud süütegude toimepanemise ja toimepanija isikuga seonduvad asjaolud on halduskohtu hinnangul vajalikul määral igakülgselt väljaselgitatud ning konstateerida saab nende asjakohast kaalumist kaebajale karistuse mõistmisel.
21.Distsiplinaarmenetluse ülesandeks on ühelt poolt tagada ametniku kohustuste korrektne täitmine (hoiatav funktsioon) ning teiselt poolt kõrvaldada teenistusest need, kelle suhtes on usaldus kaotatud põhjusel, et käitumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist (ametnikusuhet lõpetav funktsioon). Kaebaja puhul oli tegemist intellektuaalse iseloomuga tööülesandeid täitva ametnikuga, kelle tööülesanded tulenevad erinevatest õigusaktidest. Kaebaja töö laadist lähtuvalt on tema tööülesandeid saja protsendile täpsusega raske määratleda. Kohus ei saa asjas kogutud tõenditele tuginedes ühineda kaebaja põhiväitega, et tegemata jätmised kaebaja töös olid tingitud üksnes kohalike omavalitsuste ühinemisest tingitud töömahu kasvust. Vaidlustatud käskkirja ja asjas kogutud tõenditega on tõendatud kaebaja poolt tööajal tööga otseselt mitteseotud tegevustega tegelemine ja seda isegi osaliselt selliselt, mida ei saa pidada ametnikule kohaseks. Asjaolu, et kaebaja on mõningaid tööülesandeid täitnud ka väljaspool tööaega on halduskohtu hinnangul intellektuaalse töö tegijate puhul tavapärane, millega ei saa õigustada tööajal tööga mittetegelemist. Ilmselgelt ei ole tööga mitteseotud tegevuste puhul tegemist sellise mahuga tegevustega, mida saaks lugeda vajalikuks tööülesannete täitmiseks tarviliku mõtete koondamiseks kulutatud ajaga. Kohus märgib vastuseks kaebusele, et kohus ei lähtu siinjuures üksnes tööajast. Kuigi tööaja aspekti hindamisel võib ilmneda esimene pidepunkt ametniku tegevuse kvalifitseerimiseks, on asjas kogutud tõenditega tõendatud, et kõik kaebajale inkrimineeritud rikkumised kuuluvad sisuliselt kaebaja ametiülesannetega seonduvatesse raamidesse. Vallavalitsuse töö spetsiifikast lähtuvad kaebaja teenistusülesanded kuuluvad ilmselt tõesti mitmete ametnike teenistusülesannete hulka. Kohus ei tähelda aga, et kaebajale oleks inkrimineeritud mõne teise ametniku tegemata jätmisi. Kohus kordab veelkord, et kaebaja oli struktuuriüksuse juht ja tema kohustuseks oli muuhulgas tagada struktuuriüksuse ette pandud ülesannete täitmine ja nende ülesande täitmist takistavate tegurite kõrvaldamine administratiivsete meetmetega. Kaebaja ei ole tõendanud, et juhtkond oleks tema sellesisulised ettepanekud jätnud põhjendamatult tähelepanuta.
22.Asjas kogutud tõendite alusel on kohtul kujunenud siseveendumus, et arvestades kaebaja poolt nõuetekohaselt mittetäidetud ja täitmata jäetud teenistuskohustuste mahtu, moodustavad vaidlustatud käskkirjas kaebajale inkrimineeritud süüteod kaebaja teenistuskohustustest ülekaalukalt määrava osa. Seetõttu ei ole vastustaja distsiplinaarkaristuse liigi valikul rikkunud kaebaja õigusi. Kaebaja ei ole kohtumenetluses esitanud selliseid tõendeid, mille alusel tuvastada kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse ebaproportsionaalsus ja kaebaja õiguste rikkumine. Kohtule esitatud tõendid ei tõenda distsiplinaarmenetluse ja vaidlustatud käskkirja õigusvastasust.
23.Neil asjaoludel jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata.
24.Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega peab kaebaja ise kandma oma menetluskulud. Vastustaja poolt kohtukulude nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmise tõttu peab ka vastustaja kandma ise oma kohtukulud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Roby Koik kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 18.04.2017.a otsusega.
Tartu Ringkonnakohtu 18.04.2017.a otsus Resolutsioon Jätta A. R. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 1. augusti 2016. a otsus muutmata, muutes ja täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.