Asjaõigus › Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu ja tehnorajatise talumise asjad

Puudutatud isikute seisukohad Puudutatud isik I KP leidis, et esitatud avaldus on täies ulatuses põhjendamatu, seadusega vastuolus ning tuleb jätta rahuldamata. Juurdepääsu määramine Kasekännu kinnistule avaldaja soovitud viisil on Raja kinnistule liigselt koormav. Juurdepääs poolitaks Raja kinnitu ja selle määramisega kaasneksid omanikule igapäevased reaalsed ebamugavused ja kohustused. Juurdepääs Kasekännu kinnistule tuleb määrata mööda Margu teed RMK toodud tingimustel. Avaldaja argument, et Margu tee on omavoliline rajatis ja seetõttu juurdepääsuks sobimatu, on asjakohatu. Ka Raja kinnistut läbiv metsasiht ei ole seaduslik tee. Margu tee on rajatud aastaid tagasi ning kohalik omavalitsus ja RMK on seda aktsepteerinud. Juurde ehitatava tee osa pikkus Kasekännu kinnistuni on vaid 170 m. Avaldaja hinnapakkumine on tehtud poole pikema, s.o 329 m tee peale ning ei vasta ka muus osas tõele. Puudutatud isik I esitas kohtule mitu hinnapakkumist, milles on leitud, et uue juurdepääsu rajamine läheb maksma 4000 kuni 5000 eurot. Ruudutatud isik I on seisukohal, et kuivõrd elektrikaabel, mille ehitamist avaldaja taotleb, jääb võrguomaniku ehk Elektrilevi OÜ omandisse, ei ole võimalik Kasekännu kinnistu igakordse omaniku kasuks seada sellekohast reaalservituuti ega isiklikku kasutusõigust. 26.05.2015 toimunud paikvaatlusel märkisid Elektrilevi OÜ esindajad, et Kasekännu kinnistuni on elektrikaablit võimalik vedada kolme trassi mööda, mida on varasemalt kaalutud, s.o Raja kinnistu piirisihte mööda (variant I ja III maksumusega vastavalt 24 431,92 eurot ja 18 394,70 eurot) ning Raja kinnistul kulgeva metsasihi äärt mööda (variant II maksumusega 16 720,71 eurot). Kuna hinnavahed ei ole märkimisväärsed, on alusetu väita, et teised variandid (I ja III) oleks avaldaja pakutust ülemäära kulukamad. Kuna avaldaja on varasemalt andnud nõuoleku kaabli paigaldamiseks Raja kinnistu ja RMK kinnistu vahelisele piirisihile ning selleks on nõusoleku andnud ka RMK, on avaldaja taotlus kaabli paigaldamiseks Raja kinnistut läbiva metsasihi äärde lihtsalt jonni ajamine ja Raja kinnistu omaniku huvidega mittearvestamine. Kinnistu omanikul on õigus saada tehnorajatise talumise eest selle omanikult perioodilist tasu, mille suurus peaks sõltuma riive intensiivsusest. Kui kohus määrab, et Kasekännu kinnistut elektriga varustav kaabel tuleb paigaldada Raja kinnistu ja RMK kinnistu vahelisele piirisihile, soovib puudutatud isik I avaldajalt tasu 50 eurot aastas. Kui kaabel paigaldatakse Raja kinnistu keskel asuvat metsasihti mööda, oleks mõistlik talumistasu 600 eurot aastas, s.o 50 eurot kuus. Kui kohus otsustab juurdepääsu Kasekännu kinnistule määrata üle Raja kinnistu, palub puudutatud isik I seda teha tema pakutud tingimustel (kd II, tl.23). Puudutatud isik I ei nõustunud avaldaja seisukohaga, et talumistasu ei peaks olema suurem, kui juurdepääsuga hõlmatud maa-ala maamaks. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-87-14 p 34 asunud seisukohale, et maamaksuga võrdne tasu on igal juhul liiga väike. Puudutatud isik I leiab, et juurdepääsutee määramisega seoses on Kasekännu kinnistu omanik kohustatud Raja kinnistu omanikule maksma ühekordset hüvitist 6500 eurot seoses kinnistu väärtuse vähenemisega ja lisaks sellele 70 eurot jooksva kalendrikuu eest hiljemalt sama kuu 5. kuupäevaks. Puudutatud isik II (RMK) teatas, et on valmis lubama riigimetsamaal asuvate Lepiku tee, Margu tee ja Margu teelt Kasekännu kinnistuni rajatava teelõigu kasutamist juurdepääsuks nii jalgsi kui sõiduautoga, kuna metsaseaduse § 35 lg 1 p 4 kohaselt võib avalik-õigusliku isiku omandis olevas metsas sõita sõidukiga metsamaal paiknevatel teedel ja metsaomaniku loal ka väljaspool teid. Samas ei taga RMK aastaringset ligipääsu sõiduautoga. Kuna riigivara kasutusse andmine on võimalik vaid tasu eest, tuleb juurdepääsuõiguse eest tasuda summa, mille suurus ei tohi olla väiksem vara kasutusse andmisel saadava tasu harilikust väärtusest. Maa-ameti andmetel on riigimaale seatud reaalservituutide aastatasu suuruseks keskmiselt 0,2-0,4 eurot/m2. Samuti on

RMK valmis lubama avaldajal vedada elektrikaabel mööda Raja kinnistu ja RMK kinnistu piiril asuvat metsasihti, kaevates kaabel maa sisse. Puudutatud isik Märjamaa Vallavalitsus oli seisukohal, et põhjendatud ja otstarbekas on määrata juurdepääs Kasekännu kinnistule mööda ajalooliselt kulgenud teed läbi Raja kinnistu. Ehitatav elektrikaabel on mõistlik ja ehitushinnalt kõige soodsam paigaldada Raja kinnistule määratava juurdepääsutee alla. Maakohtu määrus 06.11.2015 määrusega rahuldas Pärnu Maakohus avalduse. Kohus määras juurdepääsu avaldajale kuuluvale Kasekännu kinnistule (registriosa nr 1490737) üle puudutatud isikule I kuuluva Raja kinnistu (registriosa nr 345737) kulgeva metsasihi (pikkusega u 700 meetrit, laiusega 4 meetrit) kaudu tähtajatuna ning kasutatavana kellaajaliste piiranguteta nii jalgsi kui sõidukitega. Samuti määras kohus, et kõik juurdepääsutee kasutamise, hooldamise ja korrashoiuga seotud kulud jäävad Kasekännu kinnistu igakordse omaniku kanda. Juurdepääsu korrastamisel ei tohi väljuda juurdepääsu laiuseks määratud 4-meetrisest alast. Vastava vajaduse korral tuleb sellest viivitamatult informeerida Raja kinnistu igakordset omanikku. Tasu juurdepääsuõiguse kasutamise eest on 400 eurot aastas, milline tuleb tasuda iga aasta 1. veebruariks vastava aasta eest ette. Puudutatud isik I on kohustatud andma nõusoleku Raja kinnistu (registriosa nr 345737) III jakku märkuse kandmiseks, mille kohaselt Kasekännu kinnistu igakordne omanik omab juurdepääsuõigust Kasekännu kinnistule kohtumääruses näidatud tingimustel. Samuti määras kohus, et puudutatud sisik I on kohustatud taluma Raja kinnistul (registriosa nr 345737) kulgeva metsasihi (pikkusega u 700 m) alla rajatavat elektrikaablit Kasekännu kinnistu (registriosa nr 1490737) teenindamiseks. Tasu nimetatud tehnorajatise talumise eest on 200 eurot aastas, milline tuleb tasuda iga aasta 1. veebruariks vastava aasta eest ette. Kohus määras koormata Raja kinnitu (registriosa nr 345737) Kasekännu kinnistu (registriosa nr 1490737) igakordse omaniku kasuks tähtajatu reaalservituudiga kinnistut läbiva elektrikaabli rajamiseks, kasutamiseks ja hooldamiseks, mis on vajalik Kasekännu kinnistu elektriga varustamiseks. Puudutatud isik I on kohustatud andma nõusoleku Raja kinnistu (registriosa nr 345737) III jakku määruse alusel seatava servituudi kandmiseks. Menetluskulud jättis kohus avaldaja kanda, v.a õigusabikulud, millised jättis kohus iga menetlusosalise enda kanda. Kohus mõistis avaldajalt riigi tuludesse välja 270 eurot paikvaatluse kulude katteks ja määras menetluskulud tasuda 15 päeva jooksul alates määruse jõustumisest. Vaidlus puudub selles, et Kasekännu kinnistul puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt, samuti selles, et Kasekännu kinnistu eesmärgipäraseks kasutamiseks on vajalik kinnistu elektriga varustamiseks paigaldada elektrikaabel. AÕS § 156 lg 1 järgi peab kohus juurdepääsu määramisel arvestama koormatava kinnisasja omaniku huve. Raja kinnistu omaniku hinnangul on juurdepääsu määramine avaldaja soovitud metsasihti mööda Raja kinnistule liigselt koormav, kuna poolitaks kinnistu ja tekitaks Raja kinnistu omanikule reaalseid ebamugavusi ja kohustusi. Kohustuste ja ebamugavuste all peab Raja kinnistu omanik silmas vajadust arvestada juurdepääsutee olemasoluga Raja kinnistul toimuvatel metsamajandustöödel ning võimalikke teehooldus- ja remonditöid, mille kulud peaks igal juhul jääma Kasekännu igakordse omaniku kanda ja tööde läbiviimine toimuma Raja kinnistu omaniku nõusolekul, et vältida juurdepääsu ümber paikneva metsamaa kahjustamist. Raja kinnistu omaniku pakutud lahendus, s.o uue juurdepääsutee rajamine Kasekännu kinnistult Margu teele mööda RMK-le kuuluva kinnistu piirisihti, on Kasekännu kinnistu omanikule oluliselt kulukam, kui olemasoleva ja seni juurdepääsuna kasutatud metsatee korrastamine. Kuna Kasekännu kinnistu territooriumil puudub käesoleval ajal Margu tee suunas sõidetav ala (kd II, tl

157,158), kujuneks rajatava tee pikkuseks kindlasti enam, kui 175 meetrit (s.o Margu teelt Kasekännu kinnistu piirini). Samuti suureneks uue juurdepääsu rajamise korral vahemaa Kasekännu kinnistult Tallinn-Pärnu maanteele. Märjamaa valla maakorraldaja PH hinnangul oleks „ümbersõit 1300 m ja tee poole pikem“ (kd I, tl 190). Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et juurdepääs Kasekännu kinnistule tuleb määrata seni juurdepääsuna kasutusel olnud Raja kinnistut läbivat metsasihti mööda. Kui aastakümneid kasutusel olnud tee on olemas, on põhjendamatu nõuda Kasekännu kinnistu omanikult uue tee rajamist, mis oleks kulukas ja pikendaks märgatavalt tema koduteed avalikult kasutatavalt teelt. Raja kinnistu on metsakinnistu, kus suures osas on mets juba üles töötatud, muuhulgas ka juurdepääsu vahetus läheduses. Seega ei saa kinnistut läbiv tee omanikku oluliselt häirida, pigem tuleb tee olemasolu ja korrasolek kasuks kasvava metsa majandamisel. Kohus nõustus Raja kinnistu omaniku seisukohaga, et juurdepääsu kasutamise ja korrashoiuga seotud kulud peab kandma Kasekännu kinnistu igakordne omanik. Samuti sellega, et juurdepääsu kasutamise ja hooldamise käigus ei peaks Kasekännu kinnistu omanik ilma Raja kinnistu omaniku loata väljuma juurdepääsuna määratletud alalt, küll aga puudub kohtu hinnangul vajadus kooskõlastusteks ja sanktsioonideks puudutatud isiku I soovitud mahus (kd II, tl 23). Dokumentaalsete tõendite (kd II, tl 53-62) ja paikvaatlusega (kd II, tl 97-99, 162-164) on kindlaks tehtud, et Kasekännu kinnistu elektriga varustamiseks on maa-aluse kaabli paigaldamine kõige lihtsam ja seega ka kõige odavam Raja kinnistut läbiva metsasihi kõrvale. Juurdepääsu määramine nimetatud metsasihti mööda suurendab kaabli sama paigalduskoha otstarbekust veelgi. Seega tuleb Raja kinnistu omanikku kohustada taluma vastavat rajatist eelkirjeldatud kohas. Avaldaja on taotlenud koormata Raja kinnistu tähtajatu reaalservituudiga kinnistut läbiva elektrikaabli rajamiseks, kasutamiseks ja hooldamiseks. Kohus ei nõustunud Raja kinnistu omaniku seisukohaga, et sellist servituuti ei ole võimalik Kasekännu kinnistu igakordse omaniku kasuks seada, kuna kaabel jääb võrguomaniku omandisse. Servituudi seadmine võrguomaniku kasuks ei välista avaldaja soovitud sisuga servituudi seadmist ka tema kasuks. AÕS § 172 lg 1 järgi koormab reaalservituut teenivat kinnisasja valitseva kinnisasja kasuks selliselt, et valitseva kinnisasja igakordne omanik on õigustatud teenivat kinnisasja teatud viisil kasutama. Kõnesoleval juhul annab avaldaja soovitud servituut Kasekännu kinnistu igakordsele omanikule õiguse kasutada Raja kinnistut oma kinnisasja elektriga varustamisel. AÕS § 156 lg 1 ja AÕS § 158-2 lg 1 järgi on koormatava kinnisasja omanikul juurdepääsu ja tehnorajatiste talumise eest õigus saada tasu. Kui omanikud tasu osas kokkulepet ei saavuta, määrab tasu suuruse kohus. Kohus nõustus avaldaja seisukohaga, et Raja kinnistu omaniku soovitud tasud on ülemäära suured, arvestades tema õiguste riive intensiivsust. Õige on avaldaja tähelepanek, et juba kinnistu omandamisel oli KP-ile teada, et Raja kinnistut läbib teena kasutatav metsasiht. Kuna avaldajale määratavat juurdepääsu on ajalooliselt teena kasutatud, ei saa vastava märke tegemine registrisse Raja kinnistu väärtust vähendada. Seega puudub KP-il alus kinnistu väärtuse vähenemise eest ühekordset hüvitist nõuda. Juurdepääsuõiguse kasutamise eest on mõistlikuks aastatasuks kohtu hinnangul 400 eurot ja elektrikaabli talumise eest 200 eurot, millised summad tuleb Kasekännu kinnistu igakordsel omanikul tasuda iga aasta 1. veebruariks vastava aasta eest ette. TsMS § 172 lg 1 järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehti. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab

täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Kohus ei nõustunud KP seisukohaga, et kohtuvaidlus oli tingitud üksnes avaldaja „jonni ajamisest“ ning soovimatusest vähimalgi määral Raja kinnistu omaniku huve arvestada. Avaldaja on alternatiivseid variante kaalunud, kuid Raja kinnistu omanik on keeldunud täiendavate kulude kandmises osalemast. Avaldaja pakutud variandiga nõustumise eest on aga KP nõudnud väga kõrgeid ühekordseid ja iga-aastaseid talumistasusid (kd II, tl 34-41). Eeltoodust tulenevalt pidas kohus õiglaseks, kui menetlusosalised kannavad oma õigusabikulud ise. Muud menetluskulud jättis kohus avaldaja kanda. KP määruskaebus 23.11.2015 esitatud määrusekaebuses palub puudutatud isik I KP tühistada täies ulatuses Pärnu Maakohtu 06.11.2015 määruse ja saata asja uueks lahendamiseks maakohtule või alternatiivselt teha uus määrus, millega jätta täies ulatuses rahuldamata avaldaja avaldus ja jätta kõik menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus on avalikult teelt juurdepääsu nõude lahendamisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme ning oluliselt rikkunud menetlusnorme. Riigikohus on mitmes asjas märkinud, et avalikult kasutavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Maakohus on jätnud korrektselt tuvastamata, kas nõude rahuldamise eeldused on täidetud. Samuti on maakohus jätnud kaalumata, miks avaldaja huvi saada juurdepääs just üle Raja kinnistu kaalub üle Raja kinnistu kohustuse sellega kaasnevaid kitsendusi taluda. Eeltoodust tulenevalt on maakohus puudutatud isiku hinnangul rikkunud TsMS § 442 lg-t 8. Maakohus on jätnud kahe silma vahele ja analüüsimata järgmised asjaolud. Puudutatud isiku II (Riigi Metsamajandamise Keskus, RMK) kinnistule Vardi metskond 8 (katastritunnusega 50401:001:0028) on ehitatud korralik ja tugeva pinnasega Margu tee, mida kasutavad paljud piirkonna inimesed enda kinnistutele juurdepääsuks. Märjamaa Vallavalitsuse esindaja poolt paikvaatlusel antud selgituste kohaselt on Margu tee kirjas kohaliku teena, mis asub valdavalt RMK kinnistul. RMK takistusi Margu tee kasutamiseks kellelegi ei tee ning on ka antud tsiviilvaidluses andnud JM-ile nõusoleku määrata tähtajatu juurdepääs üle Vardi metskond 8 kinnistul asuvate Lepiku tee, Margu tee ja rajatava „ca 170 m pikkuse uue tee“ kaudu, et tagada Kasekännu kinnistule juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt nii jalgsi kui sõiduautoga. Väljaehitatud kõva pinnasega Margu tee piirneb ka Tominga kinnistuga, mis tagastati AK-le ja millest moodustati 05.10.2000 eraldi kinnistuna Kasekännu kinnistu. Tominga kinnistule oli kaks ajaloolist juurdepääsu, üks mööda Raja kinnistu metsasihti ja teine mööda käesoleval hetkel avalikus kasutuses olevat Lepiku teed, keerates seejärel RMK omandis oleval kinnistul asuvale Margu teele, mis läheb kuni Tominga kinnistuni (vaata kaebaja poolt 01.09.2014 esitatud menetlusdokumendi lisa 4 ja 20.04.2015 esitatud menetlusdokumendi lisa 2). Puudutatud isik I on kogu menetluse vältel leidnud, et juurdepääsu määramine Kasekännu kinnistule mööda Raja kinnistu metsasihti on talle liigselt koormav ning halb ka seetõttu, et poolitab kinnistu sisuliselt kaheks eraldiseisvaks osaks. Samuti on puudutatud isik I leidnud, et majanduslikult on kõige otstarbekam kui Kasekännu kinnistule määratakse juurdepääs mööda Margu teed, sest nimetatud tee on väga heas korras ning juurdepääsu määramine mööda seda teed toob kaasa nii avaldajale kui ka vallavalitsusele väiksemad hoolduskulud. Hajaasustuses ei ole otstarbekas ega ka mõistlik, et lühikeste vahemaade tagant jooksevad paralleelselt erinevad juurdepääsuteed igale kinnistule eraldi.

Eeltoodud asjaolude pinnalt on maakohus jätnud määruses analüüsimata ja õigusliku hinnangu andmata esmalt sellele, kas Margu tee on käsitletav avaliku teena AÕS § 156 lg 1 mõistes. Nimelt on juurdepääsu nõude esitamise eelduseks, et juurdepääsu nõutakse avalikult kasutatavale teele. Märjamaa Vallavalitsus on kinnitanud, et Margu tee on kohalik tee. Vaidlust ei saa olla asjaolu üle, et Margu tee on faktiliselt avalikus kasutuses, sest selle tee avalikku kasutamist lubab nii RMK, kelle maal see tee asub kui ka vallavalitsus, kes on oma käitumisega näidanud seda, et selle tee ehitamine tundmatu isiku poolt on tema poolt aktsepteeritav. Ka 01.07.2015 jõustunud ehitusseadustiku § 92 lg 5 sätestab, et avalikult kasutatav tee on riigitee, kohalik tee ja avalikuks kasutamiseks määratud eratee. Avalikult kasutatavat teed võib kasutada igaüks õigusaktides sätestatud piiranguid järgides. Seega kui Margu tee on valla seisukohalt kohalik tee ja faktiliselt avalikus kasutuses olev tee ning nimetatud tee piirneb pikalt Tominga kinnistuga, millest eraldati avaldaja omandis olev Kasekännu kinnistu, siis sellisel juhul on maakohus jätnud analüüsimata mitu olulist asjaolu: a) kas on alust AÕS § 156 lg 2 kohaldamiseks ning Kasekännu kinnistule tuleb määrata juurdepääs üle Tominga kinnistu; b) kui Margu tee on avalik tee, siis sellisel juhul kui määrata Kasekännu kinnistule juurdepääs üle RMK omandis oleva kinnistu tuleks juurdepääs määrata üle võõra kinnistu ainult ca 170 m pikkuses osas, samas kui üle Raja kinnistu määrata juurdepääs, siis koormab see Raja kinnistut ca 700 m pikkuses ulatuses; c) kui Margu tee on avalik tee, siis on üks ajaloolistest juurdepääsuteedest muutunud avalikuks teeks. Sellisel juhul ei ole põhjendatud veel täiendavalt koormata Raja kinnistut juurdepääsu talumise kohustusega; d) kui on olemas alternatiivsed võimalused juurdepääsu määramiseks, siis tuleb määrata juurdepääs läbi selle isiku kinnistu, kelle huvid kohtu arvates kitsendusest tulenevalt kõige vähem riivatud saavad, selleks tuleb kaasata menetlusse kõik puudutatud isikud ning huvide kaalumine viia läbi komplekselt. Maakohus eeltoodud asjaolusid kaalunud ei ole, kuigi puudutatud isik I korduvalt nimetatud asjaoludele oma menetlusdokumentides viitas. Samuti ei kaasanud maakohus menetlusse kõiki asjast puudutatud isikuid ega teinud ka avaldajale ettepanekut selles osas, et juurdepääsu määramise avalduse korral tuleb avaldajal esitada juurdepääsu määramise nõue kõigi isikute vastu kelle kinnistute üle on maakorralduslikult võimalik juurdepääs määrata, sest ainult sellisel juhul on võimalik tagada, et juurdepääs määratakse maakohtu poolt viisil ja asukohta, mis arvestab kõigi puudutatud isikute huve ja õigusi. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-85-05 ja 3-2-1-45-04 rõhutanud, et kõigi asjaolude täielikuma väljaselgitamise ja juurdepääsu vaidluse kiirema lahendamise tagab see, kui vajadusel esitada nõue alternatiivsena erinevate kinnisasjaomanike vastu, kelle kinnisasjalt on võimalik juurdepääs. TsMS § 6182 lg-le 1 viidates leiab puudutatud isik I, et seega oleks antud juhul maakohus ise pidanud kaasama menetlusse vähemalt kõik need isikud, kellede kinnistutelt on võimlaik määrata juurdepääs Kasekännu kinnistule või tegema avaldajale ettepaneku, et avaldust tuleb täiendada nõudega kõigi isikute vastu kelle kinnisasjalt on võimalik juurdepääs. Asjaolu, et maakohus seda ei teinud, on käsitletav menetlusnormi olulise rikkumisena, sest maakohus on teinud lahendi ilma, et oleks kõiki juurdepääsu võimalusi ja puudutatud isikute huve objektiivselt ning igakülgselt kaalunud. Kaebaja hinnangul oleks maakohus pidanud menetlusse kaasama vähemalt isikud kellede kinnistutelt juurdepääsu määramise võimalikkus kohtuvaidluse raames puudutatud isikute poolt üles tõstatati (nt Tominga kinnistu omanik, isikud kelle kinnistuid võib Margu tee riivata). Kui maakohus ei oleks eelviidatud menetlusnorme rikkunud, siis oleks puudutatud isiku I arvates maakohus jõudnud ka teistsugusele lahendusele ning määranud Kasekännu kinnistule juurdepääsu mööda Riigi Metsamajandamise Keskusele kuuluvat kinnistut Vardi metskond 8 (katastritunnusega 50401:001:0028). Samuti viisid eeltoodud menetlusnormide rikkumised puudutatud isiku I hinnangul selleni, et maakohus on jätnud puudutatud isikute ja avaldaja huvide kaalumise sisuliselt üldse teostamata. Maakohtu otsusest tuleneb üheselt, et kohus on ainult silmas pidanud avaldaja huve ja puudutatud isiku I poolt toodud argumente ei ole absoluutselt kaalutud.

Ekslik on maakohtu seisukoht selles osas, et uue tee rajamine ca 170 m pikkuses osas on kulukam kui ca 700 m pikkuse tee iga-aastane korrashoid ja selle eest tasu maksmine. Puudutatud isik I on selles osas menetlusdokumentides toonud välja, et 700 m pikkuse tee korrashoiuks kulub aastas ca 1000 eurot, uue tee rajamine ca 170 m ulatuses maksab 4000 kuni 5000 eurot (vaata kaebaja 20.04.2015 menetlusdokumendi punkti 2.3.4. ja selle lisa 3). Seega ei saa siinkohal rääkida sellest, et antud juhul nõuab uue tee rajamine suuremaid investeeringuid kui üle Raja kinnistu kulgeva 700 m pikkuse tee aastast aastasse korrashoid. Juurdepääs määratakse tähtajatult, so sisuliselt igaveseks, seega uue tee rajamiseks tehtav investeering tasuks end ära vähem kui 4 aastaga, mis on väga lühike aeg võrreldes sellega, et juurdepääs määratakse kinnistule põhimõtteliselt igaveseks. Maakohus on jätnud tähelepanuta puudutatud isiku I väited, et Raja kinnistu on 100% maatulundusmaa, mida kasutatakse sihtotstarbeliselt metsa majandamiseks. Seega toimuvad kinnistul perioodiliselt metsandusalased tööd, milleks kasutatakse raskeid metsamasinaid ja seadmeid, mis sõidavad mööda Raja kinnistu metsateed. Seega saab nimetatud metsatee aegajalt tugevalt kahjustada. Rasked metsamasinad võivad olenevalt aastaajast jätta sinna sügavad rööpad ja muuta tee sõiduautoga läbimatuks. Seega võib avaldajal tekkida olukord, kus tal tuleb tee korrashoiuks jäädagi aastast aastasse tegema suuri kulutusi, sest vastasel juhul ei ole juurdepääs mööda Raja kinnistut talle tagatud. Ka eeltoodud põhjusel ei pidanud puudutatud isik I mõistlikuks ja otstarbekaks rajada üle Raja kinnistu Kasekännu kinnistule juurdepääsu avaldaja poolt soovitud viisil. Teise asjaoluna avaldaja juurdepääsu nõude rahuldamisel on maakohus välja toonud, et uue tee rajamisel pikeneks avaldajal märgatavalt tema kodutee avalikult kasutavalt teelt. Maakohus on siinkohal märgatavalt pikemaks koduteeks pidanud seda, et sellisel juhul pikeneks vahemaa Kasekännu kinnistult Tallinn-Pärnu maanteele ca 600 m. Kaebaja hinnangul ei ole ca 600m vahemaa hajaasustuses, kus ümberringi on metsad ja kus talude vahekaugused üksteisest on mitmeid kilomeetreid mingi märgatav vahemaa pikenemine. Tegemist ei ole linna või alevikuga, kus kõik peab olema käe-jala juures. Kui avaldajale on oluline elada Tallinn-Pärnu maanteele võimlaikult lähedal, siis oleks tulnud endale soetada ka kinnistu mis piirneb maanteega, mitte osta vana talukoht sügavas metsas. Kui kohus oleks määranud avaldajale juurdepääsu üle RMK kinnistu, siis sellisel juhul oleks tema kodutee avalikult kasutatavale teele olnud üksnes 170 m. Kaebaja on menetlusdokumentides toonud välja mitmeid selgitusi ja argumente, miks üle Raja kinnistu juurdepääsu määramine on tema jaoks väga koormav. Maakohus ei ole määruses selgitanud, miks need argumendid ei ole kaalukamad kui avaldaja soov saada juurdepääs üle Raja kinnistu. Samuti ei ole maakohus kaalunud Raja kinnistu huvide riivamise ulatust RMK kinnistu või Tominga kinnistu huvide riive ulatusega. Puudutatud isik I ei nõustu ka maakohtu seisukohaga selles osas, et juurdepääsu kasutamise korra reguleerimiseks sanktsioonidega puudub igasugune vajadus. Maakohus on küll määruses märkinud, et juurdepääsu kasutamisel ei tohi Kasekännu kinnistu igakordne omanik väljuda juurdepääsu laiuseks määratud 4-meetrisest alast, kuid selle rikkumise puhuks sanktsiooni kasutamist maakohus vajalikuks ei ole pidanud. Ka eeltoodu kinnitab seda, et maakohus on juurdepääsu määramisel arvestanud vaid ja ainult avaldaja huve ja jätnud puudutatud isiku I kui koormatava kinnisasja omaniku huvid täielikult tahaplaanile. Puudutatud isikul I puuduvad põhimõtteliselt igasugused õiguskaitsevahendid juhuks kui avaldaja kohtumäärust ei täida. Samuti on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme ja rikkunud menetlusnorme reaalservituudi nõude lahendamisel. Maakohus ei ole välja toonud millistele argumentidele ja kaalutlustele tuginedes on elektrikaabli rajamiseks vajaminev servituudi asukoht valitud. Maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et puudutatud isik I on juba 19.09.2012 andnud

avaldajale nõusoleku paigaldada elektrikaabel mööda Raja kinnistu piiri. Ka RMK on andnud avaldajale nõusoleku vedada elektrikaabel mööda Raja kinnistu ja RMK kinnistu piiril asuvat metsasihti, kui kaabel kaevatakse maa sisse. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei või elektrikaablit paigaldada ning selle kasuks seada servituuti Raja ja RMK kinnistu piirile. Maakohus on lihtsalt nõude rahuldanud avaldaja poolt soovitud viisil ja asukohta, märkimata ühtegi õiguslikku või faktilist asjaolu, millele maakohtu otsustus tugineb. Maakohus on üksnes märkinud, et ei nõustu puudutatud isiku I käsitlusega selles osas, et antud juhul ei ole servituudi seadmine arvestades selle sisu ja eesmärki üldse võimalik. AÕS § 158 lg-le 1 viidates märgib puudutatud isik I, et viidatud säte annab õiguse nõuda teise kinnisasja koormamist reaalservituudiga üksnes siis, kui selle ehitamine teisest kohast ehk üle teise kinnistu põhjustaks ülemääraseid kulutusi. Antud paragrahv ei anna alust nõuda veel täiendavalt kinnistu koormamist reaalservituudiga viisil ja asukohast, mis on avaldajale kõige soodsam, kuid teeniva kinnisasja omanikule kõige koormavam. AÕS § 178 lg 2 sätestab üheselt, et reaalservituuti tuleb teostada viisil, mis on teenivale kinnisasjale kõige vähem koormavam. Ka AÕS § 158 lg 3 viimane lause sätestab, et servituudi seadmisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Seega kui pooled kokkulepet ei saavuta ning servituudi sisu, vajaduse, tähtaja ja tasu suuruse määramiseks pöördutakse kohtu poole, siis saab kohus servituudi määrata üksnes viisil, mis on teeniva kinnisasja omanikule kõige vähem koormavam. Puudutatud isik I selgitas nii avaldajale kui ka maakohtule korduvalt, et kõige vähem on Raja kinnistut koormavam kui Kasekännu kinnistu teenindamiseks vajalik elektrikaabel viiakse mööda Raja kinnistu piiri. Asjaolu, et see võib olla kulukam võrreldes sellega kui kaabel viia läbi Raja kinnistu keskelt, ei oma siinkohal tähtsust, sest asjaõigusseadus ei näe ette, et reaalservituudi seadmisel peaks kohus kaaluma või arvestama teeniva kinnisasja omaniku huvidega, mis puudutavad tehnovõrgu rajamise maksumust. Antud kohtuvaidluse raames koguti mitmeid tõendeid seoses elektrikaabli võimaliku asukoha ja sellega seonduva maksumuse osas. Maakohus ei ole määruses ühtegi tõendit käsitlenud ega hinnanud. 13.04.2015 teostas Elektrilevi OÜ paikvaatluse Raja kinnistul, millele järgnevalt andis seisukoha, et Kasekännu kinnistu tarbeks on võimalik kaabelliin ehitada mööda kolme erinevat trassi. Ka 26.05.2015 toimunud paikvaatlusel märkisid Elektrilevi OÜ esindajad, et kaabel on võimalik Kasekännu kinnistu tarbeks vedada mööda kõiki kolme viidatud trasse pidi. Võttes aluseks kogutud tõendid on ilmne, et olenemata trassi valikust maksab Kasekännu kinnistu varustamine keskeltläbi igal juhul ca 18 000 euro ringis ning trasside maksumused erinevad üksteisest ca 10%. Seega ei ole trasside hinnavahed niivõrd suured, et need õigustkasid Raja kinnistu omaniku soovide ja ka õiguste eiramist. Asjaolu, et avaldajal võib tekkida võimalus saada elektriga liitumine mööda mingit trassi pidi 10% soodsamalt kui mööda teist trassi ei õigusta puudutatud isiku I kinnistu koormamist tähtajatult ja igavesti viisil, mis on tema omandis oleva kinnistu suhtes kõige koormavam. Lisaks eeltoodule jääb puudutatud isik I oma seisukoha juurde, et avalduses toodud asjaoludele tuginedes ei ole võimalik reaalservituuti määrata. Maakohus on selles osas ekslikult nõude rahuldanud. Tegelikkuses ja arvestades kehtivaid õigusnorme on võimalik Kasekännu kinnistut varustada elektriga ainult nii, et liitumispunkt tuleb Kasekännu kinnistule ning kuni sinnani ehitab tehnorajatise valmis võrguvaldaja ehk Elektrilevi OÜ. Seega on Kasekännu kinnistut võimalik elektriga varustada nii, et kaabli ehitamiseks ja ka hilisemaks hooldamiseks seatakse isiklik kasutusõigus Elektrilevi OÜ kasuks, sest elektrikaabel kuni liitumispunktini kuulub võrguvaldajale. Tulenevalt eeltoodust on teiseks täiesti ekslik ning ka otseselt seadusega vastuolus avaldaja väide, et ta saab ise elektrikaabli ehitada, seda kasutada ja hooldada ning vajab seetõttu servituuti. Puudutatud isik leiab, et avaldaja on esitanud reaalservituudi nõude, mille sisuks saab asjaolusid arvesse võttes olla üksnes isiklik kasutusõigus Elektrilevi OÜ kasuks. Isiklikku kasutusõigust saab seada üksnes konkreetse isiku kasuks, mitte igakordse kinnistu omaniku kasuks.

Menetluskulude osas ei nõustu kaebaja maakohtu seisukohaga, et antud juhul oli põhjendatud jätta menetlusosaliste õigusabikulud nende endi kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsMS § 172 lg 1 teist lauset. Arvestades asjaolusid oleks maakohus antud juhul pidanud kohaldama TsMS § 172 lõike 1 esimest lauset ning mõistma kaebaja poolt kantud menetluskulud välja avaldajalt, sest antud kohtuvaidlus on toimunud ainult tema huvides. KP on andnud avaldajale võimaluse vedada Kasekännu kinnistule elektrikaabel mööda Raja kinnistu piiri, kuid avaldajale see asukoht ei sobinud. Samuti on RMK andnud nõusoleku juurdepääsu määramiseks Kasekännu kinnistule mööda RMK omandis olevat metsasihti, mis samuti avaldajale ei sobinud. Avaldaja on kohtusse pöördunud eesmärgiga saada endale nii juurdepääs kui ka elektriga varustamise võimalus võimalikult soodsalt, mis aga Raja kinnistu suhtes on äärmiselt koormav. Avaldaja ei ole vähimalgi määral püüdnud antud vaidluses leida kompromissi või arvestanud asjaoluga, et Kasekännu kinnistule juurdepääsu määramisel üle Raja kinnistu kaotab Raja kinnistu suures ulatuses (4m x 700 m = 2800 m2) oma maa kasutamise võimaluse sisuliselt igaveseks. Pooled proovisid pidada kompromissläbirääkimisi, kuid tulemused jäid saavutamata puhtalt avaldaja soovimatuse pärast teha koostööd. JM määruskaebus 23.11.2015 esitatud määruskaebuses palub avaldaja tühistada Pärnu Maakohtu 06.11.2015 määruse kaebuses vaidlustatud ulatuses ja teha uus lahend, millega vabastada avaldaja taluvustasu maksmise kohustusest või alternatiivselt vähendada igal aastal tasumisele kuuluvat tasu suurust. Samuti palub avaldaja muuta menetluskulude jaotust selliselt, et jätta kõik maakohtus kantud menetluskulud, st õigusabikulud, riigilõiv ja paikvaatluse kulud, puudutatud isiku kanda. Menetluskulud palub avaldaja jätta puudutatud isiku kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja rikkunud menetlusõiguse norme, mistõttu on määranud juurdepääsuõiguse kasutamise ja tehnorajatise talumise eest ebamõistlikud ja ebaõiglased tasud ning jätnud menetluskulud ja avaldaja õigusabikulud ebaõiglaselt avaldaja kanda. Kaebuses viitab avaldaja AÕS § 156 lg-le 1. Samuti tugineb avaldaja Riigikohtu lahendi nr 3-21-85-05 p-s 22 väljendatule, et juurdepääsuõiguse andmise nõude näol on tegemist taotlusega kohtule lahendada poolte huvide kaalumisel õiglusest lähtudes kinnisasjale juurdepääsu küsimused. Lahendis nr 3-2-1-170-12 p 12 on Riigikohus asunud seisukohale, et AÕS § 156 lg 1 järgi juurdepääsu kasutamise eest tasu määramine on kohtu diskretsiooniotsus. Avaldaja on seisukohal, et käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades ei saa maakohtu määratud tasusid määruskaebuse esitaja suhtes õiglaseks pidada. Maakohus on tasude määramisel jätnud olulised asjaolud arvestamata. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-85-05 p 24 asunud seisukohale, et hüvitise suuruse määramisel tuleb mh silmas pidada, kas puudutatud isik pidi tee kasutamisest tuleneva koormisega arvestama juba maa erastamisel. Täiendavalt tuleb arvestada, kas tee kasutamine selles kohas on väljakujunenud tava või rajatakse kinnisasjale täiesti uus tee. Raja kinnistul asuv metsasiht on olnud ainsaks juurdepääsuteeks Kasekännu ja Lootose taludeni, millist on talude juurde jõudmiseks kasutatud ajalooliselt rohkem kui 100 aastat. Puudutatud isik I sai Raja kinnistu omanikuks 13.12.1999 sõlmitud kinkelepinguga. Kinkelepingut sõlmides on puudutatud isik I kinnitanud, et on kinnistu ja selle plaaniga tutvunud. Kinnistustoimikus olevas 09.01.1998 registreeritud Raja kinnistu maaüksuse plaanil on selgelt näidatud avalikus kasutuses olev tee. Niisiis oli puudutatud isik I juba kinkelepingut sõlmides teadlik kinnistul paiknevast avalikus kasutuses olevast teest. Arvestades, et metsasihi kasutamisega Raja kinnistul on tegemist pikaajaliselt väljakujunenud tavaga ja puudutatud isik I teadmisega avalikus kasutuses olevast teest Raja kinnistul, on maakohtu määratud taluvustasu suurus avaldaja suhtes ebamõistlik ja ebaõiglane. Maakohtu määratud taluvustasude suuruste ebamõistlikkusele viitab ka asjaolu, et

Raja kinnistu on 100% maatulundusmaa ning kasutusel metsamaana. Ka kinnistu asukoht ei muuda selle turuväärtust keskmisest kallimaks, vaid pigem odavamaks. Avaldaja seisukoha järgi sõltub tasu suurus mh sellest, kas koormatud kinnisasja omanik teeb ise kulusid või kas koormatud kinnisasja omanikule on pandud kohustus juurdepääsutee hooldamiseks ja korrastamiseks, st tasu suuruse määramisel on oluline silmas pidada, kellele on määratud sihitee korrashoidmise kohustus. Kõnesoleval juhul on maakohus kohustanud avaldajat juurdepääsutee alla jäävat maa-ala hooldama ja korras hoidma. Niisiis ei tulene kinnisasja omanikule täiendavat koormust juurdepääsutee hooldamiseks, mida avaldaja peaks puudutatud isikule hüvitama (sisuliselt on maakohtu määruse kohaselt pandud metsasihi hooldamise kohustus (mis on omaniku kohustus) avaldajale). Arvestades, et maakohus on kõik juurdepääsutee kasutamise, hooldamise ja korrashoiuga seotud kulud jätnud Kasekännu kinnistu igakordse omaniku kanda, tuleks juurdepääs võimaldada tasuta. Ebaõiglane on kohustada avaldajat juurdepääsuteed hooldama ja samal ajal selle eest täiendavalt tasu maksma. Tehnorajatise talumise tasuna määras maakohus 200 eurot aastas. Avaldaja on seisukohal, et tegemist ei ole õiglase või mõistliku tasuga. Elektrikaabli vedamine Raja kinnistut mööda ei põhjusta puudutatud isiku I õiguste kahjustamist või tema kinnistu tükeldamist. Metsasihtjuurdepääsutee, mille alla elektrikaabel paigaldatakse on olemas ja kasutusel, mistõttu ei kahjusta kaabli vedamine ja tekkiv kaitsevöönd puudutatud isiku I õiguseid ega sea viimasele täiendavaid kohustusi. Elektrikaabli paigaldamisega tekkiv kaitsevöönd ei tähenda puudutatud isiku jaoks täiendavaid piiranguid, kuivõrd metsasihi korrashoiu nõudest tuleneb samaväärne kaitsevöönd. Seega on maakohus määrusega tekitanud olukorra, kus sisuliselt sama ala (piiranguala on sisuliselt sama) talumise eest on pandud avaldajale topelt tasukohustus. Liiati mainimata seda, et Riigikohus on 2014. aastal koostanud kohtupraktika analüüsi „Juurdepääs avalikult kasutatavale teele“, mille lisas nr 1 toodud tabelis, millises on näidatud maa- ja ringkonnakohtute poolt 01.01.2012-30.06.2014 määratud taluvustasu suurused, tasud arvestanud tavaliselt lähtuvalt servituudi alast ning sellelt potentsiaalselt makstava maamaksu hinnast (millisest hinnast rääkis protsessis ka RMK esindaja). Samuti leiab avaldaja, et maakohus on menetluskulude määramisel rikkunud TsMS § 172 lg-t 1, mistõttu on jätnud menetluskulud ja avaldaja õigusabikulud ebaõiglaselt avaldaja kanda. Avaldaja poolt avalduse esitamine oli otseselt tingitud asjaolust, et maareformi ajal juurdepääsuteele reaalservituuti ei seatud ja puudutatud isik I on jäigalt keeldunud avaldajale juurdepääsu tagamisest ning elektrikaabli vedamisest läbi Raja kinnistu. Enne avalduse esitamist pidas avaldaja puudutatud isikuga I pikka aega läbirääkimisi, juba 2013 kevadel pöördus avaldaja puudutatud isiku I poole sooviga seada kinnistusraamatusse märge juurdepääsu tagamiseks ning servituut elektrikaabli paigaldamiseks juurdepääsutee alla. Avaldaja kaalus ettepanekut tehes alternatiivseid variante ning mõlema poole huve. Puudutatud isik I on olnud vaid ühel seisukohal – avaldaja ei tohi tema kinnistul asuvat teed kasutada ega elektrikaablit metsasihi- juurdepääsutee alla rajada. Niisiis põhjustas puudutatud isik I olukorra, millest tulenevalt oli avaldaja enda õiguste kaitseks sunnitud pöörduma kohtu poole, st menetluse algatamine ja protsessi kestel tekkinud kulude suurus on põhjuslikus seoses puudutatud isiku I käitumisega. Kohus on määruse põhjendustes ka ise väljendanud, et kohtuvaidlus ei olnud tingitud avaldaja käitumisest, kuivõrd viimane on alternatiivseid variante kaalunud ja välja pakkunud. Puudutatud isiku I seisukohad olid ebamõistlikud ja põhjendamatud, mistõttu jättis maakohus puudutatud isiku I esitatud avaldused rahuldamata. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-42-08 p 18 sedastanud, et mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. On arusaamatu ja vastuoluline,

kuidas pärast kohtu seisukohta puudutatud isiku I põhjendamatute nõudmiste osas sai kohus jõuda järeldusele, et käesoleval juhul on õiglane menetluskulud jätta iga menetlusosalise enda kanda. Avaldaja on seisukohal, et käesoleva kohtuvaidluse asjaolusid ja Riigikohtu sellesisulist praktikat arvestades oleks TsMS § 172 lg 1 mõttes õiglane jätta kõik maakohtus kantud menetluskulud, st õigusabikulud, paikvaatluse kulud ja riigilõiv, puudutatud isiku kanda. Määrus on suures osas vastuolus Riigikohtu vastavasisulise praktikaga, millega on rikutud määruse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Vastused määruskaebustele Avaldaja palub jätta puudutatud isiku I määruskaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud puudutatud isiku I kanda. Puudutatud isik II Riigimetsa Majandamise Keskus märgib vastusesk KP määruskaebusele, et jääb oma varasemate seisukohtade juurde ja on valmis lubama riigimetsamaal asuvate Lepiku tee, Margu tee ja Margu teelt Kasekännu kinnistuni rajatava teelõigu kasutamist juurdepääsuks nii jalgsi kui ka sõiduautoga, aastaringset läbipääsu sõiduautoga puudutatud isik II ei taga. Samuti on puudutatud isik II valmis lubama avaldajal vedada elektrikaabel mööda Raja kinnistu ja puudutatud isiku II kinnistu piiril asuvat metsasihti kaevates kaabli maa sisse. Puudutatud isik III Märjamaa Vallavalitsus jääb oma varasema seisukoha juurde, et põhjendatud ja otstarbekas on määrata juurdepääsu tee Kasekännu kinnistule mööda ajalooliselt kulgenud teed läbi Raja kinnistu ja ehitatav elektrikaabel on mõistlik ja ehitushinnalt kõige soodsam paigaldada Raja kinnistul juurdepääsu tee alla. Puudutatud isik I KP palub avaldaja määruskaebuse jätta täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Puudutatud isik II märgib vastuseks avaldaja määruskaebusele, et avaldaja poolt esitatud taotlused juurdepääsuõiguse kasutamise tasu ja tehnorajatise tasu ning menetluskulude jaotuse osas ei puuduta puudutatud isiku II seadusega kaitstud õigusi või huve, puudutatud isikul II puudub määruskaebuse osas seisukoht ning jätab selle kohtu otsustada. Menetluse edasine käik Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Pärnu Maakohtu 06.11.2015 määrus tuleb tühistada menetlusõigusnormi olulise rikkumise tõttu ja saata asi TsMS § 667 lg 2 alusel tagasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Puudutatud isiku I määruskaebus tuleb rahuldada täies ulatuses ja avaldaja määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus nõustub puudutatud isiku I seisukohaga, mille kohaselt on maakohus avalikult teelt juurdepääsu nõude lahendamisel oluliselt rikkunud menetlusnorme. Õige on puudutatud isiku I osundatu, et maakohus on jätnud kaalumata, miks avaldaja huvi saada juurdepääs üle Raja kinnistu kaalub üles Raja kinnistu omaniku kohustuse sellega kaasnevaid kitsendusi taluda. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-48-10 leidnud, et AÕS § 156 lg 1 eesmärk on võimaldada kinnisasja omanikule vajalik juurdepääs avalikult teelt üle teise kinnisasja oma kinnisasjale nii, et võimalikult vähe koormata koormatava kinnisasja omaniku huve. Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude AÕS § 156 lg 1 alusel rahuldamise eeldusteks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik

võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-85-05 p 16; 3-2-1-14-06 p 25; 3-2-1-41-08 p 20, 3-2-1-48-10 p 22). Vaidlus juurdepääsuõiguse tagamiseks tuleb lahendada poolte huvide kaalumise teel ning kaaluda tuleb mh, milliseid kulutusi peab avaldaja tegema oma kinnisasjalt avalikule teele pääsemiseks ning kas puudutatud isiku I kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla avaldaja jaoks oluliselt odavam ja puudutatud isikut I kui kinnisasja omanikku vähem koormav (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-14-06 p 28). Kolleegium leiab, et maakohus on avalikule teele juurdepääsuõiguse määramisel rikkunud TsMS § 442 lg-t 8, kuivõrd maakohtu määrusest ei nähtu kohtu kaalutlused, millele tuginedes on kohus leidnud, et avaldaja huvi saada juurdepääs üle Raja kinnistu kaalub üle Raja kinnistu omaniku huvid ja kohustuse taluda juurdepääsu määramisega kaasnevaid kitsendusi. Puudutatud isik I on määruskaebuses põhjendatult leidnud, et maakohus on määruse põhjendustest nähtuvalt pidanud silmas üksnes avaldaja huve ega ole andnud hinnangut puudutatud isiku I poolt menetluses esiletoodud asjaoludele, millest tulenevalt võib juurdepääsu määramist üle Raja kinnistu pidada puudutatud isiku I jaoks väga koormavaks. Maakohus ei ole selgitanud, miks on avaldaja soov saada juurdepääs üle Raja kinnistu kaalukam puudutatud isiku I poolt esile toodud argumentidest. Õige on ka puudutatud isiku I väide, mille kohaselt ei ole maakohus kaasanud menetlusse kõiki asjast puudutatud isikuid ega teinud ka avaldajale ettepanekut selles osas, et juurdepääsu määramise avalduse korral tuleb avaldajal esitada juurdepääsu määramise nõue kõigi isikute vastu kelle kinnistute üle on maakorralduslikult võimalik juurdepääs määrata, sest ainult sellisel juhul on võimalik tagada, et juurdepääs määratakse maakohtu poolt viisil ja asukohta, mis arvestab kõigi puudutatud isikute huve ja õigusi. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 475 lg 1 p 131 järgi on alates 01.01.2009 avalikult kasutatavale teele juurdepääsu asi hagita asi. TsMS § 477 lg 5 järgi ei ole kohus hagita asja lahendamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotlustega ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 6182 lg 1 järgi on avalikult kasutatavale teele juurdepääsu asjas (AÕS § 156 lg 1) menetlusosalisteks avaldaja ja kinnisasja omanikud, keda avalduse lahendamine puudutab. Eeltoodud sätetest järeldub, et hagita asjas kaasab kohus menetlusse kõik vaidlusest puudutatud isikud ja lahendab asja tervikuna kõigi menetlusse kaasatud menetlusosaliste huvisid arvestades. Asja materjalidest nähtuvalt, millistele asjaoludele on menetluses tuginenud ka puudutatud isik I, on käesolevas asjas võimalik juurdepääs avalikult teelt avaldajale kuuluvale Kasekännu kinnistule määrata lisaks avaldaja taotletule ka Margu teelt üle Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) kinnistu või Margu teelt üle Tominga kinnistu. Seega on käesolevas asjas puudutatud isikuteks, keda juurdepääsutee määramine puudutab, kõik Margu teega piirnevate kinnisasjade omanikud. Vastavalt 26.05.2015 toimunud paikvaatlusel kokkulepitule on puudutatud isik II Märjamaa Vallavalitsus kohtule esitatud 27.05.2015 kirjas (kd II tl 101) puudutatud isikutena, keda Margu tee puudutab, nimetanud Lepiku, Allika, Tominga ja Kuusiku kinnistuid. Nimetatud kinnistute omanikke ei ole aga maakohus menetlusse kaasanud. Seeläbi on maakohus teinud lahendi ilma, et oleks kõiki juurdepääsu võimalusi ja puudutatud isikute huve objektiivselt ja igakülgselt kaalunud. Sisuliselt on maakohus jätnud kaalumata ka avaldaja huvide ulatuse võrreldes menetlusse kaasatud RMK huvidega. Maakohus on jätnud Raja kinnistu omaniku pakutud lahenduse uue juurdepääsutee rajamiseks Kasekännu Kinnistult Margu teele mööda RMK-le kuuluva kinnistu piirisihti, vaatamata RMK nõusolekuga sellise juurdepääsu määramiseks, rahuldamata üksnes põhjendusel, et selline lahendus on avaldajale märksa kulukam ja samuti suureneks vahemaa avaldaja kinnistult avalikule teele. Maakohus ei ole põhjendanud, millest tuleneb üle Raja kinnistu juurdepääsu sooviva avaldaja huvide ülekaalukus

võrreldes RMK õiguste kitsendusega, mis tuleneks juurdepääsu määramisel puudutatud isiku I soovitud viisil Margu teelt mööda RMK kinnistut. Lisaks eeltoodule on puudutatud isik I määruskaebuses ka õigesti viidanud sellele, et maakohtu määrusest ei tulene, millistele kaalutlustele tuginedes on kohus näinud ette avaldajale kuuluva Kasekännu kinnistu elektriga varustamiseks vajamineva elektrikaabli rajamise just Raja kinnistul kulgeva metsasihi alla, mitte ehitada kabelliini teistele menetluses esiletoodud võimalikele asukohtadele. Elektrikaabli sellise asukoha valikul on kohus määrusest nähtuvalt lähtunud üksnes sellest, et selliselt on kaabli paigaldamine kõige lihtsam ja odavam. Seda, et kohus oleks elektrikaabli kulgemise asukoha määramisel ja sellekohase reaalservituudi seadmisel arvestanud puudutatud isiku I kui reaalservituudiga koormatava kinnisasja omaniku huve, vaidlustatud maakohtu määrusest ei nähtu. Vastupidi, maakohus on avaldaja huve silmas pidades otsustanud rajada elektrikaabli Raja kinnistu omanikule kõige enam koormaval viisil. Mis puudutab määruskaebuse väidet, et avaldaja esitatud tingimustel ei ole võimalik koormata Raja kinnistut Kasekännu kinnistu igakordse omaniku kasuks, kuna isiklikku kasutusõigust saab seada üksnes konkreetse isiku kasuks, siis selles osas jagab ringkonnakohus AÕS § 172 lg-le 1 tuginedes maakohtu seisukohta, et servituudi seadmine võrguomaniku kasuks ei välista avaldaja soovitud sisuga servituudi seadmist ka tema kasuks. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et puudutatud isiku I määruskaebus kuulub rahuldamisele. Arvestades vajadust olulises osas asjaolusid uuesti tuvastada ja tõendeid hinnata ning vajadust teha täiendavaid menetlustoiminguid, ei ole ringkonnakohtul võimalik ise uut määrust teha ja seetõttu tuleb asi saata tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulude jaotus tuleb lahendada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele, arvestades asjaosaliste seisukohti. Vaatamata asjaolule, et ringkonnakohus tühistab määruses toodud põhjendustel maakohtu määruse täies ulatuses, sh avaldaja poolt vaidlustatud juurdepääsu tasu, tehnorajatise talumise tasu ja menetluskulude jaotuse osas, peab kohus siiski vajalikuks käesolevalt avaldaja määruskaebuse väidetele vastata. Vastuseks avaldaja määrusekaebuse väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et põhjendamatu on avaldaja seisukoht, mille kohaselt tuleks antud juhul juurdepääs avaldajale võimaldada tasuta. Ringkonnakohus on seisukohal, et juurdepääsu kasutamise eest tasu määramisel summas 400 eurot aastas ei ole maakohus ületanud diskretsiooni piire ning nimetatud tasu saab asjaolusid arvestades pidada õiglaseks ja mõistlikuks. Ka maakohtu poolt määratud tehnorajatise talumise tasu ei saa pidada avaldaja suhtes ülemääraseks või ebaõiglaseks, arvestades asjaolu, et vaatamata ühele alternatiivsetest võimlaustest elektrikaabli rajamiseks mööda Raja kinnistu ja RMK kinnistu piiril asuvat metsasihti on kohus siiski otsustanud Raja kinnistut enim koormava elektrikaabli asukoha kasuks. Kuivõrd ringkonnakohus on puudutatud isiku I määruskaebuse lahendamisel pidanud vajalikuks tühistada maakohtu otsuse ja saata asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule, kuulub avaldaja määruskaebus arvestades kaebuses taotletut rahuldamisele osaliselt. Riigikohtule ei ole võimalik esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus saadab avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas tsiviilasja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, st ei tee menetlust lõpetavat lahendit (vt Riigikohtu 28.05.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14, p 11). /allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.