Eesistuja Urmas Volens, liikmed Kai Kullerkupp ja Kalev Saare
Kohtuasi
Yuliana Afanasieva (pankrotis) Võlausaldajate nimekirja kinnitamine
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 30. märtsi 2023. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Yuliana Afanasieva (pankrotis) pankrotihalduri Toomas Saarma määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Võlgniku Yuliana Afanasieva (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma
pankrotimenetlus.
Puudutatud isik Aktsiaselts PlusPlus Capital, seaduslik esindaja Kaarel Raik Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. märtsi 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098 ja Harju Maakohtu 10. mai 2022. a määrus samas asjas. Saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
1.Harju Maakohus kuulutas 1. oktoobri 2021. a määrusega välja Yuliana Afanasieva (võlgnik) pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Toomas Saarma (haldur).
2.Haldur esitas 24. märtsil 2022 maakohtule kinnitamiseks võlausaldajate nimekirja. Selle kohaselt esitas Aktsiaselts PlusPlus Capital (puudutatud isik, võlausaldaja) 18. oktoobril 2021 nõudeavalduse 9845 eurot 40 senti. Nõue tuleneb 28. augustil 2020 sõlmitud kompromissilepingust/võlatunnistusest nr 24902032 (6887 eurot 28 senti) ja ESTO AS ja võlgniku vahel 13. veebruaril 2020 sõlmitud arvelduskrediidilepingust nr 15937 (krediidileping). Krediidilepingust tulenev nõue on 2958 eurot 12 senti, millest põhivõlg on 1938 eurot 40 senti, intressid 303 eurot 50 senti ja viivised 716 eurot 22 senti. Haldur tunnustas nõuet 8825 euro 68 sendi ulatuses teise järgu nõudena. Haldur vaidles vastu
2-21-13098 krediidilepingust tulenevale intressinõudele 303 eurot 50 senti ja viivisenõudele 716 eurot 22 senti. Krediidilepingus oli kokkulepitud viivisemääraks seadusjärgne viivisemäär, mitte lepingujärgne intressimäär. Intressi kujunemist ei ole võimalik kontrollida.
3.Harju Maakohus kinnitas 10. mai 2022. a määrusega võlgniku võlausaldajate nimekirja. Maakohus rahuldas halduri vastuväited ja jättis tunnustamata võlausaldaja intressinõude 303 eurot 50 senti ja viivisenõude 579 eurot 47 senti. Seega luges maakohus tunnustatuks võlausaldaja nõude 8962 eurot 43 senti. Maakohus nõustus halduriga, et krediidilepingust tulenev intressinõue on tõendamata. Võlausaldaja on arvestanud nõudelt intressi määraga 41,9% aastas, kokku 303 eurot 50 senti. Lepingutingimustest nähtub, et võlausaldaja arvestab intressi kasutusele võetud krediidilt. Võlausaldaja ei ole välja toonud intressinõude arvutuskäiku, sh millise perioodi eest ja milliselt summalt on intressi arvestatud ning millises osas on võlgnik intressi tasunud, mistõttu ei ole võimalik kohtul võtta seisukohta võlausaldaja intressinõude suhtes. Viivisemäär 41,9% aastas on ebaproportsionaalselt kõrge, sest see ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, mis sel perioodil oli 24% aastas. Seetõttu on põhjendatud kohaldada seadusjärgset viivisemäära, mis oli 8% aastas. Seega on võlausaldaja viivisenõue põhinõudelt 1938 eurot 40 senti ajavahemiku 14. november 2020 kuni 1. oktoober 2021 eest 136 eurot 75 senti.
4.Võlausaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada osas, milles kohus ei rahuldanud võlausaldaja intressi- ja viivisenõuet, ning tunnustada võlgniku pankrotimenetluses võlausaldaja 579 euro 47 sendi suurust intressi- ja viivisenõuet. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on võlausaldaja halduri vastuväite peale esitanud seisukoha koos krediidikonto ajaloo väljavõttega, millest nähtub intressi arvestus. Kui pankrotihaldurile jäi intressi arvestus ebaselgeks, siis oleks haldur pidanud esitama päringu nõude suuruse arvestuse kohta. Viivisemäära kohta on maakohus asunud ekslikult seisukohale, nagu pooled ei oleks kokku leppinud viivisemääras 41,9% aastas või et sellise viivisemäära vähendamine on põhjendatud.
5.Haldur vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas määruskaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis tunnustamata võlausaldaja nõudest 806 euro 41 sendi suuruse osa. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue määruse, millega tunnustas võlausaldaja nõudest täiendavalt 806 euro 41 sendi suurust osa. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei sisalda tabel, mille võlausaldaja 11. jaanuaril 2022 ja 2. märtsil 2022 haldurile esitas, intressi arvestust. Sellegipoolest on arusaadav, et võlausaldaja on esitanud panrotimenetluses intressinõude ja soovib selle tunnustamist. Pankrotiseaduse (PankrS) § 1001 lg 4 esimene lause sätestab, et haldur on kohustatud kontrollima esitatud nõuete põhjendatust ja nõuet tagavate pandiõiguste olemasolu. Kuigi võlausaldaja ei toonud selgelt esile intressi kujunemise arvutuskäiku, oli pankrotihalduril intressinõude suurust võimalik kontrollida lepingus sisalduvate andmete ja võlausaldaja esitatud tabeli alusel, mis sisaldab võlgniku tehtud makseid ja nende tegemise kuupäevi. Pankrotihalduril oli võimalik selle järgi tunnustada nõuet põhjendatud ulatuses.
2(9)
2-21-13098 Võlausaldaja esitatud tabelist nähtub, et võlgnik tegi põhiosamaksed 20. aprillil 2020 (33 eurot 6 senti) ja 22. juunil 2020 (28 eurot 54 senti) ning intressimaksed 20. aprillil 2020 (111 eurot 63 senti), 22. juunil 2020 (138 eurot 46 senti) ja 10. septembril 2020 (140 eurot). 13. veebruarist 2020 kuni 19. aprillini 2020 on põhivõlalt 2000 eurot intress 153 eurot 40 senti. Kuna 20. aprillil 2020 tasuti intressi katteks 111 eurot 63 senti, siis jäi intressi jäägiks 41 eurot 77 senti. 20. aprillist 2020 kuni 21. juunini 2020 on põhivõlalt 1966 eurot 94 senti intress 141 eurot 86 senti. Võlgnik tasus
22.juunil 2020 intressi 138 eurot 46 senti. Seega jäi intressi jäägiks 45 eurot 17 senti. Võlausaldaja seisukohtadest järelduvalt on arvelduskrediidileping üles öeldud 13. novembril 2020, mistõttu saab selle kuupäevani intressi arvestada. 22. juunist 2020 kuni 13. novembrini 2020 on põhivõlalt 1938 eurot 40 senti intress 321 eurot 77 senti. Kuna võlgnik tasus 10. septembril 2020 intressi 140 eurot, siis jääb intressi lõplikuks võlgnevuseks 226 eurot 94 senti. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad võlaõigusseaduse (VÕS) § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, s.t kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult viivist samas määras, nagu on lepingus kokku leppinud intressimäärana (41,90% aastas). Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär. 14. novembrist 2020 kuni 1. novembrini 2021 on viivise suuruseks 716 eurot 22 senti. Seega on võlausaldaja viivisenõue täies ulatuses põhjendatud ning sellest tuleb tunnustada täiendavalt 579 euro 47 sendi suurust osa.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Haldur esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta jõusse maakohtu määrus. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole pankrotihalduril õigust asuda võlausaldaja nõuet kujundama. PankrS § 1001 lg 4 esimene lause sätestab, et haldur on kohustatud kontrollima esitatud nõuete põhjendatust ja nõuet tagavate pandiõiguste olemasolu. Nõude põhjendatuse kontrolli kohustus ei saa seisneda selles, et halduril tuleb siis, kui võlausaldaja jätab vastavad arvutused esitamata, asuda ise tuletama, millistest asjaoludest tulenevalt võiks võlausaldaja esitatud suuruses nõue põhjendatud olla. Võlausaldajal tuleb oma nõue ja tõendid kohtueelses menetluses esitada kujul, et selle põhjendatuses ei teki hindamisel vähimatki kahtlust. Seega on põhjendatud maakohtu otsustus jätta võlausaldaja intressinõue tunnustamata, kuna võlausaldaja ei ole välja toonud intressinõude arvutuskäiku, sh millise perioodi eest ja milliselt summalt on intressi arvestatud ning millises osas on võlgnik intressi tasunud, ning seetõttu ei ole nõude põhjendatust võimalik kontrollida. Ringkonnakohus tunnustas võlausaldaja viivisenõuet tühise kokkuleppe alusel. Võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud krediidilepingus oli kokku lepitud viivisemäär 41,90% aastas. Riigikohus on leidnud, et tühiseks tuleb hinnata vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Seega on viivisekokkulepe tühine ja võlausaldaja saab nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (s.o 8% aastas).
8.Võlausaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku 3(9)
2-21-13098 (TsMS) § 701 lg 3, § 695 ja § 692 lg-te 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 4 ja § 695 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kohtud ei ole pööranud piisavalt tähelepanu asjaolule, et võlausaldaja nõue võib tuleneda võlgniku ja ESTO AS vahel 13. veebruaril 2020 sõlmitud tarbijakrediidilepingust.
11.Kolleegium peab vajalikuks selgitada tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Seadus näeb ette eeldused, mida tuleb selliste nõuete lahendamisel kontrollida sõltumata menetlusliigist.
12.Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 järgi krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti. Vastupidist tuleb tõendada krediidiandjal (RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479/30, p 11).
13.Kolleegium on korduvalt selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C‐679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46).
14.Eelmises punktis nimetatud kontrollikohustuse teostamise raames on kohtul esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS § 4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata jätmise.
15.Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib. VÕS § 406 lg 6 alusel 13. oktoobril 2010 kehtestatud rahandusministri määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“ lisas on välja toodud valem, mille järgi tuleb krediidi kulukuse määra arvutada. Krediidi kulukuse määra kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõik tasud, mida tarbija peab krediidi kasutamise eest krediidiandjale tasuma. Samuti peab 4(9)
2-21-13098 krediidiandja olema teinud krediidi kulukuse määra tarbijale teatavaks. Selle kohustuse täitmata jätmisel loetakse VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast.
16.Kui krediidiandja soovib panna tarbija vastu maksma krediidilepingust tulenevaid nõudeid, kuid ei ole esitanud andmeid, millest tulenevalt kohus saab võtta seisukoha krediidi kulukuse määra suhtes, siis peab kohus esmalt andma TsMS § 3401 lg 1 järgi talle tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Määruses, millega kohus annab sellisel juhul tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, peab kohus selgitama, et krediidi kulukuse määra kontrollimiseks andmete esitamata jätmise korral ei ole võimalik hagi aluseks olevaid asjaolusid (lepingu kehtivust) kontrollida ja see muudab hagi õiguslikult põhjendamatuks. Kui krediidiandja puuduseid ei kõrvalda, saab hagi rahuldada VÕS § 4062 lg 3 järgi maksimaalselt üksnes algse laenugraafiku järgi sissenõutavaks muutunud laenusumma ja sellelt arvestatud seadusjärgse intressi ulatuses.
17.Teiseks on kohtul kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).
18.Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: • tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); • tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); • tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); • tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime
5(9)
2-21-13098 hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
19.Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma (VÕS § 4034 lg 5 esimene lause). See tähendab mh keeldu selgitada tarbijale seda, et mingi teabe (nt olemasolevate kohustuste kohta) esitamine võib tarbija jaoks kaasa tuua negatiivse krediidiotsuse, julgustades sellega tarbijat rikkuma oma kohustust esitada õige ja täielik teave, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks (VÕS § 4034 lg 3 teine lause). Kui tarbija tugineb asjaolule, et ta on tahtlikult jätnud esitamata teabe tema krediidivõimelisuse hindamiseks krediidiandja soodustamisel või julgustamisel, ja seda ka tõendab, siis ei saa lugeda tarbijat oma VÕS § 4034 lg 3 teisest lausest tulenevat kohustust rikkunuks. VÕS § 4034 lg 7 viimane lause sellisel juhul ei kohaldu.
20.Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).
21.Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.
22.Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3).
23.VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu sõlmimist uusi finantskohustusi.
6(9)
2-21-13098
24.Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. VÕS § 4034 lg 7 viimase lause järgi ei kaasne sellist tagajärge juhul, kui tarbija on jätnud esitamata õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks (vt ka määruse p 19). Kolleegium märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab VÕS § 4034 lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena. Vastasel juhul võimaldaks laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise nõudeks vältida seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid peale seadusjärgse intressi. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud.
25.Kuivõrd tehingu tühisuse aluseid peab kohus asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (vt määruse p 13), ja intressikokkuleppe kehtivuse eelduseks on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine, siis peab krediidiandja oma nõude eeldusena vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist tõendama. See kohustus on krediidiandjal sõltumata menetlusliigist, s.o nii hagimenetluses kui ka nt maksekäsu kiirmenetluses. See tähendab, et kohtul on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimise kohustus sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud. Krediidiandja peab oma kohustuste täitmist tõendama igal juhul, kui ta nõuab tarbijalt intressi, mille määr on kõrgem seadusjärgsest intressimäärast, või muid kulusid, mis ei ole tarbijale antud laenusumma. Kui krediidiandja ei ole kohtule esitatud hagiavalduses välja toonud ega tõendanud, mida ta tegi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmiseks, siis peab kohus talle selgitama, et hagi on muude nõuete kui hagetava laenusumma ja seadusjärgse intressi osas õiguslikult põhjendamatu, ja andma TsMS § 3401 lg 1 järgi talle tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kui krediidiandja kohtu määratud tähtaja jooksul ei selgita, millised sammud ta tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks astus (vt selle kohta käesoleva määruse p-d 17-23), või kui ta ei suuda oma kohustuste täitmist tõendada, siis tuleb selline hagi jätta vastavalt asjaoludele kas täielikult või osaliselt rahuldamata. Sealjuures tuleb silmas pidada, et kui tarbija on tühise intressikokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale raha, siis tuleb see lugeda tasutuks laenusumma tagasimaksmiseks.
26.TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. See tähendab, et ka juhul, kui tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele, peab kohus omal algatusel (ex officio) kontrollima, kas nõude aluseks olev leping kehtib (vt ka käesoleva määruse p 13; vt ka Euroopa Kohtu 4. juuni 2020. a otsus kohtuasjas nr C‐495/19, Kancelaria Medius SA vs. RN, p 52). Selleks saab kohus vajaduse 7(9)
2-21-13098 korral anda krediidiandjale võimaluse esitada krediidi kulukuse määra või vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise tõendamiseks lisatõendeid. Kui kohus leiab, et nõude aluseks olev tarbijakrediidileping on nt liiga kõrge krediidi kulukuse määra tõttu VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine, ei saa sellist hagi tagaseljaotsusega muus kui algse maksegraafiku järgi sissenõutavaks muutunud laenusumma ja sellelt arvestatud seadusjärgse intressi osas rahuldada, sest see ei ole õiguslikult põhjendatud. Kui hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral, vt määruse p 24) ja kohus võib teha tagaseljaotsuse üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja lubatud intressi ulatuses. Silmas tuleb pidada, et tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus ja õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma rahuldamata (RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16).
27.Pankrotihaldur ei esitanud praeguses asjas vastuväidet võlausaldaja nõudele, mis tuleneb
28.augustil 2020 sõlmitud võlatunnistusest nr 24902032. Seetõttu ei olnud kohtutel võimalik selle nõude põhjendatust ka kontrollida. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja vastu konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 16.2 ja seal viidatud kohtupraktika). Tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel (vt käesoleva määruse p 13). Selline kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama.
28.Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr (vt käesoleva määruse p-d 14-16) ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (vt käesoleva määruse p-d 17-23). Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa VÕS § 421. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel. Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, ja vastupidist tuleb tõendada isikul, kes võlatunnistusele tugineb. Kokkuvõttes toob tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse tühisuse kaasa see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse kohaselt tühised.
29.Seetõttu ei ole kokkuvõttes vahet, kas (algselt) tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral tugineb võlausaldaja oma nõude alusena laenulepingule või võlatunnistusele, mis on sõlmitud laenulepingu asendamiseks. Mõlemal juhul peab kohus kontrollima, kas tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad.
30.Kolleegium tühistab kohtute määrused määruskaebuse põhjendusest olenemata. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama võlausaldajale, et oma nõude tunnustamiseks on tal vaja tõendada, et nõude aluseks olev leping kehtib. Kui leping on kas osaliselt või täielikult tühine, saab nõuet tunnustada vaid osas, milles leping kehtib.
8(9)
2-21-13098
31.Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, et halduril ei ole õigust võlausaldaja nõude kujunemist ise kontrollida. Kui võlausaldaja on esitanud selleks vajalikud andmed, siis ei takista PankrS § 1001 lg 4 halduril esitatud andmete põhjal kontrollimast nõude arvestuse õigsust. Nõustuda tuleb halduriga selles, et kui võlausaldaja ei ole esitanud nõude kontrollimiseks piisavalt andmeid ja ei ole seda teinud ka tähtaja jooksul, mille haldur on andnud vastuväite kohta kirjalike seisukohtade ja taotluste esitamiseks, siis peab pankrotihaldur esitama nõudele vastuväite. Kui aga nt lepingus sätestatu ja võlgniku tehtud maksete alusel saab ülemäärase ajakuluta nõude põhjendatust hinnata, siis ei ole vastuväite esitamine üldjuhul vajalik. Kui pankrotihaldur esitab nõudele vastuväite, siis saab nõude arvestuse õigsust kontrollida ka kohus, kui võlausaldaja esitatud andmed seda võimaldavad.
32.Kui pankrotihaldur ei ole kontrollinud pankrotimenetluses esitatud nõude aluseks oleva lepingu kehtivust, siis võib pankrotihaldur olla rikkunud enda PankrS § 1001 lg-st 4 tulenevat kohustust ning seeläbi ka nimekirja vormistamiseks seaduses sätestatud korda ja nõudeid. Sellises olukorras tuleb kohtul jätta võlausaldajate nimekiri PankrS § 1003 lg 2 alusel kinnitamata ning tagastada see haldurile määrusega. Üldjuhul esineb selleks alus juhul, kui pankrotihaldur on jätnud esitamata vastuväite võlausaldaja nõudele, mis tuleneb tarbijakrediidilepingust või võlatunnistusest (vt määruse p-d 27-29), ja ta ei ole põhjendanud, kas ja millisel viisil ta kontrollis nõude aluseks oleva lepingu kehtivust.
33.Samuti ei ole õige halduri väide et viivisekokkulepe on tühine seetõttu, et ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegium jääb oma seisukoha juurde, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tagajärjed, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12).
34.Riigikohus on küll leidnud, et eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (RKTKm 10.05.2016, 3-2-1-25-16, p 13), kuid viidatud juhul ei olnud tegemist laenulepinguga, vaid teenuse osutamise lepinguga, s.o võlgnik ei pidanud kehtiva lepingu alusel maksma raha kasutamise eest tasu (intressi). Kolleegium ei toeta laenulepingu puhul tõlgendust, mille kohaselt kehtiva lepingu korral võib krediidiandja nõuda võlgnikult kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ületavat intressi, kuid lepingu rikkumise ja selle ülesütlemise korral on sama suur viivisekokkulepe tühine. Sellisel juhul oleksid lepingut rikkuvad võlgnikud paremas seisus (s.o peaksid kokkuvõttes tasuma vähem raha) võrreldes nende võlgnikega, kes lepingut korrektselt täidavad. Selline lepingu rikkumist julgustav tõlgendus ei oleks seaduse mõttega kooskõlas. Küll aga ei ole välistatud kostja taotlusel VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt kohalduva viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt.
35.Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 ja § 174 lg 6 alusel alama astme kohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.