AS Süda Maja (pankrotis) pankrotihalduri Toomas Saarma hagi XX vastu rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.03.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Süda Maja (pankrotis) pankrotihalduri Toomas Saarma apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind
20 611,78 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja (apellant): AS Süda Maja (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma, lepinguline esindaja esindajad vandeadvokaat Karl-Morten Jõgi Kostja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Triinu Hiiob ja Tavo Tiits Kohtuistungi toimumise aeg
09.10.2019
RESOLUTSIOON:
1.Muuta Harju Maakohtu 06.03.2018 otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud jätta AS Süda Maja (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma kanda. Menetluskulud kuuluvad hüvitamisele AS Süda Maja (pankrotis) pankrotivara arvel.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS Süda Maja (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma (hageja) esitas 16.12.2016 Harju Maakohtule XX (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada AS Süda Maja (pankrotis; võlgnik) rahaliste kohustuste täitmise kostjale kokku 20 611,78 euro ulatuses tagasivõitmise korras kehtetuks ja kohustada kostjat tagastama saadu võlgniku pankrotivarasse. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt nimetas Harju Maakohus 30.10.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-49776 võlgnikule ajutise halduri ja kuulutas 17.12.2013 määrusega välja võlgniku pankroti ning nimetas pankrotihalduriks Toomas Saarma. Kostja oli 29.06.1999 – 17.06.2013 võlgniku juhatuse liige, seejuures alates 20.04.2007 juhatuse ainus liige. Samuti oli kostja võlgniku aktsionär. 02.01.2006 allkirjastasid võlgnik ja kostja töölepingu, mille p 3.1 kohaselt asus kostja tööle tegevjuhi ametikohale ning tema põhiülesandeks oli ettevõtte juhtimine kooskõlas nõukogu otsustega. Lepingu p 6.1 järgi oli kostja igakuine brutotasu 60 000 krooni, s.o 3834,69 eurot. Lepingu sõlmimise eesmärk oli reguleerida kostja õigusi ja kohustusi võlgniku juhatuse liikmena. Kostjaga ei sõlmitud eraldi juhatuse liikme lepingut.
3.Võlgnik tasus kostjale 07.11.2011 – 01.06.2012 lepingu järgi tasuna kokku 20 611,78 eurot. Võlgnik oli maksete tegemise ajal püsivalt maksejõuetu. Võlgniku püsiv maksejõuetus tekkis hiljemalt 2011. a esimestel kuudel. Maksete tegemise ajal ületasid võlgniku kohustused püsivalt varasid, võlgniku omakapital oli pikemat aega negatiivne ja võlgnikul olid teiste võlausaldajate ees sissenõutavaks muutunud kohustused, mida ta ei täitnud, sh OÜ-ga Batiment ja OÜ-ga Probus sõlmitud laenulepingutest tulenevad kohustused. Püsivale maksejõuetusele vaatamata jätkas kostja endale tasu maksmist, kuigi pidanuks äriseadustiku (ÄS) § 306 lg-s 31 sätestatud kohustuse täitmiseks esitama kohtule pankrotiavalduse hiljemalt 2011. a alguses. Kostjale rahalise kohustuse täitmisega pärast võlgniku püsiva maksejõuetuse tekkimist kahjustati teiste võlausaldajate huve. Võlgnik eelistas kostjat põhjendamatult teistele võlausaldajatele. Kohustuse täitmist kostjale ei saa pidada otstarbekamaks ega olulisemaks teistele võlausaldajatele kohustuste täitmisest. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata, mh palus kostja kohaldada töötasuna makstu väljamõistmise nõudele aegumist. 2(12)
5.Kostja selgitas, et võlgnik tegeles erinevate kinnisvaraarendusprojektidega. Aastatel 2011 ja 2012 oli võlgniku olulisemaks kinnisvaraprojektiks Ameerikanurga kaubandusja logistikapargi, hilisema nimetusega Tallinna Pargi väljaehitamine ja kaubandustegevusega hõlmamine. Kostja juhtis ja haldas Tallinna Pargi arendust. Kuigi 17.12.2013 kuulutati tsiviilasjas nr 2-13-49776 välja võlgniku pankrot, ei olnud võlgnik püsivalt maksejõuetu. Maakohus tugines pankroti väljakuulutamisel ajutise halduri arvamusele, mis põhines hinnangul, et Tallinna Pargi kinnistute väärtus on 1 934 500 eurot. Hinnang kinnistute väärtusele põhineb AS Pindi Kinnisvara 14.10.2013 eksperdiarvamusel, mis ei ole õige. See on kliendi konsulteerimiseks vabas vormis mõeldud dokument, millele ei saa finantsanalüüsi tegemisel tugineda. HS 10.12.2016 koostatud eksperdihinnangus on leitud, et Tallinna Pargi kinnistute väärtus 2013 aprillis oli 40 000 000 eurot. Kinnistute õiget väärtust arvestades ei olnud võlgnik alates maist 2013 püsivalt maksejõuetu. EK Investeeringud OÜ töögrupi juhi EL ja vandeaudiitori LL 23.09.2015 aruandes on leitud, et võlgnik oli alates 2007 kuni 31.07.2013 maksejõuline. Kostjal ei olnud 2011 alguses alust pankrotiavaldust esitada.
6.Rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eeldused ei ole täidetud. Hageja ei ole tõendanud võlausaldajate huvide kahjustamist ega kostja eelistamist teistele võlausaldajatele. Hageja ei ole tõendanud, et võlgnik jättis 07.11.2011 – 01.06.2012 tegemata laenulepingute alusel maksed OÜ-le Batiment ja OÜ-le Probus. Need äriühingud on võlgniku aktsionärid ja nende antud laenude tagastamise tähtajad olid kokkuleppel edasi lükatud kuni kinnisvaraprojektide valmimiseni. On tõendamata, et võlgnikul oli kostjale maksete tegemise ajal hulgaliselt muid sissenõutavaks muutunud kohustusi kolmandate isikute ees. Töölepingu alusel kostjale väljamaksete tegemine oli võlgniku äritegevuse jätkamise seisukohast olulisem, kui laenulepingute täitmine. Võlgniku majandustegevuse jätkumiseks oli hädavajalik, et tema tegevust juhitaks ja et tal oleks seaduslik esindaja. Ei saa eeldada, et töötaja või juhatuse liige täidaks juhtimisülesandeid seitse kuud tasuta. Võlgnik ei muutunud kostjale kokku 20 611,78 euro maksmise tagajärjel püsivalt maksejõuetuks. See summa on võlgniku käibevara ja lühiajaliste kohustustega võrreldes väga väike.
7.Töölepingu alusel töötajale makstud töötasu tagasinõudmisel tuleb arvestada töölepingu seaduses (TLS) sätestatud erisusi. Ka hageja ise on käsitanud kostja ja võlgniku vahelist kokkulepet töölepinguna, mh öelnud selle üles TLS § 89 lg 2 p 2 alusel. TLS § 39 järgi aegub tööandja nõue töötasu ja muude töösuhtest tulenevate rahaliste nõuete tagastamiseks 12 kuu jooksul ajast, mil töötaja selle sai. Hagi esitamise ajaks oli kõige hilisema tagasinõutava tasu väljamaksmisest möödunud 4 aastat 6 kuud ja 15 päeva. Kostja palus kohaldada aegumist. Maakohtu otsus
8.Harju Maakohus jättis 06.03.2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaielnud pooled maakohtus selle üle, et kostja oli 29.06.1999 – 17.06.2013 (otsuses ebaõigesti märgitud 2014) võlgniku juhatuse liige, seejuures alates 20.04.2007 juhatuse ainuke liige. 02.01.2006 sõlmisid võlgnik ja kostja lepingu, mille p 3.1 kohaselt asus kostja tööle ettevõtte tegevjuhi ametikohal ning tema 3(12)
põhiülesandeks oli ettevõtte juhtimine kooskõlas nõukogu otsustega. Lepingu p 6.1 kohaselt oli kostja igakuine brutotasu 60 000 krooni, s.o 3834,69 eurot. Ajavahemikus 07.11.2011 – 01.06.2012 tasus võlgnik kostjale lepingu alusel kokku 20 611,78 eurot. Maakohus viitas hagi alusena pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg-le 1, § 113 lg 1 p-le 3 ja § 117 lg 2 p-le 1 ning märkis, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja on võlgniku lähikondne, kellele võlgnik täitis rahalise kohustuse vähem kui kaks aastat enne ajutise halduri 30.10.2013 määrusega nimetamist.
10.Esmalt hindas maakohus seda, millal võlgnik muutus maksejõuetuks. Maakohus märkis, et tsiviilasjas nr 2-13-49776 tehtud 17.12.2013 määrusest nähtub, et kohus tugines pankroti väljakuulutamisel ajutise halduri 04.12.2013 arvamusele ja tööaruandele, mille kohaselt oli võlgnikul vara maksimaalselt 27 880 324,67 eurot ja kohustusi vähemalt 29 396 700,07 eurot ning püsiv maksejõuetus tekkis 2012 mais. Ajutine haldur on mh BDO Advisory OÜ arvamuse alusel, mille üks koostaja oli riiklikult tunnustatud ekspert UV, tuvastanud, et võlgniku netovara oli negatiivne juba aastatel 2010–2012. Võlgnikule kuulunud Ameerikanurga kinnistu ja Paldiski mnt 118a kinnistu turuväärtuse määramisel tugines UV Kinnisvarabüroo Uus Maa OÜ eksperdihinnangutele, millega määrati Ameerikanurga kinnistu turuväärtuseks 14.02.2014 seisuga 8 800 000 eurot ja Paldiski mnt 118a kinnistu turuväärtuseks 31.03.2013 seisuga 2 600 000 eurot. Võlgniku raamatupidamise kohaselt oli kinnistute väärtus 31.12.2010 seisuga vastavalt 23 146 573 eurot ja 6 965 166 eurot. Eksperdi hinnangul sai kinnistute turuväärtus 31.12.2010 seisuga olla veelgi madalam, kui Kinnisvarabüroo Uus Maa OÜ hindamisaktis märgitud, kuid kindlasti mitte kõrgem. Seega olid mõlemad kinnistud võlgniku bilansis juba 31.12.2010 oluliselt ülehinnatud. UV eksperdiarvamuse kokkuvõtte kohaselt oli võlgniku omakapital negatiivne vähemalt 2010. a lõpuks. Võlgnik muutus eksperdi hinnangul püsivalt maksejõuetuks hiljemalt veebruaris 2011, mil sai selgeks, et potentsiaalne investor on Ameerikanurga kinnistu arendamisest lõplikult loobunud ja äriplaanikohaseks arendustegevuseks ei ole võimalusi. Maakohtu arvates puudus alus kahelda UV arvamuse järeldustes. Ekspert UV on õigesti lähtunud varade turuväärtusest, mitte võlgniku majandusaasta aruannetes kajastatud ebaõigesti suurendatud väärtusest. Võlgniku kolm kinnistut (lisaks eespool mainitutele Virbi 10 kinnistu) olid võlgniku bilansis seisuga 31.12.2010 kajastatud väärtusega kokku 33 307 321 eurot, kuid nende tegelik väärtus oli 12 156 900 eurot. UV arvamusest tuleneb, et isegi kui arvestada kinnisvara soetusmaksumust, oleks võlgniku omakapital negatiivne. Seega järeldub UV arvamusest selgelt, et võlgnik oli maksejõuetu hiljemalt 2011 veebruaris.
11.Kostja vastuväited UV hinnangule ja selles tuvastatud asjaoludele ei ole põhjendatud. HS eksperdihinnang tuleb jätta tähelepanuta, sest selles ei ole hinnatud Ameerikanurga kinnistu turuväärtust, vaid Ameerikanurga äriprojekti investeerimisväärtust, lähtudes hüpoteetilisest turuolukorrast ja äriplaanist. Hinnangust ei nähtu, kuidas selline äriplaan oleks kas või teoreetiliselt saanud realiseeruda. Kinnisvarabüroo Uus Maa OÜ hinnangut kinnistute väärtuse kohta ei lükka ümber ka kostja esitatud LP aruanne. Vandeaudiitor MV aruandega ei ole võimalik UV järeldusi kahtluse alla seada, kuna see ei anna sisulist hinnangut UV analüüsile ega selle aluseks olevatele dokumentidele. UV arvamust ei lükka ümber ka EL ja vandeaudiitori LL 23.09.2015 aruanne „AS Süda 4(12)
Maja makseraskuste tekkimine ja maksejõuetus“. See aruanne ei sisalda majanduslikku põhjendust ega selgitust, miks ja millal võlgnik muutus maksejõuetuks. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et võlgnikul oleks olnud lisaks kinnisvaraarendusele muu äritegevus, millest oleks võinud laekuda rahalisi vahendeid. Võlgnikul puudusid alates 2011. aastast potentsiaalsed investorid. Maakohus tuvastas, et 2011 alguse seisuga ei olnud võlgniku jaoks positiivsetele tulevikuootustele viitavaid asjaolusid ja võlgniku maksejõuetus kujunes välja hiljemalt veebruaris 2011.
12.Järgnevalt hindas maakohus, kas kostjale 07.11.2011 – 01.06.2012 maksete tegemisega kahjustati teiste võlausaldajate huve. Maakohus nõustus hagejaga, et kuigi kostja ja võlgniku vahel 02.01.2006 allkirjastatud leping pealkirjastati töölepinguna ning selle p 3.1 kohaselt asus kostja tööle ühingu tegevjuhi ametikohal, oli lepingu sõlmimise eesmärk reguleerida kostja õigusi ja kohustusi juhatuse liikmena, mh kehtestada kostjale juhatuse liikme kohustuste täitmise eest makstava tasu suurus. Seega on vaidlusalusel ajavahemikul kostjale tehtud maksed juhatuse liikme tasu, mitte töötasu. Seetõttu ei kohaldu ka TLS § 39. Kostja aegumise vastuväide ei ole põhjendatud ka seetõttu, et hageja ei esitanud kostja vastu töösuhtest tulenevat rahalist nõuet, vaid tagasivõitmise hagi PankrS § 113 järgi.
13.On tõendatud, et võlgnik oli sõlminud aktsionäridega OÜ-ga Batiment ja OÜ-ga Probus laenulepingud, mille järgi oli laenu tagasimaksmise tähtpäev 31.12.2010. Esitatud asjaolude ja tõendite põhjal tuvastas maakohus, et OÜ Batiment ja OÜ Probus olid nõustunud lükkama kokkuleppel võlgnikuga laenude tasumise tähtpäevad edasi kuni kinnisvaraprojektide valmimiseni. Seetõttu ei olnud võlgniku kohustused nende ees kostjale maksete tegemise ajal sissenõutavaks muutunud, mistõttu ei saa rääkida kostja eelistamisest OÜ-dele Batiment ja Probus. Ei ole tõendatud, nagu oleks võlgnikul olnud kostjale maksete tegemise ajal hulgaliselt muid kohustusi kolmandate isikute ees. Tuvastatud on vaid võlg 190,93 eurot Eesti Energia AS-le. Isegi kui asuda seisukohale, et OÜ Batiment ja OÜ Probus laenulepingutest tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks 31.12.2010, ei ole kostjale tasu maksmisega kaasnenud teiste võlausaldajate huvide kahjustamist PankrS § 109 lg 1 mõttes. Kostja oli vaidlusalusel ajal võlgniku juhatuse ainus liige, kes juhtis ja haldas Ameerikanurga kinnistu arendust. Juhatuse liikmel on eelduslikult õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu ja tal on õigus tasu maksmata jätmisel või vähendamisel leping üles öelda (ÄS § 314 lg 4). Kostjale tasu maksmata jätmisel oleks võlgnik jäänud juhita. Kostjale juhatuse liikme tasu väljamaksmine oli võlgniku äritegevuse jätkamise seisukohast märkimisväärselt olulisem, kui laenulepingute täitmine OÜ-dele Batiment ja Probus. Kostjale ei makstud enne pankroti väljakuulutamist ka erakorralist või varasemast märkimisväärselt suuremat tasu. Arvestades kostjalt nõutavate summade suurust ja osakaalu võlgniku lühiajalistest kohustustest, ei oleks nende maksmine kostjale saanud kaasa tuua ka võlgniku püsivat maksejõuetust. Arvestades võlgniku netovara hindamise keerukust ajavahemikul 2010–2013, ei saa kostjale samuti ette heita pankrotiavalduse esitamata jätmist hiljemalt 2011. aastal. Kuna tõendatud ei ole kostjale rahaliste kohustuste täitmisega teiste võlausaldajate huvide kahjustamine, ei ole PankrS § 109 lg 1 ja § 113 lg 1 p 3 eeldused täidetud ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud jäid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. 5(12)
Apellatsioonkaebus
14.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
15.Maakohus leidis õigesti, et pooled ei vaidle, et tagasivõidetavad kohustused täideti 2 aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ning et kohustused täideti võlgniku lähikondsele. Samuti tuvastas kohus õigesti, et võlgniku püsiv maksejõuetus saabus hiljemalt 2011. a veebruaris. Kohus tuvastas õigesti ka selle, et kostjale tehtud maksed olid juhatuse liikme tasu maksed, mitte töölepingust tulenevad maksed. Kohus järeldas aga vääralt, et kõnealuste maksetega ei kahjustatud võlgniku võlausaldajate huve.
16.Kohus kohaldas vääralt TsÜS § 68 lg 3 ja tuvastas tõendite pinnalt ebaõigesti, et võlgnik kui laenusaaja ja OÜ-de Probus ja Batiment kui laenuandjate vahel olid sõlmitud laenutähtaegade pikendamise kokkulepped. Kohus ei viidanud mitte ühelegi teole, millest võiks järeldada poolte tahet tuua kaasa õigusliku tagajärjena laenutähtaegade pikendamine. Nõude sisse nõudmata jätmist võiks teoreetiliselt pidada tegevusetuseks (TsÜS § 68 lg 4). Tõenditest ei nähtu ja kohus ei selgitanud, kuidas on antud juhul võimalik lugeda laenunõude sisse nõudmata jätmist konkludentseks tahteavalduseks TsÜS § 68 lg 4 alusel ja eeldustel. Poolte vahel ei olnud praktikat ega kokkulepet tegevusetuse lugemiseks konkludentseks tahteavalduseks ning tegevusetusele ei saa omistada tahteavalduse tähendust antud juhul ka seaduse alusel. OÜ Batiment nõudeavaldusest võlgniku pankrotimenetluses nähtub, et OÜ Batiment peab ise laenunõuet sissenõutavaks muutunuks alates 31.12.2010, sest nõudelt on arvestatud viivist alates 01.01.2011. Samuti on OÜ Batiment ja OÜ Probus esindaja kinnitanud hagejale, et laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmise kokkulepet ei sõlmitud (kinnituskiri ja volikiri on hageja 04.12.2017 menetlusdokumendi lisad 8 ja 9). Väär on järeldus, et nimetatud tõendid ei tõenda eelviidatud konkludentse kokkuleppe mittesõlmimist.
17.Kohus leidis ebaõigesti, et kostjale tehtud maksed ei kahjustanud teiste võlausaldajate huve, sest tegemist oli võlgniku tegevuse jätkamise seisukohalt olulisema kohustuse täitmisega, kui seda oli kohustuste täitmine teiste võlausaldajate ees. Kohus jättis arvestamata, et kostja rikkus maksete tegemise ajal kohustust esitada pankrotiavaldus. Tulenevalt Riigikohtu tõlgendusest PankrS § 109 lg-st 1 asjas nr 3-1-1-49-11 (p 34) ei saa kostja käitumist pidada majanduslikult otstarbekaks. Kuna kostja rikkus pankrotiavalduse kohtule esitamise kohustust, tuleb võlausaldajate huvide kahjustamist jaatada. Juhatuse liikme tasu maksmine püsiva maksejõuetuse olukorras ei olnud ühingu jätkamise seisukohalt olulisem kui teised kohustused.
18.Vastuoluline on kohtu järeldus, et hageja nõue ei ole põhjendanud, sest vaid ca 20 000 euro ulatuses kohustuse täitmine ei saanud kaasa tuua võlgniku püsivalt maksejõuetuks muutumist. Kohus tuvastas, et võlgnik oli maksete tegemise ajal püsivalt maksejõuetu, seega on ilmne, et maksed ei saanud kaasa tuua võlgniku maksejõuetust.
19.Vastuoluline on ka kohtu järeldus, et etteheited kostjale on alusetud tulenevalt sellest, et projekti ebaõnnestumine selgus lõplikult alles 2013 ning et varasemalt ei pidanud kostja kohtule pankrotiavaldust esitama. Kohus tuvastas, et võlgniku püsiv maksejõuetus saabus hiljemalt 2011. a veebruaris. Tõenditel ei põhine järeldus, et projekti 6(12)
ebaõnnestumine selgus alles 2013. Tulenevalt ÄS § 179 lg-st 31 pidanuks kostja esitama pankrotiavalduse hiljemalt 2011 märtsis.
20.Lisaks leidis kohus vääralt, et vaidlust ei ole, et 17.04.2012 laenulepinguga andis AS KH Energia-Konsult võlgnikule laenu 7 092 914,76 eurot. Poolte vahel on kõnealuses asjaolus vaidlus. Hageja väidete kohaselt ei andnud AS KH Energia-Konsult võlgnikule uut laenu, vaid ostis projektist välja panga. Seega tuvastas maakohus selle asjaolu vääralt, kuid see ei viinud vale kohtulahendi tegemiseni. Vastustaja seisukoht
21.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja palus muuta maakohtu otsuse põhjendusi võlgniku püsiva maksejõuetuse saabumise kohta hiljemalt veebruaris 2011 ja tuvastada, et võlgnik polnud maksejõuetu. Menetluse edasine käik
22.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 31.10.2018 otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi. Ringkonnakohus tunnistas kehtetuks kostjale 02.01.2006 lepingu alusel rahalise kohustuse täitmise ajavahemikul 07.11.2011 – 01.06.2012 ja mõistis kostjalt võlgniku pankrotivarasse 20 611,78 eurot. Maakohtu- ja apellatsioonimenetluse kulud jäeti TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
23.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse.
24.Riigikohus tühistas 10.04.2019 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2018 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
25.Riigikohus selgitas, et ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel uuesti hinnata seda, kas vaidlusalused maksed kostjale kahjustasid võlgniku võlausaldajate huve, arvestades Riigikohtu otsuses esitatud seisukohti. Kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et võlgniku püsiva maksejõuetuse väljakujunemise aeg on asja lahendamiseks oluline, tuleb ka see uuesti tuvastada. Ringkonnakohtu seisukoht
26.Kolleegium, ära kuulanud kohtuistungil pooled ja tutvunud tsiviilasja toimikus olevate dokumentidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmiseks. TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi tuleb osaliselt muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
27.Pankrotihaldur on esitanud rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise nõude pankrotivõlgniku endise juhatuse liikme vastu, nõudes tagasi makstud tasu. Maakohus määratles õigesti, et sellise nõude materiaalõiguslikuks aluseks on PankrS § 113 lg 1 p 3 ja PankrS § 109 lg 1. Viidatud sätetest tulenevalt on sellise hagi rahuldamise eeldusteks, et: 1) rahalise kohustuse täitmine võlgniku lähikondsele on toimunud 2 aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist; 2) kohustuse täitmisega pankrotivõlausaldajate huvide kahjustamine; 3) lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli täitmise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu.
7(12)
28.Pooled ei vaidle, et kostja täitis 02.01.2006 võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel aktsiaseltsi juhatuse liikme ülesandeid kuni 17.06.2013 ja on võlgniku aktsionäriks, kelle omanduses on rohkem kui 1/10 aktsiatega määratud häältest. Seega ei ole vaidlust, et kostja on pankrotivõlgniku lähikondseks PankrS § 117 lg 2 p 2 alusel. Pooled ei vaidle ka selle üle, et Harju Maakohus nimetas võlgniku pankrotiavalduse alusel ajutise pankrotihalduri 30.10.2013. Hagi hõlmab ajavahemikku 07.11.2011 - 01.06.2012, mis jääb ajutise halduri nimetamisele eelnenud kaheaastasesse perioodi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsusega osas, milles tuvastati, et kostja ja võlgniku vaheline 02.01.2006 leping oli juhatuse liikmega sõlmitud käsundusleping, kostjale oli tasutud perioodil 07.11.2011 kuni 01.06.2012 juhatuse liikme tasu 20 611,78 eurot ning hageja nõue ei ole aegunud. Selles osas kolleegium maakohtu põhjendusi ei korda ja järgib neid (TsMS § 654 lg 6).
29.Järgnevalt kontrollib kolleegium maakohtu järeldust, mille kohaselt kostjale juhatuse liikme tasu maksmisega ei ole kahjustatud teiste võlausaldajate huvisid PankrS § 109 lg 1 mõttes. Riigikohus on selgitanud, et mitte igasugune ühe võlausaldaja eelistamine teisele ei ole iseenesest teiste võlausaldajate huvide kahjustamine.
30.Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks tuleb kontrollida mh, kas rahalise kohustuse täitmata jätmise korral saaksid võlausaldajate nõuded pankrotimenetluses tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses. Samas on Riigikohus selgitanud, et tagasivõitmise hagi rahuldamise eeldusena ei pea pankrotihaldur tõendama tunnustatud nõuetega võlausaldajate olemasolu, vaid piisab sellest, kui võlausaldajate olemasolu pankrotimenetluses ei ole välistatud. Tagasivõitmisel tuleb arvestada ka seda, kas tehing, millest tekkinud kohustust tasuti, oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eeldusena ei saa käsitleda mitte igasugust võlausaldajate huvide kahjustamist ja igasugust ühe võlausaldaja eelistamist teisele ei saa veel pidada teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks. Riigikohus on selgitanud, et tagasivõitmise hagi rahuldamine on võimalik, kui kahjustatud on võlausaldajate tegelikke, mitte abstraktseid huve (vt nt Riigikohtu 03.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-17, p-d 12 ja 13), ning võlausaldajate huvide kahjustamine peab olema asjaoluna kindlaks tehtud (vt nt Riigikohtu 19.12.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1115-07, p 15; 09.05.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-07, p 9).
31.Käesolevas asjas tehtud otsuses selgitas Riigikohus, et selle üle otsustamine, kas pankrotivõlausaldajate nõudeid oleks juhul, kui kostjale ei oleks vaidlusalusel ajavahemikul tasu makstud, saanud rahuldada suuremas ulatuses või mitte, eeldab tagasivõitmise aja olukorra võrdlemist hüpoteetilise olukorraga, kus võlgnik ei oleks vaidlusaluseid makseid teinud. Seega tuleb analüüsida seda, kui suures ulatuses oleks võlausaldajate nõudeid eelduslikult saanud rahuldada siis, kui kostjale ei oleks perioodil 07.11.2011 kuni 01.06.2012 tasu makstud. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks on oluline, kas tasu väljamaksmine oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks.
32.Maakohus leidis tuvastatud asjaoludele tuginedes, et kostjale ei saa ette heita 2011. aasta alguses pankrotiavalduse esitamata jätmist; kostjale tasu maksmine oli võlgniku eksistentsiks hädavajalik; kostjal oli õigus oma ülesannete täitmise eest tasu saada; sel ajal oli vaid ühel võlausaldajal võlgniku vastu sissenõutav nõue 180 eurot ning isegi kui 8(12)
jaatada aktsionäridest laenuandjate nõuete sissenõutavust, oli majanduslikult otstarbekam maksta tasu võlgniku juhtimise eest, kui laenu tagastada (maakohtu otsuse p-d 69–72 ja 75). Kokkuvõttes leidis maakohus, et võlgnikule tasu maksmisega ei kahjustatud võlausaldajate huve PankrS § 109 lg 1 tähenduses. Hageja on apellatsioonkaebuses eeltoodud järeldused vaidlustanud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et tõendamist ei ole leidnud, et kostjale juhatuse liikme tasu maksmisega oleks kahjustatud teisi võlausaldajaid ja maakohtu põhjendusi selles osas ei korda. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele.
33.Ehkki võlausaldajate huvid peavad PankrS § 109 lg 1 tähenduses olema kahjustatud ka tagasivõitmise hagi esitamise ajal, on võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks oluline hinnata seda, kas võlgniku käitumine oli kostjale maksete tegemise ajal majanduslikult otstarbekas ja seega võlausaldajate huvides või mitte (vt Riigikohtu 24.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-17, p-d 10 ja 11). Igasugust ühe võlausaldaja eelistamist teisele ei saa veel pidada teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks, vaid võrrelda tuleb erinevate kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt (vt nt Riigikohtu 24.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-17, p-d 10 ja 11; 29.05.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-09, p 11). Ka sellest, et makse tehti PankrS § 117 lg 2 p 1 tähenduses võlgniku lähikondsele, ei piisa järelduseks, et see kahjustas võlausaldajate huve (Riigikohtu 24.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-17, p 11; 19.12.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07, p 15).
34.Kuigi see ei ole võlgniku käitumisele hinnangu andmisel määrava tähtsusega, tuleb tuvastada, kas võlgnikul oli vaidlusaluste maksete tegemise ajal ka teisi võlausaldajaid, kelle nõuded olid juba muutunud või lähiajal muutumas sissenõutavaks. Maakohus on tuvastanud, et perioodil, mille eest tasutud tasu nõutakse kostjalt tagasi, oli võlgniku vastu sissenõutavaks muutunud nõue Eesti Energia AS-l. Eeltoodud asjaolu ei ole apellatsiooniastmes vaidlustatud. OÜ Batiment ja OÜ Probus nõuete osas leidis maakohus, et võlausaldajad kui võlgniku majandustegevuse tulemusest huvitatud isikud ei soovinud oma nõuet sisse nõuda ja nende jaoks oli oluline, et võlgniku majandustegevus jätkuks ja samas isegi siis, kui OÜ Batiment ja OÜ Probus nõuded oleks sissenõutavaks muutunud, polnud tuvastatav võlausaldajate huvide kahjustamine (maakohtu otsuse p-d 69 ja 70). Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuigi OÜ Batiment ja OÜ Probus laenulepingustest tulenev võla tagastamise tähtaeg oli saabunud 31.12.2010, ei ole võlausaldajad, kelle omanike ja juhatuse liikmete ring kattus osaliselt võlgniku aktsionäride ja juhatuse liikmetega, alustanud pärast 31.12.2010 nõuete sissenõudmist, millest saab järeldada, et nad ei soovinud oma nõudeid sisse nõuda. Kolleegiumi arvates ei saa OÜ Probus esindaja JR e-kirjas antud kinnitusest (IV kd, tl 95), mis olid antud pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist, selle kohta, et võlgniku ja võlausaldajate vahel kokkulepet laenu tagastamise tähtaja pikendamise kohta sõlmitud polnud, teha järeldust, et enne pankroti väljakuulutamist oleksid võlausaldajad soovinud nõuete täitmist. Nii ei ole esile toodud, et võlausaldajad oleks kordagi enne pankroti väljakuulutamist pöördunud võlgniku poole laenu tagastamiseks ja/või viivise saamiseks. OÜ Batiment nõudeavaldus võlgniku pankrotimenetluses on esitatud pärast pankroti väljakuulutamist ja sellest ei saa teha järeldusi OÜ Batiment tegevuse kohta võla sissenõudmisel perioodil 2011 kuni 2012. Võlgniku asutaja ja nõukogu liikme kuni 9(12)
2013. aastani TK tunnistajana antud ütlustest selgub, et OÜ Probus ja OÜ Batiment ei olnud pöördunud võlgniku nõukogu poole seoses laenude tagastamisega ja võlausaldajatele teatati, milline on intresside tootlus, mida loodeti neile maksta 2014. aastal. OÜ Probus esindaja oli võlgniku nõukogu liige AJ ja ta ei pöördunud võlgniku poole laenu tagastamise nõudega. OÜ Batiment esindajal lubati osaleda võlgniku nõukogu koosolekutel ja ta ei avaldanud soovi laenu tagastamiseks. Sarnaselt käitusid ka teised võlgniku aktsionärid, kes olid võlgnikule andnud laenu (IV kd, tl 141). Kolleegium leiab, et kuna OÜ-l Batiment ja OÜ-l Probus oli huvi perioodil 2011-2012 saada edaspidi kasumit võlgniku kinnisvara arendamisest, siis on usutav, et ärilistel kaalutlustel oli neile kasulik mitte nõuda tagasi laenu, vaid oodata, kuni kinnisvaraarendustest on võimalik saada tulu. Kokkuvõttes on maakohus õigesti hinnanud, et OÜ Batiment ja OÜ Probus käitumist (tegevusetust) võlgade sissenõudmata jätmisel saab tõlgendada kui tahteavaldust TsMS § 68 lg 4 mõttes eesmärgiga lükata nõude maksmapanek edasi. Seetõttu ei saanud nende nõuetega arvestada PankrS § 109 lg 1 järgi võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel.
35.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ka osas, milles maakohus leidis, et võlgniku juhatuse liikmele tasu maksmine oli majanduslikult vajalik ennekõike selleks, et võimalusel jätkata võlgniku majandustegevust ja leida uusi investeerijaid.
36.VÕS § 627 lg-st 1 tulenevalt võib käsundisaajalt, kes täidab käsundi oma majandus- või kutsetegevuses, käsundi täitmist mõistlikult eeldada üksnes tasu eest. ÄS § 314 lg 1 järgi määratakse juhatuse liikmele makstava tasu suurus nõukogu otsusega. Kostjale oli juhatuse liikme tasu määratud vastavuses seadusega. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kujunenud majanduslikus olukorras oleks kostja pidanud täitma juhatuse liikme kohustusi tasuta. Seadus ei näe ette erisusi tasu maksmisel sõltuvalt sellest, kas juhatuse liige on ühtlasi ka äriühingu aktsionär või mitte. Vaidlust ei ole, et kostjale maksti tasu 3834,69 eurot 2006. a lepingus kokkulepitud määras ja kolleegiumi arvates ei saa makstud tasu pidada ülemäära suureks või juhatuse liikme panusele mittevastavaks. Maakohtu sellekohased järeldused on õiged. See, et võlgnik oli makseraskustes, ei tähenda, et juhatuse liikme ülesanded oleks lõppenud. Sellises situatsioonis on juhatuse liikmel kohustus teha toiminguid võlgniku maksevõime taastamiseks, s.t otsida investoreid, võõrandada vara jne. Arvestades, et kostja oli ainuke võlgniku juhatuse liige, oleks kolleegiumi arvates juhatuse liikmele tasu maksmata jätmisega tõenäoliselt kaasnenud juhatuse liikme kohustuste täitmata jäämine ja võlgniku majandustegevuse kahjustamine või isegi lõppemine.
37.Hageja on apellatsioonkaebuses rõhutanud, et maakohus pole arvestanud võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamisel sellega, et kostja jättis täitmata oma kohustuse hiljemalt märtsis 2011 pankrotiavalduse esitamiseks. Õige on see, et ÄS § 306 lg-st 31 tulenevalt on aktsiaseltsi juhatus olukorras, kus aktsiaselts on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, kohustatud esitama kohtule aktsiaseltsi pankrotiavalduse viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest ja ÄS § 315 lg 1 kohaselt peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Samas ei saa ainuüksi sellest, et juhatuse liige jättis esitamata õigeaegselt pankrotiavalduse, tuvastada, et võlausaldajate huvisid oleks kahjustatud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuna 10(12)
erinevatel ekspertidel osutus tagantjärele võlgniku kinnisvara väärtuse määramine ajavahemikul 2010–2013 ja sellest tulenevalt võlgniku netovara seisu hindamine keeruliseks ja vaieldavaks ning selle üle vaieldakse kuni praeguse hetkeni, siis ei saa kostjale heita ette võlgniku pankrotiavalduse esitamata jätmist hiljemalt 2011. aasta alguses (maakohtu otsuse p 75). Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kevadel 2011 oli kostja käsutuses info, millest oleks nähtunud, et võlgnik on maksejõuetu. Lisaks ei ole ainuüksi asjaolu, et juhatuse liige jätab esitamata pankrotiavalduse, piisav selleks, et tuvastada võlausaldajate huvide kahjustamine, lisaks peaks olema tuvastav, et juhatuse liige on endale tasu maksmisel eelistanud põhjendamatult ennast teistele võlausaldajatele, kuid seda tuvastatud ei ole. Kostjale juhatuse liikme tasu maksmine oli võlgniku majandustegevusele olulisem, kui teistele võlausaldajatele tasumine, kuna kostjale tasu maksmata jätmisel oleks kostjal olnud õigus juhatuse liikme leping üles öelda ja äriühing oleks jäänud juhatuseta.
38.Kolleegium nõustub kostja vastuses apellatsioonkaebusele esiletoodud väitega, et maakohus on vaidlustatud lahendis nõude rahuldamise eeldusi kontrollinud ebaõiges järjekorras. See, millal võlgnik maksejõuetuks muutus, omab tähtsust siis, kui tuvastamist on leidnud käesoleva otsuse p-s 27 esiletoodud maksete tagasivõitmise kaks esimest eeldust. Kuna praeguses asjas on tuvastatud, et kostjale ajavahemikus 07.11.2011 – 01.06.2012 juhatuse liikme tasu väljamaksmisega ei ole teiste võlausaldajate huvisid kahjustatud, siis ei olnud vajalik tuvastada, kas võlgnik oli kohustuse täitmise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu (PankrS § 113 lg 1 p 3). Eeltoodu tõttu ei olnud oluline tuvastada võlgniku maksejõuetuks muutumise aega. Vastuses apellatsioonkaebusele on kostja maakohtu põhjendused maksejõuetuse tuvastamise aja kohta vaidlustanud. Kuna maksejõuetuse aja tuvastamine ei ole vaidluse lahendamisel oluline, siis muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ja jätab maakohtu otsusest välja põhjendused võlgniku maksejõuetuks muutumise aja tuvastamise kohta.
39.AS-ga KH Energia-Konsult 17.04.2012 sõlmitud laenulepinguga seotud asjaolud tuvastas maakohus seonduvalt võlgniku maksejõuetuks muutumise ajaga. Kuna ringkonnakohus jätab otsusest välja põhjendused maksejõuetuks muutumise aja kohta, siis AS-ga KH Energia-Konsult lepingu sõlmimise asjaolusid ei ole enam oluline tuvastada. Küll aga märgib ringkonnakohus, et 17.04.2012 laenulepingu sõlmimine näitab, et kostja tegutses sellel ajal aktiivselt eesmärgiga, et leida võimalusi võlgniku tegevuse jätkamiseks, s.t täitis juhatuse liikme kohustusi.
40.Käesolevas asjas antud Riigikohtu juhise järgi tuleb tagasivõitmise hagi esitamisel hinnata ka tagasivõitmise majanduslikku otstarbekust. PankrS § 119 lg-st 1 tuleneb, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Sama paragrahvi lg 4 järgi, kui teine pool on tagasivõidetud tehingu alusel võlgnikule midagi üle andnud, tuleb üleantu talle tagastada, tagastamise võimatuse korral tuleb hüvitada üleantu väärtus PankrS § 146 lg 1 kohaselt. PankrS § 119 lg 11 kohaselt kohaldatakse PankrS §-s 119 tehingu tagasivõitmise tagajärgede kohta sätestatut ka vastavalt kohustuse täitmise tagasivõitmise tagajärgede suhtes. Eelnevast tuleneb, et kui kohus tunnistab PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel kehtetuks võlgniku juhatuse liikmele tema 11(12)
ülesannete täitmise eest tasu maksmise, peab võlgnik PankrS § 119 lg 4 järgi tagastama juhatuse liikmele selle, mille juhatuse liige oma ülesannete täitmise näol võlgnikule üle andis. Arvestades, et juhatuse liikme kohustuste täitmisena üleantu tagastamine on üldjuhul võimatu, tuleb võlgnikul hüvitada juhatuse liikmele tema üleantu (juhatuse liikme ülesannete täitmisega panustatu) väärtus. Kolleegiumi arvates saab üleantu väärtuse kindlaksmääramisel eeldusena lähtuda juhatuse liikmele nõukogu poolt ÄS § 314 lg-te 1 ja 2 kohaselt määratud tasu suurusest. Juhatuse liikmele tema üleantule vastava väljamakse tegemine pankrotivarast toimub PankrS § 119 lg 4 ja PankrS § 146 lg 1 p 1 järgi enne jaotise alusel raha väljamaksmist. Vaid juhul, kui juhatuse liige teadis või pidi maksete tegemise ajal teadma, et maksete tegemine kahjustab teiste võlausaldajate huve, saab ta PankrS § 119 lg 5 järgi nõuda hüvitist üksnes pankrotivõlausaldajana ning tema nõue rahuldatakse PankrS § 153 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuetena.
41.Seega isegi kui kohus tunnistaks juhatuse liikmele tema ülesannete täitmise eest tasu maksmise tagasivõitmise korras kehtetuks, ei pruugi võlausaldajad sellest tegelikult kasu saada, kuna juhatuse liikmel tekib võlgniku vastu võlgnikule üleantu väärtusele vastav nõue, mille rahuldamist ta saab pankrotimenetluses nõuda. Ringkonnakohtu arvates ei olnud kostja tasu ülemäära suur ning kostjale ei tehta etteheiteid juhatuse liikme ülesannete täitmisel. Ringkonnakohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja ei teadnud ega pidanud teadma, et talle tasu maksmine kahjustab teiste võlausaldajate huve. Eeltoodu tõttu on eeldatavalt kostja nõue võlgniku vastu võrdne tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud maksete suurusega. Arvestades ka tagasivõitmise hagi esitamise kulusid, mis kantakse samuti pankrotivarast enne jaotise alusel väljamaksete tegemist (PankrS § 146 lg 1 p 4), ei ole käesoleva hagi esitamine juhatuse liikme tasu maksmise tagasivõitmiseks majanduslikult otstarbekas ega pankrotivõlausaldajate huvides.
42.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta ringkonnakohtu menetluskulud apellandi (hageja) kanda. Riigikohus käesolevas asjas tehtud otsuses menetluskulusid ei jaotanud. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis TsMS § 162 lg 1 järgi tuleb Riigikohtus kantud menetluskulud jätta hageja kanda. Kuna maakohus ei ole määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust, siis TsMS § 177 lg 2 järgi määrab menetluskulud kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumisest.