Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik
Kohtuasi
AS-i Süda Maja (pankrotis) pankrotihalduri Toomas Saarma hagi Veiko Murruste vastu rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Veiko Murruste kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Kassatsioonkaebuse hind 20 611 eurot 78 senti
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja AS-i Süda Maja (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma, lepinguline esindaja vandeadvokaat Karl-Morten Jõgi Kostja Veiko Murruste, lepinguline esindaja vandeadvokaat Triinu Hiiob
Asja läbivaatamise kuupäev
11. veebruar 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2018. a otsus nr 2-16-18953. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.AS-i Süda Maja (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma (hageja) esitas 16. detsembril 2016 Harju Maakohtule Veiko Murruste (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada AS-i Süda Maja (pankrotis; võlgnik) rahaliste kohustuste täitmise kostjale kokku 20 611 euro 78 sendi ulatuses tagasivõitmise korras kehtetuks ja kohustada kostjat tagastama saadu võlgniku pankrotivarasse. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2-16-18953 Hagiavalduse kohaselt nimetas Harju Maakohus 30. oktoobri 2013. a määrusega tsiviilasjas nr 2-13-49776 võlgnikule ajutise halduri ja kuulutas 17. detsembri 2013. a määrusega välja võlgniku pankroti ning nimetas pankrotihalduriks Toomas Saarma. Kostja oli 29. juunist 1999 kuni 17. juunini 2014 võlgniku juhatuse liige, seejuures alates 20. aprillist 2007 juhatuse ainus liige. Samuti oli kostja võlgniku aktsionär. 2. jaanuaril 2006 allkirjastasid võlgnik ja kostja töölepingu, mille p 3.1 kohaselt asus kostja tööle tegevjuhi ametikohale ning tema põhiülesandeks oli ettevõtte juhtimine kooskõlas nõukogu otsustega. Lepingu p 6.1 järgi oli kostja igakuine brutotasu 60 000 krooni, s.o 3834 eurot 69 senti. Lepingu sõlmimise eesmärk oli reguleerida kostja õigusi ja kohustusi võlgniku juhatuse liikmena. Kostjaga ei sõlmitud eraldi juhatuse liikme lepingut. Võlgnik tasus kostjale 7. novembrist 2011 kuni 1. juunini 2012 lepingu järgi tasu kokku 20 611 eurot 78 senti. Võlgnik oli maksete tegemise ajal püsivalt maksejõuetu. Harju Maakohus tuvastas pankrotimääruses, et võlgniku püsiv maksejõuetus tekkis juba 2010. a lõpus. See tekkis hiljemalt 2011. a esimestel kuudel. Maksete tegemise ajal ületasid võlgniku kohustused püsivalt varasid, võlgniku omakapital oli pikemat aega negatiivne ja võlgnikul olid teiste võlausaldajate ees sissenõutavaks muutunud kohustused, mida ta ei täitnud, sh OÜ-ga Batiment ja OÜ-ga Probus sõlmitud laenulepingutest tulenevad kohustused. Püsivale maksejõuetusele vaatamata jätkas kostja endale tasu maksmist, kuigi pidanuks äriseadustiku (ÄS) § 306 lg-s 31 sätestatud kohustuse täitmiseks esitama kohtule pankrotiavalduse hiljemalt 2011. a alguses. Kostjale rahalise kohustuse täitmisega pärast võlgniku püsiva maksejõuetuse tekkimist kahjustati teiste võlausaldajate huve. Võlgnik eelistas kostjat põhjendamatult teistele võlausaldajatele. Kohustuse täitmist kostjale ei saa pidada otstarbekamaks ega olulisemaks teistele võlausaldajatele kohustuste täitmisest.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata, mh palus kostja kohaldada töötasuna makstu väljamõistmise nõudele aegumist. Kostja selgitas, et võlgnik tegeles erinevate kinnisvaraarendusprojektidega. Aastatel 2011 ja 2012 oli võlgniku olulisemaks kinnisvaraprojektiks Ameerikanurga kaubandus- ja logistikapargi, hilisema nimetusega Tallinna Pargi väljaehitamine ja kaubandustegevusega hõlmamine. Kostja juhtis ja haldas Tallinna Pargi arendust. Kuigi 17. detsembril 2013 kuulutati tsiviilasjas nr 2-13-49776 välja võlgniku pankrot, ei olnud võlgnik püsivalt maksejõuetu. Maakohus tugines pankroti väljakuulutamisel ajutise halduri arvamusele, mis põhines hinnangul, et Tallinna Pargi kinnistute väärtus on 1 934 500 eurot. Hinnang kinnistute väärtusele põhineb AS-i Pindi Kinnisvara 14. oktoobri 2013 eksperdiarvamusel, mis ei ole õige. See on kliendi konsulteerimiseks vabas vormis mõeldud dokument, millele ei saa finantsanalüüsi tegemisel tugineda. Herkki Suurmani 10. detsembril 2016 koostatud eksperdihinnangus on leitud, et Tallinna Pargi kinnistute väärtus 2013 aprillis oli 40 000 000 eurot. Kinnistute õiget väärtust arvestades ei olnud võlgnik alates 2013 maist püsivalt maksejõuetu. EK Investeeringud OÜ töögrupi juhi Enrico Laksi ja vandeaudiitori Liis Laanesaare 23. septembri 2015 aruandes on leitud, et võlgnik oli alates 2007 kuni 31. juulini 2013 maksejõuline. Kostjal ei olnud 2011 alguses alust pankrotiavaldust esitada. Rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eeldused ei ole täidetud. Hageja ei ole tõendanud võlausaldajate huvide kahjustamist ega kostja eelistamist teistele võlausaldajatele. Hageja ei ole tõendanud, et võlgnik jättis 7. novembrist 2011 kuni 1. juunini 2012 tegemata laenulepingute alusel maksed OÜ-le Batiment ja OÜ-le Probus. Need äriühingud on võlgniku aktsionärid ja nende antud laenude tagastamise tähtajad olid kokkuleppel edasi lükatud kuni kinnisvaraprojektide valmimiseni. On tõendamata, et võlgnikul oli kostjale maksete tegemise ajal hulgaliselt muid sissenõutavaks muutunud kohustusi kolmandate isikute ees. Töölepingu alusel kostjale väljamaksete tegemine oli võlgniku äritegevuse jätkamise seisukohast olulisem, kui laenulepingute täitmine. Võlgniku majandustegevuse jätkumiseks oli hädavajalik, et tema tegevust juhitaks ja et tal oleks seaduslik 2(12)
2-16-18953 esindaja. Ei saa eeldada, et töötaja või juhatuse liige täidaks juhtimisülesandeid seitse kuud tasuta. Võlgnik ei muutunud kostjale kokku 20 611 euro 78 sendi maksmise tagajärjel püsivalt maksejõuetuks. See summa on võlgniku käibevara ja lühiajaliste kohustustega võrreldes väga väike. Töölepingu alusel töötajale makstud töötasu tagasinõudmisel tuleb arvestada töölepingu seaduses (TLS) sätestatud erisusi. Ka hageja ise on käsitanud kostja ja võlgniku vahelist kokkulepet töölepinguna, mh öelnud selle üles TLS § 89 lg 2 p 2 alusel. TLS § 39 järgi aegub tööandja nõue töötasu ja muude töösuhtest tulenevate rahaliste nõuete tagastamiseks 12 kuu jooksul ajast, mil töötaja selle sai. Hagi esitamise ajaks oli kõige hilisema tagasinõutava tasu väljamaksmisest möödunud 4 aastat 6 kuud ja 15 päeva. Kõige varasemast tagasinõutavast väljamaksest oli möödunud 5 aastat 1 kuu ja 9 päeva. Kostja palus kohaldada aegumist.
3.Harju Maakohus jättis 6. märtsi 2018. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja oli 29. juunist 1999 kuni 17. juunini 2014 võlgniku juhatuse liige, seejuures alates 20. aprillist 2007 juhatuse ainuke liige. 2. jaanuaril 2006 sõlmisid võlgnik ja kostja lepingu, mille p 3.1 kohaselt asus kostja tööle ettevõtte tegevjuhi ametikohal ning tema põhiülesandeks oli ettevõtte juhtimine kooskõlas nõukogu otsustega. Lepingu p 6.1 kohaselt oli kostja igakuine brutotasu 60 000 krooni, s.o 3834 eurot 69 senti. Ajavahemikus 7. novembrist 2011 kuni
1.juunini 2012 tasus võlgnik kostjale lepingu alusel kokku 20 611 eurot 78 senti. Maakohus viitas hagi alusena pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg-le 1, § 113 lg 1 p-le 3 ja § 117 lg 2 p-le 1 ning märkis, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja on võlgniku lähikondne, kellele võlgnik täitis rahalise kohustuse vähem kui kaks aastat enne ajutise halduri nimetamist. Esmalt hindas maakohus seda, millal võlgnik muutus maksejõuetuks, viidates PankrS § 31 lg-le 1 ja § 1 lg-tele 2 ja 3. Maakohus märkis, et tsiviilasjas nr 2-13-49776 tehtud 17. detsembri 2013 määrusest nähtub, et kohus tugines pankroti väljakuulutamisel ajutise halduri 4. detsembri 2013 arvamusele ja tööaruandele, mille kohaselt oli võlgnikul vara maksimaalselt 27 880 324 eurot 67 senti ja kohustusi vähemalt 29 396 700 eurot 7 senti ning püsiv maksejõuetus tekkis 2012 mais. Ajutine haldur on mh BDO Advisory OÜ arvamuse alusel, mille üks koostaja oli riiklikult tunnustatud ekspert U. Võimre, tuvastanud, et võlgniku netovara oli negatiivne juba aastatel 2010–2012. Võlgnikule kuulunud Ameerikanurga kinnistu ja Paldiski mnt 118a kinnistu turuväärtuse määramisel tugines U. Võimre Kinnisvarabüroo Uus Maa OÜ eksperdihinnangutele, millega määrati Ameerikanurga kinnistu turuväärtuseks 14. veebruari 2014 seisuga 8 800 000 eurot ja Paldiski mnt 118a kinnistu turuväärtuseks 31. märtsi 2013 seisuga 2 600 000 eurot. Võlgniku raamatupidamise kohaselt oli kinnistute väärtus 31. detsembri 2010 seisuga vastavalt 23 146 573 eurot ja 6 965 166 eurot. Eksperdi hinnangul sai kinnistute turuväärtus 31. detsembri 2010 seisuga olla veelgi madalam, kui Kinnisvarabüroo Uus Maa OÜ hindamisaktis märgitud, kuid kindlasti mitte kõrgem. Seega olid mõlemad kinnistud võlgniku bilansis juba 31. detsembril 2010 oluliselt ülehinnatud. U. Võimre eksperdiarvamuse kokkuvõtte kohaselt oli võlgniku omakapital negatiivne vähemalt 2010. a lõpuks. Võlgnik muutus eksperdi hinnangul püsivalt maksejõuetuks hiljemalt veebruaris 2011, mil sai selgeks, et potentsiaalne investor on Ameerikanurga kinnistu arendamisest lõplikult loobunud ja äriplaanikohaseks arendustegevuseks ei ole võimalusi. Maakohus leidis, et puudub alus kahelda U. Võimre arvamuses toodud järeldustes. U. Võimre on õigesti lähtunud varade turuväärtusest, mitte võlgniku majandusaasta aruannetes kajastatud ebaõigesti suurendatud väärtusest. Võlgniku kolm kinnistut (lisaks eespool mainitutele ka Virbi 10 kinnistu) olid võlgniku bilansis seisuga 31. detsember 2010 kajastatud väärtusega kokku 33 307 321 eurot, kuid nende tegelik väärtus oli 12 156 900 eurot. U. Võimre arvamusest tuleneb, et isegi kui arvestada kinnisvara soetusmaksumust, oleks võlgniku omakapital negatiivne. Seega järeldub U. Võimre arvamusest selgelt, et võlgnik oli maksejõuetu hiljemalt 2011 veebruaris. 3(12)
2-16-18953 Maakohus leidis, et kostja vastuväited U. Võimre hinnangule ja selles tuvastatud asjaoludele ei ole põhjendatud. H. Suurmani eksperdihinnang tuleb jätta tähelepanuta, sest selles ei ole hinnatud Ameerikanurga kinnistu turuväärtust, vaid Ameerikanurga äriprojekti investeerimisväärtust, lähtudes hüpoteetilisest turuolukorrast ja äriplaanist. Hinnangust ei nähtu, kuidas selline äriplaan oleks kas või teoreetiliselt saanud realiseeruda. Kinnisvarabüroo Uus Maa OÜ hinnangut kinnistute väärtuse kohta ei lükka ümber ka kostja esitatud L. Prei aruanne. Vandeaudiitor M. Valgu aruandega ei ole võimalik U. Võimre järeldusi kahtluse alla seada, kuna see ei anna sisulist hinnangut U. Võimre analüüsile ega selle aluseks olevatele dokumentidele. U. Võimre arvamust ei lükka ümber ka E. Laksi ja vandeaudiitori L. Laansaare 23. septembri 2015 aruanne „AS Süda Maja makseraskuste tekkimine ja maksejõuetus“. See aruanne ei sisalda majanduslikku põhjendust ega selgitust, miks ja millal võlgnik muutus maksejõuetuks. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et võlgnikul oleks olnud lisaks kinnisvaraarendusele muu äritegevus, millest oleks võinud laekuda rahalisi vahendeid. Võlgnikul puudusid alates 2011 potentsiaalsed investorid. Tõendeid kogumis hinnates asus maakohus seisukohale, et 2011 alguse seisuga ei olnud võlgniku jaoks positiivsetele tulevikuootustele viitavaid asjaolusid ja võlgniku maksejõuetus kujunes välja hiljemalt 2011 veebruaris. Järgnevalt hindas maakohus, kas kostjale 7. novembrist 2011 kuni 1. juunini 2012 maksete tegemisega kahjustati teiste võlausaldajate huve. Maakohus nõustus hagejaga, et kuigi kostja ja võlgniku vahel 2. jaanuaril 2006 allkirjastatud leping pealkirjastati töölepinguna ning selle p 3.1 kohaselt asus kostja tööle ühingu tegevjuhi ametikohal, oli lepingu sõlmimise eesmärk reguleerida kostja õigusi ja kohustusi juhatuse liikmena, mh kehtestada kostjale juhatuse liikme kohustuste täitmise eest makstava tasu suurus. Seega on vaidlusalusel ajavahemikul kostjale tehtud maksed juhatuse liikme tasu, mitte töötasu. Seetõttu ei kohaldu ka TLS § 39. Kostja aegumise vastuväide ei ole põhjendatud ka seetõttu, et hageja ei esitanud kostja vastu töösuhtest tulenevat rahalist nõuet, vaid tagasivõitmise hagi PankrS § 113 järgi. On tõendatud, et võlgnik oli sõlminud aktsionäridega OÜ-ga Batiment ja OÜ-ga Probus laenulepingud, mille järgi oli laenu tagasimaksmise tähtpäev 31. detsembril 2010. Esitatud asjaolude ja tõendite põhjal tuvastas maakohus, et OÜ Batiment ja OÜ Probus olid nõustunud lükkama kokkuleppel võlgnikuga laenude tasumise tähtpäevad edasi kuni kinnisvaraprojektide valmimiseni. Seetõttu ei olnud võlgniku kohustused nende ees kostjale maksete tegemise ajal sissenõutavaks muutunud, mistõttu ei saa rääkida kostja eelistamisest OÜ-dele Batiment ja Probus. Ei ole tõendatud, nagu oleks võlgnikul olnud kostjale maksete tegemise ajal hulgaliselt muid kohustusi kolmandate isikute ees. Tuvastatud on vaid võlg 190 eurot 93 senti Eesti Energia AS-ile. Isegi kui asuda seisukohale, et OÜ Batiment ja OÜ Probus laenulepingutest tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks 31. detsembril 2010, ei ole kostjale tasu maksmisega kaasnenud teiste võlausaldajate huvide kahjustamist PankrS § 109 lg 1 mõttes. Kostja oli vaidlusalusel ajal võlgniku juhatuse ainus liige, kes juhtis ja haldas Ameerikanurga kinnistu arendust. Juhatuse liikmel on eelduslikult õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu ja tal on õigus tasu maksmata jätmisel või vähendamisel leping üles öelda (ÄS § 314 lg 4). Kostjale tasu maksmata jätmisel oleks võlgnik jäänud juhita. Kostjale juhatuse liikme tasu väljamaksmine oli võlgniku äritegevuse jätkamise seisukohast märkimisväärselt olulisem, kui laenulepingute täitmine OÜ-dele Batiment ja Probus. Kostjale ei makstud enne pankroti väljakuulutamist ka erakorralist või varasemast märkimisväärselt suuremat tasu. Arvestades kostjalt nõutavate summade suurust ja osakaalu võlgniku lühiajalistest kohustustest, ei oleks nende maksmine kostjale saanud kaasa tuua ka võlgniku püsivat maksejõuetust. Arvestades võlgniku netovara hindamise keerukust ajavahemikul 2010–2013, ei saa kostjale samuti ette heita pankrotiavalduse esitamata jätmist hiljemalt 2011. aastal. Kuna tõendatud ei ole kostjale rahaliste kohustuste täitmisega teiste võlausaldajate huvide kahjustamine, ei ole PankrS § 109 lg 1 ja § 113 lg 1 p 3 eeldused täidetud
4(12)
2-16-18953 ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud jäid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 31. oktoobri 2018. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi. Ringkonnakohus tunnistas kehtetuks kostjale 2. jaanuari 2006. a lepingu alusel rahalise kohustuse täitmise ajavahemikul 7. novembrist 2011 kuni 1. juunini 2012 ja mõistis kostjalt võlgniku pankrotivarasse 20 611 eurot 78 senti. Maakohtu- ja apellatsioonimenetluse kulud jäeti TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse järgi leidis maakohus õigesti, et hageja nõude alus on PankrS § 113 lg 1 p 3 ja § 109 lg 1. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ka selles, et 2. jaanuari 2006. a leping on käsundusleping ja hageja nõue ei ole aegunud. Samuti nõustus ringkonnakohus põhjendustega, mille tulemusena maakohus jõudis järeldusele, et võlgniku alaline maksejõuetus tekkis hiljemalt 2011 veebruaris, ega korranud TsMS § 654 lg 6 järgi neid põhjendusi. Maakohus analüüsis tõendeid põhjalikult, põhjendades, miks ta neist mõnda võttis arvesse ja mõnda mitte, ja jõudis jälgitava arutluskäigu tulemusena loogilisele järeldusele, et 2011. a alguse seisuga ei olnud võlgnikul positiivsetele tulevikuootustele viitavaid asjaolusid ning maksejõuetus kujunes välja hiljemalt 2011 veebruaris. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldusega, et tõendatud ei ole vaidlusaluse rahalise kohustuse täitmisega võlausaldajate huvide kahjustamine PankrS § 109 lg 1 mõttes. Võlausaldajate huvide kahjustamiseks PankrS § 113 lg 1 p 3 kontekstis on vaja tuvastada, et rahalise kohustuse täitmata jätmise korral saaksid võlausaldajate nõuded pankrotimenetluses tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mille põhjal saaks eeldada, et kõik võlausaldajad saavad olemasoleva pankrotivara arvel oma nõuded täies ulatuses rahuldatud. Seega saaksid vaidlusaluse rahalise kohustuse täitmata jätmise korral võlausaldajate nõuded pankrotimenetluses tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et aktsionärid OÜ Batiment ja OÜ Probus ei nõudnud aastatel 2011–2012 omanikulaenude tagastamist, kuid leidis, et võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamise seisukohalt ei ole oluline, kas juhatuse liikme tasude väljamaksmise ajal eelistati aktsionärist juhatuse liiget teistele aktsionäridest võlausaldajatele või mitte. Tähtis on see, kas tasu väljamaksmise ajal oli vajalik jätkata võlgniku majandustegevust ja kas sai eeldada, et kujunenud olukorras täidaks juhatuse liige tööülesandeid tasuta. Kuigi käsundusleping on eelduslikult tasuline, ei kehti selline eeldus eneseorgani põhimõtte alusel tegutseva äriühingu puhul. Kui omanik ise täidab äriühingu juhatuse liikme ülesandeid, saab tema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil käitumise kohustust ÄS § 306 lg 2 mõttes sisustada selliselt, et ta täidab esindusülesandeid jms vajaduse korral ka tasuta. Lisaks oli juhatuse liige ÄS § 306 lg 31 kohaselt kohustatud esitama hiljemalt 2011 märtsis kohtule pankrotiavalduse. Sel juhul oleks tema tegevuse jätkamine juhatuse liikmena ja selle tasustamine lahendatud vastavalt pankrotimenetluse reeglitele. Seega ei olnud vaidlusaluse tasu väljamaksmine võlgniku tegevuse jätkamiseks vajalik ja tasu maksmisega maksejõuetuse ajal kahjustati võlausaldajate huve.
5(12)
2-16-18953
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus, kuid muuta selle põhjendusi. Alternatiivselt palub kostja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus võlgniku võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamisel valesti PankrS § 109 lg-t 1. Kuigi hageja sellele menetluses ei tuginenud, leidis ringkonnakohus üllatuslikult, et võlausaldajate huvide kahjustamist tuleb jaatada juba siis, kui kostjale maksete tegemata jätmise korral saaksid võlausaldajate nõuded võlgniku pankrotimenetluses tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses. Sellega väljus ringkonnakohus ka vaidluse ja apellatsioonkaebuse piiridest, kuna pooled vaidlesid selle üle, kas võlausaldajate huve kahjustati kostjale maksete tegemise ajal. Ringkonnakohus jagas ekslikult tõendamiskoormuse. Võlausaldajate huvide kahjustamist kui tagasivõitmise hagi rahuldamise eeldust peab tõendama hageja. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, millest saaks järeldada, et kostjale maksete tegemata jätmise korral oleks võlausaldajate nõuded saanud pankrotimenetluses tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses. Isegi kui hageja oleks seda tõendanud, ei saaks üksnes selle asjaolu põhjal järeldada võlgniku võlausaldajate huvide kahjustamist PankrS § 109 lg 1 mõttes. Lisaks tuleb arvestada ka seda, kas vaidlusaluste maksete tegemine kahjustas võlgniku võlausaldajate huve nende tegemise ajal, s.o ajavahemikul 7. novembrist 2011 kuni 1. juunini 2012. Maakohus kohaldas õigesti PankrS § 109 lg-t 1 ja järeldas põhjendatult, et hageja ei ole tõendanud võlgniku võlausaldajate huvide kahjustamist ajal, mil kostjale maksed tehti. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga, et aastatel 2011–2012 juhatuse liikmele tasu väljamaksmine polnud vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Maakohus tuvastas õigesti, et võlgniku äritegevuse jaoks oli esmase tähtsusega tagada äriühingu juhatuse ja tegevjuhi olemasolu ning selleks tuli maksta juhatuse liikmele tasu. Kostjale tasu maksmata jätmise korral oleks võlgnik jäänud juhita ning hoopis see oleks kahjustanud võlgniku võlausaldajate huve. Ringkonnakohus jättis juhatuse liikme hoolsuskohustuse ja pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumise tuvastamisel põhjendamatult kohaldamata tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 35 ja 36, ÄS § 315 lg 1 ja Raamatupidamise Toimkonna juhendi nr 4 ning eksis ÄS § 306 lg 31 kohaldamisel. Korraliku ettevõtja hoolsusega tegutsedes ei pidanud kostja esitama aastatel 2011–2012 kohtule võlgniku pankrotiavaldust. Sel ajal kostja käsutuses olnud andmed ei viidanud võlgniku püsivale maksejõuetusele. Puudusid sellised andmed võlgniku majandusliku olukorra kohta, mis oleksid nõuetekohast hoolsust üles näitavale juhatuse liikmele võinud anda alust pidada võlgnikku püsivalt maksejõuetuks. Võlgniku omakapital oli aastatel 2010–2012 positiivne, kusjuures kostja lähtus võlgniku maksevõime hindamisel ja omakapitali seisu tuvastamisel põhjendatult võlgniku varade bilansilisest väärtusest ja omakapitali bilansilisest seisust. Võlgniku peamised võlausaldajad olid tema aktsionärid ja nendega seotud äriühingud, kusjuures kohtud tuvastasid õigesti, et nad ei soovinud aastatel 2011–2012, et omanikulaenud tagastataks. Võlgnik tegeles aastatel 2010–2013 aktiivselt oma põhitegevusega (kinnisvaraarendus). Arendusprojektide valmimise järel oleksid need hakanud võlgnikule tooma märkimisväärset tulu. Seega ei ole kostja vaidlusaluste maksete tegemise ajal rikkunud võlgniku pankrotiavalduse esitamise kohustust TsÜS § 36 ja ÄS § 306 lg 31 mõttes. Kohtud rikkusid võlgniku püsiva maksejõuetuse tekkimise aja tuvastamisel oluliselt otsuse põhjendamise kohustust, sest jätsid vastamata kostja seisukohale, et võlgniku majandusliku seisundi hindamisel oleks tulnud lähtuda võlgniku varade bilansilisest väärtusest aastatel 2010–2013. Kohtud jätsid põhjendamatult tähelepanuta väite, et järeldus võlgniku negatiivse omakapitali kohta tehti lubamatult bilansiliste varade väärtuse tagantjärele korrigeerimise kaudu, kasutades selleks hindamisakte, mis on sobimatud ja oluliste puudustega. Samuti jätsid kohtud tähelepanuta kostja 6(12)
2-16-18953 selgituse, et kinnisvara õiglast väärtust ei saa samastada turuväärtusega. Kohtud jätsid vastamata ka kostja väidetele, mille kohaselt on U. Võimre arvamus põhimõtteliste puudustega ega sobi võlgniku püsiva maksejõuetuse tekkimise aja tuvastamiseks. Ühtlasi jätsid kohtud põhjendamatult tähelepanuta kostja faktiväited, mis kinnitavad võlgniku äritegevuse tulevikuperspektiivi ka pärast 2011. a algust.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu. Asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Ringkonnakohus tuvastas ja pooled ei vaidle selle üle, et Harju Maakohus nimetas võlgniku pankrotiavalduse alusel 30. oktoobri 2013. a määrusega ajutise pankrotihalduri ja kuulutas
17.detsembri 2013. a määrusega välja võlgniku pankroti. Kostja oli 29. juunist 1999 kuni 17. juunini 2014 võlgniku juhatuse liige ja täitis oma ülesandeid mh 2. juunil 2006. a võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel. Samuti on kostja võlgniku aktsionär. Ajavahemikus 7. novembrist 2011 kuni 1. juunini 2012 tasus võlgnik kostjale 2. juuni 2006. a lepingu alusel igakuist tasu kokku 20 611 eurot 78 senti. Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, kas kostjale 7. novembrist 2011 kuni 1. juunini 2012 tehtud maksete tagasivõitmise eeldused on täidetud, sh kas maksete tegemisega on kahjustatud võlausaldajate huve.
11.PankrS § 109 lg 1 järgi tunnistab kohus tagasivõitmisel PankrS §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 113 lg 1 p 3 järgi tunnistab kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. PankrS § 117 lg 2 p 1 järgi on juriidilisest isikust võlgniku lähikondne mh juriidilise isiku juhtorgani liige. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 2 p 1 tähenduses ja võlgnik täitis talle rahalise kohustuse kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Kohtud leidsid, et võlgnik oli vaidlusaluste maksete tegemise ajal maksejõuetu. Selle järelduse õigsust eeldades on täidetud PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldused.
12.Lisaks PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud erialuse eeldustele peavad tagasivõitmise hagi rahuldamiseks olema täidetud ka PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine (vt nt Riigikohtu 24. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-17, p 10; 29. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-09, p 11; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-09, p 15;
19.detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07, p 15). Riigikohus on varem selgitanud ka seda, et tagasivõitmise hagi rahuldamine on võimalik, kui kahjustatud on võlausaldajate tegelikke, mitte abstraktseid huve (vt nt Riigikohtu 3. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-17, p-d 12 ja 13), ning võlausaldajate huvide kahjustamine peab olema asjaoluna kindlaks tehtud
7(12)
2-16-18953 (vt nt Riigikohtu 19. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07, p 15; 9. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-07, p 9).
13.Ringkonnakohus eksis PankrS § 109 lg 1 kohaldamisel ja rikkus võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamisel otsuse põhjendamise kohustust.
13.1.Maakohus jättis rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks esitatud hagi rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja rahuldas hagi. Kolleegium on varem selgitanud, et kui ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistab, siis tühistab ta selle ka tuvastatud asjaolusid puudutavas osas ning peab ise analüüsima kõiki poolte maa- ja ringkonnakohtu menetluses esitatud faktilisi ja õiguslikke väiteid ning tõendeid. Ringkonnakohus peab siis TsMS § 654 lg-st 5 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Sealjuures peab ringkonnakohus TsMS § 653 kohaselt põhjendama maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamist (vt nt Riigikohtu 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-17, p 12.1; 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p 11). Ringkonnakohtu otsus neile nõuetele ei vasta, sest ei sisalda faktiliste asjaolude kogumit, mille alusel saaks maksete tagasivõitmiseks esitatud hagi rahuldada, ega põhjendusi, miks tuleks maakohtu tuvastatud asjaolusid hinnata teisiti, kui maakohus seda tegi.
13.2.Ringkonnakohtu otsuse kohaselt väitis hageja kostjale vaidlusaluste maksete tegemisega võlausaldajate huvide kahjustamist põhjendades, et võlgnik eelistas põhjendamatult kostjat teistele võlausaldajatele, jätkas kostjale tasu maksmist ka pärast püsiva maksejõuetuse tekkimist, kostjast juhatuse liige oleks pidanud ÄS § 306 lg-s 31 sätestatud kohustuse täitmiseks esitama kohtule hiljemalt 2011. a alguses pankrotiavalduse ning võlgniku eksistents ei olnud sõltuvuses kostjale tasu maksmisest ja seda ei saa hinnata otstarbekamaks ega olulisemaks teistele võlausaldajatele kohustuste täitmisest (ringkonnakohtu otsuse p-d 5 ja 6). Maakohus leidis tuvastatud asjaoludele tuginedes, et kostjale ei saa ette heita 2011. a alguses pankrotiavalduse esitamata jätmist; kostjale tasu maksmine oli võlgniku eksistentsiks hädavajalik; kostjal oli õigus oma ülesannete täitmise eest tasu saada; sel ajal oli vaid ühel võlausaldajal võlgniku vastu sissenõutav nõue 180 eurot ning isegi kui jaatada aktsionäridest laenuandjate nõuete sissenõutavust, oli majanduslikult otstarbekam maksta tasu võlgniku juhtimise eest, kui laenu tagastada (maakohtu otsuse p-d 69–72 ja 75). Kokkuvõttes leidis maakohus, et võlgnikule tasu maksmisega ei kahjustatud võlausaldajate huve PankrS § 109 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks ringkonnakohus maakohtu järeldustega ei nõustu ning millistele faktilistele asjaoludele on ringkonnakohus rajanud oma järelduse sellest, et kostjale tehtud maksetega on kahjustatud võlausaldajate huve. Ringkonnakohtu otsus sisaldab võlausaldajate huvide kahjustamise kohta vaid üldsõnalisi järeldusi, mida ei ole seostatud praeguse asja faktidega (vt ringkonnakohtu otsuse p-d 73 ja 74).
13.3.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, nagu piisaks võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks sellest, et vaidlusaluste makseteta oleksid võlausaldajate nõuded pankrotimenetluses tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses, sest kohtule esitatud asjaolude põhjal ei saa eeldada, et kõik võlausaldajad saavad olemasoleva pankrotivara arvel oma nõuded täies ulatuses rahuldatud (ringkonnakohtu otsuse p-d 73 ja 74). Selline põhjendus üksnes kordab PankrS § 113 lg 1 p-s 3 nimetatud makse tagasivõitmise üht eeldust, milleks on makse tegemine (sättes märgitud isikule ja sättes märgitud ajal). Selline seisukoht muudaks PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud võlausaldajate huvide kahjustamise eelduse sisutühjaks, sest pankrotimenetluses ei saa peaaegu kunagi kõigi võlausaldajate nõuded täielikult rahuldatud ja seega saab alati väita, et vara lisandumisel on see võimalik võlausaldajate vahel jagada.
8(12)
2-16-18953 Selle üle otsustamine, kas pankrotivõlausaldajate nõudeid oleks juhul, kui kostjale ei oleks vaidlusalusel ajavahemikul tasu makstud, saanud rahuldada suuremas ulatuses või mitte, eeldab tagasivõitmise aja olukorra võrdlemist hüpoteetilise olukorraga, kus võlgnik ei oleks vaidlusaluseid makseid teinud. Vaidlustatud otsuses ei ole ringkonnakohus analüüsinud, kui suures ulatuses oleks võlausaldajate nõudeid eelduslikult saanud rahuldada siis, kui kostjale ei oleks 7. novembrist 2011 kuni 1. juunini 2012 tasu makstud, arvestades, et sellega oleks tõenäoliselt kaasnenud võlgniku majandustegevuse lõppemine (vt otsuse p 13.4).
13.4.Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks on oluline, kas tasu väljamaksmine oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Ehkki võlausaldajate huvid peavad PankrS § 109 lg 1 tähenduses olema kahjustatud ka tagasivõitmise hagi esitamise ajal, on võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks oluline hinnata seda, kas võlgniku käitumine oli kostjale maksete tegemise ajal majanduslikult otstarbekas ja seega võlausaldajate huvides või mitte (vt Riigikohtu 24. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-17, p-d 10 ja 11). Seejuures on õige ringkonnakohtu seisukoht, et võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamise aspektist ei ole määrava tähtsusega see, kas juhatuse liikme tasude väljamaksmise ajal eelistati kostjat teistele võlausaldajatele (vt ringkonnakohtu otsuse p 74). Riigikohus on korduvalt selgitanud, et igasugust ühe võlausaldaja eelistamist teisele ei saa veel pidada teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks, vaid võrrelda tuleb erinevate kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt (vt nt Riigikohtu 24. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-17, p-d 10 ja 11; 29. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-09, p 11). Ka sellest, et makse tehti PankrS § 117 lg 2 p 1 tähenduses võlgniku lähikondsele, ei piisa järelduseks, et see kahjustas võlausaldajate huve (Riigikohtu 24. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-17, p 11;
19.detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07, p 15). Kolleegium leiab, et ehkki see ei ole võlgniku käitumisele hinnangu andmisel määrava tähtsusega, tuleb asjaolu, kas võlgnikul oli vaidlusaluste maksete tegemise ajal ka teisi võlausaldajaid, kelle nõuded olid juba muutunud või lähiajal muutumas sissenõutavaks, kostjale maksete tegemise majandusliku otstarbekuse üle otsustamisel arvesse võtta. Praeguses asjas on maakohus tuvastanud, et OÜ Batiment ja OÜ Probus nõuded võlgniku vastu ei olnud kostjale maksete tegemise ajal veel sissenõutavaks muutunud ning ei ole tõendatud ka see, et võlgnikul oleks sel ajal olnud hulgaliselt muid kohustusi kolmandate isikute ees (maakohtu otsuse p-d 69 ja 70). Ringkonnakohus nõustus maakohtu käsitlusega OÜ Batiment ja OÜ Probus nõuete kohta (ringkonnakohtu otsuse p 74), kuid ei selgitanud, miks ei ole sel tähtsust maksete otstarbekuse ja sellest tulenevalt ka võlausaldajate huvide kahjustamise üle otsustamisel.
13.5.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kostjale kui võlgniku juhatuse liikmele tasu maksmine ei olnud vajalik põhjusel, et äriühingu osanikult saab ÄS § 306 lg-st 2 tulenevalt eeldada, et ta täidab juhatuse liikme ülesandeid vajaduse korral tasuta (vt ringkonnakohtu otsuse p 74). VÕS § 627 lg-st 1 tulenevalt võib käsundisaajalt, kes täidab käsundi oma majandus- või kutsetegevuses, käsundi täitmist mõistlikult eeldada üksnes tasu eest. ÄS § 314 lg 1 järgi määratakse juhatuse liikmele makstava tasu suurus nõukogu otsusega, kusjuures lg 2 kohaselt peab nõukogu tagama, et juhatuse liikmele aktsiaseltsi tehtavate maksete kogusumma oleks mõistlikus vastavuses juhatuse liikme ülesannete ja aktsiaseltsi majandusliku olukorraga. ÄS § 314 lg-st 3 tuleneb aktsiaseltsile õigus nõuda juhatuse liikme tasu vähendamist, kui aktsiaseltsi majanduslik olukord halveneb oluliselt ja juhatuse liikmele määratud või temaga kokkulepitud tasude edasimaksmine oleks 9(12)
2-16-18953 aktsiaseltsi suhtes äärmiselt ebaõiglane. Sel juhul on juhatuse liikmel aga õigus temaga sõlmitud leping ühekuulise etteteatamisega erakorraliselt üles öelda (lg 4). Seejuures ei näe seadus ette erisusi vastavalt sellele, kas juhatuse liige on ühtlasi ka äriühingu aktsionär või mitte. Sellele, et aktsiaseltsi juhatuse liikme tasu saamise õigus on kaitstud ka äriühingu pankroti korral, viitab mh ÄS § 314 lg 5, mille kohaselt võib juhatuse liige aktsiaseltsi pankroti väljakuulutamise ja juhatuse liikme lepingu lõppemise korral pankrotimenetluses nõuda lepingu lõppemisest tekkinud kahju hüvitamist lepingu lõppemisest alates kuni ühe aasta eest. Eelnevast tulenevalt ei ole kehtiva õigusega kooskõlas ringkonnakohtu järeldus, et juhatuse liikmelt saab eeldada seda, et ta jätkaks äriühingu igapäevast juhtimist tasuta, sõltumata sellest, kas ta on äriühingu aktsionär või mitte. Sageli ei oleks juhatuse liikmel oma ülesandeid tasuta täita võimalik juba ainuüksi seetõttu, et äriühingu juhatuse liikmena tegutsemine on tema põhitegevus ja peamine sissetulekuallikas. Maakohus tuvastas, et praegusel juhul oli võlgniku juhtimine kostja põhitegevus (vt maakohtu otsuse p 72). Samas kohtud ei tuvastanud, et kostja oleks olnud valmis jätkama võlgniku juhatuse liikme ülesannete täitmist pärast 7. novembrit 2011 ka siis, kui talle ei oleks selle eest tasu makstud. Kostja ise on menetluses väitnud, et ta ei oleks nõustunud võlgniku juures töötama ning arendusprojekte juhtima, kui ta ei oleks selle eest tasu saanud (vt I kd, tl 81 pöördel). Järelikult tuleb lähtuda eeldusest, et kostjale tasu maksmine oli võlgniku majandustegevuse jätkamiseks vajalik. Praeguses asjas on maakohus tuvastanud, et kostjale makstud tasus 60 000 krooni ehk 3834 eurot 69 senti kuus oli kokku lepitud 2. jaanuari 2006. a lepingus ning tasu püsis kogu kostja tegevjuhiks olemise aja samas suuruses (maakohtu otsuse p 72). Maakohus on leidnud, et kostjal oli õigus tasu saada, ja on oma järeldust põhjendades mh märkinud, et tegemist ei olnud olukorraga, kus kostjale oleks enne pankroti väljakuulutamist makstud erakorralist või varasemast märkimisväärselt suuremat tasu (vt samas). Ringkonnakohus ei ole otsuses neid asjaolusid käsitlenud ega põhjendanud, miks ta maakohtu seisukohaga ei nõustu. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, et kostjale makstud tasu suurus ei oleks olnud vastavuses kostja kui juhatuse liikme panusega äriühingu juhtimisse.
13.6.Samuti ei ole ringkonnakohus nõutavalt põhjendanud oma seisukohta, et kostjale juhatuse liikme tasu väljamaksmine ei olnud vajalik seetõttu, et kostja oleks ÄS § 306 lg 31 järgi pidanud esitama hiljemalt 2011. a märtsis kohtule pankrotiavalduse (vt ringkonnakohtu otsuse p 74). ÄS § 306 lg-st 31 tulenevalt on aktsiaseltsi juhatus olukorras, kus aktsiaselts on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, kohustatud esitama kohtule aktsiaseltsi pankrotiavalduse viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest. ÄS § 315 lg 1 kohaselt peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Praeguses asjas leidis maakohus, et kostja ei rikkunud pankrotiavalduse esitamise kohustust. Maakohtu hinnangul ei saanud seda arvestades, kui keerukaks ja ressursimahukaks osutus tagantjärele erinevatel ekspertidel võlgniku kinnisvara väärtuse määramine ajavahemikul 2010–2013 ja sellest tulenevalt võlgniku netovara seisu hindamine, heita võlgniku tollasele juhatuse liikmele ette võlgniku pankrotiavalduse esitamata jätmist hiljemalt 2011. a-l (maakohtu otsuse p 75). Ringkonnakohus ei ole kostja pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumist vaidlustatud otsuses sisuliselt analüüsinud ega põhjendanud, miks ta leiab erinevalt maakohtust, et kostja oleks pidanud saama juba 2011. a alguses aru sellest, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu, mistõttu talle saab ette heita pankrotiavalduse esitamata jätmist hiljemalt 2011. a märtsis.
13.7.Kolleegium ei nõustu ka ringkonnakohtu seisukohaga, et praeguses asjas piisab tagasivõitmise hagi rahuldamise eeldusena sellest, et võlausaldajate olemasolu pankrotimenetluses ei ole välistatud (vt ringkonnakohtu otsuse p 73). Kui pankrotimenetluses ei ole ühtegi võlausaldajat, kelle nõuet oleks tunnustatud või kelle nõude tunnustamise üle oleks vaidlus pooleli, siis ei ole võlausaldajaid, kelle 10(12)
2-16-18953 huvide kahjustamisest PankrS § 109 lg 1 tähenduses saaks rääkida. Piisav on sellest aspektist siiski, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on kahjustatud ning seda sõltumata tema nõude rahuldamisjärgust (Riigikohtu 23. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-08, p 11). Ringkonnakohus ei ole otsuses tuvastanud, kas võlgniku pankrotimenetluses on tunnustatud nõuetega võlausaldajaid.
13.8.Eelnevast tulenevalt tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel uuesti hinnata seda, kas vaidlusalused maksed kostjale kahjustasid võlgniku võlausaldajate huve, arvestades praeguses otsuses esitatud seisukohti. Kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et võlgniku püsiva maksejõuetuse väljakujunemise aeg on asja lahendamiseks oluline, tuleb ka see uuesti tuvastada (vt otsuse p 13.1).
14.Kolleegium peab vajalikuks selgitada tagasivõitmise hagi esitamise majanduslikku otstarbekust ja halduri kohustusi selle hindamisel.
14.1.PankrS § 119 lg-st 1 tuleneb, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Sama paragrahvi lg 4 järgi, kui teine pool on tagasivõidetud tehingu alusel võlgnikule midagi üle andnud, tuleb üleantu talle tagastada, tagastamise võimatuse korral tuleb hüvitada üleantu väärtus PankrS § 146 lg 1 kohaselt. Lõike 11 kohaselt kohaldatakse PankrS §-s 119 tehingu tagasivõitmise tagajärgede kohta sätestatut ka vastavalt kohustuse täitmise tagasivõitmise tagajärgede suhtes. Eelnevast tuleneb, et kui kohus tunnistab PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel kehtetuks võlgniku juhatuse liikmele tema ülesannete täitmise eest tasu maksmise, peab võlgnik PankrS § 119 lg 4 järgi tagastama juhatuse liikmele selle, mille juhatuse liige oma ülesannete täitmise näol võlgnikule üle andis. Arvestades, et juhatuse liikme kohustuste täitmisena üleantu tagastamine on üldjuhul võimatu, tuleb võlgnikul hüvitada juhatuse liikmele tema üleantu (juhatuse liikme ülesannete täitmisega panustatu) väärtus. Kolleegiumi arvates saab üleantu väärtuse kindlaksmääramisel eeldusena lähtuda juhatuse liikmele nõukogu poolt ÄS § 314 lg-te 1 ja 2 kohaselt määratud tasu suurusest. Juhatuse liikmele tema üleantule vastava väljamakse tegemine pankrotivarast toimub PankrS § 119 lg 4 ja PankrS § 146 lg 1 p 1 järgi enne jaotise alusel raha väljamaksmist. Vaid juhul, kui juhatuse liige teadis või pidi maksete tegemise ajal teadma, et maksete tegemine kahjustab teiste võlausaldajate huve, saab ta PankrS § 119 lg 5 järgi nõuda hüvitist üksnes pankrotivõlausaldajana ning tema nõue rahuldatakse samas järgus PankrS § 153 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuetega.
14.2.Eelnevast tuleneb, et isegi kui kohus tunnistab juhatuse liikmele tema ülesannete täitmise eest tasu maksmise tagasivõitmise korras kehtetuks, ei pruugi võlausaldajad sellest tegelikult kasu saada, kuna juhatuse liikmel tekib võlgniku vastu võlgnikule üleantu väärtusele vastav nõue, mille rahuldamist ta saab pankrotimenetluses nõuda. Kui ei ole tuvastatud, et juhatuse liikme tasu oleks olnud ebamõistlikult suur, ja juhatuse liikmele ei tehta sisulisi etteheiteid juhatuse liikme ülesannete täitmisel, võib eeldada, et kostja nõue võlgniku vastu oleks võrdne tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud maksete suurusega. Arvestades ka tagasivõitmise hagi esitamise kulusid, mis kantakse samuti pankrotivarast enne jaotise alusel väljamaksete tegemist (PankrS § 146 lg 1 p 4), ei pruugi hagi esitamine juhatuse liikme tasu maksmise tagasivõitmiseks seetõttu olla majanduslikult otstarbekas ega pankrotivõlausaldajate huvides. Seda eriti juhul, kui juhatuse liige ei teadnud ega pidanud teadma, et talle tasu maksmine kahjustab teiste võlausaldajate huve, kuivõrd sel juhul rahuldatakse tema nõue pankrotimenetluses enne teiste võlausaldajate nõudeid.
14.3.PankrS § 55 lg 1 kohaselt kaitseb haldur kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve ning tagab seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse. Sama paragrahvi lg 2 11(12)
2-16-18953 järgi peab haldur täitma oma kohustusi korralikule ja ausale haldurile omase hoolega ning arvestama kõigi võlausaldajate ja võlgniku huve. Eelnevast tulenevalt on halduril mh kohustus hinnata enne tagasivõitmise hagi esitamist selle majanduslikku otstarbekust ning esitada vastav hagi üksnes juhul, kui see on ka tegelikult võlausaldajate huvides. Nende kohustuste täitmata jätmine võib olla käsitatav halduri PankrS § 55 lg-st 2 tuleneva hoolsuskohustuse ja võlausaldajate huvidega arvestamise kohustuse rikkumisena.
15.Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
16.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Villu Kõve
Malle Seppik
Ants Kull
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.