Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-19-882 14. oktoober 2020 Eesistuja Nele Parrest, liikmed Julia Laffranque ja Jüri Põld J.T. kaebus Viru Vangla 5. aprilli 2019. a vaideotsuse tühistamiseks, vangla kohustamiseks väljastama paksema madratsi või lisamadratsi ning vangla toimingute õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes Kaebaja J.T. Vastustaja Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2020. a määrused J.T. määruskaebused Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada osaliselt määruskaebus, milles J.T. vaidlustas tühistamis- ja kohustamisnõuet ning magamistingimuste ja meditsiinipersonali mõjutamise ja survestamise õigusvastasuse tuvastamise nõudeid käsitleva Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2020. a määruse.
2.Jätta rahuldamata määruskaebus, milles J.T. vaidlustas viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõuet käsitleva Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2020. a määruse. Jätta kõnealune ringkonnakohtu määrus muutmata.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 17. veebruari 2020. a määruse resolutsiooni punktid 1 ja 2, samuti käesoleva määruse resolutsiooni punktis 1 viidatud Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2020. a määrus tühistamis- ja kohustamisnõuet puudutavas osas.
Saata asi J.T. tühistamis- ja kohustamisnõuet puudutavas osas tagasi Tartu Halduskohtusse menetlusse võtmise otsustamiseks.
5.Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi initsiaalidega.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.J.T. (kaebaja) viibis 24. jaanuaril 2019 ortopeedi vastuvõtul, kes tegi haiguslukku järgmise märke: „Paksem madrats, kuna valu seljas, käesolev madrats liialt õhuke. Paksem madrats välja anda.“
2.Viru Vanglale 1. veebruaril 2019 esitatud taotluses palus kaebaja väljastada paksema madratsi või lisamadratsi, nagu ortopeed ette nägi. 19. veebruaril 2019 palus kaebaja vanglale esitatud taotluses viivitamata menetleda tema 1. veebruari 2019. a taotlust. 4. märtsil 2019 esitas kaebaja vanglale vaide, milles palus väljastada ortopeedi ette nähtud madratsi ja avaldas rahulolematust, et vangla pole tema 1. veebruaril 2019 esitatud taotlusele vastanud.
3.Kaebaja esitas 4. märtsil 2019 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse.
4.Viru Vangla väljastas kaebajale 7. märtsil 2019 uue vanglas tavapärase madratsi.
3-19-882
5.Kaebaja esitas 8. märtsil 2019 vanglale taotluse, milles palus väljastada paksema madratsi või lisamadratsi, kuna eelmisel päeval väljastatud uus madrats, mis on kaebaja hinnangul vanast mõned millimeetrid paksem, ei lahendanud probleemi.
6.Tartu Halduskohus rahuldas 18. märtsi 2019. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ning kohustas Viru Vanglat väljastama taotlejale vanglas tavapäraselt kasutusel olevast madratsist paksema madratsi või lisamadratsi (haldusasi nr 3-19-421). Halduskohus selgitas, et vangla ei täitnud arsti otsust, kui andis 7. märtsil 2019 uue tavapärase paksusega madratsi. Kohtu hinnangul oli usutav, et arst teadis, milliseid madratseid kinnipeetavad kasutavad, mistõttu ei saa arsti ettekirjutust tõlgendada kui otsust anda kaebajale samasugune madrats nagu teistele kinnipeetavatele. Kasutamiskõlbmatuks muutunud madratsi väljavahetamiseks ei ole arsti ettekirjutust vaja. Ringkonnakohus jättis rahuldamata vangla määruskaebuse halduskohtu viidatud määruse peale ning Riigikohus tagastas vangla määruskaebuse.
7.Viru Vangla väljastas kaebajale 19. märtsil 2019 lisamadratsi.
8.Viru Vangla jättis 5. aprilli 2019. a vaideotsusega nr 6-12/109-2 kaebaja vaide rahuldamata (kaebaja sõnul sai ta otsuse kätte 8. aprillil 2019).
9.Viru Vangla selgitas 10. aprilli 2019. a vastuses nr 6-10/9742-2, 6-10/4633-3, et vangla ei ole sihilikult 1. veebruaril 2019 esitatud taotluse menetlemisega viivitanud. Vangla palus viivitusega tekitatud võimalike ebamugavuste pärast vabandust.
10.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse järgmiste nõuetega: 1) kohustada Viru Vanglat väljastama kaebajale tavapärasest paksem madrats või lisamadrats; 2) tühistada Viru Vangla 5. aprilli 2019. a vaideotsus; 3) tuvastada Viru Vangla tegevuse õigusvastasus seoses ebasobivate ja tervisele ohtlike magamistingimustega (sobimatu madratsi porolooni mark ja paksus, piisava suurusega ventilatsiooniseadme puudumine voodipõhjas); 4) tuvastada Viru Vangla tegevuse õigusvastasus seoses arstide ja meditsiiniõdede mõjutamise ja survestamisega tervishoiuteenuste osutamisel ning vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 2 vastuolu põhiseadusega; 5) tuvastada kaebaja 1. veebruari 2019. a, 19. veebruari 2019. a, 4. märtsi 2019. a ja 8. märtsi 2019. a pöördumistele vastamisega viivitamise õigusvastasus.
11.Tartu Halduskohus tagastas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel
17.veebruari 2020. a määrusega kaebuse eelloetletud neli esimest nõuet kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu (resolutsiooni p-d 1–4) ning võttis kaebuse menetlusse tuvastamisnõude osas, mis puudutas kaebaja pöördumistele vastamisega viivitamist (resolutsiooni p 6). Halduskohus põhjendas oma seisukohta järgmiselt. 1) Vangla täitis ortopeedi 24. jaanuari 2019. a otsuse ja väljastas kaebajale lisamadratsi enne, kui kaebaja esitas kaebuse halduskohtule. Kaebaja on seda asjaolu kinnitanud ning selgitanud, et kahe madratsi peal magades ei vaju selg vastu voodipõhja. Kaebaja meditsiinilise vajaduse paksema madratsi järele on vangla rahuldanud. 2) Vaides taotletud toimingu, s.o väljastada paksem madrats või lisamadrats, tegi vangla
7.märtsil 2019. Seega on välistatud, et vaideotsuse resolutsioon või põhjendused vaide esemest sõltumata kaebaja õigusi riivavad. 3) Kui kaebaja leiab, et talle väljastatud madratsite porolooni mark ja paksus ning voodi põhi ei vasta nõuetele või standarditele ja nende kasutamine seab kaebaja tervise ohtu, saab ta nõuda,
2(7)
3-19-882 et vangla vahetaks madratsid ja voodi ümber. See oleks tõhusam õiguskaitsevahend kui tervisele ohtlikke magamistingimusi puudutava tuvastamisnõude esitamine. 4) Kaebaja abstraktselt sõnastatud tuvastamisnõuet seoses vangla meditsiinitöötajate survestamisega administratsiooni poolt ei ole põhjendatud menetleda, kuna ei ole vaidluse eset. Tõenäoline ei ole, et arsti ettekirjutuse kehtivuse ajal tekib vajadus veel kord taotleda vanglalt arsti ettekirjutuse täitmist. Seega pole kaebeõigust preventiivsel eesmärgil. 5) VangS § 49 lg 2 ei ole menetlusse jäänud viivitusega seotud tuvastamisnõude läbivaatamisel asjassepuutuv norm.
12.Tartu Halduskohus jättis HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel 18. mai 2020. a määrusega ka kaebuse eespool loetletud viienda tuvastamisnõude seoses pöördumistele vastamisega viivitamisega läbi vaatamata (resolutsiooni p 1). Kaebaja menetluskulu jäi HKMS § 108 lg 4 alusel tema enda kanda (resolutsiooni p 2). Halduskohus asus seisukohale, et kaebajal pole preventiivset huvi ja seega kaebeõigust tuvastamiskaebuse esitamiseks (HKMS § 44 lg 1, § 45 lg 2). Vastustaja tunnistas, et hilines kaebajale vastamisega. Kui kohus arutaks kaebust sisuliselt ja tuvastaks uuesti rikkumise, ei annaks see kaebajale õiguslikku kasu. Tõenäoline ei ole, et korduda võiks täpselt samasugune olukord täpselt samasugustel asjaoludel. Kohtu käsutuses ei ole dokumente, mis kinnitaks, et vangla süstemaatiliselt viivitab pöördumistele vastamisega. Pöördumistele vastuste esitamisega viivitamisega ei rikkunud vastustaja ka kaebaja mittemenetluslikke õigusi. Samuti ei esine reaalset ohtu, et haldusorgan võib kaebaja suhtes edaspidi samamoodi õigusvastaselt käituda.
13.Kaebaja esitas määruskaebused Tartu Halduskohtu 17. veebruari ja 18. mai 2020. a määruste tühistamiseks.
14.Tartu Ringkonnakohus jättis 17. juuni 2020. a määruse resolutsiooni p-ga 1 rahuldamata kaebaja määruskaebuse halduskohtu 17. veebruari 2020. a määruse resolutsiooni p-de 1–4 peale (ringkonnakohtu määrus I). Kohus põhjendas oma seisukohta järgmiselt. 1) Vangla on täitnud nii ortopeedi 24. jaanuari 2019. a otsuse kui ka Tartu Halduskohtu
18.märtsi 2019. a määruse (haldusasi nr 3-19-421). Kuna kaebajale väljastati lisamadrats ja nõutav toiming on seega sooritatud, siis kaebaja õiguste väidetavat riivet enam ei toimu. Seetõttu pole tal kaebeõigust kohustamisnõudega kohtu poole pöörduda. 2) Vaideotsus ei riku kaebaja õigusi vaide esemest sõltumata (HKMS § 45 lg 4). Seega tagastas halduskohus õigesti ka kaebaja nõude, milles ta palus tühistada vangla vaideotsus. 3) Kaebaja nõude tuvastada ebasobivad ja tervisele ohtlikud magamistingimused eesmärk on esitada tulevikus kahju hüvitamise nõue. Kui kaebaja leiab, et talle on tekitatud kahju, saab ta esitada kohe kahju hüvitamise kaebuse, pidades eelnevalt kinni selleks ettenähtud kohtueelsest vaidluse lahendamise korrast (HKMS § 45 lg 2 teine lause). 4) Selle tuvastamine, kas vangla juhtkond survestab meditsiinitöötajaid, ei muuda kaebaja õiguslikku olukorda ega anna talle reaalset eelist. Lisaks ei ole sellise asjaolu tuvastamine konkreetselt kaebajaga seotud. Seega ei ole kaebajal kaebeõigust HKMS § 44 lg 1 ja § 45 lg 2 esimese lause järgi.
15.Tartu Ringkonnakohus jättis 17. juunil 2020 tehtud teise määruse resolutsiooni p-ga 1 rahuldamata kaebaja määruskaebuse halduskohtu 18. mai 2020. a määruse peale (ringkonnakohtu määrus II). Kohus põhjendas oma seisukohta järgmiselt. 1) Preventiivne huvi ei ole praegusel juhul piisavaks põhjuseks, et tuvastamisnõuet esitada. Asjas ei vaielda selle üle, et vangla on palunud vastuste viibimise pärast vabandust. See, kui rikkumine kohtumenetluses nn ületuvastatakse, ei anna kaebajale garantiid, et kui ta peaks tulevikus veel mõne pöördumise esitama, siis vastatakse sellele viivitamata. 2) Eristada tuleb kaebuse õigeksvõttu (HKMS § 159 lg 1) ja menetluses tähtsust omava asjaolu omaksvõttu (HKMS § 60 lg 2). Vastustaja 10. märtsi 2020. a vastusest kaebusele ei nähtu 3(7)
3-19-882 vastustaja HKMS § 159 kohast tahteavaldust kaebuse õigeksvõtuks. Vastustaja on üksnes tunnistanud ehk võtnud omaks selle, et hilines kaebaja pöördumistele vastamisega. Vastustaja vabandas selle eest. 3) Tuvastamiskaebuse esitamist ei õigusta ka võimalik hilisem hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus (HKMS § 45 lg 2 teine lause). 4) Halduskohus on HKMS § 108 lg 4 alusel jätnud õigesti kaebuse esitamisel tasutud 15 eurot kaebaja kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
16.Määruskaebustes palub kaebaja tühistada Tartu Ringkonnakohtu määrused I ja II, selgitades järgmist. 1) Kaebuse nõudeks ei olnud pelgalt uue (s.o 7 cm paksuse) madratsi saamine, vaid paksema või lisamadratsi saamine. Vangla ei väljastanud lisamadratsit vabatahtlikult, vaid täitis esialgse õiguskaitse määrust. Kui kohus tagastab kohustamisnõude ja vaideotsuse tühistamise nõude osas kaebuse, võtab vangla madratsi tagasi ja kaebajal tuleb uuesti kohtusse pöörduda. Seejuures on ringkonnakohtu seisukohad vastuolulised. Lahendades esialgse õiguskaitse määruse peale esitatud vangla määruskaebust, märkis ringkonnakohus, et „vana madratsi samasuguse, aga uuema vastu vahetamisega vaidluse aluseks olnud olukord ei muutunud“. 2) Kaebaja soovib esitada tulevikus kahjunõude ebasobivate ja tervisele ohtlike magamistingimuste kumulatiivse mõju eest hüvitise saamiseks. HKMS § 45 lg 2 teise lause absoluutne sõnastus on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. 3) Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kuna kaebajal pole seost sellega, kas vangla administratsioon survestab vangla meditsiinitöötajaid, ei ole tal ka õigust esitada selle asjaolu tuvastamise nõuet. Kaebuses halduskohtule tõi kaebaja välja konkreetsed juhtumid, mis on kaebajaga seotud. 4) Ringkonnakohtu seisukoht, et kaebajal ei ole preventiivset huvi esitada tema pöördumistele vastamisega viivitamisega seotud tuvastamisnõuet, ei ole kooskõlas Riigikohtu senise praktikaga (haldusasjad nr 3-3-1-88-08, p-d 11–14; nr 3-3-1-4-10, p 12; nr 3-3-1-24-10, p-d 20–21; nr 3-3-1-61-10, p-d 15–17). Ka ei ole kaebajal üksnes „umbmäärane oletus“, et ka tulevikus võivad esineda rikkumised. Vangla tähtaegne vastamine on pigem erand kui tavapärane. Selle kinnituseks palus kaebaja ringkonnakohtul välja nõuda teabe selle kohta, mitu vaiet on kaebaja esitanud selle peale, et vangla on jätnud tema pöördumistele õigeks ajaks vastamata, ja mitmele pöördumisele ei ole vangla tähtajaks vastanud. Ringkonnakohtu seisukoht, et sel teabel ei ole asja lahendamisel tähtsust, on väär. Kõnealuses osas võttis vangla kaebuse õigeks, mitte ei võtnud omaks faktiväidet. Kohtud rikkusid menetlusnorme, kui jätsid vastustaja tegeliku tahte välja selgitamata.
17.Viru Vangla on vastuses seisukohal, et ringkonnakohus tagastas tuvastamisnõuded õigesti. Küsimuse, kui paksu või mitut madratsit peaks kaebaja vanglas kasutada saama, saaks lahendada asja sisulisel arutamisel. Vangla oli ja jääb seisukohale, et vanglas kasutuses olevad kinnipeetavate madratsid on magamiseks sobivad. Vangla vaideotsuses on õigesti leitud, et vangla täitis ortopeedi ettekirjutuse, kui asendas kaebaja kasutatud (ja seetõttu ka kulunud ning veidi oma kuju kaotanud) madratsi uue vastu. Ringkonnakohtu lõppjärelduse muutmine ei ole siiski põhjendatud, kuna kaebus tuleks kõnealuses osas tagastada HKMS § 121 lg 2 p-de 2 või 21 alusel.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
18.Kaebaja määruskaebus, mis puudutab viivituse õigusvastasuse tuvastamist käsitlevat ringkonnakohtu määrust, jääb rahuldamata (HKMS § 230 lg 5 p 1, § 234). Osaliselt tuleb 4(7)
3-19-882 menetlusnormi olulise rikkumise tõttu rahuldada kaebaja määruskaebus, mis puudutab tühistamis- ja kohustamisnõuet ning magamistingimuste ja meditsiinipersonali mõjutamise ja survestamise õigusvastasuse tuvastamise nõudeid käsitlevat ringkonnakohtu määrust. Tartu Halduskohtu
17.veebruari 2020. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 ning viimati nimetatud ringkonnakohtu määrus tuleb HKMS § 230 lg 5 p 3 ja § 234 alusel tühistada tühistamis- ja kohustamisnõuet käsitlevas osas ning saata asi neis nõuetes tagasi halduskohtusse menetlusse võtmise otsustamiseks.
19.Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et kuna nõutav toiming on sooritatud, ei ole kaebajal kaebeõigust kohustamisnõude esitamiseks. Kohtud tagastasid ekslikult kaebaja kohustamisnõude väljastada vangla praktikas tavapärasest paksem madrats või lisamadrats. Halduskohus peab uuesti otsustama, kas võtta kohustamisnõue menetlusse.
19.1.Vangla ei täitnud arsti 24. jaanuaril 2019 tehtud otsust, olgugi et kaebaja esitas mitu sellekohast pöördumist. Vangla väljastas uue ja vangla praktikas tavapärase madratsi 7. märtsil 2019, mis aga ei lahendanud kaebaja hinnangul tema probleemi. Vangla väljastas kaebajale lisaks tavapärasele madratsile veel ühe madratsi halduskohtu esialgse õiguskaitse korras tehtud 18. märtsi 2020. a määruse täitmiseks. Seejuures ei olnud vangla nõus halduskohtu esialgse õiguskaitse kohaldamisel võetud seisukohaga arsti otsuse täitmise kohta, st sellega, et tuleb väljastada tavapärasest paksem madrats või lisamadrats. See nähtub selgelt pärast esialgse õiguskaitse määrust tehtud vangla 5. aprilli 2019. a vaideotsusest. Vangla märgib selles, et on arsti otsuse 7. märtsil 2019 uue tavapärase madratsi väljastamisega täitnud, „kuna tegemist on uue madratsiga, mis on silmnähtavalt vanast madratsist paksem. Arst ei ole määranud vaide esitajale lisamadratsit“. Vangla mittenõustumine on järeldatav ka asjaolust, et vangla vaidlustas halduskohtu esialgse õiguskaitse määruse, ning ka Riigikohtule esitatud vastusest.
19.2.HKMS § 249 lg 4 teise lause teise alternatiivi järgi kehtib vaidemenetluse käigus tehtud esialgse õiguskaitse määrus mh kuni kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise määruse jõustumiseni, kui vaide esemes olevas nõudes esitatakse tähtaegselt halduskohtule kaebus.
19.3.Eeltoodust tuleneb, et kui kohtuasi lõpeb kohustamisnõude osas kaebuse tagastamisega, kaob vanglal kohtulahendist (s.o vaidemenetluse ajal tehtud esialgse õiguskaitse määrusest) tulenev kohustus väljastada kaebajale vangla praktikas tavapärasest paksem või lisamadrats. Küsimus, kas vangla täitis uue tavapärase madratsi andmisega arsti otsuse või on kaebajal õigus nõuda paksemat või lisamadratsit, on endist viisi lahenduseta. Kui vangla võtab pärast esialgse õiguskaitse määruse kehtivuse lõppemist lisamadratsi kaebajalt ära, tuleks kaebajal uuesti oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Seega on kaebajal jätkuvalt kaebeõigus kohustamisnõude esitamiseks ja halduskohtul tuleb kaebus kohustamisnõude osas HKMS-s sätestatud kaebuse lubatavuse eelduste täidetuse korral sisuliselt lahendada.
20.Ekslik on ka kohtute seisukoht, et kaebaja tühistamisnõue tuleb kaebeõiguse puudumise tõttu tagastada. Halduskohtule esitatud kaebuses palus kaebaja tühistada vangla 5. aprilli 2019. a vaideotsus. Vaideotsusega jättis vangla rahuldamata kaebaja vaide, milles ta taotles arsti otsuse täitmist, st vaide ese ja halduskohtule esitatud kohustamisnõude ese kattuvad. Kuna kaebajal on kaebeõigus kohustamisnõude esitamiseks, tuleb jaatada ka kaebaja kaebeõigust tühistamisnõude esitamiseks.
21.Kohtud tagastasid kaebaja tuvastamisnõude, milles kaebaja taotles, et kohus teeks kindlaks Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse seoses ebasobivate ja tervisele ohtlike magamistingimustega. Kohtud olid seisukohal, et kaebaja käsutuses on tõhusamad õiguskaitsevahendid (kohustamisnõue, hüvitamisnõue). Kolleegiumi nõustub kohtute lõppjäreldusega, kuid peab oluliseks selgitada järgmist. 5(7)
3-19-882
21.1.HKMS § 45 lg 2 esimene lause sätestab, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. HKMS § 44 lg-st 1 järeldub, et tuvastamiskaebuse esitamine peab olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik.
21.2.Kaebaja tõhusamaks õiguskaitsevahendiks on tõepoolest haldus- ja ringkonnakohtu osutatud kohustamis- või hüvitamiskaebus. Siiski võivad kaebaja väited ebasobivate ja tervisele ohtlike magamistingimuste kohta tähtsust omada ka eespool käsitletud kohustamisnõude ja tühistamisnõude lahendamisel, mille osas kolleegium jaatas kaebeõigust (vt p-d 19 ja 20). See, kas ja millist erikohtlemist kaebaja vajab (s.o paksemat madratsit või lisamadratsit) võrreldes vangla praktikas tavapäraste magamistingimustega, sõltub mh ka sellest, kas tavapärased magamistingimused on kohased ja tagavad kinnipeetava õiguse tervise kaitsele (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28 lg 1). Kuna kõnealused nõuded hõlmavad seega magamistingimuste õiguspärasuse tuvastamise nõuet, pole ka sel põhjusel eraldiseisva tuvastamisnõude lahendamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kohus saab kaebaja sellekohaste väidetega tegeleda siiski üksnes ulatuses, mis on seotud kaebaja õiguste kaitsega.
22.Kolleegium nõustub kohtutega, et kaebaja nõue tuvastada, et tervishoiuteenust osutavaid arste ja meditsiiniõdesid mõjutatakse ja survestatakse (sh kaebaja väited VangS § 49 lg 2 vastuolu kohta põhiseadusega), tuli tagastada. Arst on 24. jaanuaril 2019 määranud kaebajale paksema madratsi ning edaspidi on probleemide ilmnemisel kaebaja käsutuses tõhusamad õiguskaitsevahendid (HKMS § 45 lg 2). Kaebaja kaebeõigus piirdub üksnes tema enda õiguste kaitsega (HKMS § 44 lg 1). Kolleegium nõustub kohtute põhjendustega ega korda neid (HKMS § 231 lg 6).
23.Kolleegium nõustub kohtute lõppjäreldusega, et kaebaja tuvastamisnõue pöördumistele vastamisega viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks tuli tagastada. Kaebajal on tõhusama õiguskaitsevahendina võimalik esitada tulevikus kohustamisnõue või kahjunõue, sh võimaliku kumulatiivse kahju hüvitamiseks (HKMS § 45 lg 2). Kolleegium peab siiski oluliseks selgitada järgmist.
23.1.Kohtud lähtusid õigesti arusaamast, et tuvastamiskaebuse esitamiseks peab isikul olema eriline preventiivne huvi. See tähendab, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-17-749/24, p 11).
23.2.Iseenesest on õige kohtute seisukoht, et praegusel juhul ei anna viivituse veel kord tuvastamine kaebajale õiguslikku eelist, vaid pelgalt moraalse rahulduse. Seda järeldust ei muuda ka see, kui vastab tõele kaebaja väide, et vangla tegevuses on süsteemselt viivitusi. Vangla vabandamine näitab, et vangla tunnistab viivitust kaebajale vastamisel. Vangla on PS §-st 3 tulenevalt kohustatud oma tegevuse korraldama õiguspäraselt, sõltumata tema tegevuse või tegevusetuse õigusvastasust tuvastavast kohtulahendist. Halduskohus tagastas küll kaebuse, ent see ei tähenda, et halduskohus kiidaks heaks vangla võimaliku õigusvastase tegevuse.
23.3.Küll ei ole kohtud piisavalt tähelepanu pööranud sellele, millise küsimusega seoses kaebaja pöördumistele vastamise tähtaegsus kõne all on.
23.4.Esiteks ei olnud kaebaja pöördumised märgukirjad või selgitustaotlused, millele kohalduks märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduses (MSVS) sätestatud 30-päevane tähtaeg (§ 6). Kaebaja esitas 1. veebruaril 2019 taotluse toimingu sooritamiseks, s.o taotluse haldusmenetluse seaduse (HMS) mõttes. Järgnevad pöördumised olid 6(7)
3-19-882 seotud sama taotluse lahendamisega, sh esitas kaebaja 4. märtsil 2019 vaide. HMS § 5 lg 4 sätestab, et menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtajal. Kuna VangS-s ega selle alusel justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirjas“ (vrd üldkorralduseks oleva Viru Vangla kodukorra p 11.1.5) ei ole kindlaks määratud taotlusele vastamise tähtaega (v.a VangS § 11 lg-s 7 sätestatud vaide lahendamise tähtaeg – 30 päeva), tuleb vanglal taotlus HMS mõttes lahendada viivituseta. Tegu on määratlemata õigusmõistega, mida vangla peab sisustama, lähtudes konkreetsest olukorrast. MSVS-s sätestatud 30-päevane tähtaeg võib olla üldiseks orientiiriks. Igal juhul peab vangla õigesti prioritiseerima tegevusi ja tavapärasest kiiremini lahendama kiiret lahendust vajavad taotlused.
23.5.Teiseks, kaebaja pöördumised puudutasid tema tervisega seotud asjaolusid. Võimaliku viivitusega kaasneda võiv tagajärg sellisele taotlusele vastamisel, milles kinnipeetav taotleb vahetult tema tervisega seotud toimingu sooritamist, ulatub kaugemale pelgast ebamugavusest, millele vangla osutas kaebajalt viivituse pärast vabandust paludes. Kui vangla on ebaõigesti leidnud, et taotlust pole vaja kiiresti lahendada, siis võib viivitus põhjustada isikule tervisest tulenevaid kannatusi.
23.6.Siiski ei nähtu praeguse kohtuasja asjaoludest, et täidetud oleks tuvastamiskaebuse eelduseks olev erilise preventiivse huvi kriteerium, sest võimaliku tulevase õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis ei ole praegusel juhul võimatu või ebamõistlikult raske. Kui kaebaja leiab, et tal on tekkinud (nt tervise) kahju, on tal võimalik esitada kahjunõue.
24.Kuna menetlus jätkub kaebaja tühistamis- ja kohustamisnõude osas ning kohtud tagastasid õigesti tuvastamisnõude pöördumistele vastamisega viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks, langeb ära küsimus, kas vastustaja poolt viivituse möönmist tuli käsitada kaebuse õigeksvõtuna (HKMS § 159 lg 1) või nõustumisena faktiväitega (HKMS § 60 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.