Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 25. novembril 2020. a (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-17-1110 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-17-1110

3-17-1110 otsuse tegemise. Töötukassa 20.02.2017 otsusest ei selgu, kuidas töövõime kindlaks määrati ning miks seni osaline töövõimetus on muutunud täielikuks töövõimeks. Töötukassa kordab töövõime hindamise otsuses üksnes ekspertarvamuse kokkuvõtet. Selles märgiti küll valdkondade piirangute raskusastmed ja anti lõplik hinnang kaebaja töövõime ulatusele, kuid otsusest ei selgu, kuidas kaebaja puhul töövõime kindlakstegemiseni jõuti (vt ka Riigikohtu 05.09.2019 otsus asjas nr 3-17-1110, p 18). Nimetatud puudused on töötukassa kõrvaldanud 04.07.2017 seisukohas, kuid see ei muuda vaidlustatud haldusakte õiguspäraseks. Kaebaja tervislikust seisundist tulenevad piirangud on paljudes valdkondades taotluses märgitust ulatuslikumad. Töötukassa tuvastas 10.08.2018 kaebajal osalise töövõimetuse. Eluliselt ei ole usutav, et 60% töövõimetus muutub täielikuks töövõimeks ning seejärel uuesti osaliseks töövõimeks. Tervise- ja tööministri 07.09.2015 määrus nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (määrus nr 39) § 7 lg 1 p 3 kohaselt koosneb eksperdiarvamus muu hulgas võtmetegevuste kaupa piirangu raskusastmest koos eksperdiarvamuse andja põhjendusega, kui meditsiiniliste andmete alusel taotleja terviseseisund ei vasta taotleja hinnatud piirangu raskusastmele. Ka Riigikohus leidis praeguses asjas tehtud 05.09.2019 otsuses, et haldusorgani uurimiskohustus on vaidluse korral suurem juhul, kui eksperdiarvamuse andja hinnangul ei vasta meditsiiniliste andmete (nt taotlejal on diagnoositud teatud haigus) alusel taotleja terviseseisund taotleja hinnatud piirangu raskusastmele ja eksperdiarvamuse andja leiab, et piirangu raskusaste on väiksem. Sellisel juhul on eksperdiarvamuse andjal täiendav põhjendamiskohustus. Muu hulgas leidis Riigikohus, et kui eksperdiarvamuse andja hinnangul on meditsiiniliste andmete alusel piirangu raskusaste väiksem kui taotleja hinnatud piirangu raskusaste ja taotleja seab eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele kahtluse alla, ei saa haldusorgan kahtlust alati kõrvaldada sellega, et sama eksperdiarvamuse andja kontrollib vaidemenetluses taotleja terviseandmete vastavuse piirangute raskusastmetele üle.

3-17-1110 kerge piiranguga. Teistes valdkondades ei ole kaebaja piiranguid märkinud ega TTO ekspertarst neid tuvastanud. Võtmetegevuste arvväärtusi 0 ja 1 määruse nr 39 kohaselt ei liideta. Seega on kaebaja töövõime ulatuse tuvastamise aluseks võetav võtmetegevuste arvväärtuste summa 2. Määruse nr 39 § 8 lg 5 kohaselt hindab eksperdiarvamuse andja isiku töövõimeliseks, kui võtmetegevuste raskusastmete arvväärtuste summa on kolm või väiksem. Kaebaja viide varem tuvastatud töövõime kaotusele 60% ulatuses ei ole asjakohane, sest töövõime hindamise metoodika muutus 2017. aastal. Töötukassal puudus vajadus koguda täiendavalt andmeid kaebaja tervisliku seisundi kohta, kuna vajaminevad andmed olid TIS-s olemas, sh perearst dr Kaasiku koostatud põhjalikud kaebaja objektiivset terviseseisundit kajastavad epikriisid. Lisaks on vastustaja vaadanud üle kõik eriarstide poolt infosüsteemi kantud andmed. Ekspertarst analüüsis vaide raames veel kord TIS terviseandmeid ja vaides kirjeldatud asjaolusid ning jäi oma esialgse eksperdiarvamuse juurde. Väited põhjendamiskohustuse rikkumisest on alusetud. Vaidlustatud otsused tuginevad töövõime hindamise taotluses märgitud hinnangute ja TIS terviseandmete alusel ekspertarsti koostatud eksperdiarvamusele ning kooskõlas haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 1 teise lausega on neile otsuses viidatud. Lisaks on 20.02.2017 otsust täiendavalt põhjendatud vaideotsuses. Oma seisukoha vaide raames andis töötukassa ekspertarst, st vaidemenetlusse oli kaasatud kaks arsti (ekspertiisi koostanud ekspertarst K. Kangur ja töötukassa ekspertarst). Kaebaja ei ole täpsustanud, milliseid tegevuspiiranguid hinnati valesti või millised terviseandmed olid ebaõiged. Kaebaja 16.01.2017 taotluses kirjeldatud tegutsemispiirangud, hindamise hetkel olemas olnud objektiivsed terviseandmed ja 14.02.2017 eksperdihinnangu on täiendavalt üle vaadanud töötukassa töövõime hindamise ekspertarst, kes ei olnud kaasatud asja läbivaatamisse eelnevates vaidlustes ning kelle hinnangul esineb kaebajal samuti kerge tegutsemispiirang muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas. Asjaolu, et kaebajal tuvastati 2018. aastal osaline töövõime, ei tähenda, et vaidlustatud töötukassa otsused on õigusvastased. Kaebaja on 05.07.2018 taotluses märkinud piirangud oluliselt enamates valdkondades ja suuremas ulatuses ning lisaks on täiendatud kaebaja terviseandmeid. Sel põhjusel on isiku töövõimele antud hinnang erinev. Uue töövõime hindamise taotluste alusel toimub uus töövõime hindamine ning uue taotluse esitamisel ei ole isikul esinevad tegutsemispiirangud automaatselt hinnatavad samas ulatuses, mis varasemate taotluste alusel. Isikul ei saa tekkida õiguspärast ootust, et varem hinnatud töövõime ulatus on tagatud ka järgmise otsusega. Inimese seisund ajas muutub. Kaebaja ca 1,5-aastase vahega esitatud taotlustest nähtub selgelt temal esinevate enesehinnanguliste tegutsemispiirangute erinevus.

5(11)

3-17-1110 Riigikohus märkis, et töötukassa otsused on põhjendamispuudustega. Arvestades töövõime hindamise taotlustega kaasnevat töökoormust, piisab töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse põhjendamiseks sellest, kui töötukassa ja SKA selgitavad otsustes taotluse esitanud isikule, kuidas kehtestatud metoodikat rakendades tema puhul tulemuseni jõuti. Kui eksperdiarvamuse andja hinnangul on meditsiiniliste andmete alusel piirangu raskusaste väiksem kui taotleja hinnatud piirangu raskusaste ja taotleja seab eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele kahtluse alla, siis ei saa haldusorgan kahtlust alati kõrvaldada sellega, et sama eksperdiarvamuse andja kontrollib vaidemenetluses taotleja terviseandmete vastavuse piirangute raskusastmetele üle. Sellises olukorras on piirangute raskusastmete õigsuse kindlakstegemiseks haldusorganil põhjust kaaluda teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist. Töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamiseks koostatud eksperdiarvamus ei ole töötukassale siduv. Kaebaja terviseseisund ei vastanud eksperdiarvamuse andja hinnangul kaebaja hinnatud piirangu raskusastmele muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonna võtmetegevuse „toimetulek muudatustega“ osas (taotluse p 6.3). Eksperdiarvamuse andja leidis, et kaebajal esineb selle võtmetegevuse sooritamisel kerge (arvväärtus 1), mitte mõõdukas (arvväärtus 2) piirang, kuid jättis õigusvastaselt oma seisukoha põhjendamata (määrus nr 39 § 7 lg 1 p 3). Kohtud ei ole uurinud, kas eksperdiarvamuse andja hinnang kaebaja tervislikule seisundile eksperdiarvamuse p 6.3 osas on õige. Halduskohus ei ole palunud selle kohta hinnangut ka istungil osalenud teiselt töötukassa arstiõppe läbinud töötajalt. Kohtud oleksid pidanud nõudma vastustajalt näiteks teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja hinnangut eksperdiarvamuse p 6.3 kohta. Töötukassal on võimalik kasutada arvamuse andmiseks enda arstiõppe läbinud töötajat. Kuna muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonna võtmetegevust „toimetulek muudatustega“ (p 6.3) hindas eksperdiarvamuse andja arvväärtusega 1, siis vaidlusaluse võtmetegevuse arvväärtuse suurenemisel muutub ka valdkonna võtmetegevuse raskusaste suuremaks. Sellisel juhul oleks kahe valdkonna raskusaste 2, mis tähendaks, et kaebajat ei saa hinnata töövõimeliseks, kuna kahe valdkonna raskusastmed oleks võimalik kokku liita ja raskusastmete summa oleks 4.

3-17-1110 Üksnes asjaolu, et kaebaja on varem tunnistatud osaliselt töövõimetuks, ei anna talle õiguspärast ootust, et muudetud hindamissüsteemi alusel on ta osalise töövõimega. Kuni 30.06.2016 rakendatud töövõimetuspensioni ja alates 01.07.2017 rakendatava töövõimetoetuse õiguslik alus ja hindamise metoodikad erinevad teineteisest, samuti erinevad töövõimetoetuse ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste õiguslik alus ja metoodikad. Senise püsiva töövõimetuse asemel hakati hindama inimese säilinud töövõimet uutel alustel, arvestades lisaks inimese terviseseisundile tema funktsionaalset ja tööalast võimekust. Üldjuhul hindab töötukassa isiku töövõimet dokumendipõhiselt. Kui olemasolevate andmete põhjal ei ole võimalik isiku töövõimet hinnata, on töötukassal õigus suunata isik tema töövõime kohta arvamuse saamiseks tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule (TVTS § 7 lg 3). Praegusel juhul leidsid töötukassa ja ekspertarst, et kaebaja tervise kohta olemasolevad andmed on hinnangu andmiseks piisavad ja objektiivsed. Kaebaja ei ole seda vaidlustanud. Kaebaja on korduvalt enne taotluse esitamist käinud perearsti vastuvõtul (TVTS § 6 lg 4) ning seda taotluses kinnitanud. Seega ei pidanud töötukassa või eksperdiarvamuse koostanud arst eeldama, et TIS andmed on puudulikud. Kaebaja hinnang oma tegutsemisvõimele on subjektiivne. Hinnang peab põhinema TIS-s kajastatud objektiivsetele terviseandmetele. TIS andmete ja määruses nr 39 sisalduvate hindamiskriteeriumide alusel on ekspertarst jõudnud põhjendatult järeldusele, et kaebaja tegutsemispiirang valdkonnas „6.3. Toimetulek muutustega“ on kerge, mis ei anna alust hinnata isiku töövõimet osaliseks või puuduvaks (määruse nr 39 § 6 lg-d 3 ja 6 ja § 8 lg 1). Ei nähtu, et ekspertarstid oleksid jätnud mõne TIS-s kajastatud asjaolu arvesse võtmata. Ka 16.02.2017 perearsti sissekandest ei tulene asjaolusid, mis oleks võinud töötukassa 20.02.2017 otsuse järeldusi muuta. Asjaolud, et kaebajal on olnud üks depressiivne episood, tal on probleeme alkoholi liigtarvitamisega ja ta on sellest tingitult kasutanud 2015. aastal ühekordselt disulfiraam-ravi ning ärevuse tõttu Xanaxit, ei anna alust järeldada, et 2017. aastal vastaks kaebaja toimetulek muutustega mõõdukale piirangule ning tooks kaasa püsiva töövõime vähenemise. Epikriisidest ei nähtu, et pärast 2015. aastat oleks kaebaja ärevushäirete või muu sarnasega arstide poole pöördunud ja ravi vajanud. Töövõime hindamisel tuleb tuvastada pikaajalised tervisekahjustused (eeldatavalt kestab 6 kuud või kauem). Ekspertarsti ja töötukassa arsti väljaõppe läbinud töötaja antud hinnangute asjakohasust näitab taotluses välja toodud episood, mis kirjeldab kaebaja toimetulekut muutustega (veetorude külmumine). See näitab, et kaebaja tuleb muutustega (sh keeruliste olukordadega) toime ning tegutsemispiirangut saab pidada kergeks. Kaebaja ei ole esitanud põhjendusi, mis annaks aluse tema tervise kohta tehtud hinnangutes kahelda. Eksperdiarvamus vastab TVTS ja määruse nr 39 nõuetele ning eksperdiarvamusel tuginev töötukassa 20.02.2017 otsus on põhjendatud. Kuna töötukassa 20.02.2017 otsus on õiguspärane, on õiguspärane ka 22.02.2017 otsus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-17-1110 haldusaktis, vaid isikule arusaadavaks tegemist, et tagada, et haldusakti adressaat mõistaks, miks otsus nii tehti (p 18). Vaidlustatud otsused ei ole põhjendatud ning kaebajale, kel osaline töövõimetus oli esmaselt tuvastatud juba 2006. aastal, jääb arusaamatuks, mis põhjusel on ta 2017. aastal töövõimeliseks muutunud. Selle puuduse on töötukassa kõrvaldanud 04.07.2017 seisukohas, kuid see ei muuda vaidlustatud haldusakte õiguspäraseks. Seega on oluliselt rikutud põhjendamiskohustust. Töötukassa otsuste tegemisel võeti aluseks ebaõige eksperthinnang. Ekspertarst on valesti määranud kaebaja tervislikust seisundist tulenevad piirangud tema kehalisele ja vaimsele võimekusele. Kaebaja on olnud osaliselt töövõimetu alates 2006. aastast, kui talle määrati töövõime kaotus 40%. Alates 2012. aastast kuni vaidlusaluste otsuste tegemiseni oli kaebajale määratud töövõime kaotus 60%. Kaebaja tervislik seisund ei ole paranenud, tema igapäevases tegutsemises ja ühiskonnaelus osalemises esineb jätkuvalt raskusi. Kaebaja tervislikust seisundist tulenevad piirangud on paljudes valdkondades ulatuslikumad kui taotluses esitatud. Määruse nr 39 § 7 lg 1 p 3 kohaselt koosneb eksperdiarvamus muu hulgas võtmetegevuste kaupa piirangu raskusastmest koos eksperdiarvamuse andja põhjendusega, kui meditsiiniliste andmete alusel taotleja terviseseisund ei vasta taotleja hinnatud piirangu raskusastmele. Ka Riigikohus leidis praeguses asjas tehtud otsuses, et haldusorgani uurimiskohustus on vaidluse korral suurem juhul, kui eksperdiarvamuse andja hinnangul ei vasta meditsiiniliste andmete (nt taotlejal on diagnoositud teatud haigus) alusel taotleja terviseseisund taotleja hinnatud piirangu raskusastmele ja eksperdiarvamuse andja leiab, et piirangu raskusaste on väiksem. Sellisel juhul on eksperdiarvamuse andjal täiendav põhjendamiskohustus. Samuti leidis Riigikohus, et kui eksperdiarvamuse andja hinnangul on meditsiiniliste andmete alusel piirangu raskusaste väiksem kui taotleja hinnatud piirangu raskusaste ja taotleja seab eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele kahtluse alla, ei saa haldusorgan kahtlust alati kõrvaldada sellega, et sama eksperdiarvamuse andja kontrollib vaidemenetluses taotleja terviseandmete vastavuse piirangute raskusastmetele üle. Eeltoodust tulenevalt tuli töötukassal asjaolusid täiendavalt uurida, mh nt küsida kaebajalt täiendavaid andmeid väidetavate terviserikete ning nende raskusastmete kohta. Töötukassa ei saanud piirduda üksnes TIS-i kantud terviseandmetega. Põhjendamatu on oodata meditsiinilist haridust mitteomavalt kaebajalt konkreetsete tõendite ja andmete välja toomist. Väär on halduskohtu seisukoht, et töötukassa ei pidanud eeldama, et TIS andmed on puudulikud, kaebaja hinnangut oma tegutsemisvõimele ei saa pidada määravaks ning ekspertarstid ei ole jätnud mõnda TIS-s kajastatud asjaolu arvesse võtmata. Töötukassa oleks pidanud suunama isiku töövõime kohta arvamuse saamiseks tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule. Töötukassa 10.08.2018 otsusega nr TVH/18/034184 on kaebajale määratud osaline töövõime kestusega 2 aastat. Asjaolu, et 60% ulatuses töövõime kaotus muutub ühel hetkel olematuks ning seejärel jälle tuvastatuks, on eluliselt ebausutav. Võttes arvesse kaebaja osalise töövõime protsendi muutust alates 2006. aastast kuni vaidlusaluste otsuste tegemiseni ning hilisemat töötukassa otsust, on ilmselge, et tegemist on terviseseisundi probleemidega, mis on kestvad ja aja möödudes progresseeruvad. Seejuures ei ole tegemist uuele hindamismeetodile üleminekust tingitud erinevusega hindamistulemustes. Kaebaja osaline töövõimetus on leidnud kinnitust ka uue hindamissüsteemi alusel.

8(11)

3-17-1110 Töötukassa 20.02.2017 otsus nr TVH/17/004579 tugineb töövõime hindamise taotluses märgitud hinnangute ja TIS terviseandmete alusel TTO ekspertarsti koostatud eksperdiarvamusele. Otsuse p-s 4 on märgitud peamised haldusakti põhjendused. Lisaks on haldusaktis viide haldusakti aluseks olevatele õigusaktidele ja eksperthinnangule (HMS § 56 lg 1 teine lause). Hinnang ühtib otsuse aluseks oleva eksperthinnangu põhijäreldustega. Täiendavalt on töövõime hindamise otsuse aluseks olevad põhjendused esitatud vaideotsuses. Vaidemenetlusse kaasati TTO ekspertarst, kes koostas eksperthinnangu, ning töötukassa ekspertarst, kes kontrollis eksperthinnangu õigsust. Täiendavalt andis oma hinnangu teine töötukassa ekspertarst muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonna osas. Vastustaja on põhjendamiskohustuse täitnud. Samas ei tingi ainuüksi võimalike põhjendamispuuduste olemasolu otsuse tühistamist (vt ka Riigikohtu 29.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-29-12). Kaebaja ei ole täpsustanud, millises osas on tema hinnangul tegutsemispiiranguid valesti hinnatud, milliseid terviseandmeid ei ole arvesse võetud või millised hindamise aluseks olnud terviseandmed on olnud ebaõiged või ebapiisavad, ega esitanud oma väiteid kinnitavaid tõendeid. Vastustaja tuvastab isiku töövõime ulatuse eksperdiarvamuse alusel, mille koostamisel lähtutakse taotluses esitatud enesehinnangulistest tegutsemispiirangutest ja TIS-i kantud objektiivsetest terviseandmetest. Täpsustamise vajaduse korral küsitakse täiendavaid andmeid taotluses nimetatud arstidelt ja spetsialistidelt ning tervishoiuteenuse osutaja poolt eksperdiarvamuse koostamisse kaasatud ekspertiisimeeskonnalt. Kaebaja esitatud tegutsemispiirangud seostatakse TIS-s kajastatud objektiivsete terviseandmetega. Kuigi taotleja hinnang oma tegutsemisvõimele on väga oluline, peavad isiku ütlusi kinnitama terviseandmed. Töövõime hindamisel ei kohustata inimest raviarstile pöörduma ega suunata teda arsti vastuvõtule. Kui TIS sissekanded on vastuolulised, on ekspertarstil võimalik kutsuda isik visiidile, et teostada vaatlus ning funktsionaalsed testid. Visiidipõhisel hindamisel ei diagnoosita eelnevalt raviarstide poolt mittekäsitletud haigusseisundeid, ei tehta uuringuid, ei suunata eriarstide vastuvõttudele ega määrata ravi. Töövõime hindamisel eeldatakse, et isik on oma piiranguid põhjustavate terviseprobleemidega eelnevalt pöördunud raviarstide poole. Tegutsemisvõimet hinnatakse koos adekvaatse raviga. Antud juhul oli vajalik info TIS-st kättesaadav ja piisav. Kaebaja on kirjeldanud temal esinevaid tegutsemispiiranguid 16.01.2017 esitatud töövõime hindamise taotluses. Lisaks esitas ta 21.03.2017 vaide, milles oli võimalik märkida kogu oluline informatsioon. Samuti on kaebajal olnud võimalik esitada täiendavaid argumente kohtumenetlustes (vt Riigikohtu 05.09.2019 otsus asjas nr 3-17-1110, p 21). Varem määratud töövõime kaotuse protsent ei ole aluseks hilisemal töövõime hindamisel. Uue töövõime hindamise taotluste alusel toimub uus töövõime hindamine ning uue taotluse esitamisel ei ole isikul esinevad tegutsemispiirangud automaatselt hinnatavad samas ulatuses, mis varasemate taotluste alusel. Isikul ei saa tekkida õiguspärast ootust, et varem hinnatud töövõime ulatus on tagatud ka järgmise otsusega. Inimese seisund ajas muutub. Kaebaja poolt ca 1,5-aastase vahega esitatud taotlustes nähtub temal esinevate enesehinnanguliste tegutsemispiirangute erinevus. Ajavahemikus 27.04.2017–10.08.2018 kanti TIS-i täiendavad terviseandmed, mida võeti arvesse 2018. aasta eksperthinnangus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9(11)

3-17-1110

3-17-1110 pöörduda psühhiaatri poole on eelkõige seotud alkoholi kuritarvitamise raviga. Taotleja ei ole TIS andmetel saanud pidevat ravi ning puuduvad andmed ravi katkestamise või ebaefektiivsuse kohta. Seega kinnitas ka täiendav eksperthinnang töötukassa varasemaid järeldusi. Kaebaja ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaks ringkonnakohtule põhjust kahelda ekspertarstide hinnangute objektiivsuses.

asendab

avaldatavas

otsuses

kaebaja

nime

tähemärgiga

X

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.